Pekingi reisikiri (2006)

8. märts kuni 14. märts 2006

Algus
Koguneme Tallinna lennujaama 8. märtsil 2006 kella 14-ks. Hakkan aru saama, et minu mõningane unetus on tingitud reisipalavikust. Ees ootab minu esimene reis väljapoole Euroopat. Reisiseltskond on kirev, pensionäridest noorteni. Grupijuht on eestlasele omaselt heledapäine, kuid puna tema näos reedab, et tema viimase aja olemised ei ole kodumail möödunud. Etteruttavalt ütlen, et reisijuht Taivo Koppel oli väga tasemel. Tema jutt oli informatiivne, täpne ja asjalik. Samas oli tal piisavalt huumorimeelt, mis tuju üleval hoidis.

Lend lumetormis
Väljalend venib, väljas on tihe lumesadu ning lend lükkub üle poole tunni edasi. Ärevus kasvab. Siiski jõuame väikese propellerlennukiga piisava ajavaruga Helsingisse. Kui allpool pilvi on ilm hull, siis pealpool pilvi paistab päike!

Pekingi lennu väljumisaeg on 17.50 kohaliku aja järgi, sihtkohas peaks ta olema hommikul kell 7.35 hiina aja järgi. Lend kestab 7 tundi – ajavahe tõttu kaotame 6 tundi ja seega ka öö. Kuna lennuk õigel ajal õhku ei saa (tiirutab hoovõturadade vahel vähemalt pool tundi), siis ka saabumine viibib. Kilomeetreid Helsingi ja Pekingi vahel on 6315, umbes sama palju kui omal ajal suurt Hiina müüri ehitati.....

Lennuärevus (või hirm) suureneb, kui lennuk peale õhtusööki raputama hakkab, kõhus tekib õõnes tunne. Kapten palub turvavööd kinnitada. Ilm on kehv. Ümberringi ei tee aga inimesed sellest väljagi – ju siis on kõik kontrolli all. Venemaa kohal on pilvede vahelt läbi pimeduse näha tuledesäras linna, arvatavasti Novosibirsk – vaade on vapustav. Und ei tule. Mürin ja harjumatu situatsioon ei soodusta uinumist. Hetkel kui tunnen, et nüüd võiks magama jääda, süttivad tuled ning mu ette lükatakse hommikusöök. Kell on pool üks öösel, pole isu, pole und. Peale hommikusööki on selge, et see öö jääb täielikult vahele, väljas läheb kiirelt valgeks ning Hiina hakkab paistma.

Õhtust on saanud hommik
Esimene päev Pekingis. Meie kohapealseks giidiks on hiinlane Tony. Paljud hiinlased on omale turistidele arusaadavama ja hääldatavama nime võtnud, üldjuhul sõltuvalt sellest, mis keelt õpitud on. Bussijuhi nimi on aga eht hiinapäraselt Hu.

Sõidame hotelli, mis asub kesklinnas, Taevase rahu väljakult 8 kilomeetri kaugusel. Peking ise on läbimõõduga 200 kilomeetrit, seega 8 kilomeetrit tundub tõesti lähedal. Sõit lennuväljalt hotelli peaks kestma 40 minutit, kuid tiheda liikluse ja ummikute tõttu kohalejõudmine venib. Meie hotell, Holiday Inn Central Palza, ehitati paar aastat tagasi, on euroopalik ja pärjatud mitmete auhindadega. Pekingis olevat vaid üks hiinapärane hotell, kõik ülejäänud on euroopalikud.

Kontrastide maa
Kell 12 alustame teekonda Keiserlikku suvepaleesse. Teel teeme esmast tutvust Pekingi arhitektuuriga. Kontratsid on hämmastavad. Uhkete, moodsa arhitektuuriga kõrghoonete kõrval seisavad vanad 5- ja 9-kordsed, väga räämas ja räpased kortermajad. Vanade majade akende ees olevad trellid meenutavad puure. Rõdusid on vähestel majadel ja sellised puurid annavad veidi pinda juurde ning seda võimalust ei ole jäeta kasutamata. Neis „puurides“ hoitakse igasugu träni. Aknad on mustad ja üldjuhul ilma kardinateta. Seevastu uued hooned on ilusad, huvitavad ja silmale kaunid vaadata. Palju on klaasmaju ja peaaegu kõigil kõrghoonetel on hiina traditsioonilisi ehituskunsti reegleid järgides üleskäänatud katuseääred.

Teed on Pekingis head, palju on kiirteid. Kuna kliima on suhteliselt kuiv, lund harva ja vihmaperiood lühike, siis säilivad ka teed paremini. Teede ehituseks on omal ajal kasutatud ka linnamüüri, seetõttu on sellest säilinud vaid üksikud osad. Transport ja side on Hiinas kõige arenenum majandusharu. Jalgrattateed on sõidutee laiused ja neid kasutatakse usinalt. Pekingi 15 miljoni elaniku kohta on 3 miljonit autot ja 10 miljonit jalgratast. Autod on uhked ning vanu „romusid” näha ei ole. Ummikuid on pidevalt, sõltumata kellaajast. Kuigi ristmikud on varustatud valgusfooridega, võib üsna tihti seal näha ka reguleerijat, kes liikluskaoses korda püüab luua. Peking on ülikiirelt kasvav linn – veel 15 aastat tagasi oli linna rahvaarv kolmandiku võrra väiksem.

Peking tähendab tõlkes Põhja pealinna. Vahepeal on pealinn asunud ka lõunas – Naijingis – lõuna pealinnas. Algselt nimetati Pekingit lihtsalt Ji-ks, mis tõlkes tähendab karuohakat. Ainuüksi Pekingis elab kümme korda rohkem inimesi kui Eestis, Eesti on kui üks Pekingi linnaosa. Hiina keskmine provints on Saksamaa suurune, elanikke umbes nagu Hispaanias.

Keiserlik Suvepalee
Jõuame Suvepaleesse. Enne paleeterritooriumiga tutvumist sööme oma esimese hiinapärase lõuna. Pulgad ei taha käes püsida, kuid kõht saab vaatamata sellele täis. Söök on maitsev ja valik suur. Kõik laualetoodu tuleb ära proovida. Süüa hiinlased teha oskavad. Supp tuuakse lauale viimasena ning seda süüakse söögikorra lõpus, et soodustada seedimist. Lisaks toidu kvaliteedile, on hiilastele oluline ka keskkond, kus süüakse. Miljöö on hurmav. Lae all on kaunistused ja kuskilt ei puudu punased laternad. Neid näeb kõikjal, nii tänaval uste kohal kui ka ruumides sees. Punane värv tähistab rõõmu.

Suvepalee ehitati omal ajal valitseva keisri poolt neljal erineval põhjusel: esiteks majanduslikel kaalutlustel; teiseks oli Pekingis Keelatud linnas suvel liiga palav; kolmandaks haigestusid lapsed Keelatud linnas tol ajal tundmatusse haigusesse (tuulerõugetesse) ning arvati, et neil oleks turvalisem linnast väljas elada ja neljandaks – keiser tegi sellega kingituse oma ema 60ndaks sünnipäevaks. Igal juhul oli see suur ettevõtmine. Palee hävitati mitmel korral, kuid alati lasti see uuesti üles ehitada.

Suvepalee on 290 ha suurune aedade ja hoonete kompleks, millest 220 ha on kunstlikult loodud Kunmingi järve all. Kokku on siin umbes 3000 rajatist, sh koopad, mõned neist on loodulikud, mille inimkäsi on teinud keisrile elukohasemaks. Silma jäävad kaunid ja uhked väravad. Väravast sisse astudes jäävat halb seljataha.

Guinnessi rekordite raamatusse on kantud maailma pikim katustatud promenaad, mis on 728m pikk ja jaguneb 273 sammastatud sektoriks. Promenaad algab „Kutsu Kuud“ -nimelise väravaga ja lõpeb „Pilvi Hajutava“ väravaga. Maalingud tuleb iga 12 aasta tagant üle värvida, muidu nad pleegivad liialt ära. Maalrite mõningase oskamatuse tõttu on aga osa detaile aja jooksul kaduma läinud. Kahjuks oli meie külastuse ajal kogu promenaad restaureerimisel ning selle alla jalutama ei pääsenud.

Õnne ja pika eluea maja ehitati 1750. aastal keiser Qianlongi valitsemisajal. Peale põlemist 1860-ndal rekonstrueeriti maja keisrinna Cixi elukohaks. Cixi sündis kõrge ametniku peres ning tema isa otsustas talle hea hariduse anda, kuigi tol ajal tüdrukud kooliharidust ei saanud. Cixi sai keisri konkubiiniks, algul alamale astmele, kuid hiljem kui ta oli võlunud keisri oma kauni lauluhäälega ning talle poja sünnitanud, sai ta kõrgemale astmele. Nende poeg sai hiljem keisriks. Kuna poeg oli keisri surma ajal vaid kolme aastane, valitses ema Cixi kuni keisri täisealiseks saamiseni (18.a). Kuid juba 19 aastaselt suri poeg (siis juba keisrina) kahtlastel asjaoludel. Cixi, kes võimu kuidagi loovutada ei tahtnud, lapsendas oma vennapoja, kes oli samuti alles väike ning kellest pidi täisealisena keiser saama. Seega sai Cixi taas keisrinnakohustusi täita. Kokku valitses ta üle 50 aasta. Cixi suri 72 aastaselt. Ta hoidis end noorena pärlite ning pärlipulbrist valmistatud kreemide abil.

Majade ja ka väravate ees näeb sageli lõvipaari. Lõvi on võimu sümbol. Emalõvi hoiab oma käpa all lõvipoega, isalõvi aga maakera. Cixi elumaja ees on ka kitsede ja flamingode kujud, kellel on samuti sümboolne tähendus. Puude all keksleb ringi palju harakaid – harakas on hiina rahvuslind.

Pärliparadiis
Suvepaleest siirdume pärlitööstusesse. Tegelikult on tegu küll pärlipoega, sest tööstuse osa meile ei näidata. Välisukse kõrval seisab hiigelsuur merekarp. Uurime karpi tükk aega, et teha kindlaks, kas tegu on ehtsa karbiga või mitte. Siiski – riideribad reedavad, et tegemist väga oskuslikult järeletehtud mulaažiga.

Kohalik hiinlanna tutvustab meile pärlimaailma. Meie grupi sünnipäevalapsel lubatakse akvaariumist välja õngitseda üks karbike ning meil tuleb arvata, palju seal pärleid sees võiks olla. Arvamusi on erinevaid ühest kahekümne viieni. Hiinlanna loeb kokku 38 pärlikest ja teeb imestunud näo (ilmselt meie jaoks). Kui palju siis tavaliselt karbis pärleid on? Seda saladust meile ei avaldata. Veidi hiljem palutakse meil arvata kumb kahest näidatavast pärlikeest on ehtne, kumb võlts. Trikiga küsimus – mõlemad on ehtsad. Kuidas aga tunda ära võltsing? Kui pärleid omavahel kokku hõõruda, jätavad nad veidi puru. See ei kahjusta pärleid, kuid tõestab nende ehtsust. Hinnad poes ei ole just kõige odavamad, kuid ehted on ilusad. Kiusatus midagi osta on suur. Lõpuks otsustan osta omale ühe pärliga keti ning sellele lisaks moositakse mulle kaasa ka käekett. Mis seal salata, tegu on väga ilusate ehetega. Tuulutan aga rahakotti ning olen ehete võrra rikkam ja õnnelikum.

Toimiv kaos liikluses
Kuna eelnev ärkvelolek on olnud liigagi pikk, siis esimeseks õhtuks meil enam planeeritud programmi ei ole ning sõidame tagasi hotelli. Kuigi väsimus on tuntav, ei tahaks magama minna. Otsustame väljas väikese tiiru teha. Kindlat plaani pole, kuid tahaks kuhugi sisse astuda ning kohalike oludega tutvust teha. Taivo soovitas üht hoovipealset restorani ning sinnapoole me sammud seamegi. Selleks tuleb esmalt tee ületada. See osutub aga ootamatult keeruliseks ja ohtlikuks. Valime küll fooriga ülekäiguraja, kuid vaatamata meile eesõigust andvast rohelisest tulest ei kavatsegi autod peatuda ja meid üle lasta. Ka hiljem märkame, et teeületamise stiil Pekingis on sootuks teine kui Tallinnas. Esmapilgul tundub Pekingi liiklus totaalse kaosena. Autod, jalgarattad ja jalakäiad läbisegi. Inimesed lähevad üle tee seal kus just vaja, jalutades vahepeal keset sõiduteed enne kui tee ületamise lõpetavad. Mõne päeva pärast märkan üllatusega, et see kaos toimib. Ei näinud ühtegi avariid ja vaid üks väikese müksu saanud auto jäi silma. Veidi aja pärast selgus ka selle põhjus. Nimelt: kui auto ja buss kokku saavad, on alati süüdi bussijuht. Kui aga auto jalakäijale otsa sõidab, on alati süüdi autojuht. Ja karistused on ranged, kuni eluaegse vanglakaristuseni välja. Täpsemalt seda kaoses toimivat liiklust jälgides, märkan, et keegi ei torma, kõik toimub rahulikult ja sujuvalt. Autojuhid annavad aeg-ajalt endast signaaliga märku ja kogu sellest kulgemises puudub igasugune närvilisus. Lausa hämmastav.

Teejoojad teiselt planeedilt
Olles siiski õnnelikult tee ületanud suundume restorani poole. Uksel on meil vastas mitu teenindajat. Püüan ühele neist selgeks teha, et me soovime vaid teed juua ning süüa ei taha. Alles neljas hiinlane saab aru, mis meil mõttes on. Meid juhatatakse lauda ning meie ette asetatakse teetassid, mille põhjas on igasugu puru: lilleõied, rohelised lehed ja midagi meie kibuvitsa taolist. Sellele purule kallatakse peale vesi. Kannud, kust vesi tuleb, on väga kummalised – vasksed nõud väga pika tilaga. Lisaks pannakse tassile veel kaas ka peale. Oleme nõutud, kuidas seda teed siis nüüd juua. Kaant ära võtta ei saa, siis tuleb see sodi suhu, muud võimalust ka ei leia. Kust need inimesed küll tulnud on, et teed juua ei mõista, imestavad tütarlapsed selja taga ja itsitavad mõnuga. Lõpuks tuleb üks neist ja näitab, mis teha tuleb. Kaas tuleb veidi kõrvale nihutada ning tekkinud pilust teed rüübata. Kohalikele pakub meie saamatus palju lõbu, aga nad on seejuures nii heatahtlike nägudega. Joome teed ettenäidatud viisil ning tõdeme, et maitse on meeldiv. Vahepeal püüame hambaorgiga tassist üht-teist õngitseda ning suhu pista – kibuvitsa sarnane mari on päris hea. Tütarlaps on aga kohe platsis kui meil vett tassis veidi vähemaks jääb ning täidab oma kummalisest kannust tassid uuest.

Restoran on suure ja avara saaliga väga hästi valgustatud ning siingi ripuvad laes erinevad kaunistused. Teenindajaid on palju, igale külastajale jätkub kindlasti üks. Noormehed sõidavad ringi rulluiskudel. Laval mängib tütarlaps harfi moodi pilli. Õhkkond on meeldiv ja tuju hea. Maksame arve ning lahkudes ootab meid kahe uksepaari juures neli hiinlast, kes meile uksed avavad ning lahkelt naeratavad. No mis teha, hiinlasi on palju, igaühele on vaja töö leida, nii siis ongi iga ukse jaoks üks inimene....

Hotelli jõudes, teen enne uinumist mõned tiirud basseinis ning esimene hiina päev ongi läbi. Uni tuleb magus!

Hommik hotellis
Hommikune äratus on nõudlik. Selle eest on hoolt kantud, et sa magama ei jääks. Telefon heliseb mitu korda, lisaks on üks hiinlanna ka ukse taga. Ja nii igal hommikul.

Hommikusöök on rikkalik. On nii euroopalikku kui ka hiinapärast. Pulkadega sööma ei sunnita, kuid soovi korral võib neidki kasutada. Meid juhatatakse lahkelt lauda ning mu seljakott kinnitatakse rihmaga tooli külge – turvalisuse kaalutlustel. Seejärel küsitakse, kas soovime kohvi või teed. Tellin cappucino. Süüa on rikkalikult, alustades risottost, spagetiroast, pelmeenidest ja kartulitest kuni puuviljade ja pannkookideni välja. Loomulikult on valik hommikuhelbeid ning inglaste jaoks beekoni viilud. Esimesel hommikul kulub liigagi palju aega uudistamisele ning me peame kiirustama, et mitte lasta bussitäiel rahval enda järel oodata.

Hommikune Tiananmen
Sõidame maailma suurimale väljakule – Tiananmenile. Kohapeal selgub, et väljakule meid ei lasta. Väljak on lindiga ümber piiratud ning iga sinu sammu jälgib korravalvur. On nii politseinikke kui sõjaväelasi, mundreid on kümneid erinevaid. Kui meie ajateenijate kohta öeldakse aegajalt, et nad näevad kribud ja kotakad välja, siis minge ja vaadake neid. Mõni oli mundrisse uppumas, hunnik volte selja peale vööga kokku tõmmatud. Põhjus, miks meid väljakule ei lastud on lihtne – ülehiinaline rahvaesindajate kogu peab oma istungit. Kongressihoones on oma 10 tuhat istekohta ning on seega ka maailma suurim. Kongressmanne pidi kohal olema aga 4000 ringis. Giid räägib meile veidi väljakust. Kohe kui oleme grupiga peatunud ning giidi kuulama jäänud, piirab meid tänavakaubitsejate parv. Peamiselt pakutakse postkaarte ja raamatuid, kuid kuhugi ei jää ka Rolexi mehed. Rolex saab meil terve reisi vältel märksõnaks. „Rolex – one dollar!”. Hiljem küsisin Tony käest, kas need dollarilised Rolexid ka töötavad – ta arvas, et kui see koju jõudes veel töötab, oleme õnnega koos. Arvasime, et me siiski riskima ei hakka. Tiananmenilt siirdume Keelatud linna suunas, mille lõunavärav asub väljaku põhjapoolses küljes. Ka värava ees on mitmeid korravalvureid, pilte neist teha ei tohi. Teen siiski.

Keelatud linn
Keelatud linn on endine keisripalee Pekingi südalinnas. Keelatud oli linn seetõttu, et tavakodanik sinna siseneda ei tohtinud. Paleede suurus pidi rõhutama keisri kõrgemat staatust ja tema sidet kosmiliste vägede, perekonna, nõuandjate ja alamatega. Säilinud on viimase keisridünastia uhked paleehooned. Uue keisripalee ehitamist alustati 1406, ehitati 15 aastat 100 000 kunstkäsitöölise ja miljoni lihttöölisega.

Kogu Keelatud linna arhitektuur on ideologiseeritud, see räägib meile arhitektuuri keeles mees- ja naisalgest ning elu ja Maa põliselementidest, millele on rajatud kogu hiina klassikaline kultuur. Kõigil sammastel, värvidel, loomaskulptuuridel on oma tähendus. Keelatud linna ümbritseva 10 meetrit kõrge müüri igas nurgas seisab 6-korruselise kallakkatusega vahitorn, mille räästad on rattasse paigutatud 28 ülespoole pööratud kruviga, moodustades kokku 10 katuseviilu ja 72 katuseharja. Müüri pikkus idast läände on 760 m, põhjast lõunasse 960 m. Pindala 72 ha ning kompleksi kuulub 999 ehitist. Hooneid on 1 vähem tuhandest kuna seda numbrit kasutati keisrile pikaealisuse soovimiseks. Kõik hooned on paigutatud sümmeetriliselt. Keelatud linnas on kolm peahoonet – keisri ja keisrinna palee ning Danbi (keiserlik terrass). Keelatud linna juurde kuulub ka keisriaed, mis aga pole üldse korrapärasusele rajatud – nõnda on paleestiku korrapära harmoonias ka aia korrapäratusega. Läbi Keelatud linna voolab kaunisse, skulptuuridega paisatud kanalisse sängitatud jõgi, mida kutsutakse selge ja särava vee järgi ka Nefriidivööks.

Keelatud linna keisripalee plaatidega kaetud „Üheksa draakoni sein” on 29,4 m pikk ja 3,5 m kõrge. Numbreid 9 ja 5 viis on kasutatud nii draakonite seina kui ka kogu palee juures. Keiser uskus, et 9 on suurim positiivne number ja 5 on keskmine. Hiinas esindasid 9 ja 5 „Taevalikku poega”. Väravatel on „munad” 9 x 9, nende katsumine toovat õnne. Kuid isegi draakon ei saa igavesti lennata. Kui ta jõuab liiga kõrgele ja muutub liiga upsakaks, lüüakse tal pea maha ning lastakse tal langeda tagasi vetesügavusse.

Keelatud linnas asub trooniruum, mis on kujundatud mikrokosmosena, kus ruudukujuline platvorm tähistab maad ja ümar lagi, mida kaunistab draakon, sümboliseerib taevast. Nende kahe vahel on keisritroon, mis ühendab taevast, maad ja inimest. Valvurlõvi pronkskuju kui keiserlik sümbol toetab käppa pärlile, mis sümboliseerib elutarkust.

Kõik sissepääsud ja ka väravad on varustatud suhteliselt kõrge lävepakuga, millest üleastumine ei ole sugugi suvaline. Naine peab sealt üle astuma parema jalaga, mees vasakuga. Hakkame astumist hoolsalt harjutama ning püüame jalgu mitte sassi ajada.

Keisri elupaiga lähedal ei kasvanud ühtegi puud – turvalisuse kaalutlustel. Küll on puid ja põõsaid Keiserlikus aias, kus me näeme ka õitsevaid õunapuid. Kahjuks ei ole loodus veel niikaugele jõudnud, et nad omal jõul õitsema oleksid hakanud, aga üleüldises veel ärkamata looduses mõjusid nad turgutavalt. Saame ka teada, miks hoovide uste ees on eraldi sein – see on vaimude sein. Nimelt ei oskavat vaimud ümber nurga käia ning sein hoiab nad hoovist eemal. Kaval, kas pole?

Keiserlikus linnas elas hulganisti konkubiine, madalamatel astmetel rohkem, kõrgematele astmetele jõudsid vähesed. Keisril on õigus oma tahtmise järgi konkubiine „kasutada”. Konkubiinide nimed olid kirjutatud tahvlikeste peale ning kui keisril vastav soov tekkis, keeras ta väljavalitud konkubiini nimega tahvlikese teistpidi. Keisri teener, kelleks oli eunuhh, riietas väljavalitud konkubiini lahti, mässis ta üleni siidi, registreeris ta ning viis keisri ette. Keisrinnal oli oma abikaasale – keisrile – õigus peale abiellumist kolmel ööl, seejärel oli keisril kohustus oma keisrinnaga öö veeta vaid kord aastas.

Tee, millest on raske keelduda
Keelatud linna põhjapoolse värava (Jumaliku vapruse värava) kaudu siseneme Jingshani parki. Park rajati Mingi dünastia ajal ning selle territoorium on 23 hektarit. Siin pargis ühe puu all poos end üles Mingi dünastia viimane keiser. Siirdume läbi pargi teemajja.

Teemajas ootavad meid hiinlannad, kes on valmis tutvustama mitmeid teesorte. Teetseremoonia on huvitav ning viimse detailini läbimõeldud. Kokku proovime kuut teesorti, sh jasmiini, roosinuppe ja muudki. Nimed on keerulised ja meelde ei jää. Degusteerimine toimus imepisikestest pitsisuurustest anumatest. Enim meeldis meile jasmiinitee. Degusteerimise lõpu demonstreeriti pissivat poissi. Tegu on väikese savist poisiga, kes pissile hakkab kui talle õige temperatuuriga (85 kraadi) vett peallaele kallata. Hiljem teed ostes saame poisi ka endale. Pissile saime poisi alles kodus olles ja sedagi alles siis kui olime talle liitrite kaupa vett pähe valanud. Kapriisne poiss – iga vee peale pissile ei hakka.

Tee oli kallis, kuid Hiinast teed ostmata lahkuda ei saa. Ostsime mitut erinevat teed ja saime kenad väikesed õhukesest portselanist teetassid pealekauba.

Maailma suurim väljak
Peale hurmavat lõunasööki suundume maailma suurimale väljakule Tiananmenile ehk Taevase rahu väljakule. Väljak on aastaid olnud mitte ainult Pekingi, vaid kogu hiina südameks. Enamasti seostatakse Tiananmeni kommunismi ja Mao Zedongiga, kes siit 1. oktoobril 1949 uue Hiina välja kuulutas. Kuid väljak rajati juba 1420 aastal ning on Keelatud linna eesväravaks. Väljak on hiigelsuur, kogupindalaga 50 ha, läänest itta 500 m ja põhjast lõunasse 880 m. Suurem kui Tallinna vanalinn kokku. Tegelikult on väljak geniaalne rajatis, selle ehitamine ei nõua erilisi ressursse, samas on seda kerge hooldada. Ja mis peamine – väljendab riigi võimsust.

Tiananmeni lõunapoolses ääres asub Mao Zedongi (1894 – 1976) memoriaal, kus hoitakse Mao Zedongi palsameeritud kuju. Giidi jutu järgi valmistati Maost igaks juhuks ka vahakuju – juhuks kui palsameerimine peaks mingil põhjusel ebaõnnestuma. Meie memoriaali ega ka Maod ei külastanud. Memoriaali ees on üsna kommunistlikku laadi raidkuju töörahvast. Väljaku keskel asub rahvakangelaste monument, mille samba kõrgus on ligi 15 m ja monumendi kogukõrgus ulatub 37 ja poole meetrini. Monumenti nagu ka kõike muud väljakul valvavad erinevates mundrites valvurid.

Väljaku lääneosas on kongressi hoone (The Great Hall of the People). Oma 10000 istekohaga on see maailma suurim rahvaesindajate hoone. Idapoolsest küljest piirab väljakut Revolutsiooni muuseum.

Väljaku mastaapsus on aukartust äratav, kahjuks aga rikuvad pilti tüütud postkaardimüüjad, kes sinust sammugi maha ei jää. Siiski, väljakule sisenedes seirab korrvalvur iga tulijat, kahtlasemad sellid läbivad turvakontrolli. Kuid väljakult lahkudes ei pääse turist ka neist tänavakaubitsejatest, keda väljakule tüütama ei lasta.

Budism Pekingi südalinnas
Meie programm jätkub Laama templi külastamisega. Yonghe Gong on suurim Tiibeti budistlik Laama tempel Pekingis. Tempel ehitati 1694 Quini dünastia prints Yongi elupaigana. 1725 tehti templist palee nimega „Yonghe Gong” (harmoonia ja rahu palee) keiser Yong Zhengi poolt. 1744 muutis keiser Qian Long selle taas templiks. Igas hoones on mitmeid budistlikke kujusid. Suurim Budhha kuju on 18 m kõrge, kuju on kantud ka Guinessi rekordite raamatusse. Hoonetes, kus on Buddha kujud, on pildistamine keelatud. Enne 1949 templi eest eriti hoolt ei kantud, alles peale Hiina Rahvavabariigi loomist eraldas valitsus raha selle renoveerimiseks.

Hiinlastest budistid käivad siin igapäevaselt on palveid lugemas. Templi ees on tulekolded, kus viirukiküünlad põlema süüdatakse ning iga ilmakaare suunas kummardatakse ning palveid loetakse. Palvetseremoonia lõppedes visatakse küünlad sinnasamasse tulekoldesse. Kui rahvast rohkem, siis pidavat paks suits taevasse tõusma.

Templis elavad ka mungad, keda aga eriti näha ei ole. Siiski märkame munka, kes usinalt koristab. Pildile jäämisest ta eriti vaimustunud ei ole. Teise munga leidsime tuld kohendamas, ka tema osutus häbelikuks.

Uskumatud akrobaadid
Õhtut jätkame akrobaatide etendusel. See on midagi sellist, mille võimalikkuses kahtlema hakkad. Trikid on võimsad, tütarlapsed painduvad ja noormehed osavad. Väga ereda mälestuse jättis lõvide tants pallil. Tegelikult moodustasid ühe lõvi kaks inimest, kellel lõvikostüüm seljas. Nende koostöö lõvinahas on hämmastav, liikumine nii ehe, et hetkeks jäädki uskuma, et tegu on ehtsa lõviga. Ninaga tagumise poole sügamine on ju nii lõvilikJ

Kõige kaelamurdvama trikiga sai hakkama noormees, kes otsustas rattaga nööri peale sõitma minna ning kõike seda tehes jalad taeva poole ajada. Ühe teise ratta peale ronis korraga vähemalt üksteist tütarlast. Saltomehed hüppasid läbi rõnga, mis asus neist 2 korda kõrgemal ja samal ajal pöörles. Tegelikult ei saa kogu seda etendust sõnades kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.

Pekingi part
On tavaline, et turist viiakse sööma Pekingi parti, nii saame sellest osa meiegi. Kui algul mõtlesime, et küllap ootab meid ees üsna tavaline part, siis kohapeal selgub, et tavalisest pardist on asi kaugel. Ausalt öeldes, ei oleks uskunudki, et me midagi sellist üldse võimelised sööma oleme. Ja ega rohkem ei tahaks ka. Kõigepealt oli laual hiinlaste 56 kraadine riisiviin, mida me ka usinalt tarvitama hakkasime. Parti hakati lauale tooma osade kaupa. Kui esmalt ilmusid lauale pardilestad ning seejärel pugu, oli selge, et viina tuleb rohkem kui üks pitsike tarvitada. Vastasel korral hakkab mõistus tõrkuma. Meenub reality show Hirmufaktor, kus erinevate elusolendite sisikonda sööma sunnitakse. Kui lauale ilmuvad maa sees mädandatud munad ja hüübinud veri, on viin kiire kurgust alla minema. Kerge riisiviina mõju all tekib ka julgus „hõrgutisi” maitsta. Tükike proovitud teist enam ei soovi. Ilmselt olid hiina meisterkokad sellega arvestanud, et me nende hõrgutisi vääriliselt hinnata ei oska, sest lauale toodi ka sealiha ning köögivilju. Lõpuks ilmus lauale ka part ise – nii maitsetut pardiliha ei olema varem saanud!

Viin oli teinud oma töö ning muidu nii tagasihoidlik eestlane muutus ülemeelikuks. Koos võtame laulu üles ja Õllepruulijat lauldes loodame, et ühtki saksa kultuuri esindaja läheduses ei viibi. Mine tea, pärast süüdistatakse natsismis. Lisaks meile viibis samas söögikohas paar kohalikke ning üks vanaema koos lapselapsega. Kui olin arvanud, et sain ilusa pildi ehtsast hiina lapsest, teatas vanaema, et poiss on hoopiski Austraalias sündinud. Säh Sulle siis hiina last. Vähe on neid näha ja pildi peale ei saa neid üldse.

Lisaks pardihõrgutistele pakkus ekstreemset elamust ka sealne tualettruum. Tegu oli ehtsa peldikuga. Nagu ka sageli teistes ühiskäimlates, olid ka siis jalased, potti ei olnud, samuti ei olnud paberit. Kõige tipuks kustus just parajal ajal automaatselt tuli. Elamus missugune!

Üllataval kombel jäi kogu part kõhtu ning sisikonda segi ei pööranud. Ilmselt on kokandusvõtted siiski tasemel, isegi sellist jubedust moorides.

Nefriidikunst
Kolmas hommik Pekingis üllatab meid külmaga, temperatuur on nulli ringis. Paneme selga kõik, mis kaasa võetud. Kevadet ei paista kuskilt. Täna ootab meid eest ühe maailmaime külastus, Hiina müür. Kuid teel müürile teeme peatuse nefriiditehases, kus meile tutvustatakse nefriitehete ja muude kunstipäraste kaunistuste valmimisprotsessi, selgitatakse kuidas õiget nefriiti ära tunda ning loomulikult kutsutakse üles oma rahakotti kergendama. Nefriit on hiina rahvuslik maavara ning seda võib osta kõikjalt. Oluliselt odavama raha eest saab nefriitvidinaid ka tänavalt. Sel juhul tuleb ise otsustada, kas kaup on ehtne või mitte.

Nefriit on kaltsium-magneesium silikaat. Nefriit pidavat mõjuma hästi mõtlemisele ja tahtejõule, andma sisemist jõudu ja julgust, aitab kavandatu ellu viia, sobib eriti neile, kes teevad vaimset tööd. Lisaks on nefriitehted väga kaunid. Veelgi kaunimad on erinevad skulptuurid, mida nefriidikunstnikud on suutnud valmistada. Suuremad neist maksavad ka hiigelsummasid. Positiivne on see, et sul lastakse rahulikult kogu seda ilu nautida, ei pea kartma, et pealtükkiv müüja sind midagi ostma mõjutab. Siiski, midagi ostmata siit lahkuda ei saa. Valime välja mõned lihtsamad ripatsid – kokku neli tükki. Hiljem taipame, et tekkiv segadus võib olla seotud hiinlaste jaoks seotud ebausuga - numbril neli on õnnetust toov maine (hotellis märkasime, et neil ei ole ei neljandat ega ka neljateistkümnendat korrust). Soovime osta neli eset, hinnaga ´a 40 jüääni. Müüa arvutab summa ning saab 320 – täpselt kaks korda rohkem kui peaks. Pööran müüja tähelepanu tekkinud veale ning ta parandab summa õigeks. Kui ma peale raha maksmist oma ostule järele lähen, ei anna müüja mulle kõiki nelja eset korraga, vaid annab kolm oma käest ning alles seejärel ulatab laualt neljanda. Saame aru, et number neli on tõesti negatiivse mõjuga.

Müüri võlu ja valu
Müürile jõudmiseks peame esmalt läbima tänavakaubanduse barjääri. Kui kauplejatest tuima näoga mööda marssida, siis saab neist isegi lahti. Müürile jõudes ootab meid – lumi! Jah, lund sajab. Õnneks ei ole tuult. Lumi on küll ilus, kuid piirab oluliselt nähtavust ja teeb üles ronimise, eriti aga allatuleku libedaks. Müüri jalamil näidatakse meile tee kätte, minna võib kahele poole. Ees on seitse vahitorni, viimasest edasi enam ei saa. Seekord ronime vaid neljandani, sest tee jätkamine selles lumesajus võib ohustada meie õigeaegset allajõudmist. Müür on küllalt lai, kuid rahvast üsna tihedalt täis. Pole ka ime – pidavat ju Suur Hiina müür olema ainuke inimkätega ehitatud objekt, mis kuule ära paistab. Kes teab, ehk ongi näha. Müüri ehitamist alustati 2700 aastat tagasi ning lõpetati vähem kui 500 aastat tagasi. Algselt oli plaanis rajada 5000 kilomeetrit, kuid kokku sai seda ligi 6000 – see on peaaegu sama palju kui on kilomeetreid Eestist Pekingisse. Alul oli tegemist põhjapoolseid vasallriike üksteise eest kaitsva müüriga, pärast Hiina ühendamist kaitses müür Suur-Hiinat põhjast tulevate vaenlaste, mongolite ja mandžude eest. 13. sajandi alguseks oli müür lagunenud ja mongolid vallutasid Hiina. Nüüdseks on taastatud vaid üksikud lõigud. Kõige populaarsem on Pekingist loodes asuv Badalingi lõik, mis on ainult 18 km pikk. Just sellel lõigus käisime meiegi.

Müürilt tulles valdas mind sama tunne, kui Rooma colosseumist väljudes – ei midagi erilist. Kindlasti oleks tunded teised olnud, kui sealset olemist mõnuga nautida oleks saanud. Oleks seisnud, vaadelnud kaugusse looklevat müüri ning mõtisklenud selle üle, kuidas inimkäed selle rajanud on.

Müürilt lahkudes olime taas tänavakauplejate küüsis. Lasime müüri pildiga kivitükile ka enda hiinakeelse nime tahuda. Kes teab, mis seal tegelikult kirjas on, kuid usun siiski, et nimi sai õigesti kirja. Kontrollida seda oleks ilmselt raske. Ostame veel mõned mõttetused, ühe ostu puhul saime tunda tõelist kauplemisrõõmu. Hind langes 280-lt 50-ni.

Kunstiteosed kärgemailist
Enne kui ma Hiinasse sõitma hakkasin, arvasin, et hiinlaste peamine rahvuslik käsitööstuslik toode on portselan. See võib ju nii olla, kuid portselani ostma meid ei viidudki. Küll aga tutvustati meile tehnikat, kuidas valmivad võrratult kaunid, uskumatult keerulised ja hiigelsuured kärgemailist vaasid ja erinevad skulptuurid.

Esmalt valmistatakse alumiiniumist vaas või skulptuur, sellele liimitakse käsitsi peenikesest vasktraadist muster. See kõik toimub pintsettide abil. Seejärel kaetakse muster emailiga ning kõige lõpus kinnistatakse email ahjus. Tööstuses, kuhu meid selle protseduuriga tutvuma viidi, töötasid inimesed meie kõigi silme all. Ilmselt põhilised kunstiteosed valmisid siiski kuskil, kus sajad silmapaarid sind pidevalt ei seira. Kuid neil, kelle tegemised teistele pidevalt näha, oli üsna raske. See-eest sai turist üsna hea ettekujutuse sellest kui palju vaeva tuleb näha kasvõi ühe väikese vaasiga, ja hinnad ei tundunudki enam nii ülearu kõrged.

Kõrvalt müügisaalist võis igaüks omale soetada mõne armsa väikese vaasikese, karbi või taldriku. Seal olid ka hiigelsuured vaasid, suurim neist oli umbes kolme meetri kõrgune ning maksis ligi 2 miljonit jüääni. Ilmselgelt oli see vaas seda hinda väärt. Müügisaalis oli ka ilma kindlat ostuplaani tegemata väga huvitav ringi jalutada. Silmailu pakkusid uskumatult keerulised skulptuurid: seal oli jaanalinde, hobuseid, purjekaid, kellasid ja loomulikult ka draakoneid.

Keisrite matmispaik
Keisrite matmispaiga külastus kuulub samuti iga turismireisi programmi ning asub 50 kilomeetri kaugusel Pekingist loode suunas. Ming Tombs on Mingi dünastia (1368 – 1644) keisrite matmiskohaks, kuhu on maetud 13 keisrit. Changling on teistest mausoleumidest erinev, suurejoonelisem ja uhkem, sinna on maetud keiser Zhuli ja tema keisrinna. Ülejäänud 12 keisri matmispaigad asuvad ümber Changlingi. Changlingi juurde viib vaimude tee, mis on ääristatud erinevate loomade kiviskulptuuridega. Meie sõidame sellest bussiga mööda ning vaatame neid suurepäraseid kujusid piltidelt.

Changlingi pindala on 1956 ruutmeetrit, seal on 32 suurt sammast, kõrgemad neist 14 m. See on unikaalne kampripuust ehitis, mille lage toestavad kuusteist sammast. Laes on värviküllased maalingud ning põrand on kaetud kullast tellistega. Keset hiigelruumi istub keiser oma hiilguses.

Ming Tombs on väga eriline kompleks, terve mäekuru on keisrite viimseks puhkepaigaks. Iga mausoleum on eriline. Kuigi me teisi ei näinud, võib vaid ette kujutada ka nende suursugusust ja unikaalsust. Kui aga arvestada Hiina riigi pikka ajalugu, riigi suurust ja rahvaarvu ning keisri rolli nende valitsemisel, siis on selline suursugusus täiesti asjakohane.

Tempel kus keiser taevaga ühendust pidas
420 aastal ehitatud Pekingi lõunaosas asuv Taevatempel on kuulsaim omasuguste hulgas. Keisrid käisid siin palumas rituaalide keeles head saaki kevadel, vihma suvel ning andsid talvel ohvriande järgmise kevade saagi nimel. Quini dünastia lõpuni 20. sajandi algul tohtis iga-aastaseid palve- ja tänutseremooniaid Taevale läbi viia vaid keiser. Nende tseremooniate tähtsust võib aimata Mingi ja Qingi keisrite ehitatud Taevatempli kompleksi suurejoonelisuse põhjal.

Taevatemplisse viib 360 m pikkune ja 4 m kõrgune kuivamaasild, mille ületamine on nagu hingeline ettevalmistus argiilmast pühadusse. Templikompleksi pindala on 270 ha. Taevatemplis on kõik ringjas ja nelinurkne, mees- ja naisalgeline. Vanas Hiinas peeti Maad tasaseks ja Taevast ümmarguseks, nõnda ümbritseb Maa (müürid) Taevast (templid) ning takistab meil (inimestel) iseseisvalt jõudmast taevasse. Tee viib sinna ainult jumalate abiga, kuid jumalaid tuleb meelitada palvetamisega.

Kogu templikompleksi ja altarite arhitektuur on üles ehitatud numeroloogiale ja arvumaagiale tuginedes. Lisaks kahele nelinurksele müürile on Taevatempli ümber veel ringjas Kajamüür – sosista ükskõik kus müüri ligidal, ikka on su tasemgi hääl kogu Kajamüüril kuulda. Kajamüür on tehtud tellistest ja selle diameeter on 65 m. Kahjuks ei luba turistide hulk kajamüüri toimet täielikult katsetada, kuid Tony plaksud kostsid siiski üsna selgelt.

Altar koosneb kolmest ringist, alumine on 7,5 ja ülemine 3 m diameetriga. Alumine osa sümboliseerib Maad, keskmine inimmaailma ja ülemine Taevast. Seistes altari keskel ja sosistada, tundub hääl palju valjem, kuna see põrkub seintest ja müüridest tagasi.

Hea saagi eest palvetajate hall on ehitatud ilma ühegi naela, tsemendi jm metallist esemeta. Kõik on puidust. Ehitis on 38 m kõrge ja 30 m diameetriga. 28 puidust sammast toetab ehitist ning ka neil on sümboolne tähendus. 4 keskmist sümboliseerivad 4 aastaaega, 12 sisemist 12 kuud ja 12 välimist tervet päeva 2 tunniste intervallidega.

Tänapäeval on taevatempli kompleks populaarne vaba aja veetmise koht. Meie sattusime sinna pühapäeva hommikul. Giidi sõnul koguneb rahvas siia aega veetma just pühapäeva hommikuti, kuid kuna meie sealoleku ajal oli temperatuur vaid mõned kraadid üle nulli ning puhus külm ja lõikav tuul, siis nägime vaid väikest osa sellest, mida muidu näha võiks.

Ent siiski - paar vanemat meest joonistasid suurte pintslitega plaatidele hieroglüüfe – veega. Jõudes rea kirjutamisega lõpule oli algus juba kuivanud. Aga nii jätkub tegevust pikaks ajaks. Hommikuvõimlejaid näha ei olnud – selleks oli ilm tõesti liiga külm. Küll aga mängiti tai chi pesapalli – mängitakse üldjuhul kahekesi, kummalgi mängijal on kaks reketit, millega püütakse pall ning suunatakse trikitades vastasmängijale. Algajad suunavad palli otse tagasi, kogenumatel teeb pall enne tiiru selja tagant või veel mujaltki läbi. Palju inimesi oli kogunenud pika koridori lõunaküljele, kus tuul ei teinud liiga ja päike mõnusalt soojendas. Pikk koridor on 350 m pikk katusealune, mis avaneb lõuna poole ja on justkui loodud pühapäeva hommikupoolikute veetmiseks. Lauldi, tantsiti, mängiti kaarte, näidati mustkunsti, istuti niisama ja nauditi päikest, vaadati teisi ja näidati ennast.

Siiditeki all tuleb magus uni
Siid on Hiina peamisi kaubamärke. Juba siiditee rajamisega sai siid hiinlaste peamiseks ekspordiartikliks. Ühtegi turisti ei lasta Hiinast minema enne, kui ta on siiditööstust rahaliselt toetanud, vabatahtlikult loomulikult. Külastame meiegi üht paljudest siidikeskustest. Tundub, et hiinlastele on kombeks oma tehnoloogiaid turistile esitleda, kuid siiski vaid niipalju, et asja valmimisest aimdus, mitte terviklik ülevaade tekiks. See on omamoodi kaval nipp – kui oled näinud toote valmimise keerukust ja vaeva, ei pea sa hinda enam kõrgeks. Nii ka siin, lisaks siidiussi evolutsiooni tutvustusele demonstreeriti siiditeki valmimise pikka ja keerukat protsessi. Ka meie saime proovida, mis tunne on siidipalli õhukeseks tekikihiks venitada. Kihid on imeõhukesed ning neid on palju, see teebki teki õhuliseks, kuid samas väga soojaks. Teki ostmine muutub lausa kohustuslikuks. Korrus kõrgemal on riidepood, kogu kaup on loomulikult siidist. Piirudume vaid imetlusega ning siirdume allapoole tekki ostma. Hiljem lennuki peale minnes on grupp tekkide järgi selgelt eristatav.

Shoppingul
Hiina raha jaotub kolmeks ühikuks, mitte kaheks nagu meie harjunud oleme. Tõsi küll, kõige väiksemate ühikute eest suurt midagi ei saa. Jüaanid on kümme korda kallimad kui Jiao’d (rahvakeeli maod) ja sada korda kallimad kui fen’id. Metallraha on vähe, seda kasutatakse peamiselt õnnerahana tiikidesse viskamiseks.

Kuigi Pekingis tavapärast vanalinna ei ole, on seal väga lai jalakäijate tänav, mis on palistatud erinevate ostukeskuste ja söögikohtadega. Siin võib näha mitmeid skulptuure ning tänava keskel asuvatel pinkidel armastavad noored niisama aega veeta. Teeme pilte skulptuuride taustal ja täiendame oma kaubavaru 10 jüääniste asjakestega. Tõdeme taas, et kui poes mingi asja vastu huvi tundma hakkad, tuleb see ka ära osta. Hiina tütarlapse on hästi omandanud oskuse teha nii kurvad silmad, et neist lausa kahju hakkab. Jääb mulje, et kui mina seda asjakest ei osta, siis jääb tema millestki olulisest ja suurest ilma, justkui sõltuks tema edasine käekäik, kui mitte elu, just selle asjakese müümisest. Jah, äri teha osatakse, on mida õppida. Kuid põhjamaalaste jaoks on see meeletult tüütu. Samas ei suuda me neile kurbadele silmadele vastu panna ning nii rändabki järjekordne mõttetu nipsasjake kotti ning raha tütarlapsele, kelle silmad seejärel särama löövad.

Siinsamas asub ka uhke toiduturg. Tänavat palistab erinevate söögikaupade rivi. Siin müüakse nii puuvilju, kui ka erinevaid küpsetisi. On tuntud ja tundmatuid asju. On maasikaid suhkrus kui ka küpsetatud skorpione, madusid ja muid loomi. See on omamoodi huvitav vaatepilt, värviline ning elav. Ja kauplemise reeglid on siingi samad, maksad täpselt niipalju kui sa väärt oled. Hiinlane müüb sulle asja sinu väärtuse järgi, mitte kauba hinna järgi. Kui oled hea kaupleja või kauba poolmuidu saada. Ja seda nad naudivad – protsess on oluline, mitte tulemus. Samas kui tulemust ei saavutata ehk kui kaup jääb ostmata, on mõlemal poolel halb tunne.

Külastame ka „vene turgu”. Vene turuks nimetatakse seda vaid seetõttu, et siin käivad venelased odavat kaupa toomas, et seda siis kodumaal kallimalt edasi müüa. Siin võib hakkama saada ka vene keelega. Sellest saadakse aru ja algelisel tasemel ka vastatakse. Siingi kordub sama lugu – kui hetkeks unustad end ja suunad pilgu mingi kauba poole, on müüja sul juba kallal ja keelitab ostma. Ja oh seda kurbust, kui sa seda asja siiski ei taha. Paratamatult ostamegi üsna mitu asjakest. Alustame uue kohvri muretsemisega, sest ostetud kaup tuleb millegagi ju ka kodumaale toimetada. Siit saame omale ka 2008 aasta olümpiamängude T-särgid.

Ooperit, ooperit, me armastame ooperit!
Pekingi ooperit vaatama minnes hoiatati meid, et tegemist ei ole ooperiga klassikalises mõttes. Tõesti, ooperi kategooriasse on sellist lavategevust rakse liigitada. Tegu on millegi teatri, akrobaatika ja muusikali vahepealsega. Näitlejad on laval uhketes kostüümides, teevad kõrgetel puukingadel küllalt keerulisi liigutusi – alates mõõgavõitlusest kuni keerulisemate akrobaatikatrikkideni välja. Lava tagant kostub veidi kõrva kriipivat muusikat. Laul kriibib samuti kõrva, kuid seda pole õnneks liialt palju. Laulutekstid on turistide jaoks tõlgitud ning inglise keelne tõlge jookseb lava kõrval tablool. Isegi kui teksti hoolega jälgida, on laval toimuvat raske mõista. Selleks, et süžeest aru saada, peab teadma eellugu.

Juba enne etendust püütakse publiku tähelepanu. Fuajees maalivad näitlejad endale nägusid pähe. Kõik võivad uudistada ning piltegi teha. Saalis lõbustavad publikut teevalajad, kasutades ülipika tilaga veekannu valavad nad vett peadpööritavates poosides. Juba teist korda tõdeme, et teevalamine on Hiinas omaette kunstiliik ning nõuab teatud rituaale.

Rikšadega hutongides
Hutongid on elukvartalid, mis koosnevad kitsaste tänavate võrgustikust halli savikrohviga kaetud elumajade vahel. Tänava poole on poekesed ja söögikohad, süüakse lausa tänaval kükitades. Hoonestus on siin ühekorruseline, kuna keisririigi ajal ei tohtinud Keelatud linnast kõrgemaid maju ehitada. Tänavaid palistavad kõrged müürid ning hoovi pääseb läbi massiivse värava.

Hutongide piirkond tundub meie mõistes agulina, kus väljanägemise järgi peaksid elama üsna kehval järel olevad elanikud. Tänavad on kitsad ja räpased, elamute välimus pole parem. Tegelikult elavad siin keskklassi hiinlased. Välise räpakuse ja viletsuse all on peidus siinse elamise ilud ja võlud – värava taga võib olla kaunis siseõu ja küllalt korralik elamine. Tänavale siseõued tavaliselt ei paista. Õue sisenetakse läbi suure puitvärava, mille kohal olevate põikpalkide arv näitab elanike jõukust. Kahe palgi taga elavad keskmisel järjel olevad asukad, nelja palgiga värav aga tähistab juba kõrgklassi pürgivat elanikku.

Oma tutvumisteekonda hutongide piirkonnas alustasime rikšadel. Meie rikšajuht on noor ja turske hiina noormees. Mõned juhid olid aga väiksed ja kiitsakad, kuid oma tööga said nad suurepäraselt hakkama. Põlvedele laotatakse tekk, kuna väljas on külm. Rikšamees on hoolitsev ja naeratab kenasti.

Külastame üht hiina pensionäride kodu. Vanapaar on lapsed suureks kasvatanud ning veedab aega kahekesi. Nende elamine ei tekita just kadedust. Ruumi on vähe, magamistoas on ruumi kahele voodile, mille vahele on paigutatud teler, ning otsaseina on mahutatud keskmise suurusega riidekapp. Köögis on üsna omapärane ning algeline pliit. Elutuba seevastu on valge ja rõõmus, palju on lilli. Sektsioon seina ääres meenutab nõukogude aega. Akvaariumis ulbivad kilpkonnad, väljas puuris on papagoi ja vöötorav. Õues on ka paar puud, mis praegu olid raagus, kuid kevade poole saabub siia hoovi rohelus. Puude all oli näha tühje potte, ilmselt viljeletakse siin usinalt potipõllumajandust.

Perenaine näeb oma 72 eluaasta juures väga hea välja. Ja kuna nii perenaine kui ka peremees on töötanud riiklikes ettevõtetes, on neile määratud riigi poolt pension, millest nad üsna kenasti ära elavad. Raha jääb ka meelelahutuseks. Samas ei ole proua kunagi Pekingist välja saanud, see on ta unistus, mille täitumist ta loodab. Perenaine on jutukas, kuid peremees hoiab targu eemale, kuid on hiljem hoovi peal nõus naeratades fotograafidele poseerima.

Maoleotis ja skorpionid
Kurikuulsast maoleotisest ja küpsetatud madudest on giid meile rääkinud juba mitu päeva. Kahjuks olla mao pakkumine ära keelatud, kuna usuti et see levitab haigusi. Küll aga õnnestus meil juua ära pits maoleotist. Letil olid suured klaaspurgid, kus ilutses madu täies hiilguses uputatuna kangesse alkoholi. Ja sealtsamast kulbiga seda napsu tõstetigi. Maitses nagu mingi tundmatu alkohoolne jook. Jook pidavat tervisele hea oleme, eriti meestele, kelle potentsile see hästi pidavat mõjuma. Ka naised pidi sellest hea enesetunde saama. Igal juhul halvasti see ei mõjunud, kuid tugevat positiivset efekti nii väikesest kogusest oligi ennatlik loota.

Viimasel õhtul külastame daide restorani. Daid on Lõuna-Hiinas elav vähemusrahvus, keda on veidi üle miljoni – nagu eestlasigi. Restoran oli suur, uhke ja paljude kaunistustega. Laval kanti ette taidluskava, ilmselt oli tegu rahvuslike tantsude ja muusikapaladega. Lõpuks hakkasid daid laval tutvustama erinevaid rahvuslikke mänge, millest osa saama meidki kutsuti. Tänutäheks hea vastuvõtu eest esitasime meiegi mõne rahvusliku lorilaulu.

Õhtu naelaks kujunes aga taldrikutäis skorpione, mis magustoiduna lauale toodi. Peale imetlemist ja pildistamist õnnestus üks neist ka ära süüa. Maitsel polnud viga, õigemini maitset oli üsnagi tagasihoidlikult. Võrrelda võiks seda ehk peipsi tingiga, kuiv ja krõbe. Söömast takistas aga tõrkuv mõistus. Ainuüksi teadmine, et tegu on mürgise skorpioniga ei lase neid rahulikult süüa.

Hiinlase igapäevaelu
Hiinlased elavad üsna kitsukestes tingimustes – pole ka ilme, neid on lihtsalt palju. Külas käiakse harva, kuid omavahel suheldakse palju. Seda tehakse väljas pargipingil. Ka ööelu mõiste on hiinlaste jaoks küllalt uus. Õhtuti väljas hängimise asemel on hiinlase kodus oma pere ringis.

Kui hiina mees naise võtab, siis saab ta pealekauba ka naise vanemad. Hiinlased jäävad pensionile varem kui meie, naised 55-selt, mehed 60-selt. Pensioni makstakse vaid neile, kes on riigiasutustes töötanud. Teised on aga laste ülalpidamisel. Nii peabki mees peale abiellumist lisaks oma vanematele ja naisele, ülal pidama ka naise vanemad. Lapse sünnitamiseks tuleb luba saada ning ühelapsepoliitika tõttu on teise lapse sünd majanduslikult väga kahjulik. Teise lapse sündides jäädakse ilma igasugustest toetusteks, muidu tasuta kooliharidus muutub tasuliseks, samuti arstiabi ja muu eluks vajalik. Võimalik on ka töökohakaotus.

Päevasel ajal tänaval lapsi ei näe, välja arvatud juhul kui tegemist on kooligrupiga, kes on toodud kehakultuuriga tegelema. Sel juhul on neil kõigil ühesugused dressid seljas. Ka koeri on näha vähe. Koerapidamine on kohati kallim lõbu kui lapse kasvatamine. Üle 30cm kõrged koerad on keelatud, koera pidamiseks peab saama loa, see maksab päris palju. Samuti tuleb tasuda koera aastamaks.

Hiinlase keskmine sisetulek on üsna madal, maapiirkondades võib see olla 2000- 3000 jüääni kuus, Pekingis võib see olla 5000 ringis. Paremini tasustatud on näiteks arstid, kelle kuupalk võib ulatuda isegi 10 000 jüäänini. Loomulikult on paremal järjel firmaomanikud. Kodutuid ja kerjuseid praktiliselt ei ole (või on nad osavalt ära peidetud), igale hiinlasele leitakse töö. Nii on riigile kasulikum. Kuid ka siis kui mingil põhjusel tööd ei ole, on riigi poolt eraldatud abirahast võimalik ära elada.

Kui majandilikult pürib Hiina kiirelt kapitalismi, siis avalikud tualetid on pärit sügavast sotsialismist. Valdav osa sellised ühispeldikuid meenutavad veneaegseid raudteejaamade vastavaid „asutusi”, kus oma vajaduste rahuldamiseks end ettevalatud jalajälgedesse seada tuli. Paberit ei olnud ja vesi oli alati külm ning seda ka muidu korralike söögikohtade juures.

Koju
Sõitu kodupoole alustame varahommikul. Et vältida lennule hilinemist ummikute tõttu, alustame väljasõitu hotelli juurest paraja ajavaruga. Lennuki väljumisajaks oli 11.40. Hinges on veidi kurbust – ei tahagi ära minna. Viie päevaga nägime küll palju, kuid nii lühikese ajaga jäi paljugi nägemata, kuulmata ja küsimata.

Lend kulgeb sujuvalt, seekord on lennu pikkuseks kaheksa tundi. Väljas on valge ja selge, maa on näha pea kogu lennu vältel. Ainult Uuralid on end pilvedesse peitnud. Tundub uskumatu, et selline fantastiline reis on reaalsuseks saanud ja veelgi uskumatum on see, et see on nüüd läbi. Reisiseltskond oli tore, grupijuht ja giid fantastilised ning korralduslikule poolele ei ole mitte midagi ette heita. Aitäh Albion reisidele ja aitäh Taivo Koppelile fantastilise elamuse eest!