PÕHJA-NORRA JA LAPIMAA
01.07.2008 - 07.07.2008
Reis kaugele põhja sai teoks läbi juhuse. Kaasa sai mindud lihtsalt reisikaaslaseks, aga peab tõdema, et jäin nähtuga väga rahule. Ei olnud ma enne näinud ei fjorde, tundrat, polaarpäeva ega ka põhjapõtru. Nüüd pakuti kõike seda ühe nädala jooksul. Põhikavale lisaks serveeriti ports sääski, 25 kraadi kuuma ning paari päeva pärast 4 kraadi sooja, mis tegelikult üsna jäiselt mõjus.
Algas kõik 1. juuli varahommikul, mil bussitäis Viru Reisidelt „pileti” lunastanut laevale SuperSeaCat astub. Laev maabub tunni möödudes Helsingis ning meie 1500 kilomeetri pikkune sõit põhja võib alata. Mainin kohe alguses, et mul ei ole plaanis kirjeldada reisikorraldust, mis nii mõndagi soovida jättis, vaid seda, mida nägin ja kogesin. See kuidas reis kulges, ununeb pea, kuid see, mis silma, kõrva ja südamesse ei jäi, ei unune niipea.
Kes tahab põhja jõuda, peab sinna pikalt sõitma. Nii ongi paratamatu, et esimene päev kulub vaid sõidule ja paraku ei ole mööda Soome eeskujulikult vormitud maanteid midagi erilist näha. Linnad jäävad peateelt kõrvale ning kes siis külasidki päris maantee äärde rajab. Näha on vaid metsa ja lugematul arvul järvi. Ega asjata Soomet tuhande järve maaks nimetata.
Esimene peatus üle maantee kulgevas tunnelis kestab umbes pool tundi. Tunnel on omamoodi huvitav leiutis: tankla, kohvik, suveniiripood ja vaatamisväärsus ühes lahenduses.
Teine peatus pakub juba rohkem elevust. Keegi fanaatiline kellaarmastaja on tee äärd
e kokku kogunud kümneid kirikukelli. Mõned neist on kohale toodud koguni teistest maailmaosadest. Siit leiab kellakupli, millest helin tuleb välja meelitada tõugates kella kõrval rippuvat palgijuppi kella välisseina pihta. Sealsamas kõrval on telefoniputka, mille katuseks on kellakuppel.Edasi kulgeb sõit vaevaliselt, loeme kilomeetrid ja arvutame järelejäänud aega järgmise sihtkohani. Esimese päeva sihtpunktiks on kämping Rovaniemi külje all. Hiljem tõdeme, et just see kämpingukompleks on reisi üks hubasemaid, majakesed on piisavalt suured, soojad ja hästi varustatud. Elevust lisavad mööda hoovi ringi kalpsavad küülikud ning traataia taga pikutavad kitsed.
MAAVARAD SOOME SÜDAMES
Kui riigis leidub veidigi väärtuslikku maavara, tuleb sellest kindlasti turismiobjekt teha! Seda teadmist Soomlastel jagub. Mõõduka tasu eest saab omale ametüstikivikese kaevata ning kullapuru pesta.
Esimene rada vääriskivide otsingutel viib meid Lampivaari ametüstikaevand
usse. Kaevandus asub Pyhatunturi rahvuspargis, kus loodust püütakse puutumatul kujul säilitada ning seetõttu ei ole lubatud ka bussiga kaevanduse lähedusse sõita. Teekond jalgsi läbi mitmekesise looduse kestab umbes pool tundi. Kohale jõudes kulub marjaks ära jäätis, sest temperatuur on Põhja-Soome kohta harjumatult kõrge. +25 kraadises leitsakus tuleb meil treppi mööda kõrgele kaevanduse tippu sammuda, kus pisikeses, kuid meeldivat jahedust pakkuvas püstkojas kohalik noormees meile ametüsti saladusi avab. Seejärel suundume aiaga piiratud ja kiviklibuga kaetud „kaevandusalale“, kus iga turist omale ühe ametüstikivikese noppida võib. Teise kivikese eest tuleb juba kenake summa välja käia. Võhikutele jagab seesama kohalik noormees infot, milline kivitükike on väärtuslik ja milline mitte. Pistan oma kivitükikese taskusse ning naudin vaadet. Kaevandus asub üsna kõrgel mäe otsas ning kaugusse vaadates ei ole tundrametsa lõppu nähagi.Järgnevalt suundume kõigi võimaluste ja ahvatluste maale – Kullamaailma. Tõesti, Soomes leidub ka kulda. Väravast sisenedes avastame end Metsikus Läänes. Väike plats on palistatud kauboifilmidest tuttavate Saloonide ja muu sellisega. Paraku ei ole meil võimalust majakestesse astuda, kuna tegemist on mulaažidega. Teel kullamuuseumi möödume majast, mille seinad on valmistatud pudelitest. Samas on ka liiklusmärk, millel ilutseb sääsk ning all on kiri „peatee“. Ainuke selgitus sellele on see, et sääskedel on siin tõesti peatee ja täielik õigus ning vabadus sind igast kandist pureda. Võitluses sääskedega olen lootusetus olukorras ning ainus pääsetee paistab olevat kullamuuseumi uks. Muuseum annab täieliku ülevaate, millal, kus ja kuidas kullakaevamine levinud on. Aga põnevam osa ootab meid veel ees. Veidi aja pärast seame sammud väikese jõe äärde, kus saame jalga suured kõrge säärega saapad ning pihku taldriku, millele pisike kauboivälimusega soome mees labidaga liiva viskab. Sellest liivast tuleb vees istudes kuld välja pesta. Üsna lootusetu üritus – vähemalt nii tundub see esialgu. Kuigi noormees väidab, et kuld on raskem kui liiv ning taldrikutäit võib julgelt vees solgutada, pelgan ma ometi, et see hunnik kulda, mis just minu taldrikul lebab, uhutakse koos veega lihtsalt minema. Pärast pikka ja vaevarikast taldrikuloksutamist on kuld käes! Tervelt kolm tera! Need terakesed kleebitakse spetsiaalsele paberile ning suveniir ongi olemas. Kahjudega soomlased ei kauple – see kolm tera on ilmselt vähem väärt kui pilet Kullamaailma. Ja mõni ei leidnud teragi!
TUNDRA, FJORDID JA POLAARÖÖ
Mida põhja poole, seda kummalisemaks muutub loodus. Algab tundra ning mereäärt palistavad fjordid.
TUNDRA, FJORDID JA POLAARÖÖ
Mida põhja poole, seda kummalisemaks muutub loodus. Algab tundra ning mereäärt palistavad fjordid.
Tundra nimetus tuleb soomekeelsest sõnast tunturi, mis tähendab kõrget metsatut ala. Tundra esineb kõikjal Põhja-Jäämere rannikul. Tundra on midagi, mida on raske kirjeldada. Puud on kidurad, veidi naljaka kujuga. Aastakümneid vana kask võib olla vaid meetri kõrgune ja kõrgemaks tal jaksu kasvada ei olegi. Naljaga pooleks võib esitada küsimuse, et mida teha kui tundras ära eksid? Tõuse püsti! Mida põhja poole, seda vähemaks jääb neid kiduraid puidki ja lõpuks kaovad nad hoopiski. Jääb vaid rohi ja mäed ja mägedest nirisevad ojad. Ja loomulikult põhjapõdrad, kes algul suurt elevust tekitavad, kuid kellega päev päevalt üha enam harjub. Vahel tuleb buss nende pärast kinnigi pidada. Mina kippusin neid küll lammasteks nimetama, sest suu
ruselt ei jää lammas põhjapõdrale kuidagi alla.
Fjordid on kunagised liustiku liikumisteed. Jääaja taandudes ja sellega seotud liustike sulamise tõttu tõusis oluliselt merepinna tase, mistõttu endiste liustike liikumisteed ujutati osaliselt üle, mis tekitaski fjordi. Fjordid on enamasti U-kujulise ristlõikega järsuveerulised orud, mille põhi on kaetud mereveega. Reeglina on fjordid mitmesaja meetri sügavused. Suudme lähedal on fjordid tavaliselt madalamad, sest sinna on kogunenud rohkem liustiku poolt kantud materjali ehk moreeni.
ruselt ei jää lammas põhjapõdrale kuidagi alla.Fjordid on kunagised liustiku liikumisteed. Jääaja taandudes ja sellega seotud liustike sulamise tõttu tõusis oluliselt merepinna tase, mistõttu endiste liustike liikumisteed ujutati osaliselt üle, mis tekitaski fjordi. Fjordid on enamasti U-kujulise ristlõikega järsuveerulised orud, mille põhi on kaetud mereveega. Reeglina on fjordid mitmesaja meetri sügavused. Suudme lähedal on fjordid tavaliselt madalamad, sest sinna on kogunenud rohkem liustiku poolt kantud materjali ehk moreeni.
Fjordidel ei näi lõppu olevad, sõidame tunde fjordi ühel kaldal, et siis veel tunde teisel kaldal, et teisel pool vett peaaegu alguspunkti tagasi jõuda. Mäed inspireerivad alati, nii ka siin. Eriti lummavaks teevad vaate pilved, mis kohati mäetipu oma embusse võtnud ning pilvesalli mässinud on. Ja vahel tundub, et pilved on oma teel mäenõlva takerdunud, ega saa enam edasi.
Veel üks loodusnähtus pani pead vangutama. Polaarpäev on ajavahemik, millal päike püsib ööpäev ringi horisondist kõrgemal. Kuigi me kõik teame, et mida põhjapoole, seda valgemad on ööd, on ometi selle omal nahal kogemine kordumatu elamus. Kell 11 õhtul sirab päike veel mägede vahel ning kell 3 öösel ärkad segaduses, et kas tõesti on juba hommik. Ei ole veel hommik, lihtsalt öö ei ole selline nagu harjunud, pimedaks ei lähegi. Õhtust saab kohe hommik ja päevastest tegemistest väsinud inimene peab tahtejõuga silmad kinni suruma, et veidigi selles segaduses und saada.
NORDKAP
Väidetavalt on Nordkap mandri-Euroopa põhjapoolsem tipp. Aga tegelikult tundub, et kõrval asuv neemetipp ulatub kaugemalegi põhja. Nordkap on loodud ehtsaks turistiobjektiks. Ju siis mingil põhjusel seda teisele neemele teha ei saanud. Aga kas sellel ongi tähtsust? T
unne, et oled maailma äärel, on nii siin kui seal sama. Aga selline tunne tõesti tekkis. Vaatad kaugusse ja ei näe ei otsa ega äärt. Tõsi küll, kaugele ei näe seetõttu, et udu varjab vaate. Meil on isegi vedanud, et udu väga paks ei ole. Tegelikult pidi siin aasta jooksul vaid nädalajagu päikselisi päevi nägema. Oleks naiivne loota ja oodata, et päike just meie kohalolekut soojendab. Soojast siin tõesti rääkida ei saa, väljas on +4!!!! Juuli alguses, südasuvel vaid mõned soojakraadid. Seda ei osanud uneski ette näha. Aga kliima on polaarjoone taga karm, isegi kased lähevad lehte alles juuni keskpaiku. Millal nad lehed langetavad, jääb seekord teadmata.
Niisiis, Euroopa põhjapoolseim tipp asub 307 meetri kõrgusel kaljuäärel. Siia on ehitatud monument, mille jalamil poseerimine on lausa kohustuslik. Kompleks, kus lisaks rohkearvulistele suveniiride soetamise võimalustele saab ka sooja kohvi ja muffinit nautida. Samuti saab ülevaate siinsest floorast ja faunast ning loomulikult Nordkapi avastamise ja arengu loost. Pooletunnine film laiekraanil viib mõtted ja tunded täielikult reaalsusest eemale.
Nordkap on väärt külastamist ja tee on sinna leidnud paljud. Suurem osa saabub autode ja bussidega, kuid üllatavalt palju on ka seiklejaid kaherattalistel. Kui mootorrattaga põhjatippu sõit tundub küllaltki teostatav, siis jalgrattaga seda teed ette võtta ei söandaks. Siiski leidub neid hulljulgeid, kes jalgrattal mäest üles rühivad ning veidi aja pärast mäest alla vihisevad, küll ja küll. Kohale jõudes lüüakse telk püsti ning sealsamas parkla kõrval saadetaksegi öö mööda. Üsna ekstreemne viis maailma avastamiseks, kuid nii palju kui on erinevaid viise ja võimalusi, nii palju on ka neid, kes neid katsetavad. Siiski tunnen kergendust, et saan peale mõnetunnist Nordkapi külastust oma külmetavad käed ja nina meie sooja ja turvalisse bussi pista.
SAAMID
Saamid on rahvas, kes elab Põhja-Norras, Põhja-Rootsis, Põhja-Soomes ning Venemaal Murmanski oblastis. Saamidel on oma keel – saamu keel, neil on oma pealinn, oma parlament ja oma lipp. Palju neid endid on, keegi ei tea. Hinnanguliselt olevat saame 80 000 – 100 000, kuid kuna saamid elavad mitmes riigis, neil puudub ühtne asuala, on nende täpset arvu raske kindlaks teha. Sellegipoolest on tegemist arvukama põlisrahvaga Põhja-Euroopas. Saamid on eelkõige tuntud põhjapõtrade kasvatamise-karjatamisega, kuigi üha enam saame on pöördunud modernse eluviisi juurde ning põhjapõdra kasvatamine on jäänud vaid väheste pärusmaaks.
Karasjok on Põhja-Norras Finnamarki maakonnas asuv linnake, mida peetakse ka saamide pealinnaks. Seal asub nii Saami parlament kui ka Saami muuseum. Veidi uskumatult kõlab see, et saamlastel on olemas oma parlament, saami rahva esindusorgan Norras, mis seisab hea saami kultuuripärandi kaitsmise eest. Parlamendis on 43 esindajat, kes valitakse neljaks aastaks. Hoone, kus parlament asub, on tähelepanuväärne ning seetõttu käib seda uudistamas hulk inimesi. Tegemist on püstkojalaadse ehitisega, kus o n ühendatud vaja ja algupärane ning modernne arhitektuur. Praegune parlamendihoone avati 2000 aastal.
Saami muuseum on interaktiivne kultuuriasutus, kus lisaks saami eluolu tutvustava filmi vaatamisele, saab ise kätt harjutada lingu viskamises, sisse kiigata püstkotta ning proovida lõkke ümber loitsutantsu. Lisaks saab endale soetada hulgaliselt erinevaid saami rahvuslike motiividega käsitöö kaupu ning muid suveniire. Paraku on kogu kaup üle keskmise kallis, mistõttu valiku tegemine osutub keeruliseks. Kaup on nii ilus, et kaasa tahaks võtta kõik.
ALTA
Alta on asula Norras Finnmargi maakonnas, Alta valla halduskeskus, mis asub Altafjordeni fjordi ääres Altaelva jõe suudmes. Alta asutati 1704 ning elanikke on 12 ja pool tuhat.
Alta vald nimetati 1999. aastal linnaks, ehkki sellega ei kaasnenud mingeid õigusi. Altas on kõige põhjapoolsem jäähotell Euroopas.
Külastame Alta muuseumi, mis on Põhja-Norra enim külastatav muuseum, suvisel ajal käib siin keskmiselt tuhat inimest päevas. Muuseumi väljapanekud tutvustavad kohalikku kultuuri, ajalugu ning väljas on võimalik näha ka eelajaloolisi kaljujooniseid, mis on oma koha leidnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Pean tunnistama, et need kuulsad kaljujoonised meid eriti ei inspireeri, küll aga väike filmijupp, mis räägib teise maailma sõja mõjudest siinses piirkonnas. Jah, venelased jõudsid ka siin palju pahandust teha.
TROMSÖ
Tromsöt peetakse põhjamaade Pariisiks. Kuna meie peatus linnakeses jääb põgusaks, siis ei oska ma hinnangut anda, kas see kuuldus ka tõele vastab. Tromsø on Tromsi maakonna keskus. Kesklinn asub Tromsøya saarel. Saare järgi on linn ka omale nime saanud. Linnas asuvad maailma põhjapoolseim ülikool (Tromsø Ülikool), toomkirik, botaanikaaed ja planetaarium.
Elanikke on linnas veidi üle 53 tuhande. Linnapildis võib näha palju immigrante ning rahvaloenduse põhjal on elanike hulgas üle 100 erineva rahvuse esindaja. Imestama paneb kohalike karastatus. Väljas oli külm ja põhjamaiselt karge, kuid kohalikud, sealhulgas mustanahalised, jalutavad rahulikult T-särkide ja lühikeste pükste väel. Inimene harjub ju kõigega. Veidi rahustab teadmine, et tänu Põhja-Atlandi hoovusele ei ole kliima siin nii külm kui sellel laiuskraadil tavaliselt.
Tromsö kesklinn paistab silma arhitektuuriliste kontrastidega, ajaloolise puuarhitektuuri kõrval on mitmeid moodsaid klaasehitisi. Vanemad puuehitised on pärit 18 sajandist. Puumajadega palistatud tänavapilt jätab mõnusalt koduse tunde, moodsa arhitektuuri esindajatena märkame aga raamatukogu ja ka raekoda, mis on ehitatud klaasist. Tänavapilti ilmestavad ka jääkaru ning põhjapõder, mis lähemal vaatlusel osutuvad topisteks. Nii mõnigi turist seisatab ning palub end koos loomaga pildistada.
Tromsö suurim vaatamisväärsus on aga sild, mis ühendab linna keskust mandriosaga. Sil
d on 1036 meetrit pikk. Avamise ajal, 1960, oli see Põhja-Euroopa pikim sild.
Kuid veel enne kui sillale keerata ja kesklinna suunduda, tuleb külastada kuulsat Arktilist Katedraali. Katedraali kutsutakse ka Norra ooperimajaks, kuna ehitis meenutab tõesti veidi Sidney ooperimaja. Moodsas stiilis Arktiline katedraal valmis 1965 aastal. Kuigi ehitis on tuntud katedraalina, on tegelikult tegemist siiski vaid vallakirikuga, kus aeg-ajalt ka kontserte läbi viiakse. Igal õhtul, 1. juunist kuni 15. augustini toimuvad siin kesköise päikese kontserdid.
Tromsö kesklinnas on aga toomkirik, mis ei erine teistest tavapärastest kirikutset. Gooti stiilis puukirik valmis juba 1861 ning oma 800 istekohaga on ta üks suurimaid Norras. Ka maailma põhjapoolsem mošee pidavat siin linnas asuma. Kahjuks see meie vaatevälja ei jäänud.
Tromsö üks ehk kuulsamaid turistiobjekte on Roald Amundseni kuju. Amundsen oli maailmakuulus Norra meresõitja ja polaaruurija. Ta olla käinud esimesena ära lõunapoolusel ning esimese inimesena dirižaabliga üle põhjapooluse lennanud. Seega oli ta esimene, kes käis ära mõlemal poolusel. Oma otsa ei leidnud ta järjekordset avastus- või uurimisretke tehes, vaid päästeoperatsioonil. Vesilennuk, mille pardal Amundsen hättasattunud ekspeditsiooni päästma lendas, kukkus Põhja-Jäämerre ning kõik pardal olijad hukkusid. Hiljem leiti lennuki rusud Tromsö lähedalt rannikult.
JÕULUVANA SÜDASUVISES ROVANIEMIS
Kes ütles, et jõuluvana ei ole olemas? On küll ja tal on oma küla. Küla asub Rovaniemi külje all, täpselt põhja pöörijoonel. Ka joon on kenasti maha veetud, astud ühele poole, astud teisele poole. Jaa, olen ületanud põhja pöörijoone. Põhjapool on elu hoopis teistsugune! Paraku unustab giid meid põhja suunas sõites informeerimast, et me nii olulise joone ületanud oleme. Seega ei jää muud üle kui tagasiteel teeselda, et ületame joone esmakordselt. Jõulumaa lahked päkapikud kingivad Sulle mõõduka tasu eest ka vastava tunnistuse. Mida kõike raha eest ei saa!
Aga on asju mida saab täiesti tasuta – Jõuluvana vastuvõtu eest ei küsita pennigi. Tuleb vaid veidi järjekorras seista ning isiklik kohtumine Jõuluvanaga saabki teoks. Ja ennäe imet, Jõuluvana, vana habemik, tervitab meid sulaselges eesti keeles, lisaks tunneb huvi, kust me sealt Eestist täpsemalt pärit oleme. Kuna aga järjekorras on teisigi, siis pikemat vestlust meil arendada ei lasta. Jõuluvana juurest lahkudes pakutakse meile müüa fotot, mida Põhjapõdrast fotograaf meist koos Jõuluvanaga tegi. Aga selle lõbu eest tuleb maksta kenake summa. Õnneks ei ole me liialt fotogeenilised ning loobume foto soetamisest. Las see jääb teiseks korraks.
Juulikuine Jõulumaa kubiseb erinevatest suveniiripoekestest, söögikohtadest, laste mängunurkadest ja paljust muust sarnasest. Lisaks on siin postkontor, kust saab sõpradele Jõuluvana nimelt kaardi saata. Postkontoris on välja pandud ka laste kirjad, mis Jõuluvanale üle maailma saadetud on.
Postkontori kõrval on post, mille küljes on kümneid silte, mis viitavad erinevate maailma linnade suunas, lisades ka kilomeetrite arvu, mis meid neist linnadest lahutab.
Tegelikult pean mainima, et kogu Jõulumaa jättis mulle väga kommertsliku mulje, kus ärilised eesmärgid varjutavad selle tõelise jõulutunde. Aga oleks ka naiivne oodata jõulutunnet kesk juulikuud. Tõenäoliselt detsembris, mil maad katab valge lumevaip ning väljas on pidevalt pime öö, taevas siravad tähed ja täiskuu ning Jõulumaal sibavad ringi päkapikumütsides teenindajad, on jõulutunne varmas tekkima. Kindlasti on Jõulumaa külastamine talvisel ajal omaette elamus igas vanuses laste jaoks.
Veel üks loodusnähtus pani pead vangutama. Polaarpäev on ajavahemik, millal päike püsib ööpäev ringi horisondist kõrgemal. Kuigi me kõik teame, et mida põhjapoole, seda valgemad on ööd, on ometi selle omal nahal kogemine kordumatu elamus. Kell 11 õhtul sirab päike veel mägede vahel ning kell 3 öösel ärkad segaduses, et kas tõesti on juba hommik. Ei ole veel hommik, lihtsalt öö ei ole selline nagu harjunud, pimedaks ei lähegi. Õhtust saab kohe hommik ja päevastest tegemistest väsinud inimene peab tahtejõuga silmad kinni suruma, et veidigi selles segaduses und saada.
NORDKAP
Väidetavalt on Nordkap mandri-Euroopa põhjapoolsem tipp. Aga tegelikult tundub, et kõrval asuv neemetipp ulatub kaugemalegi põhja. Nordkap on loodud ehtsaks turistiobjektiks. Ju siis mingil põhjusel seda teisele neemele teha ei saanud. Aga kas sellel ongi tähtsust? T
unne, et oled maailma äärel, on nii siin kui seal sama. Aga selline tunne tõesti tekkis. Vaatad kaugusse ja ei näe ei otsa ega äärt. Tõsi küll, kaugele ei näe seetõttu, et udu varjab vaate. Meil on isegi vedanud, et udu väga paks ei ole. Tegelikult pidi siin aasta jooksul vaid nädalajagu päikselisi päevi nägema. Oleks naiivne loota ja oodata, et päike just meie kohalolekut soojendab. Soojast siin tõesti rääkida ei saa, väljas on +4!!!! Juuli alguses, südasuvel vaid mõned soojakraadid. Seda ei osanud uneski ette näha. Aga kliima on polaarjoone taga karm, isegi kased lähevad lehte alles juuni keskpaiku. Millal nad lehed langetavad, jääb seekord teadmata.Niisiis, Euroopa põhjapoolseim tipp asub 307 meetri kõrgusel kaljuäärel. Siia on ehitatud monument, mille jalamil poseerimine on lausa kohustuslik. Kompleks, kus lisaks rohkearvulistele suveniiride soetamise võimalustele saab ka sooja kohvi ja muffinit nautida. Samuti saab ülevaate siinsest floorast ja faunast ning loomulikult Nordkapi avastamise ja arengu loost. Pooletunnine film laiekraanil viib mõtted ja tunded täielikult reaalsusest eemale.
Nordkap on väärt külastamist ja tee on sinna leidnud paljud. Suurem osa saabub autode ja bussidega, kuid üllatavalt palju on ka seiklejaid kaherattalistel. Kui mootorrattaga põhjatippu sõit tundub küllaltki teostatav, siis jalgrattaga seda teed ette võtta ei söandaks. Siiski leidub neid hulljulgeid, kes jalgrattal mäest üles rühivad ning veidi aja pärast mäest alla vihisevad, küll ja küll. Kohale jõudes lüüakse telk püsti ning sealsamas parkla kõrval saadetaksegi öö mööda. Üsna ekstreemne viis maailma avastamiseks, kuid nii palju kui on erinevaid viise ja võimalusi, nii palju on ka neid, kes neid katsetavad. Siiski tunnen kergendust, et saan peale mõnetunnist Nordkapi külastust oma külmetavad käed ja nina meie sooja ja turvalisse bussi pista.
SAAMID
Saamid on rahvas, kes elab Põhja-Norras, Põhja-Rootsis, Põhja-Soomes ning Venemaal Murmanski oblastis. Saamidel on oma keel – saamu keel, neil on oma pealinn, oma parlament ja oma lipp. Palju neid endid on, keegi ei tea. Hinnanguliselt olevat saame 80 000 – 100 000, kuid kuna saamid elavad mitmes riigis, neil puudub ühtne asuala, on nende täpset arvu raske kindlaks teha. Sellegipoolest on tegemist arvukama põlisrahvaga Põhja-Euroopas. Saamid on eelkõige tuntud põhjapõtrade kasvatamise-karjatamisega, kuigi üha enam saame on pöördunud modernse eluviisi juurde ning põhjapõdra kasvatamine on jäänud vaid väheste pärusmaaks.
Karasjok on Põhja-Norras Finnamarki maakonnas asuv linnake, mida peetakse ka saamide pealinnaks. Seal asub nii Saami parlament kui ka Saami muuseum. Veidi uskumatult kõlab see, et saamlastel on olemas oma parlament, saami rahva esindusorgan Norras, mis seisab hea saami kultuuripärandi kaitsmise eest. Parlamendis on 43 esindajat, kes valitakse neljaks aastaks. Hoone, kus parlament asub, on tähelepanuväärne ning seetõttu käib seda uudistamas hulk inimesi. Tegemist on püstkojalaadse ehitisega, kus o n ühendatud vaja ja algupärane ning modernne arhitektuur. Praegune parlamendihoone avati 2000 aastal.
Saami muuseum on interaktiivne kultuuriasutus, kus lisaks saami eluolu tutvustava filmi vaatamisele, saab ise kätt harjutada lingu viskamises, sisse kiigata püstkotta ning proovida lõkke ümber loitsutantsu. Lisaks saab endale soetada hulgaliselt erinevaid saami rahvuslike motiividega käsitöö kaupu ning muid suveniire. Paraku on kogu kaup üle keskmise kallis, mistõttu valiku tegemine osutub keeruliseks. Kaup on nii ilus, et kaasa tahaks võtta kõik.
ALTA
Alta on asula Norras Finnmargi maakonnas, Alta valla halduskeskus, mis asub Altafjordeni fjordi ääres Altaelva jõe suudmes. Alta asutati 1704 ning elanikke on 12 ja pool tuhat.
Alta vald nimetati 1999. aastal linnaks, ehkki sellega ei kaasnenud mingeid õigusi. Altas on kõige põhjapoolsem jäähotell Euroopas.
Külastame Alta muuseumi, mis on Põhja-Norra enim külastatav muuseum, suvisel ajal käib siin keskmiselt tuhat inimest päevas. Muuseumi väljapanekud tutvustavad kohalikku kultuuri, ajalugu ning väljas on võimalik näha ka eelajaloolisi kaljujooniseid, mis on oma koha leidnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Pean tunnistama, et need kuulsad kaljujoonised meid eriti ei inspireeri, küll aga väike filmijupp, mis räägib teise maailma sõja mõjudest siinses piirkonnas. Jah, venelased jõudsid ka siin palju pahandust teha.
TROMSÖ
Tromsöt peetakse põhjamaade Pariisiks. Kuna meie peatus linnakeses jääb põgusaks, siis ei oska ma hinnangut anda, kas see kuuldus ka tõele vastab. Tromsø on Tromsi maakonna keskus. Kesklinn asub Tromsøya saarel. Saare järgi on linn ka omale nime saanud. Linnas asuvad maailma põhjapoolseim ülikool (Tromsø Ülikool), toomkirik, botaanikaaed ja planetaarium.
Elanikke on linnas veidi üle 53 tuhande. Linnapildis võib näha palju immigrante ning rahvaloenduse põhjal on elanike hulgas üle 100 erineva rahvuse esindaja. Imestama paneb kohalike karastatus. Väljas oli külm ja põhjamaiselt karge, kuid kohalikud, sealhulgas mustanahalised, jalutavad rahulikult T-särkide ja lühikeste pükste väel. Inimene harjub ju kõigega. Veidi rahustab teadmine, et tänu Põhja-Atlandi hoovusele ei ole kliima siin nii külm kui sellel laiuskraadil tavaliselt.
Tromsö kesklinn paistab silma arhitektuuriliste kontrastidega, ajaloolise puuarhitektuuri kõrval on mitmeid moodsaid klaasehitisi. Vanemad puuehitised on pärit 18 sajandist. Puumajadega palistatud tänavapilt jätab mõnusalt koduse tunde, moodsa arhitektuuri esindajatena märkame aga raamatukogu ja ka raekoda, mis on ehitatud klaasist. Tänavapilti ilmestavad ka jääkaru ning põhjapõder, mis lähemal vaatlusel osutuvad topisteks. Nii mõnigi turist seisatab ning palub end koos loomaga pildistada.
Tromsö suurim vaatamisväärsus on aga sild, mis ühendab linna keskust mandriosaga. Sil
d on 1036 meetrit pikk. Avamise ajal, 1960, oli see Põhja-Euroopa pikim sild.Kuid veel enne kui sillale keerata ja kesklinna suunduda, tuleb külastada kuulsat Arktilist Katedraali. Katedraali kutsutakse ka Norra ooperimajaks, kuna ehitis meenutab tõesti veidi Sidney ooperimaja. Moodsas stiilis Arktiline katedraal valmis 1965 aastal. Kuigi ehitis on tuntud katedraalina, on tegelikult tegemist siiski vaid vallakirikuga, kus aeg-ajalt ka kontserte läbi viiakse. Igal õhtul, 1. juunist kuni 15. augustini toimuvad siin kesköise päikese kontserdid.
Tromsö kesklinnas on aga toomkirik, mis ei erine teistest tavapärastest kirikutset. Gooti stiilis puukirik valmis juba 1861 ning oma 800 istekohaga on ta üks suurimaid Norras. Ka maailma põhjapoolsem mošee pidavat siin linnas asuma. Kahjuks see meie vaatevälja ei jäänud.
Tromsö üks ehk kuulsamaid turistiobjekte on Roald Amundseni kuju. Amundsen oli maailmakuulus Norra meresõitja ja polaaruurija. Ta olla käinud esimesena ära lõunapoolusel ning esimese inimesena dirižaabliga üle põhjapooluse lennanud. Seega oli ta esimene, kes käis ära mõlemal poolusel. Oma otsa ei leidnud ta järjekordset avastus- või uurimisretke tehes, vaid päästeoperatsioonil. Vesilennuk, mille pardal Amundsen hättasattunud ekspeditsiooni päästma lendas, kukkus Põhja-Jäämerre ning kõik pardal olijad hukkusid. Hiljem leiti lennuki rusud Tromsö lähedalt rannikult.
JÕULUVANA SÜDASUVISES ROVANIEMIS
Kes ütles, et jõuluvana ei ole olemas? On küll ja tal on oma küla. Küla asub Rovaniemi külje all, täpselt põhja pöörijoonel. Ka joon on kenasti maha veetud, astud ühele poole, astud teisele poole. Jaa, olen ületanud põhja pöörijoone. Põhjapool on elu hoopis teistsugune! Paraku unustab giid meid põhja suunas sõites informeerimast, et me nii olulise joone ületanud oleme. Seega ei jää muud üle kui tagasiteel teeselda, et ületame joone esmakordselt. Jõulumaa lahked päkapikud kingivad Sulle mõõduka tasu eest ka vastava tunnistuse. Mida kõike raha eest ei saa!
Aga on asju mida saab täiesti tasuta – Jõuluvana vastuvõtu eest ei küsita pennigi. Tuleb vaid veidi järjekorras seista ning isiklik kohtumine Jõuluvanaga saabki teoks. Ja ennäe imet, Jõuluvana, vana habemik, tervitab meid sulaselges eesti keeles, lisaks tunneb huvi, kust me sealt Eestist täpsemalt pärit oleme. Kuna aga järjekorras on teisigi, siis pikemat vestlust meil arendada ei lasta. Jõuluvana juurest lahkudes pakutakse meile müüa fotot, mida Põhjapõdrast fotograaf meist koos Jõuluvanaga tegi. Aga selle lõbu eest tuleb maksta kenake summa. Õnneks ei ole me liialt fotogeenilised ning loobume foto soetamisest. Las see jääb teiseks korraks.
Juulikuine Jõulumaa kubiseb erinevatest suveniiripoekestest, söögikohtadest, laste mängunurkadest ja paljust muust sarnasest. Lisaks on siin postkontor, kust saab sõpradele Jõuluvana nimelt kaardi saata. Postkontoris on välja pandud ka laste kirjad, mis Jõuluvanale üle maailma saadetud on.
Postkontori kõrval on post, mille küljes on kümneid silte, mis viitavad erinevate maailma linnade suunas, lisades ka kilomeetrite arvu, mis meid neist linnadest lahutab.
Tegelikult pean mainima, et kogu Jõulumaa jättis mulle väga kommertsliku mulje, kus ärilised eesmärgid varjutavad selle tõelise jõulutunde. Aga oleks ka naiivne oodata jõulutunnet kesk juulikuud. Tõenäoliselt detsembris, mil maad katab valge lumevaip ning väljas on pidevalt pime öö, taevas siravad tähed ja täiskuu ning Jõulumaal sibavad ringi päkapikumütsides teenindajad, on jõulutunne varmas tekkima. Kindlasti on Jõulumaa külastamine talvisel ajal omaette elamus igas vanuses laste jaoks.
No comments:
Post a Comment