5. - 11. august 2007
ALBAANIA
Albaania reisilt naastes mõtisklesin kaua: milline on see sõna, mis seda riiki kõige paremini iseloomustada võiks. Vaieldamatult on tegemist väga omapärase riigiga, eelkõige Euroopa kontekstis. Kohapeal unustad täielikult, et viibid Euroopas. Balkanimaadele kohaselt on ilm kuum ja inimestel soe süda. Just inimesed ongi need, kes maale värvi annavad ning vahetu kontakt kohalike inimestega on unustamatu. Kuid mitte kõik ei paista ilus ja helge, negatiivsust ilmnes kõikjal ja pea kõiges: liiklus, elektrikatkestused, prügi jne. Riik on tõusuteel, kuid see tõus on äärmiselt vaevaline. Olles kommunismi isolatsioonist väljunud samaaegselt Eestiga, ei ole Albaania suutnud märgatavaid edusamme teha. Kohalikud häbenevad riigi olukorda, kuid loodavad siiski parimat. Optimism hoiab nad reel.
Albaania on väikeriik, veidi alla 30 000 ruutkilomeetri, seda on kolmandiku võrra vähem kui Eesti pindala. Rahvaarv seevastu on 3,5 miljonit, kellest 95% on albaanlased. Kuna riik on väike, siis kaardilt kilomeetreid kokku arvutades peaks selle läbima üsna lühikese ajaga. Tegelikult on Albaania kaetud üsna kaootilise ning raskesti läbitava teede võrguga, mis kiiret edasijõudmist ei võimalda. Viisat riiki sisenemiseks vaja ei ole, makstes piiril 10 eurot avaneb tõkkepuu. Ka riigist lahkudes tuleb kukrut samas vääringus kergendada. Meie käest „unustatakse” väljumise tasu sisse kasseerida, arvatavasti oli selles „süüdi” kohalik takso, milles me Albaaniast lahkusime.
Albaania reisilt naastes mõtisklesin kaua: milline on see sõna, mis seda riiki kõige paremini iseloomustada võiks. Vaieldamatult on tegemist väga omapärase riigiga, eelkõige Euroopa kontekstis. Kohapeal unustad täielikult, et viibid Euroopas. Balkanimaadele kohaselt on ilm kuum ja inimestel soe süda. Just inimesed ongi need, kes maale värvi annavad ning vahetu kontakt kohalike inimestega on unustamatu. Kuid mitte kõik ei paista ilus ja helge, negatiivsust ilmnes kõikjal ja pea kõiges: liiklus, elektrikatkestused, prügi jne. Riik on tõusuteel, kuid see tõus on äärmiselt vaevaline. Olles kommunismi isolatsioonist väljunud samaaegselt Eestiga, ei ole Albaania suutnud märgatavaid edusamme teha. Kohalikud häbenevad riigi olukorda, kuid loodavad siiski parimat. Optimism hoiab nad reel.
Albaania on väikeriik, veidi alla 30 000 ruutkilomeetri, seda on kolmandiku võrra vähem kui Eesti pindala. Rahvaarv seevastu on 3,5 miljonit, kellest 95% on albaanlased. Kuna riik on väike, siis kaardilt kilomeetreid kokku arvutades peaks selle läbima üsna lühikese ajaga. Tegelikult on Albaania kaetud üsna kaootilise ning raskesti läbitava teede võrguga, mis kiiret edasijõudmist ei võimalda. Viisat riiki sisenemiseks vaja ei ole, makstes piiril 10 eurot avaneb tõkkepuu. Ka riigist lahkudes tuleb kukrut samas vääringus kergendada. Meie käest „unustatakse” väljumise tasu sisse kasseerida, arvatavasti oli selles „süüdi” kohalik takso, milles me Albaaniast lahkusime.
Seevastu albaanlased ise vajavad riigist väljumiseks viisat, vaid Kosovo ja Montenegro on viisavabad. Viisa saamine on albaanlastel keeruline, selleks on vaja sihtkohamaalt kutset ning ka see ei pruugi viisa saamist tagada. Tundub, et albaanlaste „väljaliikumise” vabadust piiratakse hirmust massilise väljarände eest. Ilmselgelt on palju paremaid paiku, kus elatist teenida ja rahuldavalt ära elada. Olen kuulnud, et välismaal töötavad albaanlased on hinnatud töötajad, nad ei virise ning annavad endast alati maksimumi.
Albaania nimi tuleneb illüüria hõimude albaanide järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. Albaanlased ise kutsuvad oma maad Shqipëria, mida seostatakse sõnaga shqiponja ehk kotkas – kahe peaga kotkas on Albaania rahvuslik sümbol – ning albaanlaste omakeelset nimetust tõlgendatakse kui „kotkaste pojad”. Albaania keel on unikaalne ning ka hea tahtmise juures sellest aru ei saa. Kui teiste euroopa keelte puhul on lootust jutu kontekstki ära aimata, siis albaania keelset juttu kuulates seda lootust ei ole. Mitte midagi ei saa aru. Kõla meenutab kohati prantsuse keelt, kuid seda siiski minimaalselt. Väidetavalt on albaania keeles rida laensõnu türgi ning ladina keelest, kuid arusaamisele see kaasa ei aita.
Umbes 70% albaanlastest peab end moslemiteks, kuigi tänavapildis see ei kajastu. Igas külas on väike mošee, mille kõrvalt ei puudu ka minarett. Kuigi kommunism püüdis välja juurida usku ning hävitas paljud pühakojad, on usk albaanlaste südames siiski säilinud. Ent on nende usk pigem sisemine ning rituaalides eriti ei väljendu. Samuti on nad usu suhtes väga tolerantsed. Ühes peres võib elada mitme erineva religiooni esindajaid ning see ei häiri neid. Nad austavad üksteist ning nende usku. Kuid on ka palju neid, kes end ateistiks nimetavad.
Albaania nimi tuleneb illüüria hõimude albaanide järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. Albaanlased ise kutsuvad oma maad Shqipëria, mida seostatakse sõnaga shqiponja ehk kotkas – kahe peaga kotkas on Albaania rahvuslik sümbol – ning albaanlaste omakeelset nimetust tõlgendatakse kui „kotkaste pojad”. Albaania keel on unikaalne ning ka hea tahtmise juures sellest aru ei saa. Kui teiste euroopa keelte puhul on lootust jutu kontekstki ära aimata, siis albaania keelset juttu kuulates seda lootust ei ole. Mitte midagi ei saa aru. Kõla meenutab kohati prantsuse keelt, kuid seda siiski minimaalselt. Väidetavalt on albaania keeles rida laensõnu türgi ning ladina keelest, kuid arusaamisele see kaasa ei aita.
Umbes 70% albaanlastest peab end moslemiteks, kuigi tänavapildis see ei kajastu. Igas külas on väike mošee, mille kõrvalt ei puudu ka minarett. Kuigi kommunism püüdis välja juurida usku ning hävitas paljud pühakojad, on usk albaanlaste südames siiski säilinud. Ent on nende usk pigem sisemine ning rituaalides eriti ei väljendu. Samuti on nad usu suhtes väga tolerantsed. Ühes peres võib elada mitme erineva religiooni esindajaid ning see ei häiri neid. Nad austavad üksteist ning nende usku. Kuid on ka palju neid, kes end ateistiks nimetavad.
Albaania on mägine maa, Balkani poolsaare kõige mägisem, koguni kaks kolmandikku riigi territooriumist on kaetud mägialaga. Mägede tõttu on ka ühenduse pidamine eri piirkondade vahel raske. Kes mägedes sõitnud on, teab kui vaevarikas ja aeganõudev see on. Mägede piirkond on hõredalt asustatud, see-eest on asustus väga tihe lauskmaal, kus küla küla küljes kinni on. Lauskmaal metsa ei näe, selle on albaanlased juba ammu põllumaa saamiseks maha raiutud. Pole ime, et õhk, mida sisse hingame, eriti värske ei tundu. Rannikuala on tasasem, mere tõttu on ka õhku rohkem ning seetõttu on sinna kogunenud elama ligi pool Albaania elanikkonnast.
KOMMUNISM
1941. aastal loodud Albaania Kommunistliku Partei asutaja ja liider Enver Hoxha valitses diktaatorina riiki kuni oma surmani 1985. aastal. Tema režiim eitas igasugust väljendus-, usu- ja liikumisvabadust. Salapolitsei jälgis iga albaanlase tegemisi. Kui sind tabati kuulamas piiritagust raadiojaama, siis selle eest ootas sind kümneaastane asumisele saatmine kroomikaevandustesse. Hoxha oli Stalini suur imetleja ja austaja ning tegi tihedat koostööd Nõukogude Liiduga. Kuid 1961. aastal keeras Hoxha NSVL-le selja, kuna Nikita Hruštsovi ideed tundusid talle liialt liberaalsed. Seejärel pööras Hoxha oma pilgu Hiina poole, kus valitses Mao Zedong. Aastatel 1966 -1967 koges Albaania Hiina-stiilis kultuurirevolutsiooni. Töölised paigutati ümber, noored pandi juhtivatele positsioonidele, kirikud ja mošeed hävitati ning lõpuni viidi põllumajanduse kollektiviseerimine. Kuid pärast Mao surma katkestas Hoxha sidemed ka Hiinaga. 1979. aastaks oli Hoxha personalikultus niivõrd kasvanud, et ta nimetas oma ametipositsiooni järgmiselt: kommraad spiiker- peaminister- välisminister- sõjaminister- rahvaarmee pealik – kõik ühes isikus. Riik oli aga kaotanud kõik oma liitlased ning oli sunnitud tegutsema täielikus isolatsioonis. Hiinaga koostöö lõpetamine tõi kaasa majanduslanguse ning toidu puudujäägid kasvasid veelgi.
KOMMUNISM
1941. aastal loodud Albaania Kommunistliku Partei asutaja ja liider Enver Hoxha valitses diktaatorina riiki kuni oma surmani 1985. aastal. Tema režiim eitas igasugust väljendus-, usu- ja liikumisvabadust. Salapolitsei jälgis iga albaanlase tegemisi. Kui sind tabati kuulamas piiritagust raadiojaama, siis selle eest ootas sind kümneaastane asumisele saatmine kroomikaevandustesse. Hoxha oli Stalini suur imetleja ja austaja ning tegi tihedat koostööd Nõukogude Liiduga. Kuid 1961. aastal keeras Hoxha NSVL-le selja, kuna Nikita Hruštsovi ideed tundusid talle liialt liberaalsed. Seejärel pööras Hoxha oma pilgu Hiina poole, kus valitses Mao Zedong. Aastatel 1966 -1967 koges Albaania Hiina-stiilis kultuurirevolutsiooni. Töölised paigutati ümber, noored pandi juhtivatele positsioonidele, kirikud ja mošeed hävitati ning lõpuni viidi põllumajanduse kollektiviseerimine. Kuid pärast Mao surma katkestas Hoxha sidemed ka Hiinaga. 1979. aastaks oli Hoxha personalikultus niivõrd kasvanud, et ta nimetas oma ametipositsiooni järgmiselt: kommraad spiiker- peaminister- välisminister- sõjaminister- rahvaarmee pealik – kõik ühes isikus. Riik oli aga kaotanud kõik oma liitlased ning oli sunnitud tegutsema täielikus isolatsioonis. Hiinaga koostöö lõpetamine tõi kaasa majanduslanguse ning toidu puudujäägid kasvasid veelgi.
Pärast Hoxha surma 1985. aastal võttis riigi juhtimise üle Ramiz Alia, Hoxha kauaaegne mõttekaaslane. Kuid kogu süsteem kukkus kiirelt kokku ning 1991. aastal sõudis tuhandeid põgenikepaate Itaalia poole. Arvatakse, et umbes 20 000 albaanlast suundus Itaaliasse. Põgenikevool põhjustas Itaalia valitsusele tõsist peavalu, kuid suurem osa põgenikest sai siiski loa Itaaliasse jääda.
DEMOKRAATIA VÕLUD JA VALUD
Sotsialismi kokkuvarisemise järel tühistati kommunismiaegne põhiseadus ning 1991. aastal võeti vastu ülemikupõhiseadus, mis võimaldas mitmeparteisüsteemi ning nägi ette presidentaalse vabariigi. Sellega oli loodud alus demokraatia arengule. Kuid uue põhiseaduse vastuvõtmine ei läinud nii libedalt kui loodeti. 1994. aastal lükati see referendumil tagasi ning võeti vastu alles 1998. aastal. Seega on Albaania elanud demokraatliku põhiseaduse järgi vaid napid 10 aastat ning ilmselgelt alles õpitakse demokraatliku riigi toimimismehhanisme. Kohalikud ise arvavad, et riigivalitsemises ei ole sugugi kõik korras, lokkab korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus, tööpuudus on suur ning riigipeade mõistusega ei ole kõik korras. Mis puutub püüdlustesse liituda Euroopa Liiduga, siis seda küll soovitakse, kuid sellesse eriti ei usuta, vähemalt lähitulevikus mitte. Puudu jäävat mõistusest, mis aitaks teha õigeid otsuseid ning riik madalseisust välja tuua. Albaania on üks vaesemaid riike Euroopas. Statistika väidab, et oma „liidripositsiooni” on Albaania siiski loovutanud Moldovale. Kui seni oli Albaania majandus üles ehitatud põllumajandusele, siis inimeste linnastumise tõttu on see valdkond soikumas.
1999. aastal võttis Albaania vastu ligi pool miljonit Kosovo põgenikku. Kuigi riigil oli endal raskusi, tegid nad seda hea meelega, pakkudes kosovaridele, kes valdavalt on rahvuselt albaanlased, süüa ja peavarju. Õnneks ulatas selle kriisi lahendamiseks oma abikäe ka rahvusvahelist abi pakkuvad organisatsioonid. Nüüd ootavad albaanlased, et Kosovo saaks vabaks Serbiast ning saavutaks lõpuks iseseisvuse[1].
Kuigi Albaania liigub demokraatia teel, majandus on saavutanud teatud stabiilsuse, on riigil veel pikk maa käia. Ehitatakse kiirteid ning uhkeid kortermaju, samas leidub palju äärmiselt vaeseid piirkondi. Umbes 30% elanikkonnast elab vaesuses, mägedes kuni 50%. Kuid siiski, nagu ütleb optimistlik albaanlane – halvim praegu on parem kui parim siis (kommunismi ajal).
INIMESED – ALBAANIA PÄRL
Albaanlased on ääretult kenad ja lahked inimesed. Nad on valmis sind aitama jättes omad tegemised sinnapaika. Teenindus söögikohtades on meeldiv ja viisakas, klient on alati kuningas. Inglise keelt eriti palju ei räägita, küll ollakse valmis suhtlema itaalia keeles (Itaalia telekanalid on Albaanias nähtavad nagu Soome omad meil). Kasuks tuleb ka saksa ning vahel ka vene keele oskus.
DEMOKRAATIA VÕLUD JA VALUD
Sotsialismi kokkuvarisemise järel tühistati kommunismiaegne põhiseadus ning 1991. aastal võeti vastu ülemikupõhiseadus, mis võimaldas mitmeparteisüsteemi ning nägi ette presidentaalse vabariigi. Sellega oli loodud alus demokraatia arengule. Kuid uue põhiseaduse vastuvõtmine ei läinud nii libedalt kui loodeti. 1994. aastal lükati see referendumil tagasi ning võeti vastu alles 1998. aastal. Seega on Albaania elanud demokraatliku põhiseaduse järgi vaid napid 10 aastat ning ilmselgelt alles õpitakse demokraatliku riigi toimimismehhanisme. Kohalikud ise arvavad, et riigivalitsemises ei ole sugugi kõik korras, lokkab korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus, tööpuudus on suur ning riigipeade mõistusega ei ole kõik korras. Mis puutub püüdlustesse liituda Euroopa Liiduga, siis seda küll soovitakse, kuid sellesse eriti ei usuta, vähemalt lähitulevikus mitte. Puudu jäävat mõistusest, mis aitaks teha õigeid otsuseid ning riik madalseisust välja tuua. Albaania on üks vaesemaid riike Euroopas. Statistika väidab, et oma „liidripositsiooni” on Albaania siiski loovutanud Moldovale. Kui seni oli Albaania majandus üles ehitatud põllumajandusele, siis inimeste linnastumise tõttu on see valdkond soikumas.
1999. aastal võttis Albaania vastu ligi pool miljonit Kosovo põgenikku. Kuigi riigil oli endal raskusi, tegid nad seda hea meelega, pakkudes kosovaridele, kes valdavalt on rahvuselt albaanlased, süüa ja peavarju. Õnneks ulatas selle kriisi lahendamiseks oma abikäe ka rahvusvahelist abi pakkuvad organisatsioonid. Nüüd ootavad albaanlased, et Kosovo saaks vabaks Serbiast ning saavutaks lõpuks iseseisvuse[1].
Kuigi Albaania liigub demokraatia teel, majandus on saavutanud teatud stabiilsuse, on riigil veel pikk maa käia. Ehitatakse kiirteid ning uhkeid kortermaju, samas leidub palju äärmiselt vaeseid piirkondi. Umbes 30% elanikkonnast elab vaesuses, mägedes kuni 50%. Kuid siiski, nagu ütleb optimistlik albaanlane – halvim praegu on parem kui parim siis (kommunismi ajal).
INIMESED – ALBAANIA PÄRL
Albaanlased on ääretult kenad ja lahked inimesed. Nad on valmis sind aitama jättes omad tegemised sinnapaika. Teenindus söögikohtades on meeldiv ja viisakas, klient on alati kuningas. Inglise keelt eriti palju ei räägita, küll ollakse valmis suhtlema itaalia keeles (Itaalia telekanalid on Albaanias nähtavad nagu Soome omad meil). Kasuks tuleb ka saksa ning vahel ka vene keele oskus.
Palju segadust tekitab albaanlaste peanoogutuse ja –raputuse süsteem. Kui küsisime ühelt kohalikult vanemalt mehelt: „Do you speak English?”, noogutas ta usinalt ning vastas „No”. Saa siis aru! Ka hiljem märkasime, et noogutused ja pearaputused on meile harjumuspärasest vastupidise tähendusega. Kui kohalik noogutab ning korrutab „jo jo”, siis kulub nii mõnigi sekund enne kui saabub selgus. „Jo” tähendab „ei”, mitte „ja” nagu meiesugused soome keele „joo”-ga harjunud oleme. Ja „po“ tähendab „jah“. Üsna pea taipasin, et parem on loobuda igasugustest peanoogutustest või raputustest, see oleks vaid asjatut segadust tekitanud.
Rongis teel Durrësist Tiranasse tegi meiega juttu kohalik noormees Albi, kes töötab rongimehaaniku abina. Tema töö tundus veidi kahtlane, eriti seetõttu, et ta sõitis rongiga kaasa, mitte ei teinud tööd jaamas kohapeal. Tema jutu järgi on tema ülesandeks mehhaaniku abistamine. Mehhaanik haagib veduri vagunite küljest lahti ning manööverdab selle rongi teise otsa, et see seal taas vagunite külge haakida. Mis roll selles kõiges mehhaaniku abil on, jäi arusaamatuks.
Rongis teel Durrësist Tiranasse tegi meiega juttu kohalik noormees Albi, kes töötab rongimehaaniku abina. Tema töö tundus veidi kahtlane, eriti seetõttu, et ta sõitis rongiga kaasa, mitte ei teinud tööd jaamas kohapeal. Tema jutu järgi on tema ülesandeks mehhaaniku abistamine. Mehhaanik haagib veduri vagunite küljest lahti ning manööverdab selle rongi teise otsa, et see seal taas vagunite külge haakida. Mis roll selles kõiges mehhaaniku abil on, jäi arusaamatuks.
Albi mängib ühes kohalikus bändis „Lithium“ trummi. Palusime tal meie jaoks mõned kohalikud rock ja metal-bändid paberile kirjutada, kuid sellega jäi ta veidi kimpu. Mõned nimed talle siiski meenusid, kuid kahjuks ei olnud neid plaadipoes, kuhu me kohalikku muusikat ostma läksime. Albi on kihlatud juba 3 aastat ning ta elab koos oma kihlatu ja emaga. Lisaks on tal ka veel üks õde, kes elab Firenzes ning üks vend. Albi unistab oma majast, praegu elavad nad kõik koos korteris. Autot tal ei ole ja ilmselt niipea olema ei saagi, sest isegi kui ta raha saab, siis kulub see majale, mitte autole. Juhiload on tal aga olemas.
Kuna Albaanlastel on väga raske kodumaalt välja saada, siis tundus, et Albi tegi oma jutus meile ilmselgeid vihjeid, et me talle küllakutse Eestisse muretseksime. Igaks juhuks tegime näo, et ei saa vihjetest aru. Selgelt on tunda, et Albil on veidi häbi oma maa pärast – eriti piinlik on tal katkiste rongiakende pärast. Lapsed loobivad kividega aknad katki ning riigil ei ole raha, et neid parandada.
Jõudnud Tiranasse tegime Albile õlle välja ning ta oli selle üle ütlemata rõõmus. Ta ei tahtnud ega tahtnud meist lahkuda. Kohtusime temaga veel paar päeva hiljemgi, ka siis oli ta valmis meiega koheselt ühinema. Tõenäoliselt olime meie tema jaoks aken Euroopasse, või vähemalt hea võimalus oma viletsat inglise keelt harjutada.
Teel Fierist Apollooniasse tegime juttu furgoni juhiga – esmalt sel teemal, et ta meid Apolloonia mäe otsast linna tagasi tooks ning hiljem ka juba tema elust-olust. Ta oli õppinud seitse aastat Saksamaal psühholoogiat, mistõttu valdas üsna hästi saksa keelt. Püüdsin oma roostes saksa keele abil üht-teist temagi käest uurida. Küsimusele, kas ta ei oleks tahtnud Saksamaale jäädagi, vastas ta, et ei oleks, patriotismist ilmselt. Albaania on tema kodumaa ning ta ei taha mujal elada. Ta töötab haiglas, kuid teenib oma pisikesele palgale lisa furgoni juhina. Tal on pruut, kellega ta koos elab, kuid abiellunud veel ei ole. Ta leiab, et selline kooseluviis ei ole Albaanias tavaline, kuid tema jaoks sobib. Tal on oma korter, samas ei ole pangalaenu. Ta teenib piisavalt, et elada täiesti normaalset elu.
Kuid ka tema tunneb veidi häbi albaanlaste kultuurituse pärast, eriti seetõttu, et ei hoolita puhtusest – kõik on must ja prügi vedeleb igal pool. Samuti häirivad teda albaania naised, kes on võtnud liialt malli Euroopast ning riietuvad liiga vabalt ning meigivad end liiga palju. Tema arvates mõjub see meestele provotseerivalt.
Viimasel päeval Albaanias kohtusime veel kahe kohalikuga, kes meiega taksosõidul Skodarist Ulcinijsse ühinesime. Pakkumise taksosõitu jagada tegid nad meile ise – kuna tee on ühine, miks siis mitte kulusid jagada. Enne veel, kui me omale taksot otsima hakkasime, lahendas üks neist probleemi ühe prantslasest backpackeri jaoks, kes taksot Podgoritsasse vajas. Alles siis, kui ta oli veendunud, et prantslane on õnnelikult takso peale saanud, asus ta meile taksot otsima. Tüüpiline näide albaanlase abivalmidusest.
Teel Montenegro poole selgub, et ka see lahke albaania noormees on välismaal õppinud - Bulgaarias Ameerika ülikoolis. Tema inglise keel oli väga hea. Kui rääkisime keeltest, siis olin üllatunud, et ta teadis soome-ugri keelegrupist ning oskas paigutada sinna gruppi ka ungari keele. Kohe aga selgus ka tema teadmiste taust – tema eriline huvi keelte vastu. Kuid miks ometi ei taha ta lahkuda kodumaalt – tal on oma äri ning seetõttu on ta kodumaal heal järjel, seetõttu ei ole mõtet seda jätta ja lahkuda. Samas tunnistas ta, et kogu riik püsibki välismaal töötavate albaanlaste teenitud raha najal. Kuna riik ise midagi ei ekspordi, siis selline „välisabi“ on riigi majanduslikuks püsimiseks hädavajalik.
Jõudnud Tiranasse tegime Albile õlle välja ning ta oli selle üle ütlemata rõõmus. Ta ei tahtnud ega tahtnud meist lahkuda. Kohtusime temaga veel paar päeva hiljemgi, ka siis oli ta valmis meiega koheselt ühinema. Tõenäoliselt olime meie tema jaoks aken Euroopasse, või vähemalt hea võimalus oma viletsat inglise keelt harjutada.
Teel Fierist Apollooniasse tegime juttu furgoni juhiga – esmalt sel teemal, et ta meid Apolloonia mäe otsast linna tagasi tooks ning hiljem ka juba tema elust-olust. Ta oli õppinud seitse aastat Saksamaal psühholoogiat, mistõttu valdas üsna hästi saksa keelt. Püüdsin oma roostes saksa keele abil üht-teist temagi käest uurida. Küsimusele, kas ta ei oleks tahtnud Saksamaale jäädagi, vastas ta, et ei oleks, patriotismist ilmselt. Albaania on tema kodumaa ning ta ei taha mujal elada. Ta töötab haiglas, kuid teenib oma pisikesele palgale lisa furgoni juhina. Tal on pruut, kellega ta koos elab, kuid abiellunud veel ei ole. Ta leiab, et selline kooseluviis ei ole Albaanias tavaline, kuid tema jaoks sobib. Tal on oma korter, samas ei ole pangalaenu. Ta teenib piisavalt, et elada täiesti normaalset elu.
Kuid ka tema tunneb veidi häbi albaanlaste kultuurituse pärast, eriti seetõttu, et ei hoolita puhtusest – kõik on must ja prügi vedeleb igal pool. Samuti häirivad teda albaania naised, kes on võtnud liialt malli Euroopast ning riietuvad liiga vabalt ning meigivad end liiga palju. Tema arvates mõjub see meestele provotseerivalt.
Viimasel päeval Albaanias kohtusime veel kahe kohalikuga, kes meiega taksosõidul Skodarist Ulcinijsse ühinesime. Pakkumise taksosõitu jagada tegid nad meile ise – kuna tee on ühine, miks siis mitte kulusid jagada. Enne veel, kui me omale taksot otsima hakkasime, lahendas üks neist probleemi ühe prantslasest backpackeri jaoks, kes taksot Podgoritsasse vajas. Alles siis, kui ta oli veendunud, et prantslane on õnnelikult takso peale saanud, asus ta meile taksot otsima. Tüüpiline näide albaanlase abivalmidusest.
Teel Montenegro poole selgub, et ka see lahke albaania noormees on välismaal õppinud - Bulgaarias Ameerika ülikoolis. Tema inglise keel oli väga hea. Kui rääkisime keeltest, siis olin üllatunud, et ta teadis soome-ugri keelegrupist ning oskas paigutada sinna gruppi ka ungari keele. Kohe aga selgus ka tema teadmiste taust – tema eriline huvi keelte vastu. Kuid miks ometi ei taha ta lahkuda kodumaalt – tal on oma äri ning seetõttu on ta kodumaal heal järjel, seetõttu ei ole mõtet seda jätta ja lahkuda. Samas tunnistas ta, et kogu riik püsibki välismaal töötavate albaanlaste teenitud raha najal. Kuna riik ise midagi ei ekspordi, siis selline „välisabi“ on riigi majanduslikuks püsimiseks hädavajalik.
TRANTSPORT
Liiklus on Albaanias kohutav. Autosid on Tiranas väga palju, liikluskultuuri aga pole ollagi – või vähemalt tundub see nii kõrvaltvaatajale. Kui saime teada, et esimene juhiluba väljastati Albaanias 13 aastat tagasi ning autokool maksab roppu raha (300 eurot), ei tundugi olukord nii imekspandav. Ka on juhiloa ostmine kellegi hõlma alt üsna hõlbus ning tunduvalt odavam, kui see soetada legaalsel teel. Kui keegi võtaks vaevaks uurida, kui palju albaania autojuhte omab seaduslikul teel saadud juhtimisõigust, siis usun, et see osakaal on suhteliselt väike. Korruptsioon on Albaanias õitsval järjel, kui juhiluba pole ja vahele jääd, maksad politseinikule; kui vajad luba, maksad vastavale ametnikule. Kui aus olla, siis korruptsioonist otseselt meile keegi ei rääkinud, kuid jutust kumas see läbi ning vastavaid järeldusi ei ole raske teha.
Liiklus on Albaanias kohutav. Autosid on Tiranas väga palju, liikluskultuuri aga pole ollagi – või vähemalt tundub see nii kõrvaltvaatajale. Kui saime teada, et esimene juhiluba väljastati Albaanias 13 aastat tagasi ning autokool maksab roppu raha (300 eurot), ei tundugi olukord nii imekspandav. Ka on juhiloa ostmine kellegi hõlma alt üsna hõlbus ning tunduvalt odavam, kui see soetada legaalsel teel. Kui keegi võtaks vaevaks uurida, kui palju albaania autojuhte omab seaduslikul teel saadud juhtimisõigust, siis usun, et see osakaal on suhteliselt väike. Korruptsioon on Albaanias õitsval järjel, kui juhiluba pole ja vahele jääd, maksad politseinikule; kui vajad luba, maksad vastavale ametnikule. Kui aus olla, siis korruptsioonist otseselt meile keegi ei rääkinud, kuid jutust kumas see läbi ning vastavaid järeldusi ei ole raske teha.
Meenub lapsepõlvest saadud õpetus – teed ületa foori rohelise tulega. Selle teadmisega Tirana tänavatel küll midagi peale hakata ei ole. Foori roheline tuli ei anna jalakäijale mingit kindlust ega eesõigust tee ületamisel. Kui tahad terveks jääda, pead esmalt veenduma, et Sul on vaba tee minna ning ka siis pidevalt valvel olema, et keegi ei ürita oma autoga sinust eest, tagant või läbi sõita. Ja mis siis, et Sul on eesõigus. Sarnane olelusvõitlus toimub ka autode endi vahel. Kuna valdavalt teedel jooni maas ei ole, siis ei ole kunagi teada mitu rada neil sõitmiseks ette nähtud on. Autoga poetakse igasse võimalikku prakku ning nii tekitatakse sõiduradu vahel kaks korda rohkemgi kui ette nähtud on. Kõike seda segadust saadab pidev signaalitamine. Kuid see ei tundu väga ärritav ja agressiivne, pigem antakse endast märku ning hoiatatakse ohu eest.
Ka liikluskorralduses on lapsekingades. Liiklusmärke on vähe ning neidki eiratakse. Kui ringteele sõites on ees „anna teed” märk, siis ei panda seda tähele ning trügitakse esimesel võimalusel ringile ootamata ringilolija möödumist. Ka kiiruspiirangutest kinni ei peeta. Meie taksojuht sõitis 30-alas rahumeeli 80-ga. Politseinikke oli iga nurga peal, kuid neid see kaos ei häiri, vähemalt ei teinud nad sellest välja. Esmapilgul jäi meile täiesti arusaamatuks nende kohaoleku eesmärk. Kuid hiljem selgus, et nende etteaste algas siis, kui elekter piirkonnast kadus ning foorid töötamast lakkasid. Seni aga vaatasid nad tülpinud ilmel toimuvat pealt. Kuid maanteedel tegi politsei usinalt tööd. Mõõdeti kiirust ning rikkujad peeti ka kinni. Ka meie furgon teel Skodarist Tiranasse peeti kinni, ilmselt vale möödasõidu pärast. Algul politseinik žestikuleeris midagi ning tasapisi läks kehakeel üle tavaliseks suhtluseks. Asi lõppes sellega, et trahvi ei määratud ja raha ka ei makstud. Võimalik, et välismaalaste istumine otse juhi kõrval takistas järjekordse altkäemaksu võtmist.
Ühistransport on Albaanias kaootiline. Kindla graafiku alusel liiguvad vaid rongid. Kuid rongiga sõita kohalikud meil ei soovitanud, see olla liiga aeglane ja ebamugav. Vaatamata hoiatustele otsustasime rongisõidu omal naha ära proovida ja Durrësist Tiranasse naasime rongiga. Rong väljus plaanikohaselt ning keskmiseks sõidukiiruseks oli 50 km/h. Kuigi rongiistmed olid küllaltki mugavad, jäi üldmulje rongist nukker. Eriti kurb on akende olukord, valdavalt on need katki visatud. Ka pidev rongivile hakkab aegamisi ajudele. Tunnelit läbides istume kottpimedas, sest elektrivalgust rongil ei ole. Milleks peakski – päevane aeg ju.
Kõige mugavamaks ringiliikumise vahendiks Albaanias on furgon ehk minibuss. Kindlat sõidugraafikut neil ei ole, samuti ei välju nad kõik ühest kohast. Kui tahad sõita Beratisse pead kilomeetri jagu rohkem keskväljakult äärelinna suunas vantsima. Kui aga soovid sõita Fieri, võid furgoni leida üsna kesklinna lähedalt. Kohalikel on süsteem selge ning nad juhatavad abivajaja õigesse kohta. Hinna suhtes on eraettevõtjatest furgonijuhid ilmselt kokku leppinud, tingimisruumi ei antud. Sõit Tiranast Durrëssisse maksab 100 leket, Fireri ja Berati otsa eest tuli välja käia aga 300-400. Kõige kallim oli Skodari ots, mille eest küsiti koguni 500 leket. Skodar ei asu Tiranast sugugi kaugemal kui mõni teine linn, kuid hinnas on nii kokku lepitud. Ilmselt sõltub hind ka sellest, kui sageli kahe linna vahet sõidetakse ning kui suur on nõudlus.
Minibusse on väga erinevaid, on päris uusi, kuid on ka ajast- ja arust sõiduvahendeid. Meie sõit Tiranast Fierisse kulges uhiuue bussi esiistmel. Juht hoolitses oma sõiduvahendi eest üliinimlikult – armatuurlauale oli sätitud saunalina, et päike seda ära ei pleegitaks ning kogu sõidu aja hoolitses juht selle eest, et lina sealt maha ei vajuks. Konditsioneeri saime nautida vaid sõidu esimesel kolmandikul, rohkem meile jahedat õhku ei jagatud. Seevastu Fierist Apolooniasse viis meid furgon, millel olid tagaistmete asemel pikad pingid ja reisijad lubati sisse tagumise luugi kaudu. Kui kuum meile põhjamaalastele väga liiga tegema hakkas, avati tagaluuk ning lahti jäi see sõidu lõpuni. Sellist kogemust mujalt Euroopast ilmselt ei saa.
Taksodega võib ka sõita. Kuigi taksosõit ei ole kallis, on mõistlik hinnas alati enne kokku leppida. Takso leiab Tiranas iga nurga pealt, valdavalt on taksod Ameerika eeskujul kollaseks värvitud ja automargiks ikka Mecedes-Benz.
Enne Albaania reisi olin lugenud, et veel 1991. aastal oli kogu riigis kokku vaid 400 autot ning needki Saksamaalt varastatud. Endiselt on käibel müüt, et Albaanias näeb vaid Mersusid, mis on Saksast pihta pandud. Seda, kui palju autosid varastatud on, ei ole teada. Üks kohalik arvas, et võib-olla isegi 80%. Samas üldises linnapildis Mersud enam ei domineeri, palju on ka teisi automarke, kuid ka need on valdavalt Saksa autod. Siiski võib öelda, et Mersude ülemvõim Albaania autoturul on hakanud jõudsalt taanduma.
PUNKRID
Teinegi müüt ostutus „pool-tõeks” – punkreid ei paista sugugi nii palju, kui arvata või loota võis. Põhjus võis olla ka selles, et suurem osa neist asub rannikul ning ka riigi idaosas mägedes, kuhu meie kahjuks ei sattunud. Aga legend punkritest on muljetavaldav. Albaania diktaator ja kommunist Enver Hoxha kartis paaniliselt vaenlast. Selleks, et iga albaanlane oleks valmis oma kodumaad võõra sissetungija eest kaitsma, lasi ta disainida betoonist valatud moodustised, mida pommitades purustada võimalik ei ole ning milles varjul olles iga albaanlane oma kodumaad kaitsta saab. Legendi järgi lasi Hoxha punkrite purunemiskindluses veendumiseks teha inimkatseid. Ta saatis disaineri omakonstrueeritud punkrisse ning lasi seda pommitada. Punker pidas kenasti vastu ning neid tehti palju – koguni nii palju, et iga neljas albaanlane võis ühe omaks pidada.
Ka liikluskorralduses on lapsekingades. Liiklusmärke on vähe ning neidki eiratakse. Kui ringteele sõites on ees „anna teed” märk, siis ei panda seda tähele ning trügitakse esimesel võimalusel ringile ootamata ringilolija möödumist. Ka kiiruspiirangutest kinni ei peeta. Meie taksojuht sõitis 30-alas rahumeeli 80-ga. Politseinikke oli iga nurga peal, kuid neid see kaos ei häiri, vähemalt ei teinud nad sellest välja. Esmapilgul jäi meile täiesti arusaamatuks nende kohaoleku eesmärk. Kuid hiljem selgus, et nende etteaste algas siis, kui elekter piirkonnast kadus ning foorid töötamast lakkasid. Seni aga vaatasid nad tülpinud ilmel toimuvat pealt. Kuid maanteedel tegi politsei usinalt tööd. Mõõdeti kiirust ning rikkujad peeti ka kinni. Ka meie furgon teel Skodarist Tiranasse peeti kinni, ilmselt vale möödasõidu pärast. Algul politseinik žestikuleeris midagi ning tasapisi läks kehakeel üle tavaliseks suhtluseks. Asi lõppes sellega, et trahvi ei määratud ja raha ka ei makstud. Võimalik, et välismaalaste istumine otse juhi kõrval takistas järjekordse altkäemaksu võtmist.
Ühistransport on Albaanias kaootiline. Kindla graafiku alusel liiguvad vaid rongid. Kuid rongiga sõita kohalikud meil ei soovitanud, see olla liiga aeglane ja ebamugav. Vaatamata hoiatustele otsustasime rongisõidu omal naha ära proovida ja Durrësist Tiranasse naasime rongiga. Rong väljus plaanikohaselt ning keskmiseks sõidukiiruseks oli 50 km/h. Kuigi rongiistmed olid küllaltki mugavad, jäi üldmulje rongist nukker. Eriti kurb on akende olukord, valdavalt on need katki visatud. Ka pidev rongivile hakkab aegamisi ajudele. Tunnelit läbides istume kottpimedas, sest elektrivalgust rongil ei ole. Milleks peakski – päevane aeg ju.
Kõige mugavamaks ringiliikumise vahendiks Albaanias on furgon ehk minibuss. Kindlat sõidugraafikut neil ei ole, samuti ei välju nad kõik ühest kohast. Kui tahad sõita Beratisse pead kilomeetri jagu rohkem keskväljakult äärelinna suunas vantsima. Kui aga soovid sõita Fieri, võid furgoni leida üsna kesklinna lähedalt. Kohalikel on süsteem selge ning nad juhatavad abivajaja õigesse kohta. Hinna suhtes on eraettevõtjatest furgonijuhid ilmselt kokku leppinud, tingimisruumi ei antud. Sõit Tiranast Durrëssisse maksab 100 leket, Fireri ja Berati otsa eest tuli välja käia aga 300-400. Kõige kallim oli Skodari ots, mille eest küsiti koguni 500 leket. Skodar ei asu Tiranast sugugi kaugemal kui mõni teine linn, kuid hinnas on nii kokku lepitud. Ilmselt sõltub hind ka sellest, kui sageli kahe linna vahet sõidetakse ning kui suur on nõudlus.
Minibusse on väga erinevaid, on päris uusi, kuid on ka ajast- ja arust sõiduvahendeid. Meie sõit Tiranast Fierisse kulges uhiuue bussi esiistmel. Juht hoolitses oma sõiduvahendi eest üliinimlikult – armatuurlauale oli sätitud saunalina, et päike seda ära ei pleegitaks ning kogu sõidu aja hoolitses juht selle eest, et lina sealt maha ei vajuks. Konditsioneeri saime nautida vaid sõidu esimesel kolmandikul, rohkem meile jahedat õhku ei jagatud. Seevastu Fierist Apolooniasse viis meid furgon, millel olid tagaistmete asemel pikad pingid ja reisijad lubati sisse tagumise luugi kaudu. Kui kuum meile põhjamaalastele väga liiga tegema hakkas, avati tagaluuk ning lahti jäi see sõidu lõpuni. Sellist kogemust mujalt Euroopast ilmselt ei saa.
Taksodega võib ka sõita. Kuigi taksosõit ei ole kallis, on mõistlik hinnas alati enne kokku leppida. Takso leiab Tiranas iga nurga pealt, valdavalt on taksod Ameerika eeskujul kollaseks värvitud ja automargiks ikka Mecedes-Benz.
Enne Albaania reisi olin lugenud, et veel 1991. aastal oli kogu riigis kokku vaid 400 autot ning needki Saksamaalt varastatud. Endiselt on käibel müüt, et Albaanias näeb vaid Mersusid, mis on Saksast pihta pandud. Seda, kui palju autosid varastatud on, ei ole teada. Üks kohalik arvas, et võib-olla isegi 80%. Samas üldises linnapildis Mersud enam ei domineeri, palju on ka teisi automarke, kuid ka need on valdavalt Saksa autod. Siiski võib öelda, et Mersude ülemvõim Albaania autoturul on hakanud jõudsalt taanduma.
PUNKRID
Teinegi müüt ostutus „pool-tõeks” – punkreid ei paista sugugi nii palju, kui arvata või loota võis. Põhjus võis olla ka selles, et suurem osa neist asub rannikul ning ka riigi idaosas mägedes, kuhu meie kahjuks ei sattunud. Aga legend punkritest on muljetavaldav. Albaania diktaator ja kommunist Enver Hoxha kartis paaniliselt vaenlast. Selleks, et iga albaanlane oleks valmis oma kodumaad võõra sissetungija eest kaitsma, lasi ta disainida betoonist valatud moodustised, mida pommitades purustada võimalik ei ole ning milles varjul olles iga albaanlane oma kodumaad kaitsta saab. Legendi järgi lasi Hoxha punkrite purunemiskindluses veendumiseks teha inimkatseid. Ta saatis disaineri omakonstrueeritud punkrisse ning lasi seda pommitada. Punker pidas kenasti vastu ning neid tehti palju – koguni nii palju, et iga neljas albaanlane võis ühe omaks pidada.
Nüüd, mil riik liigub demokraatia teel, Hoxha on ammu surnud ning vaenlase paranoia kadunud – on punkrid endiselt alles. Ajapikku on nad muutunud albaanlaste murelapseks - nad segavad nii teedeehitust, põlluharimist kui ka majade püstitamist. Nende lõhkumine on aga väga vaevarikas, see nõuab palju aega ja raha, aga raha albaanlastel ei ole. Aga albaanlane on leidlik, kärbseseeneks maalitud punker on üsnagi atraktiivne turismiobjekt. Samas on võimalik neid ka lautade või aitadena kasutada. Kuid seni kuni punkrid silma all, ei unune ka kommunismi aeg albaanlaste mälestustest.
TOIT
Süüa teha albaanlased mõistavad, kõik nende valmistatu on imehea. Isegi tänavalt ostetud pizza maitse hästi, rääkimata värsketest salatitest ja muidugi minu lemmikust – kirsikoogist. Serveeritakse ainult värsket ja just Sulle valmistatud toitu. Joogid serveeritakse alati külmalt. Ettevaatlik tuleb aga olla kohalike piimatoodetega, seda eurooplasel proovida ei soovita. Kohalikus piimas olla selline bakter, mis eurooplase kõhu hulluks ajab. Teadsime seda ning püüdsime hoolega jälgida, et midagi piimtoodetest meie toidulauale ei satuks. Paraku kaotasin hetkeks valvsuse ning lasin omale serveerida imemaitsvat spagetti carbonarat. Ma ei taibanud, et selle roa valmistamisel kasutatakse koort. Tõenäoliselt ei olnud see koor piisavalt hästi läbi kuumutatud. Kaks ööd hiljem „nautisin” ma selle söögi tagajärgi – kõht oli lahti ja enesetunne leebelt öeldes kehv. Selline seisund saatis mind reisi lõpuni. Õnneks ei olnud asi siiski nii hull, et midagi nägemata või tegemata jäänud oleks, kuid kohati tundus kõik see paras piin olevat. Kohalikud ise tarbisid ohtralt piima, seda müüdi minimarketites lausa coca-cola pudelitest.
See, et albaanlased väga häid toorsalateid pakkusid, mind väga ei üllatanudki. Kuid see, kuidas nad kiirtoidust nauditava eine vormida suutsid, oli imetlusväärne. Kiirtoitudest soovitan kindlasti ära proovida doner ning sufflaque.
TIRANA
Tirana asutati 1614. aastal. Pealinnaks sai ta tunduvalt hiljem, alles 1920. aastal. Varem asus pealinn Durrësis. Palju Tiranas täpselt inimesi elab, ei tea keegi. Kõik arvud on oletuslikud ning kõiguvad 858 tuhandest miljonini.
TOIT
Süüa teha albaanlased mõistavad, kõik nende valmistatu on imehea. Isegi tänavalt ostetud pizza maitse hästi, rääkimata värsketest salatitest ja muidugi minu lemmikust – kirsikoogist. Serveeritakse ainult värsket ja just Sulle valmistatud toitu. Joogid serveeritakse alati külmalt. Ettevaatlik tuleb aga olla kohalike piimatoodetega, seda eurooplasel proovida ei soovita. Kohalikus piimas olla selline bakter, mis eurooplase kõhu hulluks ajab. Teadsime seda ning püüdsime hoolega jälgida, et midagi piimtoodetest meie toidulauale ei satuks. Paraku kaotasin hetkeks valvsuse ning lasin omale serveerida imemaitsvat spagetti carbonarat. Ma ei taibanud, et selle roa valmistamisel kasutatakse koort. Tõenäoliselt ei olnud see koor piisavalt hästi läbi kuumutatud. Kaks ööd hiljem „nautisin” ma selle söögi tagajärgi – kõht oli lahti ja enesetunne leebelt öeldes kehv. Selline seisund saatis mind reisi lõpuni. Õnneks ei olnud asi siiski nii hull, et midagi nägemata või tegemata jäänud oleks, kuid kohati tundus kõik see paras piin olevat. Kohalikud ise tarbisid ohtralt piima, seda müüdi minimarketites lausa coca-cola pudelitest.
See, et albaanlased väga häid toorsalateid pakkusid, mind väga ei üllatanudki. Kuid see, kuidas nad kiirtoidust nauditava eine vormida suutsid, oli imetlusväärne. Kiirtoitudest soovitan kindlasti ära proovida doner ning sufflaque.
TIRANA
Tirana asutati 1614. aastal. Pealinnaks sai ta tunduvalt hiljem, alles 1920. aastal. Varem asus pealinn Durrësis. Palju Tiranas täpselt inimesi elab, ei tea keegi. Kõik arvud on oletuslikud ning kõiguvad 858 tuhandest miljonini.
Tirana kannatab ilmselgelt ülerahvastatuse all. See avaldub nii liikluses kui ka probleemides vee- ja elektrivarustusega. Elektrisüsteemid ei pea vastu kiirele elanikkonna kasvule ning sellega kaasnevale energiatarbimise suurenemisele. Iga päev kaob elekter piirkonniti mitmeks tunniks. Kunagi ei tea, kaua elekter seekord ära on. Katkestus võib kesta mõnest minutist mitme tunnini. Saime korduvalt seda ka omal nahal tunda ning lõpuks harjusime olukorraga. Kohalikke ei paistnud pidev elektripuudus eriti häirivat. Suuremad ärid olid varustatud generaatoriga ning väiksemad katsusid niisama toime tulla. Igal juhul on iga mõistlik ärimees oma kauba tänavale tirinud, et poeruumide pimedus ostjaid eemale ei peletaks. Päevavalgus ju ei kao!
Linna südameks on Skanderbegi väljak, mis oma suuruselt ei jää alla teistele Euroopa peaväljakutele. Väljaku äärde on paigutatud kõik Tirana tähtsamad objektid: Skanderbegi kuju, Et’hem Bey mošee ning minarett (mošee on üks vanimaid, mis Tiranas säilinud on), kellatorn (kuhu ronides avaldub väljakule võrratu vaade ning mille neljal küljel asuvad kellad kõik erinevat aega näitavad), Albaania suurim rahvuslik ajaloomuuseum ja kultuuripalee, milles tegutseb ooperi, teater ja ka rahvusraamatukogu.
Linna peamagistraal suundub otse ülikoolini[2] möödudes mitmes tähtsast valitsushoonest. Teele jääb ka uhke püramiidhoone, mis on loodud Hoxha tütre ja väimehe poolt ning algselt asus seal Hoxha muuseum. Praegu tegutseb seal konverentsikeskus. Kuigi president Bush külastas Albaaniat juba mõnda aega tagasi, ehtis püramiidi tippu endiselt suur loosung „Welcome president Bush”. Peamagistraali teine ots viib aga raudteejaama, mille ümbrus meenutab pigem Indiat. Raudteejaamaesine tee on kohutav. Ei saanudki aru, kas seal käis remont või mitte. Kogu tee oli üles kaevatud, kuid teeäärtes turritasid uued kõnnitee äärekivid. Ja see hais – see oli võigas. Kohalikud ei lasknud end sellest segada – äri käis otse tänavatolmus ja haisus. Kas see äri ka edukas oli, jäi meile saladuseks.
Kuidas Tiranas lastega ringi liikuda, jäi samuti mõistatuseks. Üksnes tänavaületus nõudis hulka riski ja julgust. Kui peaksin ise seal lapsekäruga autode vahele trügima, jätaks süda lööke vahele. Kõnniteele peale ja mahasõiduradadest ei ole albaanlased veel vist midagi kuulnud. Ent lapsi oli väljas näha päris palju, eriti õhtuti, mil nad oma vanematega välja tulid. Õhtud oli üldse rahvarohked, pargid ja kohvikud olid mängivad lapsi ja neid jälgivad vanemaid ja vanavanemaid täis. Rinta park, mille ühes küljes asub uusehitis restoranide ja bowlingusaaliga ning teisest küljest kulges peamagistraali, oli päeval üsna vaikne, kuid muutus õhtu saabudes paljudele kogunemise kohaks. Lapsed mängisid murul palli, vanemad ajasid pargipingil juttu, onud-tädid müüsid sealsamas kõnniteel erinevaid mänguasju ja muud lastele huvipakkuvat träni. Samas küpsetas üks onu ka pontšikuid ning tüdrukud müüsid suhkruvatti. Tänavakaubandus on Tiranas laialt levinud, palju müüakse raamatuid, kord nägime isegi erinevaid maakaarte. Levinud on mobiiltelefonide müük otse auto pagasiruumist. Lapsed käivad ja pakuvad pastapliiatseid, välgumihkleid ning isegi suitsu. Üldjuhul ei ole nad pealetükkivad, vaid korra oli meil raskusi umbes 12-aastasest poisist lahtisaamisega, kes meile hommikukohvi kõrvale pastakaid müüa tahtis. Pargi tõmbenumbriks on kahtlemata suur tiik uhke purskkaevuga, mille kõrval kohalikud fotograafid oma teenuseid pakuvad. Öösel aga muutub park kodutute magamistoaks. Kodutuid ja kerjused nägime mitmeid, mõni neist ei olnud aastaid vett ja seepi näinud. Ka lapsed kerjasid, kuid siiski see pilt ei jäänud mällu domineerima.
Tiranas ehitatakse väga palju, nii kesklinnas kui ka äärelinnades. Uued majad saavad kauni ilme nii arhitektuuriliselt kui ka värvilahenduselt. Mitmed majad on kaetud väga julgete värvidega. Värviküllastest majadest Tiranas olin kuulnud juba enne reisi. Palju silmailu pakkus rõdukultuur. Rõdud on huvitava disainiga, samuti armastavad albaanlased palju lilli kasvatada. Lisaks rõdudele võis erinevaid potililli leida ka trepiastmetelt.
Tirana üks huvitavamaid piirkondi on Blloku – ala, mis oli kuni 1991. aastani sisenemiseks keelatud, kuid millest nüüdseks on saanud väga trendikas linnaosa. Piirkonnas asub ka Hoxha resident, mis kahjuks mööduja eest kõrge aiaga varjatud on. Bllokus leiab mitmeid huvitavaid söögikohti, samas asub ka Sky Tower, mille katusekohvikust avaneb võrratu vaade kogu linnale.
DURRËS
Durrës on üks vanimaid linnu Albaanias. Enne kui pealinna staatuse omandas, Tirana asus pealinn just siin. Tegemist on ühe kiiremini areneva sadamalinnaga, kuhu kinnisvara soetamine tundub hetkel veel õige soodne olevat. Linna majanduslikku tähtsust rõhutab ka asjaolu, et Tiranast Durrësse on ehitatud kiirtee.
Linna südameks on Skanderbegi väljak, mis oma suuruselt ei jää alla teistele Euroopa peaväljakutele. Väljaku äärde on paigutatud kõik Tirana tähtsamad objektid: Skanderbegi kuju, Et’hem Bey mošee ning minarett (mošee on üks vanimaid, mis Tiranas säilinud on), kellatorn (kuhu ronides avaldub väljakule võrratu vaade ning mille neljal küljel asuvad kellad kõik erinevat aega näitavad), Albaania suurim rahvuslik ajaloomuuseum ja kultuuripalee, milles tegutseb ooperi, teater ja ka rahvusraamatukogu.
Linna peamagistraal suundub otse ülikoolini[2] möödudes mitmes tähtsast valitsushoonest. Teele jääb ka uhke püramiidhoone, mis on loodud Hoxha tütre ja väimehe poolt ning algselt asus seal Hoxha muuseum. Praegu tegutseb seal konverentsikeskus. Kuigi president Bush külastas Albaaniat juba mõnda aega tagasi, ehtis püramiidi tippu endiselt suur loosung „Welcome president Bush”. Peamagistraali teine ots viib aga raudteejaama, mille ümbrus meenutab pigem Indiat. Raudteejaamaesine tee on kohutav. Ei saanudki aru, kas seal käis remont või mitte. Kogu tee oli üles kaevatud, kuid teeäärtes turritasid uued kõnnitee äärekivid. Ja see hais – see oli võigas. Kohalikud ei lasknud end sellest segada – äri käis otse tänavatolmus ja haisus. Kas see äri ka edukas oli, jäi meile saladuseks.
Kuidas Tiranas lastega ringi liikuda, jäi samuti mõistatuseks. Üksnes tänavaületus nõudis hulka riski ja julgust. Kui peaksin ise seal lapsekäruga autode vahele trügima, jätaks süda lööke vahele. Kõnniteele peale ja mahasõiduradadest ei ole albaanlased veel vist midagi kuulnud. Ent lapsi oli väljas näha päris palju, eriti õhtuti, mil nad oma vanematega välja tulid. Õhtud oli üldse rahvarohked, pargid ja kohvikud olid mängivad lapsi ja neid jälgivad vanemaid ja vanavanemaid täis. Rinta park, mille ühes küljes asub uusehitis restoranide ja bowlingusaaliga ning teisest küljest kulges peamagistraali, oli päeval üsna vaikne, kuid muutus õhtu saabudes paljudele kogunemise kohaks. Lapsed mängisid murul palli, vanemad ajasid pargipingil juttu, onud-tädid müüsid sealsamas kõnniteel erinevaid mänguasju ja muud lastele huvipakkuvat träni. Samas küpsetas üks onu ka pontšikuid ning tüdrukud müüsid suhkruvatti. Tänavakaubandus on Tiranas laialt levinud, palju müüakse raamatuid, kord nägime isegi erinevaid maakaarte. Levinud on mobiiltelefonide müük otse auto pagasiruumist. Lapsed käivad ja pakuvad pastapliiatseid, välgumihkleid ning isegi suitsu. Üldjuhul ei ole nad pealetükkivad, vaid korra oli meil raskusi umbes 12-aastasest poisist lahtisaamisega, kes meile hommikukohvi kõrvale pastakaid müüa tahtis. Pargi tõmbenumbriks on kahtlemata suur tiik uhke purskkaevuga, mille kõrval kohalikud fotograafid oma teenuseid pakuvad. Öösel aga muutub park kodutute magamistoaks. Kodutuid ja kerjused nägime mitmeid, mõni neist ei olnud aastaid vett ja seepi näinud. Ka lapsed kerjasid, kuid siiski see pilt ei jäänud mällu domineerima.
Tiranas ehitatakse väga palju, nii kesklinnas kui ka äärelinnades. Uued majad saavad kauni ilme nii arhitektuuriliselt kui ka värvilahenduselt. Mitmed majad on kaetud väga julgete värvidega. Värviküllastest majadest Tiranas olin kuulnud juba enne reisi. Palju silmailu pakkus rõdukultuur. Rõdud on huvitava disainiga, samuti armastavad albaanlased palju lilli kasvatada. Lisaks rõdudele võis erinevaid potililli leida ka trepiastmetelt.
Tirana üks huvitavamaid piirkondi on Blloku – ala, mis oli kuni 1991. aastani sisenemiseks keelatud, kuid millest nüüdseks on saanud väga trendikas linnaosa. Piirkonnas asub ka Hoxha resident, mis kahjuks mööduja eest kõrge aiaga varjatud on. Bllokus leiab mitmeid huvitavaid söögikohti, samas asub ka Sky Tower, mille katusekohvikust avaneb võrratu vaade kogu linnale.
DURRËS
Durrës on üks vanimaid linnu Albaanias. Enne kui pealinna staatuse omandas, Tirana asus pealinn just siin. Tegemist on ühe kiiremini areneva sadamalinnaga, kuhu kinnisvara soetamine tundub hetkel veel õige soodne olevat. Linna majanduslikku tähtsust rõhutab ka asjaolu, et Tiranast Durrësse on ehitatud kiirtee.
Mööda randa lookleb kilomeetrite pikkune rannapromenaad, kuid kivisillutisega kaetud on see vaid osaliselt. Usun, et paari aasta pärast on ka ülejäänud osa katte saanud. Kahjuks ei ole jõutud ka veepiiri korda teha, muidu oleks seal väga mõnus oma puhkus veeta. Linn on puhtam kui Tirana ning ka rahulikum. Palju on 20-sajandi lõpust pärit uusehitisi ning neid kerkib üha juurde ka praegu. Promenaadiäärsed korrusmajad on tõenäoliselt kinnisvaraarendajate maiuspalad.
Linna keskel kõrgub uhke mošee – Suur Mošee. Veidi edasi asuvad Rooma amfiteatri varemed, mis on linna peamiseks turismiatraktsiooniks. Kui peatänaval veidi ringi jalutada, juhatavad kohalikud su kiirelt amfiteatri suunas, isegi siis, kui neilt teed küsida ei olnudki plaanis. Amfiteater on ehitatud 1. ja 2. sajandil ning seal oli istekohti umbes 15000 inimesele. Veidi eemal on jupp 6. sajandist pärit linnamüürist, mis osaliselt on hästi säilinud. Ühe kohviku kõrval asuv punker on värvitud kärbseseeneks!
Peale paaritunnist jalutuskäiku suundusime ühte suurde ostukeskusesse, mis oma suuruselt ja suursugususelt ei jää milleski alla vana-Euroopa pealinnade ostukeskustele (no kui siis veidike) Sealses toidupoes otsustasime veidi hinnanäiteid kirja panna. Kaua meil seda teha ei lastud, sest turvamees oli kohal ning palus meid tegevus kohe lõpetada. Selgus, et kaupluse poliitika ei luba hindu üles kirjutada, samuti ei tohi seal pilti teha. Ei jää muud üle, kui mälu pingutada ning hinnad meelde jätta.
KRUJA
30 kilomeetrit Tiranast põhjas, mööda tuulist ja kurvilist teed üles mäkke, asub Kruja linnake. Kruja on piisavalt ligidal ning piisavalt väike, et selle külastamisele planeerida vaid mõned tunnid. Tahtsime sinna furgoniga sõita, kuid kui peale tunnist ootamist oli peale meie bussis vaid üks noormees, siis loobusime. See sõiduvahend ei pruugigi õhtuks täituda. Seega otsustasime takso kasuks. Taksojuht võõrkeeli ei vallanud, kuid tema sõber aitas hädast välja, teades mõnda saksakeelset sõna. Nagu ikka tuli kõigepealt hinnas kokku leppida – 3000 leket edasi-tagasi tundus talutav. Kaup koos ja teele.
Linna keskel kõrgub uhke mošee – Suur Mošee. Veidi edasi asuvad Rooma amfiteatri varemed, mis on linna peamiseks turismiatraktsiooniks. Kui peatänaval veidi ringi jalutada, juhatavad kohalikud su kiirelt amfiteatri suunas, isegi siis, kui neilt teed küsida ei olnudki plaanis. Amfiteater on ehitatud 1. ja 2. sajandil ning seal oli istekohti umbes 15000 inimesele. Veidi eemal on jupp 6. sajandist pärit linnamüürist, mis osaliselt on hästi säilinud. Ühe kohviku kõrval asuv punker on värvitud kärbseseeneks!
Peale paaritunnist jalutuskäiku suundusime ühte suurde ostukeskusesse, mis oma suuruselt ja suursugususelt ei jää milleski alla vana-Euroopa pealinnade ostukeskustele (no kui siis veidike) Sealses toidupoes otsustasime veidi hinnanäiteid kirja panna. Kaua meil seda teha ei lastud, sest turvamees oli kohal ning palus meid tegevus kohe lõpetada. Selgus, et kaupluse poliitika ei luba hindu üles kirjutada, samuti ei tohi seal pilti teha. Ei jää muud üle, kui mälu pingutada ning hinnad meelde jätta.
KRUJA
30 kilomeetrit Tiranast põhjas, mööda tuulist ja kurvilist teed üles mäkke, asub Kruja linnake. Kruja on piisavalt ligidal ning piisavalt väike, et selle külastamisele planeerida vaid mõned tunnid. Tahtsime sinna furgoniga sõita, kuid kui peale tunnist ootamist oli peale meie bussis vaid üks noormees, siis loobusime. See sõiduvahend ei pruugigi õhtuks täituda. Seega otsustasime takso kasuks. Taksojuht võõrkeeli ei vallanud, kuid tema sõber aitas hädast välja, teades mõnda saksakeelset sõna. Nagu ikka tuli kõigepealt hinnas kokku leppida – 3000 leket edasi-tagasi tundus talutav. Kaup koos ja teele.
Krujale asub mäe pervel ning nagu selliste asumite puhul juba harjumuspärane: vaade on vapustav. Miks Krujat külastada? Kuulsaks sai Kruja aastatel 1443 kuni 1468, mil rahvuskangelane Skaderbeg riiki valitsedes ning just siia oma peakindluse rajas. Skanderbeg (õieti Gjergj Kastrioti või Georg Kastriota; sündis umbes 1403-05 ning suri 1468) oli Albaania vürst ja rahvuskangelane, Türgivastase vabadusvõitluse juht aastatel 1443 - 1468. Skanderbeg ühendas Albaania vürstiriigid, asus nende juhiks ja juhatas ühist sõjaväge. Albaanlased lõid tagasi üle 20 türklaste rünnaku. Kruja peakindluse kolm rasket piiramist lõppesid kaitsjate võiduga, kuid novembris 1443 vallutas Skanderbeg kindluse ja ütles järgmisel päeval avalikult lahti sultanist, kuulutas Veneetsia ja paavsti toetusel välja Albaania sõltumatuse ning võttis uuesti vastu ristiusu. 1444 ühendas Skanderbeg Albaania hõimuvürstid Lezhës (Alessio) Türgi-vastaseks liiduks ning valiti seal ühisväe ülemjuhatajaks. Hoolimata Türgi sultanist lahtiütlemisest säilitas Skanderbeg oma Türgi päritolu tiitli ning on kangelaseks ka Albaania moslemitele. Eriti hinnatakse Skanderbegi Makedoonias ja Kosovos, sest ta suutis ühendada Põhja- ja Lõuna-Albaania, mida märgib kahe peaga kotkas tema lipul (Albaania lipp).
Kindlus ongi Kruja pärl. Esmalt aga tervitab tulijat Skanderbegi kuju hobusel, sarnane Tirana peaväljakul asuva kujuga. Taksojuht viib meid veidi edasi ning peagi jõuamegi kindluseni. Tõsi, kindlus ei ole nii suur ja uhke kui eeldada võiks, kuid see-eest on ta hästi säilinud. Kindluses asub muuseum, kuhu meid odavamalt sisse lastakse, kuna hetkel ei ole majas elektrit (jälle). Huvitav fakt on see, et muuseum on kujundatud Enver Hoxha tütre ja väimehe poolt, kes lõid ka Tiranas asuva püramiidhoone. Tõenäoliselt kedagi teist nii tähtsaid ehitisi rajama ei lubatudki. Kohe sissepääsu juures seisab hiigelsuur sõjamehi kujutav kujude kompleks, mis on välja tahutud ühest suurest kivist. Lisaks võib muuseumi vaateplatvormilt nautida imeilusat vaadet alla linnale. Sama imeline on vaade kindluse taga asuvale mäejalamile. Omamoodi elamus on jalutuskäik „suveniiride tänaval”, mida ääristavad kõikvõimalikud suveniire ja meeneid müüvad poekesed. Arusaadavatel põhjustel on enimmüüdavaks kaubaks Skanderbegi kujukesed ja tema mõõgad. Albaanlased ei ole eriti pealetükkivad. Nad küll püüavad kaupa pakkuda ning nendega saab ka hinna üle kaubelda, kuid ülearu pealetükkivalt nad ostma ei sunni.
APOLLONIA
Albaania lääneosas, 12 kilomeetrit Fierist asub Apollonia – antiikse linna varemete kompleks. Linna rajasid kreeklased juba 588. aastal enne Kristust. Apollonia kuulsus ja ajalugu kruvisid meie ootused üsna kõrgeks, kuid kahjuks ei oodanud meid ees midagi nii suursugust ja uhket kui arvata oleks võinud. Esialgu ei jää meile silma muud kui neli sammast ja veidi müürivaremeid. Oleks nagu Akropolises, kus ma tegelikult käinud ei ole, aga ei ole ka. Ka Roomas võib sellid sambaid näha. Eks nii neis kui ka Rooma ja Kreeka sammastes on ära tunda muistsete roomlaste arhitektuurilist loomingut. Sammastest möödudes ning mäenõlva taha kiigates leiame väikese jalgraja, mis suundub üles mäkke. Ronimine tasus vaeva – mäe tipus ootas meid kohvik külmade jookidega! Võtsime Coca-Cola, mis 40 kraadises kuumuses maitses ülihästi ning arutlesime nähtu üle. Hetkeajel tundus väravas küsitud rahasumma liigagi suur.
Kindlus ongi Kruja pärl. Esmalt aga tervitab tulijat Skanderbegi kuju hobusel, sarnane Tirana peaväljakul asuva kujuga. Taksojuht viib meid veidi edasi ning peagi jõuamegi kindluseni. Tõsi, kindlus ei ole nii suur ja uhke kui eeldada võiks, kuid see-eest on ta hästi säilinud. Kindluses asub muuseum, kuhu meid odavamalt sisse lastakse, kuna hetkel ei ole majas elektrit (jälle). Huvitav fakt on see, et muuseum on kujundatud Enver Hoxha tütre ja väimehe poolt, kes lõid ka Tiranas asuva püramiidhoone. Tõenäoliselt kedagi teist nii tähtsaid ehitisi rajama ei lubatudki. Kohe sissepääsu juures seisab hiigelsuur sõjamehi kujutav kujude kompleks, mis on välja tahutud ühest suurest kivist. Lisaks võib muuseumi vaateplatvormilt nautida imeilusat vaadet alla linnale. Sama imeline on vaade kindluse taga asuvale mäejalamile. Omamoodi elamus on jalutuskäik „suveniiride tänaval”, mida ääristavad kõikvõimalikud suveniire ja meeneid müüvad poekesed. Arusaadavatel põhjustel on enimmüüdavaks kaubaks Skanderbegi kujukesed ja tema mõõgad. Albaanlased ei ole eriti pealetükkivad. Nad küll püüavad kaupa pakkuda ning nendega saab ka hinna üle kaubelda, kuid ülearu pealetükkivalt nad ostma ei sunni.
APOLLONIA
Albaania lääneosas, 12 kilomeetrit Fierist asub Apollonia – antiikse linna varemete kompleks. Linna rajasid kreeklased juba 588. aastal enne Kristust. Apollonia kuulsus ja ajalugu kruvisid meie ootused üsna kõrgeks, kuid kahjuks ei oodanud meid ees midagi nii suursugust ja uhket kui arvata oleks võinud. Esialgu ei jää meile silma muud kui neli sammast ja veidi müürivaremeid. Oleks nagu Akropolises, kus ma tegelikult käinud ei ole, aga ei ole ka. Ka Roomas võib sellid sambaid näha. Eks nii neis kui ka Rooma ja Kreeka sammastes on ära tunda muistsete roomlaste arhitektuurilist loomingut. Sammastest möödudes ning mäenõlva taha kiigates leiame väikese jalgraja, mis suundub üles mäkke. Ronimine tasus vaeva – mäe tipus ootas meid kohvik külmade jookidega! Võtsime Coca-Cola, mis 40 kraadises kuumuses maitses ülihästi ning arutlesime nähtu üle. Hetkeajel tundus väravas küsitud rahasumma liigagi suur.
Alla tagasi jõudes jäime furgoni ootama. Olime furgonijuhiga eelnevalt kokku leppinud, et ta annab meile tunnikese ning tuleb viib meid siis linna tagasi. Tunnist sai aga kaks, kuumus tahtis ära tappa ning päike viimsegi mõistuse võtta. Kui me seal värava taga puu all istusime, tuli meile ligi üks onu ning püüdis meid muuseumi meelitada. Selja taga müüri sees asus tõesti üks uks, mille kõrval silt Muzeum. Kuid muuseumikülastus ei tundunud sellises palavuses eriti ahvatlev pakkumine, muuseumid on ju reeglina igavad. Kui aga furgoni ikka ei paistnud, andsime alla ja astusime muuseumi uksest sisse. Vau! Milline muuseum – see oli antiiksete kujukeste ja muu antiikse kraami väljapanek. Lisaks on muuseumihoovis kirik, hoovi ääristab uhke galerii ning nurgas on torn, kuhu kahjuks ronida ei õnnestunud. Siit moraal – ärge kunagi laske ennast eksitada sõnast „muuseum”, selle taga võib peituda ka midagi imelist!
BERATI
Berati on armas väikelinnake Tiranast kolme sõidutunni kaugusel lõunas. Berati on Albaania üks vanimaid linnu, mis täielikult erineb Tiranast ja ka Durrësist. See on midagi täiesti teistmoodi. Linn asub jõe kaldal kõrgete mägede rüpes. Kahjuks on jõgi peaaegu ära kuivanud ning üsna õnnetus seisus, hädasti oleks vaja selle puhastamist ja süvendamist. Taamal kõrguvad mäemassiivid panevad aga südame kiiremini põksuma – vaade on vapustav. Ning tänu mäejalamil asuvale vanalinnale kutsutakse linna „tuhande akna linnaks”. Valgeks võõbatud seinte ja pisut kulunud mustade kivikatustega majad seisavad mäenõlval üksteise kõrval nii tihedalt, et alt vaadates tundub võimatu ülemistele majadele ligi pääseda. Kuid uurime asja ja võtame ette väikese jalutuskäigu vanalinnas ning ronime mäest üles. Majade vahel looklevad imekitsad tänavad, mille tõusunurk on nii terav, et jalgrattaga seda sõites läbida ilmselt ei õnnestu. Laiema sõiduriistaga ei mahu üldse liikuma. Ent ometi elavad neis majades inimesed, nii noored ja vanad, ka kassid on ringi luusimas. Öeldakse, et inimene harjub kõigega, ka igapäevase jalutuskäiguga mäest alla ja üles.
BERATI
Berati on armas väikelinnake Tiranast kolme sõidutunni kaugusel lõunas. Berati on Albaania üks vanimaid linnu, mis täielikult erineb Tiranast ja ka Durrësist. See on midagi täiesti teistmoodi. Linn asub jõe kaldal kõrgete mägede rüpes. Kahjuks on jõgi peaaegu ära kuivanud ning üsna õnnetus seisus, hädasti oleks vaja selle puhastamist ja süvendamist. Taamal kõrguvad mäemassiivid panevad aga südame kiiremini põksuma – vaade on vapustav. Ning tänu mäejalamil asuvale vanalinnale kutsutakse linna „tuhande akna linnaks”. Valgeks võõbatud seinte ja pisut kulunud mustade kivikatustega majad seisavad mäenõlval üksteise kõrval nii tihedalt, et alt vaadates tundub võimatu ülemistele majadele ligi pääseda. Kuid uurime asja ja võtame ette väikese jalutuskäigu vanalinnas ning ronime mäest üles. Majade vahel looklevad imekitsad tänavad, mille tõusunurk on nii terav, et jalgrattaga seda sõites läbida ilmselt ei õnnestu. Laiema sõiduriistaga ei mahu üldse liikuma. Ent ometi elavad neis majades inimesed, nii noored ja vanad, ka kassid on ringi luusimas. Öeldakse, et inimene harjub kõigega, ka igapäevase jalutuskäiguga mäest alla ja üles.
Tegelikult ei ole vanalinn see, mida Beratisse vaatama tullakse. Berat on nagu muuseumilinn, mille kirikud ja mošeed jäid ateismikuulutamise perioodil puutumata. Sõbralikult seisavad kõrvuti Albaania õigeusu kirik ning Leadeni mošee. Kirikuid ja mošeesid on linnakeses palju. Kuid see, mille pärast turistid Beratisse tulevad, asub kõrgel mäe otsas. 14. sajandil loodud tsitadell Kalaja on ligipääsetav vaid jala ning pooletunnine jalutuskäik mäest üles võtab ka parima ronija võhmale. Kalaja on ümbritsetud massiivse müüriga, millesse on pikitud 24 torni. Tegemist on omaette linnakesega, kust me leiame samasuguseid valgeks võõbatud maju nagu all vanalinnaski ning oh imet – inimesed elavad ka siin! Siia üles igapäevaselt ronida on ju veelgi raskem. Kui vaade ülevalt on taas võrratu.
Ka Beratist leidsime eest lahked ja abivalmis inimesed, kuid see meid enam ei üllatanudki. Kui uurisime Hotell Tomist, kas me saaksime seal ööbida, siis laiutas umbkeelne hotelliomanik Tomi käsi: kahjuks on kõik täis. Kuid! Kohe haaras ta telefoni ning tegi kõne hotelli teispool jõge – seal on kohti! Ja et me teelt ei eksiks, leidis Tomi meile kohe noormehe, kes meid sillani viis ning tee kätte juhatas. Nii ei saa ju kuidagi ära eksida. Meie aga arvasime, et ülejõe hotell jääb liiga kaugeks ning otsustasime veel vanalinnas õnne proovida – küsisime öömaja hotellis Berati ning saimegi toa 20 euro eest. Õhtul suundusime peaväljakuäärse hotelli katusel asuvasse kohvikusse. Kohvik oli täis noori, ka kesklinna tänavad täitusid õhtuks noortega. Kella üheksaks õhtul kihas linna peatänav nagu sipelgapesa, inimesed (mitte ainult noored) olid välja tulnud jahedamat õhku hingama ning meelt lahutama. Uskumatu, et linnas üldse niipalju inimesi on – kus nad kõik päeval olid!
UUS VANA EUROOPA
Kuidas siis iseloomustada lühidalt Albaaniat? Albaania on maa, kus vana kohtub uuega. Kõrvuti näeb kasinust ja vaesust ning uuenduslikkust ja ultramoodsust. Kui pealinna raudteejaamas tuleb silmad ja nina kinni pigistada, siis sealsamas kõrval uusehitises tunned end kui Euroopa suurlinnas. Inimesed on valmis külalisi igati aitama, samas on nad veidi häbelikud. Kuigi nad usuvad paremasse homsesse, ei oota nad kiireid muutusi. Ühelt poolt nad häbenevad, et vanad traditsioonid hakkavad hääbuma ning Euroopa massikultuur surub peale, teiselt poolt on nad valmis kõike uut vastu võtma ja ise järele proovima.
Ka Beratist leidsime eest lahked ja abivalmis inimesed, kuid see meid enam ei üllatanudki. Kui uurisime Hotell Tomist, kas me saaksime seal ööbida, siis laiutas umbkeelne hotelliomanik Tomi käsi: kahjuks on kõik täis. Kuid! Kohe haaras ta telefoni ning tegi kõne hotelli teispool jõge – seal on kohti! Ja et me teelt ei eksiks, leidis Tomi meile kohe noormehe, kes meid sillani viis ning tee kätte juhatas. Nii ei saa ju kuidagi ära eksida. Meie aga arvasime, et ülejõe hotell jääb liiga kaugeks ning otsustasime veel vanalinnas õnne proovida – küsisime öömaja hotellis Berati ning saimegi toa 20 euro eest. Õhtul suundusime peaväljakuäärse hotelli katusel asuvasse kohvikusse. Kohvik oli täis noori, ka kesklinna tänavad täitusid õhtuks noortega. Kella üheksaks õhtul kihas linna peatänav nagu sipelgapesa, inimesed (mitte ainult noored) olid välja tulnud jahedamat õhku hingama ning meelt lahutama. Uskumatu, et linnas üldse niipalju inimesi on – kus nad kõik päeval olid!
UUS VANA EUROOPA
Kuidas siis iseloomustada lühidalt Albaaniat? Albaania on maa, kus vana kohtub uuega. Kõrvuti näeb kasinust ja vaesust ning uuenduslikkust ja ultramoodsust. Kui pealinna raudteejaamas tuleb silmad ja nina kinni pigistada, siis sealsamas kõrval uusehitises tunned end kui Euroopa suurlinnas. Inimesed on valmis külalisi igati aitama, samas on nad veidi häbelikud. Kuigi nad usuvad paremasse homsesse, ei oota nad kiireid muutusi. Ühelt poolt nad häbenevad, et vanad traditsioonid hakkavad hääbuma ning Euroopa massikultuur surub peale, teiselt poolt on nad valmis kõike uut vastu võtma ja ise järele proovima.
Turist tunneb end Albaanias hästi. Esiteks seetõttu, et turiste käib seal veel vähe ning kohalikud kohtlevad iga turisti kuningana, kes raha sisse toob. Aga ka seetõttu, et oma kummalisel moel toimib kogu eluolu sujuvalt, isegi siis kui ei ole elektrit, ei jää elu seisma. Aga eelkõige seetõttu, et Albaanias on miljonivaateid, mida võib tundideks nautima jääda
[1] Kosovo kuulutas iseseisvuse välja 17. veebruaril 2008.
[2] Tiranas asub üks kahest Albaania ülikoolist (teine asub Skodaris)
[1] Kosovo kuulutas iseseisvuse välja 17. veebruaril 2008.
[2] Tiranas asub üks kahest Albaania ülikoolist (teine asub Skodaris)
No comments:
Post a Comment