Monday, July 28, 2008

Bosnia ja Hezegovina reisikiri (2008)


Bosnia ja Hertsegovina – riik Balkani südames.
18.06.2008 – 13.06.2008

Mõte külastada Bosnia ja Herzegovinat idanes peas juba aasta jagu. Eelmisel aastal õnnestus mu juhuse tahtel autoga läbida mitu Balkani riiki ning seejärel veeta nädal Albaanias. Juba siis tundsin, et huvi ka ülejäänud Balkani vastu üha kasvab. Kevadel, kui sõber Ott pakkus, et juunis võiks minna, siis polnud pikka mõtlemist. Mõeldud, tehtud. Kui lennupiletid Tallinn- Praha-Zagreb ülimalt mõistliku hinna eest broneeritud said, võisid ettevalmistustööd alata. Isepäi reisimisel on omad võlud, kuid ka muret rohkem. Ei või kunagi teada, kas Lonely Planeti info tõele vastab, kas eelnevad kokkulepped kohalike „tundmatutega“ vett peavad jne.

Bosnia ja Hertsegovina (BiH) on üks omamoodi riik, mille administratiivsest ülesehitusest arusaamiseks kulub päevi ja kümneid lehekülgi infomaterjali. Endise Jugoslaavia liiduvabariigina toimis see piirkond väga hästi, oli ju pealinn Sarajevo 1984 aasta olümpiamängude võõrustajaks. Nagu ikka, toob olümpiamängude korraldamine kaasa palju investeeringuid ning nii mõnedki majad, pargid jms saavad uue ilme. Praegu võib seda ilu ja uhkust vaid vaimusilmas ette kujutada. Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud Bosnia sõda on nii Sarajevos kui ka mujal riigis oma sügava jälje jätnud. Kuigi sõja lõpust on möödunud 13 aastat, on majade seinad endiselt kuulidest täkitud ja nii mõnigi majavare on jäänud seisma ning oma müüridele puid ja põõsaid kasvatanud.

BiH on tegelikult liitriik, koosnedes kahest föderatsiooni osast: Bosnia ja Hertsegovina Föderatsioonist ja Serblaste Vabariigist. 1991 kuulutas Bosnia nagu ka mitmed teised Jugoslaavia riigid, välja iseseisvuse. Sellele järgnes 1992. aastal iseseisvusreferendum. Bosnia serblased reageerisid toimuvale relvastatud vastupanuga, nende sooviks oli BiH etnilisi piire pidi tükeldada ning serblaste alad liita. 6. aprill 1992 piirasid serblased koos Jugoslaavia rahvaarmeega Sarajevo ümber ning see piiramine kestis kuni 1995 aasta oktoobrini. Linn, mis asub piklikus orus ning selle ümber asuvad mäenõlvad on justkui loodud snaiprite sihtmärgiks, on ju linna ülevalt mäenõlvalt kui peo peal.

1994 aastal loobusid bosnialased ja horvaadid omavahelisest kemplemisest ning leppisid kokku Bosnia ja Hertsegovina föderatsiooni moodustamises. Aasta hiljem kirjutati USA-s alla Daytoni lepe, mis lõpetas kolm aastat kestnud kodusõja ning lisaks Föderatsioonile moodustas Serblaste Vabariigi. Nii koosnebki riik kolmest osast, samuti võib selle elanikud etniliselt kolmeks jagada: serblased, bosnialased ja horvaadid.

BANJA LUKA
Banja Luka on Bosnia serblaste administratiivne pealinn. Otsus külastada seda linna sündis vaid seetõttu, et see jäi teele ette ja samas andis hea võrdluspilt ülejäänud riigiga. Kõik, kes serblaste hilis-ajaloolisi (kuri)tegevusi teavad, ei kiitnud meie sinnaminekut üldse heaks. Igal juhul loeti sõnad peale: olge hästi ettevaatlikud ja ärge liialt usaldage ühtegi kohalikku, kes end serblaseks nimetab. Meil on ühe kohaliku noormehega kokku lepitud, et ta ootab meid rongijaamas ja kui soovime, pakub meile kuskil „weekend house’is“ öömaja. Ega see nädalalõpu majake väga usaldusväärselt ei kõlanud ning tegelikult otsustasime juba enne rongist väljumist, et otsime mõne usaldusväärsema öömaja. Branko oli meil vastas ja ei tundunud sugugi pettunud olevad, kui me teatasime, et eelistame kuskil kesklinna või bussijaama läheduses öö veeta. Branko oli väga kena ja viisakas noormees ja pesueht serblane, nagu hiljem selgus.

Kuna meil bussipileti ostmiseks kohalikke rahaühikuid ei olnud, asusime rahavahetusvõimalusi uurima. Ja ennäe imet, bussijaama ajaleheputkas oli see täiesti võimalik. Tõsi järgmisel hommikul see enam võimalik ei olnud - müüja oli teine. Teel kesklinna kohalikus liinibussis tegime Brankoga ka pikemalt juttu. Küsimuse peale, et miks linnatänavatel nii vähe kirillitsas silte näha on, muutus Branko kurvaks. See olevat horvaatlaste halb mõju ja temale see üldse ei meeldi. Tema jutust õhkus patriotismi ning kerget vimma kõigi nende vastu, kes suurt ja ühtset serbia rahvas väevõimuga tükeldada püüdnud on.

Turistiinfopunktis saime info öömaja kohta. Tegemist oli pisikese hotelliga, mille teisel korrusel saime kena toa 11 euro eest. Sellega oli soodushindadega öömajade leidmise algus tehtud. Kuna vihma sadas, otsustasime sealsamas hotellis lõunat. Cevapi oli päris maitsev. Kuigi asjatundlikku hinnangut ma veel anda ei osanu, sest mul puudus igasugune kogemuste cevapide söömise osas.

Õhtupoole läks ilm ilusamaks ja lõpuks tuli päikegi välja. Läksime linna peale jalutama. Ega me sellelt linnalt midagi oodanudki ja hea oligi. Mis sellel linnal siis uudistajale pakkuda on? Kindlus jõe ääres, millest olid alles vaid madalad müürid ja mille hoov oli täis tänapäevast atribuutikat. Tundus, et veel samal õhtul peetakse seal ühed pulmad maha. Linna jaotab kaheks Vrbas’e jõgi. Kuulu järgi pidi linn kuulus olema oma alleede poolest. Rohelust siin oli, kuid kas nüüd nii palju. Lonely Planet vihjas, et kilomeetri jagu allajõge minnes leiame söögikoha nimega Stari Mlin. Ei leidnud! Ju ta oli siis ära kolinud. Kesklinna pargis toimus massiüritus, mis lähemal uurimisel osutus koolilõpetajate ühiseks kogunemiseks ning grupiviisiliseks pildistamiseks. Õhtust sõime kohas nimega Kod Muje – sinna soovitas meil minna Branko. Ka Lonely Planet ütleb söögikoha kohta häid sõnu. Kahjuks ootas meid omaniku vanaemaliku ja ülilahke naise asemel ees tõrges ja üdini tüdinenud ilmega proua, keda meie saabumine sugugi ei rõõmustanud. Kas cevapi olid nad rohkesse rasva uputanud ning vajalikud maitsed lisamata unustanud. Siit saime kogu reisi halvima söögielamuse.

TRAVIK
Varahommikul istusime kohalikku umbes 25-kohalisse bussilogusse, mis meid Travnikusse sõidutas. Õnneks oli buss pooltühi ning me saime kordamööda oma läikima löönud südant pikali olles turgutada. Tee üle mägede kolhoosibussi meenutavas sõidukis ei ole just naljaasi, eriti kui see kulgemine kestab kolm pikka ja palavat tundi. Kohale jõudes läks tükk aega, kui näonahk oma loomupärase roosaka jume taastas. Travniku bussijaama WC-s kultuurishoki üle elanud asusime linnakest uurima.

Travnik on juba Bosnia ja Hertsegovina Föderatsiooni territooriumil, seega siin pahatahtlikke serblasi enam karta vaja ei olnud. Geograafiliselt asubki Travnik keset riiki ning on Kesk-Bosnia Kantoni pealinnaks. Elanikke on siin 75 000, seega ei olegi tegemist päris pisikese külaga. Travnik nagu paljud teised linnakesed asub kahe mäeharja vahel orus, Vlasiči mäetipp on riigi üks kõrgemaid, 1933 meetrit.

Maailm teab Travnikut eelkõige Ivo Andriči kaudu. Tollase Jugoslaavia kuulsaim kirjanik sündis just siin ja talle on omistatud koguni Nobeli kirjanduspreemia. Lugesin minagi enne sõitu üht tema kuulsamat raamatut – Sild Drina jõel. Kirjaniku väidetav sünnimaja on kujundatud muuseumiks ning samas on ka omanäoline ja hubane restoran, kus me heast paremast kõhud täis saime.

Üks koht, kuhu meil minna soovitati, on Plava Voda. Bussijaamast on sinna oma paar kilomeetrit, kuid kohale jõudes kadus väsimus kiirelt. Mägiallikast voolab vesi mööda astmelist kaskaadi allapoole. Kanal on palistatud arvukate kohvikutega, kus kohvi juues võib tundide kaupa veekohinat nautida. Järjekordne näide sellest, et veepuudust see maa tundma ei pea. Vett tuleb mägedest palju.

Sealsamas künka otsas, 10 minuti jalutamistee kaugusel mööda vanalina, kõrgub Travniku kindlus. Juba eemalt paistab ka kindluse minarett. Minarette pidavat linnas olema koguni 18, pole siis ime et neid ka kindlusesse jätkub. Olime kindluse kohta lugenud, et siin ei ole kindlaid lahtiolekuaegu ning sisse pääseb vaid siis, vanahärra väravas suvatseb sind sisse lasta. Meid lasi ta lahkesti väikese tasu eest sisse. Nii me seal seisime, meie ja tuvid, ning ahmisime endasse võrratut vaadet alla linnale.

Lonely Planeti kohaselt on raske märkamata jätta Sarena Dzamija mošeed (värviline Mošee), tegelikult jäi see meil lausa kahel korral märkamata. Ilmselt oli süüdi selles meie allapoole suunatud pilt ning kulunud värvid mošee seintel. Mošee on ehitatud 1757. Lähimal vaatlusel ja fantaasiat kasutades näeb seintel erinevaid värve ja unikaalseid detaile. Mošee olevat Balkanimaade kauneim ja inimesed usuvad, et just siin hoitakse prohveti juuksekarva (või oli see habemekarv).

Tagasiteel bussijaama kohtasime tänaval haukuvat naist. Jah, selline mulje temast jäi. Ilmselt oli tegemist veidi nihkes inimesega, kes maailma peale veidi pahane oli ning oma arvamust haukuval viisil kõigele valjult kuulutas. Ja kui Sa talle väga jalgu jäid, siis küsis ta Su käest loomulikult raha. Rahaküsijaid riigis jätkub, kuid neile ei tohi midagi anda. Esiteks ei saa neist siis lahti ja teiseks, enamusele ei ole seda tegelikult vaja.

Buss Sarajevo poole väljus poole seitsme paiku õhtul ning seekord kulges meie paaritunnine sõit suures, mugavas ja konditsioneeritud bussis. Mida lähemale Sarajevole, seda paremaks läks teed ja kiiremaks sõit. Enne Sarajevot juba mitmekümne kilomeetri kauguselt algasid asustused, mida sai üksteisest eristada vaid minarettide abi. Igas väiksemaski asumis on vähemalt üks minarett, kuid vaid mõnes oli näha katoliku kiriku torni.

SARAJEVO
Sarajevo on oma suuruselt võrreldav Tallinnaga, elanikke on veidi üle 400 tuhande (1991 oli elanike arv üle 500 tuhande). Ka see linna asub mägede vahel ning kulgeb piki orgu. Linna jagab veel omakorda pikkupidi pooleks Miljacka jõgi.

Sarajevo bussijaamas (samas asub ka rongijaam) ootab meid Ervin, noor kohalik juuratudeng, kes vabatahtliku noorsootöötajana mööda maailma reisib ja kes pidevalt külalisi vastu võtab. Vabatahtlikuna on ta töötanud ka Eestis. Ta oli ta lubanud meile öömaja leida ning sinnapoole me teele asusimegi.

Ringi liikuda on linnas lihtne. Piki linna jookseb kaks paari trammirööpaid (laiarööpmeline muide), mida mööda sõidab umbes 10 trammiliini, kõigil neil on alg ja lõpppeatuseks vanalinna värav. Sarajevo oli esimene linna Euroopas, kus hakkas tööle hommikust õhtuni sõitev elektriline tramm.

Jõudnud trammiga Sarajevo vanalinna külje alla, näitab Ervin meile kätte öömaja – 50 meetrit vanalinnast! Nii lähedal ja ikka 10 euro eest. Hiljem selgus, et tegelik hind oli veidi kõrgem, kuid Ervin kauples meie jaoks hinna alla. Pole paha!

Esimene pilt õhtusele vanalinnale, Basčarsijale, oli meeliülendav. See oli midagi täiesti teistsugust – kitsad tänavad palistatud sadade müügilettide ja tuhandete kohvikutega. Majad on valdavalt ühekordsed ning nende vahel kõrgavad arvukad mošeed tunduvad veelgi suursugusemad. Teeme Ervini saatel vanalinnas väikese tiiru, ta näitab meile kätte olulisemad kohad, et meil järgmine päev lihtsam oleks.

Sarajevo vanalinn on ehtne türgi sugemetega linnaosa, mis ei ole suunatud turistidele, vaid kus armastavad aega veeta kohalikud. Siin süüakse hommikusöögiks hea burekit, lõunaks nauditakse parimat cevapit ja šopska salatat ning õhtul juuakse tass bosnia kohvi.

Ćevapi, burek, šopska salata, begova ćorba, sogan dolma, sarme, kajmak, travnićki juust, baklava, tufahija, rahatlokum – see on vaid osa nimekirjast, mida Bosnias olles süüa pakutakse. Bosnia rahvusköök on lai ja rikkalik. Samas valdav osa erinevaid roogasid valmistatakse hakkliha segust.

Ćevapi on väike lamba ja loomahakkliha vorstike, mis on küpsetatud õlis ning on seetõttu üsna rasvane. Ćevapisid serveeritakse koos värske sibula ja pita leivaga ning vorstikesi on portsus 5 või 10.

Burek on lihapirukas. Tavaliselt asetatakse filotaignasse keeratud lihaga pikad vorstikesed rõngasse pannile ning küpsetatakse. Parimad kohad teevad seda süte ja tuha all. Kui leiad söögikoha, mille uksele on kirjutatud Burek ispod saća, siis tasub peatuda ja järele proovida. Te ei kahetse!

Šopska salata meenutab veidi kreeka salatit, kuid selles ei ole oliive ja seda ei ole ohtralt õlide ja muude maitseainetega vürtsitatud. Ka juust peal on erinev, veidi muredam ja sageli riivitud kujul. Söögi kõrvale võib võtta ka tavalise segasalati, mis sageli tähendab, et kausikesse on lõigatud kurk, tomat ja ehk veel midagi ning nende segamine ja maitsestamine on jäetud kliendi teha. Mõnes kohas on aga salatiports suur ja rikkalik, seega kunagi ei tea, milline see segasalat seekord tuleb.

Begova ćorba on imehea, kuid väga vürtsikas supp, millest leiab vasikaliha ja erinevad köögiviljad.

Sogan dolma on sibulasse mässitud hakklihapallikesed. Esimesel õhtul Sarajevos neid proovides olin vaimustuses, kuid teisel päeval serveeriti neid veidi suuremal ja lagunenumal kujul ning ka maitse ei olnud enam nii isuäratav. Aga proovida tasub kindlasti.

Sarme on kapsa või marineeritud viinamarjalehe sisse mässitud liha ja riisirullid.

Kajmak on pehme toorjuus, mida on väga hea pita leiva peale määrida ning ćevapide kõrvale süüa. Travinćki juust tuleb ära proovida Travnikus, see juust on veidi muredam kui pehme fetajuust.

Baklavat pakutakse kogu balkanil, kuid nende maitse on sageli erinev. Pean tunnistama, et see magustoit on minu jaoks liiga magus. Aga ega asjata Bosnias öelda, et „sweet is really sweet in Bosnia”. Aga kihlise lehttaignaga kook, mis on uputatud suhkrusiirupisse ei saagi mittemagus olla.

Tufahija on hautatud õun, milles on veidi pähkleid ning mille tippu on lastud vahukoort.

Rahatlokum on türgi maius, mida serveeritakse türgi (või ka bosnia) kohvi kõrvale. Marmelaadi laadne maiust pakutakse kuubiku kujul ning see on üle puistatud tuhksuhkruga.

Buregdženicaid ja ćevapidženicaid on Bosnias igal pool. Samuti on iga nurga peal pagaritöökoda – pekara, kust saab värsket saia osta. Igal sammul on tunda türgi mõjutusi ning mõned toidutraditsioonid on pärit juba Ottomani ajast.

Sarajevo on erinevate religioonide paabel, siin elavad kõrvuti õigeusklikud serblased, katoliiklastest horvaadid ning moslemitest bosniakid. Pühakodasid leidub siin kõigile. Ka juudi sünagoog on olemas. Siiski on bosniakid enamuses ning see kajastub ka linnapildis, kus enim jääb silma mošeesid ja nende kõrval kõrguvaid minarette. Sellegipoolest on vanalinnas asuv Katoliku katedraal üks populaarsemaid kohtumispaiku. Sarajevo idaosas asub East Sarajevo, mis administratiivselt kuulub Serbia aladele ning on valdavalt asustatud serblastega.

Kurikuulsad Sarajevo Roosid (punase värviga maha ja seintele joonistatud vereplekid) meenutavad sõja koledusi – just siin on hukkunud inimene. Liigagi sageli kohtab linnas mälestustahvleid sadade hukkunud tsiviilisikute nimedega.

Sarajevo piiramine kestis 43 kuud - 5. aprillist 1992 kuni 29. veebruarini 1996. Arvatakse, et piiramise ajal sai 12 tuhat inimest surma ja 50 tuhat haavata, neist 85% olid tsiviilisikud. Linnaelanike arv vähenes selle aja jooksul 36%.

Sarajevot idast läände ühendav neljarealine magistraal on saanud hirmuäratava nimetuse: Snaiprite allee. Iga serblasest snaipri sihiku ette jäänud eluolend, olgu see siis naine või koguni laps, lasti maha. Inimesed olid sunnitud liikuma sõitva trammi varjus või muul moel, et mitte snaiprikuulist surma saada.

Sarajevo tuiksooneks muu maailmaga piiramise ajal oli tunnel. See oli tegelikult ka linna pääsemise nurgakivi. Keegi ei mõistnud, miks Sarajevo ei lange. Kolm aastat tuli läbi tunneli linna joogivesi, kütus, medikamendid, toit ning kõik muu mis vaja. Tunnelit kaevanud meeste kangelaslikkus ei unune Sarajevo elanikel kunagi. Praegu on tunnelist järel vaid 25meetrine lõik, mida turistidele eksponeeritakse. Tegelikkuses oli tunnel 800 meetrit pikk, kõrgus poolteist meetrit ning laiuseks samuti poolteist meetrit. Tunnelisse sisenemiseks tekkis sageli pikk järjekord, tunnelit läbides lõppes jaks ja õhk, mida hingata.

Ajalool on kummalised teed. 1914. aastal oli just Sarajevo linnaks, kus leidis aset I maailmasõja vallandanud intsident. Ühel juunikuu päeval rünnati Ottomanide poolt islamistlikuks muudetud kesklinnas liikunud Austria-Ungari troonipärijat Franz Ferdinandi. Serbia äärmuslasest üliõpilane Gavrilo Princip tappis nii troonipärija kui tema abikaasa Sophia. Mõrvatöö motiivid on siiani segased, kuid tagajärjed on meile hästi teada.

MOSTAR
Otsustame Sarajevost Mostarisse sõita rongiiga. Rong oli mugav ning vaated Neretva orule hingematvalt ilusad. Väikesed asumid olematute rongijaamadega (mõnes kohas ei olnud isegi perrooni), kaunid järved ja iidsed türgi sillad mäenõlvadel kõrgumas. Jah, sildu ehitada türklased oskavad, tõdeme seda hiljem ka Mostaris vana silla juures.

Rong saabus Mostarisse õhtul 9 ajal, väljas oli juba pime, kuid õhk veel soe. Kuigi meil oli öömaja broneeritud, otsustasime kohaliku noormehe, Dino, pakutud elamispinna kasuks. Dino oli Horvaatia lõunarannikul sündinud noormees, kes oli oma perega omandanud Mostari kesklinnas maja, selle veidi kõrgemaks ehitanud ning seal ärisid pidas. Dinol oli väike hostel, Dino emal aga samas all kingapood. Mugav ja praktiline.

Mostar on Hertsegovina osa suurim linn, kus elab veidi alla 130 tuhande elaniku. Oma nime on Mostar vana silla järgi saanud (Most = sild). Vana sild ehk Stari Most ongi linna tõmbenumbriks ja regiooni suurimaks vaatamisväärsuseks. Silla ehitasid türklased juba 16. sajandil. Bosnia sõja ajal aga lasti õhku kõik Mostari sillad ning erandiks ei olnud ka vana kuulus sild. Sild taastati 2003 aastal tema algselt kujul ning 2004. aastast kuulub sild UNESCO maailmapärandi nimekirja. Sild kõrguv 24 meetri kõrgusel Neretva jõe kohal, on 4 meetrit lai ning 30 meetrit pikk.

Üheks omapäraseks traditsiooniks on saanud noorte meeste vettehüpped Stari Mosti sillakaare tipust. Meil õnnestus ühte hüpet ka oma silmaga kaeda. Mitte igaüks ei ole suuteline sillalt alla hüppama, vesi on väga külm ja ainult osavamad saavad sellega hakkama. Enne hüpet toimub sillal rituaalne käitumine – hüppeks valmistuvad noormehed meelitavad turiste, et need maksaksid

Mostari vanalinn caršija, mis ümbritseb Stari Mosti mõlemast küljes, on sama lummav ja omanäoline kui Sarajevo vanalinn. Vanalinna tänavaid palistavad arvutad söögikohad ja käsitöömeistrite müügilauad. Vanalinn on pisike, selle jalutab läbi poole tunniga. Kuid tasub endale veidi aega võtta ning peatuda mõnes romantilisest söögikohas, nautida kohalikku sööki ja teenindust. Ka klaasike veini õhtuses vanalinnas vaatega sillale on meeldejääv kogemus.

Arveldamine käib Mostaris valdavalt eurodes. Ka mujal riigis saab ostude ja teenuste eest eurodes tasuda, kuid vahetusrahana antakse tagasi kohalikke konverteeritavaid markasid. Kuid Mostaris, kus välisturiste oluliselt rohkem ringi liigub, antakse tagasi ka eurosid.

MEDUGORJE
Medugorje on kummaline pisike külake, millest keegi midagi ei teadnud enne, kui 1981 aastal juhtus seal midagi, mis külakese maailmakuulsaks tegi. Nimelt olla kuus teismelist mänginud küla taga mäekünkal kui püha Mary end neile ilmutas. Selle sündmuse valguses on külakesest muutunud Euroopa suuruselt ja tähtsuselt teine katoliikliku maailma pühapaik, kuhu tuhanded ja tuhanded katoliiklased ja muidu turistid igal kogunevad.

Medugorje tähendab tõlkes ala kahe mäe vahel, küla ise on väike, siin elavad valdavalt horvaadid ning rahvaarv on umbes 4000 inimest. Keset küla kõrgub uhke katoliiklik kirik, kus iga päev mitu korda päevas teenitusi peetakse. Rahvast on rohkem kui kirikuseinte vahele mahub, seetõttu on suur osa neist sättinud end kiriku seina äärde, veidi eemale pinkidele või kuhugi mujale varjulisse kohta ning kuulab jumalateenistust valjuhäälditest. Kiriku taga on veel meeletus koguses pinke, kuid kuna väljas oli 35 kraadi sooja ja päike paistis lagipähe, siis need pingid olid tühjad. Kiriku tagant viib allee meid äsja ülestõusnud Jeesus Kristuse kujuni, kelle põlvest tilgub vett.

Tee Apparation Hillini, kohani, kus püha Mary end ilmutanud oli, on pikk ja vaevaline. Jalgsi on sinna 1,5 kilomeetrit, meil õnnestus aga valida vale tee ots ning ligi neli kilomeetrit maha kõndida. Kohale jõudes ootas meid ees mäenõlv, millel ülesronimiseks isegi korralikku rada ei olnud. Iga sammu jaoks kohta otsides tuli ronida mitusada meetrit enne kui püha Mary kuju sind oma hiilguses vastu võttis. Istume meiega vaiksel puu alla kivile ja naudime vaikust. Seda teevad teisedki, kes millele mõtleb, et tea, kuid hetk on harras ja nautimist väärt. Siin see siis toimus, püha Mary ilmutus, mida katoliiklik maailm veel ametlikult tunnustanud ei ole, kuid tõenäolist seda varsti teeb.

Külakesest ärasaamine ostus raskemaks kui me arvanud olime. Hommikul tuli buss Mostarist ning sõit kestis 40 minutit. Meil oli Mostari bussijaama tädi käest info, et tagasi tulevad bussid iga tunni tagant. Aga tähelepanuta oli jäänud asjaolu, et oli pühapäev ja meie üllatuseks ei läinud Mostarisse mitte ühtegi bussi! Takso maksis 40 eurot, seda oli liiga palju. Viimases hädas küsisime ühe suvalise bussijuhi käest, et mida teha. Tema pakkus, et viib meid veidi eemal asuvasse linnaksesse, kust on lihtsam Mostari poole hääletada. Nii tegimegi ja meil oli õnne. Jõudsime vaevalt 5 minutit tee ääres kätt tõsta kui Sloveenia numbrimärgiga masin meid peale võttis ja meid Mostari bussijaamas maha pani.

EPILOOG
Viimasel päeval viis meid buss Mostaris Dubrovnikusse ning läbi see reis oligi. Hiljem olen mõelnud, et ilmelt olen ma ikka veel liiga naiivne. Arvasin, et sellised koledused, mis toimusid 15 aastat tagasi Sarajevos ja 8 aastat tagasi Kosovos, enam ei toimu. Kuid ma eksisin – aastal 2008 pommitab Venemaa Gruusiat samal moel ja samad koledused toimuvad taas ja taas….

No comments: