Lapimaa ja Põhja Norra reisikiri (2008)

PÕHJA-NORRA JA LAPIMAA

01.07.2008 - 07.07.2008

Reis kaugele põhja sai teoks läbi juhuse. Kaasa sai mindud lihtsalt reisikaaslaseks, aga peab tõdema, et jäin nähtuga väga rahule. Ei olnud ma enne näinud ei fjorde, tundrat, polaarpäeva ega ka põhjapõtru. Nüüd pakuti kõike seda ühe nädala jooksul. Põhikavale lisaks serveeriti ports sääski, 25 kraadi kuuma ning paari päeva pärast 4 kraadi sooja, mis tegelikult üsna jäiselt mõjus.

Algas kõik 1. juuli varahommikul, mil bussitäis Viru Reisidelt „pileti” lunastanut laevale SuperSeaCat astub. Laev maabub tunni möödudes Helsingis ning meie 1500 kilomeetri pikkune sõit põhja võib alata. Mainin kohe alguses, et mul ei ole plaanis kirjeldada reisikorraldust, mis nii mõndagi soovida jättis, vaid seda, mida nägin ja kogesin. See kuidas reis kulges, ununeb pea, kuid see, mis silma, kõrva ja südamesse ei jäi, ei unune niipea.

Kes tahab põhja jõuda, peab sinna pikalt sõitma. Nii ongi paratamatu, et esimene päev kulub vaid sõidule ja paraku ei ole mööda Soome eeskujulikult vormitud maanteid midagi erilist näha. Linnad jäävad peateelt kõrvale ning kes siis külasidki päris maantee äärde rajab. Näha on vaid metsa ja lugematul arvul järvi. Ega asjata Soomet tuhande järve maaks nimetata.
Esimene peatus üle maantee kulgevas tunnelis kestab umbes pool tundi. Tunnel on omamoodi huvitav leiutis: tankla, kohvik, suveniiripood ja vaatamisväärsus ühes lahenduses.
Teine peatus pakub juba rohkem elevust. Keegi fanaatiline kellaarmastaja on tee äärde kokku kogunud kümneid kirikukelli. Mõned neist on kohale toodud koguni teistest maailmaosadest. Siit leiab kellakupli, millest helin tuleb välja meelitada tõugates kella kõrval rippuvat palgijuppi kella välisseina pihta. Sealsamas kõrval on telefoniputka, mille katuseks on kellakuppel.
Edasi kulgeb sõit vaevaliselt, loeme kilomeetrid ja arvutame järelejäänud aega järgmise sihtkohani. Esimese päeva sihtpunktiks on kämping Rovaniemi külje all. Hiljem tõdeme, et just see kämpingukompleks on reisi üks hubasemaid, majakesed on piisavalt suured, soojad ja hästi varustatud. Elevust lisavad mööda hoovi ringi kalpsavad küülikud ning traataia taga pikutavad kitsed.

MAAVARAD SOOME SÜDAMES
Kui riigis leidub veidigi väärtuslikku maavara, tuleb sellest kindlasti turismiobjekt teha! Seda teadmist Soomlastel jagub. Mõõduka tasu eest saab omale ametüstikivikese kaevata ning kullapuru pesta.
Esimene rada vääriskivide otsingutel viib meid Lampivaari ametüstikaevandusse. Kaevandus asub Pyhatunturi rahvuspargis, kus loodust püütakse puutumatul kujul säilitada ning seetõttu ei ole lubatud ka bussiga kaevanduse lähedusse sõita. Teekond jalgsi läbi mitmekesise looduse kestab umbes pool tundi. Kohale jõudes kulub marjaks ära jäätis, sest temperatuur on Põhja-Soome kohta harjumatult kõrge. +25 kraadises leitsakus tuleb meil treppi mööda kõrgele kaevanduse tippu sammuda, kus pisikeses, kuid meeldivat jahedust pakkuvas püstkojas kohalik noormees meile ametüsti saladusi avab. Seejärel suundume aiaga piiratud ja kiviklibuga kaetud „kaevandusalale“, kus iga turist omale ühe ametüstikivikese noppida võib. Teise kivikese eest tuleb juba kenake summa välja käia. Võhikutele jagab seesama kohalik noormees infot, milline kivitükike on väärtuslik ja milline mitte. Pistan oma kivitükikese taskusse ning naudin vaadet. Kaevandus asub üsna kõrgel mäe otsas ning kaugusse vaadates ei ole tundrametsa lõppu nähagi.

Järgnevalt suundume kõigi võimaluste ja ahvatluste maale – Kullamaailma. Tõesti, Soomes leidub ka kulda. Väravast sisenedes avastame end Metsikus Läänes. Väike plats on palistatud kauboifilmidest tuttavate Saloonide ja muu sellisega. Paraku ei ole meil võimalust majakestesse astuda, kuna tegemist on mulaažidega. Teel kullamuuseumi möödume majast, mille seinad on valmistatud pudelitest. Samas on ka liiklusmärk, millel ilutseb sääsk ning all on kiri „peatee“. Ainuke selgitus sellele on see, et sääskedel on siin tõesti peatee ja täielik õigus ning vabadus sind igast kandist pureda. Võitluses sääskedega olen lootusetus olukorras ning ainus pääsetee paistab olevat kullamuuseumi uks. Muuseum annab täieliku ülevaate, millal, kus ja kuidas kullakaevamine levinud on. Aga põnevam osa ootab meid veel ees. Veidi aja pärast seame sammud väikese jõe äärde, kus saame jalga suured kõrge säärega saapad ning pihku taldriku, millele pisike kauboivälimusega soome mees labidaga liiva viskab. Sellest liivast tuleb vees istudes kuld välja pesta. Üsna lootusetu üritus – vähemalt nii tundub see esialgu. Kuigi noormees väidab, et kuld on raskem kui liiv ning taldrikutäit võib julgelt vees solgutada, pelgan ma ometi, et see hunnik kulda, mis just minu taldrikul lebab, uhutakse koos veega lihtsalt minema. Pärast pikka ja vaevarikast taldrikuloksutamist on kuld käes! Tervelt kolm tera! Need terakesed kleebitakse spetsiaalsele paberile ning suveniir ongi olemas. Kahjudega soomlased ei kauple – see kolm tera on ilmselt vähem väärt kui pilet Kullamaailma. Ja mõni ei leidnud teragi!

TUNDRA, FJORDID JA POLAARÖÖ
Mida põhja poole, seda kummalisemaks muutub loodus. Algab tundra ning mereäärt palistavad fjordid.

Tundra nimetus tuleb soomekeelsest sõnast tunturi, mis tähendab kõrget metsatut ala. Tundra esineb kõikjal Põhja-Jäämere rannikul. Tundra on midagi, mida on raske kirjeldada. Puud on kidurad, veidi naljaka kujuga. Aastakümneid vana kask võib olla vaid meetri kõrgune ja kõrgemaks tal jaksu kasvada ei olegi. Naljaga pooleks võib esitada küsimuse, et mida teha kui tundras ära eksid? Tõuse püsti! Mida põhja poole, seda vähemaks jääb neid kiduraid puidki ja lõpuks kaovad nad hoopiski. Jääb vaid rohi ja mäed ja mägedest nirisevad ojad. Ja loomulikult põhjapõdrad, kes algul suurt elevust tekitavad, kuid kellega päev päevalt üha enam harjub. Vahel tuleb buss nende pärast kinnigi pidada. Mina kippusin neid küll lammasteks nimetama, sest suuruselt ei jää lammas põhjapõdrale kuidagi alla.

Fjordid on kunagised liustiku liikumisteed. Jääaja taandudes ja sellega seotud liustike sulamise tõttu tõusis oluliselt merepinna tase, mistõttu endiste liustike liikumisteed ujutati osaliselt üle, mis tekitaski fjordi. Fjordid on enamasti U-kujulise ristlõikega järsuveerulised orud, mille põhi on kaetud mereveega. Reeglina on fjordid mitmesaja meetri sügavused. Suudme lähedal on fjordid tavaliselt madalamad, sest sinna on kogunenud rohkem liustiku poolt kantud materjali ehk moreeni.

Fjordidel ei näi lõppu olevad, sõidame tunde fjordi ühel kaldal, et siis veel tunde teisel kaldal, et teisel pool vett peaaegu alguspunkti tagasi jõuda. Mäed inspireerivad alati, nii ka siin. Eriti lummavaks teevad vaate pilved, mis kohati mäetipu oma embusse võtnud ning pilvesalli mässinud on. Ja vahel tundub, et pilved on oma teel mäenõlva takerdunud, ega saa enam edasi.
Veel üks loodusnähtus pani pead vangutama. Polaarpäev on ajavahemik, millal päike püsib ööpäev ringi horisondist kõrgemal. Kuigi me kõik teame, et mida põhjapoole, seda valgemad on ööd, on ometi selle omal nahal kogemine kordumatu elamus. Kell 11 õhtul sirab päike veel mägede vahel ning kell 3 öösel ärkad segaduses, et kas tõesti on juba hommik. Ei ole veel hommik, lihtsalt öö ei ole selline nagu harjunud, pimedaks ei lähegi. Õhtust saab kohe hommik ja päevastest tegemistest väsinud inimene peab tahtejõuga silmad kinni suruma, et veidigi selles segaduses und saada.

NORDKAP
Väidetavalt on Nordkap mandri-Euroopa põhjapoolsem tipp. Aga tegelikult tundub, et kõrval asuv neemetipp ulatub kaugemalegi põhja. Nordkap on loodud ehtsaks turistiobjektiks. Ju siis mingil põhjusel seda teisele neemele teha ei saanud. Aga kas sellel ongi tähtsust? Tunne, et oled maailma äärel, on nii siin kui seal sama. Aga selline tunne tõesti tekkis. Vaatad kaugusse ja ei näe ei otsa ega äärt. Tõsi küll, kaugele ei näe seetõttu, et udu varjab vaate. Meil on isegi vedanud, et udu väga paks ei ole. Tegelikult pidi siin aasta jooksul vaid nädalajagu päikselisi päevi nägema. Oleks naiivne loota ja oodata, et päike just meie kohalolekut soojendab. Soojast siin tõesti rääkida ei saa, väljas on +4!!!! Juuli alguses, südasuvel vaid mõned soojakraadid. Seda ei osanud uneski ette näha. Aga kliima on polaarjoone taga karm, isegi kased lähevad lehte alles juuni keskpaiku. Millal nad lehed langetavad, jääb seekord teadmata.
Niisiis, Euroopa põhjapoolseim tipp asub 307 meetri kõrgusel kaljuäärel. Siia on ehitatud monument, mille jalamil poseerimine on lausa kohustuslik. Kompleks, kus lisaks rohkearvulistele suveniiride soetamise võimalustele saab ka sooja kohvi ja muffinit nautida. Samuti saab ülevaate siinsest floorast ja faunast ning loomulikult Nordkapi avastamise ja arengu loost. Pooletunnine film laiekraanil viib mõtted ja tunded täielikult reaalsusest eemale.

Nordkap on väärt külastamist ja tee on sinna leidnud paljud. Suurem osa saabub autode ja bussidega, kuid üllatavalt palju on ka seiklejaid kaherattalistel. Kui mootorrattaga põhjatippu sõit tundub küllaltki teostatav, siis jalgrattaga seda teed ette võtta ei söandaks. Siiski leidub neid hulljulgeid, kes jalgrattal mäest üles rühivad ning veidi aja pärast mäest alla vihisevad, küll ja küll. Kohale jõudes lüüakse telk püsti ning sealsamas parkla kõrval saadetaksegi öö mööda. Üsna ekstreemne viis maailma avastamiseks, kuid nii palju kui on erinevaid viise ja võimalusi, nii palju on ka neid, kes neid katsetavad. Siiski tunnen kergendust, et saan peale mõnetunnist Nordkapi külastust oma külmetavad käed ja nina meie sooja ja turvalisse bussi pista.

SAAMID
Saamid on rahvas, kes elab Põhja-Norras, Põhja-Rootsis, Põhja-Soomes ning Venemaal Murmanski oblastis. Saamidel on oma keel – saamu keel, neil on oma pealinn, oma parlament ja oma lipp. Palju neid endid on, keegi ei tea. Hinnanguliselt olevat saame 80 000 – 100 000, kuid kuna saamid elavad mitmes riigis, neil puudub ühtne asuala, on nende täpset arvu raske kindlaks teha. Sellegipoolest on tegemist arvukama põlisrahvaga Põhja-Euroopas. Saamid on eelkõige tuntud põhjapõtrade kasvatamise-karjatamisega, kuigi üha enam saame on pöördunud modernse eluviisi juurde ning põhjapõdra kasvatamine on jäänud vaid väheste pärusmaaks.

Karasjok on Põhja-Norras Finnamarki maakonnas asuv linnake, mida peetakse ka saamide pealinnaks. Seal asub nii Saami parlament kui ka Saami muuseum. Veidi uskumatult kõlab see, et saamlastel on olemas oma parlament, saami rahva esindusorgan Norras, mis seisab hea saami kultuuripärandi kaitsmise eest. Parlamendis on 43 esindajat, kes valitakse neljaks aastaks. Hoone, kus parlament asub, on tähelepanuväärne ning seetõttu käib seda uudistamas hulk inimesi. Tegemist on püstkojalaadse ehitisega, kus o n ühendatud vaja ja algupärane ning modernne arhitektuur. Praegune parlamendihoone avati 2000 aastal.

Saami muuseum on interaktiivne kultuuriasutus, kus lisaks saami eluolu tutvustava filmi vaatamisele, saab ise kätt harjutada lingu viskamises, sisse kiigata püstkotta ning proovida lõkke ümber loitsutantsu. Lisaks saab endale soetada hulgaliselt erinevaid saami rahvuslike motiividega käsitöö kaupu ning muid suveniire. Paraku on kogu kaup üle keskmise kallis, mistõttu valiku tegemine osutub keeruliseks. Kaup on nii ilus, et kaasa tahaks võtta kõik.

ALTA
Alta on asula Norras Finnmargi maakonnas, Alta valla halduskeskus, mis asub Altafjordeni fjordi ääres Altaelva jõe suudmes. Alta asutati 1704 ning elanikke on 12 ja pool tuhat.
Alta vald nimetati 1999. aastal linnaks, ehkki sellega ei kaasnenud mingeid õigusi. Altas on kõige põhjapoolsem jäähotell Euroopas.

Külastame Alta muuseumi, mis on Põhja-Norra enim külastatav muuseum, suvisel ajal käib siin keskmiselt tuhat inimest päevas. Muuseumi väljapanekud tutvustavad kohalikku kultuuri, ajalugu ning väljas on võimalik näha ka eelajaloolisi kaljujooniseid, mis on oma koha leidnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Pean tunnistama, et need kuulsad kaljujoonised meid eriti ei inspireeri, küll aga väike filmijupp, mis räägib teise maailma sõja mõjudest siinses piirkonnas. Jah, venelased jõudsid ka siin palju pahandust teha.

TROMSÖ
Tromsöt peetakse põhjamaade Pariisiks. Kuna meie peatus linnakeses jääb põgusaks, siis ei oska ma hinnangut anda, kas see kuuldus ka tõele vastab. Tromsø on Tromsi maakonna keskus. Kesklinn asub Tromsøya saarel. Saare järgi on linn ka omale nime saanud. Linnas asuvad maailma põhjapoolseim ülikool (Tromsø Ülikool), toomkirik, botaanikaaed ja planetaarium.

Elanikke on linnas veidi üle 53 tuhande. Linnapildis võib näha palju immigrante ning rahvaloenduse põhjal on elanike hulgas üle 100 erineva rahvuse esindaja. Imestama paneb kohalike karastatus. Väljas oli külm ja põhjamaiselt karge, kuid kohalikud, sealhulgas mustanahalised, jalutavad rahulikult T-särkide ja lühikeste pükste väel. Inimene harjub ju kõigega. Veidi rahustab teadmine, et tänu Põhja-Atlandi hoovusele ei ole kliima siin nii külm kui sellel laiuskraadil tavaliselt.

Tromsö kesklinn paistab silma arhitektuuriliste kontrastidega, ajaloolise puuarhitektuuri kõrval on mitmeid moodsaid klaasehitisi. Vanemad puuehitised on pärit 18 sajandist. Puumajadega palistatud tänavapilt jätab mõnusalt koduse tunde, moodsa arhitektuuri esindajatena märkame aga raamatukogu ja ka raekoda, mis on ehitatud klaasist. Tänavapilti ilmestavad ka jääkaru ning põhjapõder, mis lähemal vaatlusel osutuvad topisteks. Nii mõnigi turist seisatab ning palub end koos loomaga pildistada.

Tromsö suurim vaatamisväärsus on aga sild, mis ühendab linna keskust mandriosaga. Sild on 1036 meetrit pikk. Avamise ajal, 1960, oli see Põhja-Euroopa pikim sild.

Kuid veel enne kui sillale keerata ja kesklinna suunduda, tuleb külastada kuulsat Arktilist Katedraali. Katedraali kutsutakse ka Norra ooperimajaks, kuna ehitis meenutab tõesti veidi Sidney ooperimaja. Moodsas stiilis Arktiline katedraal valmis 1965 aastal. Kuigi ehitis on tuntud katedraalina, on tegelikult tegemist siiski vaid vallakirikuga, kus aeg-ajalt ka kontserte läbi viiakse. Igal õhtul, 1. juunist kuni 15. augustini toimuvad siin kesköise päikese kontserdid.

Tromsö kesklinnas on aga toomkirik, mis ei erine teistest tavapärastest kirikutset. Gooti stiilis puukirik valmis juba 1861 ning oma 800 istekohaga on ta üks suurimaid Norras. Ka maailma põhjapoolsem mošee pidavat siin linnas asuma. Kahjuks see meie vaatevälja ei jäänud.

Tromsö üks ehk kuulsamaid turistiobjekte on Roald Amundseni kuju. Amundsen oli maailmakuulus Norra meresõitja ja polaaruurija. Ta olla käinud esimesena ära lõunapoolusel ning esimese inimesena dirižaabliga üle põhjapooluse lennanud. Seega oli ta esimene, kes käis ära mõlemal poolusel. Oma otsa ei leidnud ta järjekordset avastus- või uurimisretke tehes, vaid päästeoperatsioonil. Vesilennuk, mille pardal Amundsen hättasattunud ekspeditsiooni päästma lendas, kukkus Põhja-Jäämerre ning kõik pardal olijad hukkusid. Hiljem leiti lennuki rusud Tromsö lähedalt rannikult.

JÕULUVANA SÜDASUVISES ROVANIEMIS
Kes ütles, et jõuluvana ei ole olemas? On küll ja tal on oma küla. Küla asub Rovaniemi külje all, täpselt põhja pöörijoonel. Ka joon on kenasti maha veetud, astud ühele poole, astud teisele poole. Jaa, olen ületanud põhja pöörijoone. Põhjapool on elu hoopis teistsugune! Paraku unustab giid meid põhja suunas sõites informeerimast, et me nii olulise joone ületanud oleme. Seega ei jää muud üle kui tagasiteel teeselda, et ületame joone esmakordselt. Jõulumaa lahked päkapikud kingivad Sulle mõõduka tasu eest ka vastava tunnistuse. Mida kõike raha eest ei saa!

Aga on asju mida saab täiesti tasuta – Jõuluvana vastuvõtu eest ei küsita pennigi. Tuleb vaid veidi järjekorras seista ning isiklik kohtumine Jõuluvanaga saabki teoks. Ja ennäe imet, Jõuluvana, vana habemik, tervitab meid sulaselges eesti keeles, lisaks tunneb huvi, kust me sealt Eestist täpsemalt pärit oleme. Kuna aga järjekorras on teisigi, siis pikemat vestlust meil arendada ei lasta. Jõuluvana juurest lahkudes pakutakse meile müüa fotot, mida Põhjapõdrast fotograaf meist koos Jõuluvanaga tegi. Aga selle lõbu eest tuleb maksta kenake summa. Õnneks ei ole me liialt fotogeenilised ning loobume foto soetamisest. Las see jääb teiseks korraks.

Juulikuine Jõulumaa kubiseb erinevatest suveniiripoekestest, söögikohtadest, laste mängunurkadest ja paljust muust sarnasest. Lisaks on siin postkontor, kust saab sõpradele Jõuluvana nimelt kaardi saata. Postkontoris on välja pandud ka laste kirjad, mis Jõuluvanale üle maailma saadetud on.

Postkontori kõrval on post, mille küljes on kümneid silte, mis viitavad erinevate maailma linnade suunas, lisades ka kilomeetrite arvu, mis meid neist linnadest lahutab.

Tegelikult pean mainima, et kogu Jõulumaa jättis mulle väga kommertsliku mulje, kus ärilised eesmärgid varjutavad selle tõelise jõulutunde. Aga oleks ka naiivne oodata jõulutunnet kesk juulikuud. Tõenäoliselt detsembris, mil maad katab valge lumevaip ning väljas on pidevalt pime öö, taevas siravad tähed ja täiskuu ning Jõulumaal sibavad ringi päkapikumütsides teenindajad, on jõulutunne varmas tekkima. Kindlasti on Jõulumaa külastamine talvisel ajal omaette elamus igas vanuses laste jaoks.

Bosnia ja Hezegovina reisikiri (2008)

Bosnia ja Hertsegovina – riik Balkani südames.
18.06.2008 – 13.06.2008

Mõte külastada Bosnia ja Herzegovinat idanes peas juba aasta jagu. Eelmisel aastal õnnestus mu juhuse tahtel autoga läbida mitu Balkani riiki ning seejärel veeta nädal Albaanias. Juba siis tundsin, et huvi ka ülejäänud Balkani vastu üha kasvab. Kevadel, kui sõber Ott pakkus, et juunis võiks minna, siis polnud pikka mõtlemist. Mõeldud, tehtud. Kui lennupiletid Tallinn- Praha-Zagreb ülimalt mõistliku hinna eest broneeritud said, võisid ettevalmistustööd alata. Isepäi reisimisel on omad võlud, kuid ka muret rohkem. Ei või kunagi teada, kas Lonely Planeti info tõele vastab, kas eelnevad kokkulepped kohalike „tundmatutega“ vett peavad jne.

Bosnia ja Hertsegovina (BiH) on üks omamoodi riik, mille administratiivsest ülesehitusest arusaamiseks kulub päevi ja kümneid lehekülgi infomaterjali. Endise Jugoslaavia liiduvabariigina toimis see piirkond väga hästi, oli ju pealinn Sarajevo 1984 aasta olümpiamängude võõrustajaks. Nagu ikka, toob olümpiamängude korraldamine kaasa palju investeeringuid ning nii mõnedki majad, pargid jms saavad uue ilme. Praegu võib seda ilu ja uhkust vaid vaimusilmas ette kujutada. Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud Bosnia sõda on nii Sarajevos kui ka mujal riigis oma sügava jälje jätnud. Kuigi sõja lõpust on möödunud 13 aastat, on majade seinad endiselt kuulidest täkitud ja nii mõnigi majavare on jäänud seisma ning oma müüridele puid ja põõsaid kasvatanud.

BiH on tegelikult liitriik, koosnedes kahest föderatsiooni osast: Bosnia ja Hertsegovina Föderatsioonist ja Serblaste Vabariigist. 1991 kuulutas Bosnia nagu ka mitmed teised Jugoslaavia riigid, välja iseseisvuse. Sellele järgnes 1992. aastal iseseisvusreferendum. Bosnia serblased reageerisid toimuvale relvastatud vastupanuga, nende sooviks oli BiH etnilisi piire pidi tükeldada ning serblaste alad liita. 6. aprill 1992 piirasid serblased koos Jugoslaavia rahvaarmeega Sarajevo ümber ning see piiramine kestis kuni 1995 aasta oktoobrini. Linn, mis asub piklikus orus ning selle ümber asuvad mäenõlvad on justkui loodud snaiprite sihtmärgiks, on ju linna ülevalt mäenõlvalt kui peo peal.

1994 aastal loobusid bosnialased ja horvaadid omavahelisest kemplemisest ning leppisid kokku Bosnia ja Hertsegovina föderatsiooni moodustamises. Aasta hiljem kirjutati USA-s alla Daytoni lepe, mis lõpetas kolm aastat kestnud kodusõja ning lisaks Föderatsioonile moodustas Serblaste Vabariigi. Nii koosnebki riik kolmest osast, samuti võib selle elanikud etniliselt kolmeks jagada: serblased, bosnialased ja horvaadid.

BANJA LUKA
Banja Luka on Bosnia serblaste administratiivne pealinn. Otsus külastada seda linna sündis vaid seetõttu, et see jäi teele ette ja samas andis hea võrdluspilt ülejäänud riigiga. Kõik, kes serblaste hilis-ajaloolisi (kuri)tegevusi teavad, ei kiitnud meie sinnaminekut üldse heaks. Igal juhul loeti sõnad peale: olge hästi ettevaatlikud ja ärge liialt usaldage ühtegi kohalikku, kes end serblaseks nimetab. Meil on ühe kohaliku noormehega kokku lepitud, et ta ootab meid rongijaamas ja kui soovime, pakub meile kuskil „weekend house’is“ öömaja. Ega see nädalalõpu majake väga usaldusväärselt ei kõlanud ning tegelikult otsustasime juba enne rongist väljumist, et otsime mõne usaldusväärsema öömaja. Branko oli meil vastas ja ei tundunud sugugi pettunud olevad, kui me teatasime, et eelistame kuskil kesklinna või bussijaama läheduses öö veeta. Branko oli väga kena ja viisakas noormees ja pesueht serblane, nagu hiljem selgus.

Kuna meil bussipileti ostmiseks kohalikke rahaühikuid ei olnud, asusime rahavahetusvõimalusi uurima. Ja ennäe imet, bussijaama ajaleheputkas oli see täiesti võimalik. Tõsi järgmisel hommikul see enam võimalik ei olnud - müüja oli teine. Teel kesklinna kohalikus liinibussis tegime Brankoga ka pikemalt juttu. Küsimuse peale, et miks linnatänavatel nii vähe kirillitsas silte näha on, muutus Branko kurvaks. See olevat horvaatlaste halb mõju ja temale see üldse ei meeldi. Tema jutust õhkus patriotismi ning kerget vimma kõigi nende vastu, kes suurt ja ühtset serbia rahvas väevõimuga tükeldada püüdnud on.

Turistiinfopunktis saime info öömaja kohta. Tegemist oli pisikese hotelliga, mille teisel korrusel saime kena toa 11 euro eest. Sellega oli soodushindadega öömajade leidmise algus tehtud. Kuna vihma sadas, otsustasime sealsamas hotellis lõunat. Cevapi oli päris maitsev. Kuigi asjatundlikku hinnangut ma veel anda ei osanu, sest mul puudus igasugune kogemuste cevapide söömise osas.

Õhtupoole läks ilm ilusamaks ja lõpuks tuli päikegi välja. Läksime linna peale jalutama. Ega me sellelt linnalt midagi oodanudki ja hea oligi. Mis sellel linnal siis uudistajale pakkuda on? Kindlus jõe ääres, millest olid alles vaid madalad müürid ja mille hoov oli täis tänapäevast atribuutikat. Tundus, et veel samal õhtul peetakse seal ühed pulmad maha. Linna jaotab kaheks Vrbas’e jõgi. Kuulu järgi pidi linn kuulus olema oma alleede poolest. Rohelust siin oli, kuid kas nüüd nii palju. Lonely Planet vihjas, et kilomeetri jagu allajõge minnes leiame söögikoha nimega Stari Mlin. Ei leidnud! Ju ta oli siis ära kolinud. Kesklinna pargis toimus massiüritus, mis lähemal uurimisel osutus koolilõpetajate ühiseks kogunemiseks ning grupiviisiliseks pildistamiseks. Õhtust sõime kohas nimega Kod Muje – sinna soovitas meil minna Branko. Ka Lonely Planet ütleb söögikoha kohta häid sõnu. Kahjuks ootas meid omaniku vanaemaliku ja ülilahke naise asemel ees tõrges ja üdini tüdinenud ilmega proua, keda meie saabumine sugugi ei rõõmustanud. Kas cevapi olid nad rohkesse rasva uputanud ning vajalikud maitsed lisamata unustanud. Siit saime kogu reisi halvima söögielamuse.

TRAVIK
Varahommikul istusime kohalikku umbes 25-kohalisse bussilogusse, mis meid Travnikusse sõidutas. Õnneks oli buss pooltühi ning me saime kordamööda oma läikima löönud südant pikali olles turgutada. Tee üle mägede kolhoosibussi meenutavas sõidukis ei ole just naljaasi, eriti kui see kulgemine kestab kolm pikka ja palavat tundi. Kohale jõudes läks tükk aega, kui näonahk oma loomupärase roosaka jume taastas. Travniku bussijaama WC-s kultuurishoki üle elanud asusime linnakest uurima.

Travnik on juba Bosnia ja Hertsegovina Föderatsiooni territooriumil, seega siin pahatahtlikke serblasi enam karta vaja ei olnud. Geograafiliselt asubki Travnik keset riiki ning on Kesk-Bosnia Kantoni pealinnaks. Elanikke on siin 75 000, seega ei olegi tegemist päris pisikese külaga. Travnik nagu paljud teised linnakesed asub kahe mäeharja vahel orus, Vlasiči mäetipp on riigi üks kõrgemaid, 1933 meetrit.

Maailm teab Travnikut eelkõige Ivo Andriči kaudu. Tollase Jugoslaavia kuulsaim kirjanik sündis just siin ja talle on omistatud koguni Nobeli kirjanduspreemia. Lugesin minagi enne sõitu üht tema kuulsamat raamatut – Sild Drina jõel. Kirjaniku väidetav sünnimaja on kujundatud muuseumiks ning samas on ka omanäoline ja hubane restoran, kus me heast paremast kõhud täis saime.

Üks koht, kuhu meil minna soovitati, on Plava Voda. Bussijaamast on sinna oma paar kilomeetrit, kuid kohale jõudes kadus väsimus kiirelt. Mägiallikast voolab vesi mööda astmelist kaskaadi allapoole. Kanal on palistatud arvukate kohvikutega, kus kohvi juues võib tundide kaupa veekohinat nautida. Järjekordne näide sellest, et veepuudust see maa tundma ei pea. Vett tuleb mägedest palju.

Sealsamas künka otsas, 10 minuti jalutamistee kaugusel mööda vanalina, kõrgub Travniku kindlus. Juba eemalt paistab ka kindluse minarett. Minarette pidavat linnas olema koguni 18, pole siis ime et neid ka kindlusesse jätkub. Olime kindluse kohta lugenud, et siin ei ole kindlaid lahtiolekuaegu ning sisse pääseb vaid siis, vanahärra väravas suvatseb sind sisse lasta. Meid lasi ta lahkesti väikese tasu eest sisse. Nii me seal seisime, meie ja tuvid, ning ahmisime endasse võrratut vaadet alla linnale.

Lonely Planeti kohaselt on raske märkamata jätta Sarena Dzamija mošeed (värviline Mošee), tegelikult jäi see meil lausa kahel korral märkamata. Ilmselt oli süüdi selles meie allapoole suunatud pilt ning kulunud värvid mošee seintel. Mošee on ehitatud 1757. Lähimal vaatlusel ja fantaasiat kasutades näeb seintel erinevaid värve ja unikaalseid detaile. Mošee olevat Balkanimaade kauneim ja inimesed usuvad, et just siin hoitakse prohveti juuksekarva (või oli see habemekarv).

Tagasiteel bussijaama kohtasime tänaval haukuvat naist. Jah, selline mulje temast jäi. Ilmselt oli tegemist veidi nihkes inimesega, kes maailma peale veidi pahane oli ning oma arvamust haukuval viisil kõigele valjult kuulutas. Ja kui Sa talle väga jalgu jäid, siis küsis ta Su käest loomulikult raha. Rahaküsijaid riigis jätkub, kuid neile ei tohi midagi anda. Esiteks ei saa neist siis lahti ja teiseks, enamusele ei ole seda tegelikult vaja.

Buss Sarajevo poole väljus poole seitsme paiku õhtul ning seekord kulges meie paaritunnine sõit suures, mugavas ja konditsioneeritud bussis. Mida lähemale Sarajevole, seda paremaks läks teed ja kiiremaks sõit. Enne Sarajevot juba mitmekümne kilomeetri kauguselt algasid asustused, mida sai üksteisest eristada vaid minarettide abi. Igas väiksemaski asumis on vähemalt üks minarett, kuid vaid mõnes oli näha katoliku kiriku torni.

SARAJEVO
Sarajevo on oma suuruselt võrreldav Tallinnaga, elanikke on veidi üle 400 tuhande (1991 oli elanike arv üle 500 tuhande). Ka see linna asub mägede vahel ning kulgeb piki orgu. Linna jagab veel omakorda pikkupidi pooleks Miljacka jõgi.

Sarajevo bussijaamas (samas asub ka rongijaam) ootab meid Ervin, noor kohalik juuratudeng, kes vabatahtliku noorsootöötajana mööda maailma reisib ja kes pidevalt külalisi vastu võtab. Vabatahtlikuna on ta töötanud ka Eestis. Ta oli ta lubanud meile öömaja leida ning sinnapoole me teele asusimegi.

Ringi liikuda on linnas lihtne. Piki linna jookseb kaks paari trammirööpaid (laiarööpmeline muide), mida mööda sõidab umbes 10 trammiliini, kõigil neil on alg ja lõpppeatuseks vanalinna värav. Sarajevo oli esimene linna Euroopas, kus hakkas tööle hommikust õhtuni sõitev elektriline tramm.

Jõudnud trammiga Sarajevo vanalinna külje alla, näitab Ervin meile kätte öömaja – 50 meetrit vanalinnast! Nii lähedal ja ikka 10 euro eest. Hiljem selgus, et tegelik hind oli veidi kõrgem, kuid Ervin kauples meie jaoks hinna alla. Pole paha!

Esimene pilt õhtusele vanalinnale, Basčarsijale, oli meeliülendav. See oli midagi täiesti teistsugust – kitsad tänavad palistatud sadade müügilettide ja tuhandete kohvikutega. Majad on valdavalt ühekordsed ning nende vahel kõrgavad arvukad mošeed tunduvad veelgi suursugusemad. Teeme Ervini saatel vanalinnas väikese tiiru, ta näitab meile kätte olulisemad kohad, et meil järgmine päev lihtsam oleks.

Sarajevo vanalinn on ehtne türgi sugemetega linnaosa, mis ei ole suunatud turistidele, vaid kus armastavad aega veeta kohalikud. Siin süüakse hommikusöögiks hea burekit, lõunaks nauditakse parimat cevapit ja šopska salatat ning õhtul juuakse tass bosnia kohvi.

Ćevapi, burek, šopska salata, begova ćorba, sogan dolma, sarme, kajmak, travnićki juust, baklava, tufahija, rahatlokum – see on vaid osa nimekirjast, mida Bosnias olles süüa pakutakse. Bosnia rahvusköök on lai ja rikkalik. Samas valdav osa erinevaid roogasid valmistatakse hakkliha segust.

Ćevapi on väike lamba ja loomahakkliha vorstike, mis on küpsetatud õlis ning on seetõttu üsna rasvane. Ćevapisid serveeritakse koos värske sibula ja pita leivaga ning vorstikesi on portsus 5 või 10.

Burek on lihapirukas. Tavaliselt asetatakse filotaignasse keeratud lihaga pikad vorstikesed rõngasse pannile ning küpsetatakse. Parimad kohad teevad seda süte ja tuha all. Kui leiad söögikoha, mille uksele on kirjutatud Burek ispod saća, siis tasub peatuda ja järele proovida. Te ei kahetse!

Šopska salata meenutab veidi kreeka salatit, kuid selles ei ole oliive ja seda ei ole ohtralt õlide ja muude maitseainetega vürtsitatud. Ka juust peal on erinev, veidi muredam ja sageli riivitud kujul. Söögi kõrvale võib võtta ka tavalise segasalati, mis sageli tähendab, et kausikesse on lõigatud kurk, tomat ja ehk veel midagi ning nende segamine ja maitsestamine on jäetud kliendi teha. Mõnes kohas on aga salatiports suur ja rikkalik, seega kunagi ei tea, milline see segasalat seekord tuleb.

Begova ćorba on imehea, kuid väga vürtsikas supp, millest leiab vasikaliha ja erinevad köögiviljad.

Sogan dolma on sibulasse mässitud hakklihapallikesed. Esimesel õhtul Sarajevos neid proovides olin vaimustuses, kuid teisel päeval serveeriti neid veidi suuremal ja lagunenumal kujul ning ka maitse ei olnud enam nii isuäratav. Aga proovida tasub kindlasti.

Sarme on kapsa või marineeritud viinamarjalehe sisse mässitud liha ja riisirullid.

Kajmak on pehme toorjuus, mida on väga hea pita leiva peale määrida ning ćevapide kõrvale süüa. Travinćki juust tuleb ära proovida Travnikus, see juust on veidi muredam kui pehme fetajuust.

Baklavat pakutakse kogu balkanil, kuid nende maitse on sageli erinev. Pean tunnistama, et see magustoit on minu jaoks liiga magus. Aga ega asjata Bosnias öelda, et „sweet is really sweet in Bosnia”. Aga kihlise lehttaignaga kook, mis on uputatud suhkrusiirupisse ei saagi mittemagus olla.

Tufahija on hautatud õun, milles on veidi pähkleid ning mille tippu on lastud vahukoort.

Rahatlokum on türgi maius, mida serveeritakse türgi (või ka bosnia) kohvi kõrvale. Marmelaadi laadne maiust pakutakse kuubiku kujul ning see on üle puistatud tuhksuhkruga.

Buregdženicaid ja ćevapidženicaid on Bosnias igal pool. Samuti on iga nurga peal pagaritöökoda – pekara, kust saab värsket saia osta. Igal sammul on tunda türgi mõjutusi ning mõned toidutraditsioonid on pärit juba Ottomani ajast.

Sarajevo on erinevate religioonide paabel, siin elavad kõrvuti õigeusklikud serblased, katoliiklastest horvaadid ning moslemitest bosniakid. Pühakodasid leidub siin kõigile. Ka juudi sünagoog on olemas. Siiski on bosniakid enamuses ning see kajastub ka linnapildis, kus enim jääb silma mošeesid ja nende kõrval kõrguvaid minarette. Sellegipoolest on vanalinnas asuv Katoliku katedraal üks populaarsemaid kohtumispaiku. Sarajevo idaosas asub East Sarajevo, mis administratiivselt kuulub Serbia aladele ning on valdavalt asustatud serblastega.

Kurikuulsad Sarajevo Roosid (punase värviga maha ja seintele joonistatud vereplekid) meenutavad sõja koledusi – just siin on hukkunud inimene. Liigagi sageli kohtab linnas mälestustahvleid sadade hukkunud tsiviilisikute nimedega.

Sarajevo piiramine kestis 43 kuud - 5. aprillist 1992 kuni 29. veebruarini 1996. Arvatakse, et piiramise ajal sai 12 tuhat inimest surma ja 50 tuhat haavata, neist 85% olid tsiviilisikud. Linnaelanike arv vähenes selle aja jooksul 36%.

Sarajevot idast läände ühendav neljarealine magistraal on saanud hirmuäratava nimetuse: Snaiprite allee. Iga serblasest snaipri sihiku ette jäänud eluolend, olgu see siis naine või koguni laps, lasti maha. Inimesed olid sunnitud liikuma sõitva trammi varjus või muul moel, et mitte snaiprikuulist surma saada.

Sarajevo tuiksooneks muu maailmaga piiramise ajal oli tunnel. See oli tegelikult ka linna pääsemise nurgakivi. Keegi ei mõistnud, miks Sarajevo ei lange. Kolm aastat tuli läbi tunneli linna joogivesi, kütus, medikamendid, toit ning kõik muu mis vaja. Tunnelit kaevanud meeste kangelaslikkus ei unune Sarajevo elanikel kunagi. Praegu on tunnelist järel vaid 25meetrine lõik, mida turistidele eksponeeritakse. Tegelikkuses oli tunnel 800 meetrit pikk, kõrgus poolteist meetrit ning laiuseks samuti poolteist meetrit. Tunnelisse sisenemiseks tekkis sageli pikk järjekord, tunnelit läbides lõppes jaks ja õhk, mida hingata.

Ajalool on kummalised teed. 1914. aastal oli just Sarajevo linnaks, kus leidis aset I maailmasõja vallandanud intsident. Ühel juunikuu päeval rünnati Ottomanide poolt islamistlikuks muudetud kesklinnas liikunud Austria-Ungari troonipärijat Franz Ferdinandi. Serbia äärmuslasest üliõpilane Gavrilo Princip tappis nii troonipärija kui tema abikaasa Sophia. Mõrvatöö motiivid on siiani segased, kuid tagajärjed on meile hästi teada.

MOSTAR
Otsustame Sarajevost Mostarisse sõita rongiiga. Rong oli mugav ning vaated Neretva orule hingematvalt ilusad. Väikesed asumid olematute rongijaamadega (mõnes kohas ei olnud isegi perrooni), kaunid järved ja iidsed türgi sillad mäenõlvadel kõrgumas. Jah, sildu ehitada türklased oskavad, tõdeme seda hiljem ka Mostaris vana silla juures.

Rong saabus Mostarisse õhtul 9 ajal, väljas oli juba pime, kuid õhk veel soe. Kuigi meil oli öömaja broneeritud, otsustasime kohaliku noormehe, Dino, pakutud elamispinna kasuks. Dino oli Horvaatia lõunarannikul sündinud noormees, kes oli oma perega omandanud Mostari kesklinnas maja, selle veidi kõrgemaks ehitanud ning seal ärisid pidas. Dinol oli väike hostel, Dino emal aga samas all kingapood. Mugav ja praktiline.

Mostar on Hertsegovina osa suurim linn, kus elab veidi alla 130 tuhande elaniku. Oma nime on Mostar vana silla järgi saanud (Most = sild). Vana sild ehk Stari Most ongi linna tõmbenumbriks ja regiooni suurimaks vaatamisväärsuseks. Silla ehitasid türklased juba 16. sajandil. Bosnia sõja ajal aga lasti õhku kõik Mostari sillad ning erandiks ei olnud ka vana kuulus sild. Sild taastati 2003 aastal tema algselt kujul ning 2004. aastast kuulub sild UNESCO maailmapärandi nimekirja. Sild kõrguv 24 meetri kõrgusel Neretva jõe kohal, on 4 meetrit lai ning 30 meetrit pikk.

Üheks omapäraseks traditsiooniks on saanud noorte meeste vettehüpped Stari Mosti sillakaare tipust. Meil õnnestus ühte hüpet ka oma silmaga kaeda. Mitte igaüks ei ole suuteline sillalt alla hüppama, vesi on väga külm ja ainult osavamad saavad sellega hakkama. Enne hüpet toimub sillal rituaalne käitumine – hüppeks valmistuvad noormehed meelitavad turiste, et need maksaksid

Mostari vanalinn caršija, mis ümbritseb Stari Mosti mõlemast küljes, on sama lummav ja omanäoline kui Sarajevo vanalinn. Vanalinna tänavaid palistavad arvutad söögikohad ja käsitöömeistrite müügilauad. Vanalinn on pisike, selle jalutab läbi poole tunniga. Kuid tasub endale veidi aega võtta ning peatuda mõnes romantilisest söögikohas, nautida kohalikku sööki ja teenindust. Ka klaasike veini õhtuses vanalinnas vaatega sillale on meeldejääv kogemus.

Arveldamine käib Mostaris valdavalt eurodes. Ka mujal riigis saab ostude ja teenuste eest eurodes tasuda, kuid vahetusrahana antakse tagasi kohalikke konverteeritavaid markasid. Kuid Mostaris, kus välisturiste oluliselt rohkem ringi liigub, antakse tagasi ka eurosid.

MEDUGORJE
Medugorje on kummaline pisike külake, millest keegi midagi ei teadnud enne, kui 1981 aastal juhtus seal midagi, mis külakese maailmakuulsaks tegi. Nimelt olla kuus teismelist mänginud küla taga mäekünkal kui püha Mary end neile ilmutas. Selle sündmuse valguses on külakesest muutunud Euroopa suuruselt ja tähtsuselt teine katoliikliku maailma pühapaik, kuhu tuhanded ja tuhanded katoliiklased ja muidu turistid igal kogunevad.

Medugorje tähendab tõlkes ala kahe mäe vahel, küla ise on väike, siin elavad valdavalt horvaadid ning rahvaarv on umbes 4000 inimest. Keset küla kõrgub uhke katoliiklik kirik, kus iga päev mitu korda päevas teenitusi peetakse. Rahvast on rohkem kui kirikuseinte vahele mahub, seetõttu on suur osa neist sättinud end kiriku seina äärde, veidi eemale pinkidele või kuhugi mujale varjulisse kohta ning kuulab jumalateenistust valjuhäälditest. Kiriku taga on veel meeletus koguses pinke, kuid kuna väljas oli 35 kraadi sooja ja päike paistis lagipähe, siis need pingid olid tühjad. Kiriku tagant viib allee meid äsja ülestõusnud Jeesus Kristuse kujuni, kelle põlvest tilgub vett.

Tee Apparation Hillini, kohani, kus püha Mary end ilmutanud oli, on pikk ja vaevaline. Jalgsi on sinna 1,5 kilomeetrit, meil õnnestus aga valida vale tee ots ning ligi neli kilomeetrit maha kõndida. Kohale jõudes ootas meid ees mäenõlv, millel ülesronimiseks isegi korralikku rada ei olnud. Iga sammu jaoks kohta otsides tuli ronida mitusada meetrit enne kui püha Mary kuju sind oma hiilguses vastu võttis. Istume meiega vaiksel puu alla kivile ja naudime vaikust. Seda teevad teisedki, kes millele mõtleb, et tea, kuid hetk on harras ja nautimist väärt. Siin see siis toimus, püha Mary ilmutus, mida katoliiklik maailm veel ametlikult tunnustanud ei ole, kuid tõenäolist seda varsti teeb.

Külakesest ärasaamine ostus raskemaks kui me arvanud olime. Hommikul tuli buss Mostarist ning sõit kestis 40 minutit. Meil oli Mostari bussijaama tädi käest info, et tagasi tulevad bussid iga tunni tagant. Aga tähelepanuta oli jäänud asjaolu, et oli pühapäev ja meie üllatuseks ei läinud Mostarisse mitte ühtegi bussi! Takso maksis 40 eurot, seda oli liiga palju. Viimases hädas küsisime ühe suvalise bussijuhi käest, et mida teha. Tema pakkus, et viib meid veidi eemal asuvasse linnaksesse, kust on lihtsam Mostari poole hääletada. Nii tegimegi ja meil oli õnne. Jõudsime vaevalt 5 minutit tee ääres kätt tõsta kui Sloveenia numbrimärgiga masin meid peale võttis ja meid Mostari bussijaamas maha pani.

EPILOOG
Viimasel päeval viis meid buss Mostaris Dubrovnikusse ning läbi see reis oligi. Hiljem olen mõelnud, et ilmelt olen ma ikka veel liiga naiivne. Arvasin, et sellised koledused, mis toimusid 15 aastat tagasi Sarajevos ja 8 aastat tagasi Kosovos, enam ei toimu. Kuid ma eksisin – aastal 2008 pommitab Venemaa Gruusiat samal moel ja samad koledused toimuvad taas ja taas….

Albaania reisikiri (2007)

5. - 11. august 2007

ALBAANIA
Albaania reisilt naastes mõtisklesin kaua: milline on see sõna, mis seda riiki kõige paremini iseloomustada võiks. Vaieldamatult on tegemist väga omapärase riigiga, eelkõige Euroopa kontekstis. Kohapeal unustad täielikult, et viibid Euroopas. Balkanimaadele kohaselt on ilm kuum ja inimestel soe süda. Just inimesed ongi need, kes maale värvi annavad ning vahetu kontakt kohalike inimestega on unustamatu. Kuid mitte kõik ei paista ilus ja helge, negatiivsust ilmnes kõikjal ja pea kõiges: liiklus, elektrikatkestused, prügi jne. Riik on tõusuteel, kuid see tõus on äärmiselt vaevaline. Olles kommunismi isolatsioonist väljunud samaaegselt Eestiga, ei ole Albaania suutnud märgatavaid edusamme teha. Kohalikud häbenevad riigi olukorda, kuid loodavad siiski parimat. Optimism hoiab nad reel.

Albaania on väikeriik, veidi alla 30 000 ruutkilomeetri, seda on kolmandiku võrra vähem kui Eesti pindala. Rahvaarv seevastu on 3,5 miljonit, kellest 95% on albaanlased. Kuna riik on väike, siis kaardilt kilomeetreid kokku arvutades peaks selle läbima üsna lühikese ajaga. Tegelikult on Albaania kaetud üsna kaootilise ning raskesti läbitava teede võrguga, mis kiiret edasijõudmist ei võimalda. Viisat riiki sisenemiseks vaja ei ole, makstes piiril 10 eurot avaneb tõkkepuu. Ka riigist lahkudes tuleb kukrut samas vääringus kergendada. Meie käest „unustatakse” väljumise tasu sisse kasseerida, arvatavasti oli selles „süüdi” kohalik takso, milles me Albaaniast lahkusime.

Seevastu albaanlased ise vajavad riigist väljumiseks viisat, vaid Kosovo ja Montenegro on viisavabad. Viisa saamine on albaanlastel keeruline, selleks on vaja sihtkohamaalt kutset ning ka see ei pruugi viisa saamist tagada. Tundub, et albaanlaste „väljaliikumise” vabadust piiratakse hirmust massilise väljarände eest. Ilmselgelt on palju paremaid paiku, kus elatist teenida ja rahuldavalt ära elada. Olen kuulnud, et välismaal töötavad albaanlased on hinnatud töötajad, nad ei virise ning annavad endast alati maksimumi.

Albaania nimi tuleneb illüüria hõimude albaanide järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. Albaanlased ise kutsuvad oma maad Shqipëria, mida seostatakse sõnaga shqiponja ehk kotkas – kahe peaga kotkas on Albaania rahvuslik sümbol – ning albaanlaste omakeelset nimetust tõlgendatakse kui „kotkaste pojad”. Albaania keel on unikaalne ning ka hea tahtmise juures sellest aru ei saa. Kui teiste euroopa keelte puhul on lootust jutu kontekstki ära aimata, siis albaania keelset juttu kuulates seda lootust ei ole. Mitte midagi ei saa aru. Kõla meenutab kohati prantsuse keelt, kuid seda siiski minimaalselt. Väidetavalt on albaania keeles rida laensõnu türgi ning ladina keelest, kuid arusaamisele see kaasa ei aita.

Umbes 70% albaanlastest peab end moslemiteks, kuigi tänavapildis see ei kajastu. Igas külas on väike mošee, mille kõrvalt ei puudu ka minarett. Kuigi kommunism püüdis välja juurida usku ning hävitas paljud pühakojad, on usk albaanlaste südames siiski säilinud. Ent on nende usk pigem sisemine ning rituaalides eriti ei väljendu. Samuti on nad usu suhtes väga tolerantsed. Ühes peres võib elada mitme erineva religiooni esindajaid ning see ei häiri neid. Nad austavad üksteist ning nende usku. Kuid on ka palju neid, kes end ateistiks nimetavad.

Albaania on mägine maa, Balkani poolsaare kõige mägisem, koguni kaks kolmandikku riigi territooriumist on kaetud mägialaga. Mägede tõttu on ka ühenduse pidamine eri piirkondade vahel raske. Kes mägedes sõitnud on, teab kui vaevarikas ja aeganõudev see on. Mägede piirkond on hõredalt asustatud, see-eest on asustus väga tihe lauskmaal, kus küla küla küljes kinni on. Lauskmaal metsa ei näe, selle on albaanlased juba ammu põllumaa saamiseks maha raiutud. Pole ime, et õhk, mida sisse hingame, eriti värske ei tundu. Rannikuala on tasasem, mere tõttu on ka õhku rohkem ning seetõttu on sinna kogunenud elama ligi pool Albaania elanikkonnast.

KOMMUNISM
1941. aastal loodud Albaania Kommunistliku Partei asutaja ja liider Enver Hoxha valitses diktaatorina riiki kuni oma surmani 1985. aastal. Tema režiim eitas igasugust väljendus-, usu- ja liikumisvabadust. Salapolitsei jälgis iga albaanlase tegemisi. Kui sind tabati kuulamas piiritagust raadiojaama, siis selle eest ootas sind kümneaastane asumisele saatmine kroomikaevandustesse. Hoxha oli Stalini suur imetleja ja austaja ning tegi tihedat koostööd Nõukogude Liiduga. Kuid 1961. aastal keeras Hoxha NSVL-le selja, kuna Nikita Hruštsovi ideed tundusid talle liialt liberaalsed. Seejärel pööras Hoxha oma pilgu Hiina poole, kus valitses Mao Zedong. Aastatel 1966 -1967 koges Albaania Hiina-stiilis kultuurirevolutsiooni. Töölised paigutati ümber, noored pandi juhtivatele positsioonidele, kirikud ja mošeed hävitati ning lõpuni viidi põllumajanduse kollektiviseerimine. Kuid pärast Mao surma katkestas Hoxha sidemed ka Hiinaga. 1979. aastaks oli Hoxha personalikultus niivõrd kasvanud, et ta nimetas oma ametipositsiooni järgmiselt: kommraad spiiker- peaminister- välisminister- sõjaminister- rahvaarmee pealik – kõik ühes isikus. Riik oli aga kaotanud kõik oma liitlased ning oli sunnitud tegutsema täielikus isolatsioonis. Hiinaga koostöö lõpetamine tõi kaasa majanduslanguse ning toidu puudujäägid kasvasid veelgi.

Pärast Hoxha surma 1985. aastal võttis riigi juhtimise üle Ramiz Alia, Hoxha kauaaegne mõttekaaslane. Kuid kogu süsteem kukkus kiirelt kokku ning 1991. aastal sõudis tuhandeid põgenikepaate Itaalia poole. Arvatakse, et umbes 20 000 albaanlast suundus Itaaliasse. Põgenikevool põhjustas Itaalia valitsusele tõsist peavalu, kuid suurem osa põgenikest sai siiski loa Itaaliasse jääda.

DEMOKRAATIA VÕLUD JA VALUD
Sotsialismi kokkuvarisemise järel tühistati kommunismiaegne põhiseadus ning 1991. aastal võeti vastu ülemikupõhiseadus, mis võimaldas mitmeparteisüsteemi ning nägi ette presidentaalse vabariigi. Sellega oli loodud alus demokraatia arengule. Kuid uue põhiseaduse vastuvõtmine ei läinud nii libedalt kui loodeti. 1994. aastal lükati see referendumil tagasi ning võeti vastu alles 1998. aastal. Seega on Albaania elanud demokraatliku põhiseaduse järgi vaid napid 10 aastat ning ilmselgelt alles õpitakse demokraatliku riigi toimimismehhanisme. Kohalikud ise arvavad, et riigivalitsemises ei ole sugugi kõik korras, lokkab korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus, tööpuudus on suur ning riigipeade mõistusega ei ole kõik korras. Mis puutub püüdlustesse liituda Euroopa Liiduga, siis seda küll soovitakse, kuid sellesse eriti ei usuta, vähemalt lähitulevikus mitte. Puudu jäävat mõistusest, mis aitaks teha õigeid otsuseid ning riik madalseisust välja tuua. Albaania on üks vaesemaid riike Euroopas. Statistika väidab, et oma „liidripositsiooni” on Albaania siiski loovutanud Moldovale. Kui seni oli Albaania majandus üles ehitatud põllumajandusele, siis inimeste linnastumise tõttu on see valdkond soikumas.

1999. aastal võttis Albaania vastu ligi pool miljonit Kosovo põgenikku. Kuigi riigil oli endal raskusi, tegid nad seda hea meelega, pakkudes kosovaridele, kes valdavalt on rahvuselt albaanlased, süüa ja peavarju. Õnneks ulatas selle kriisi lahendamiseks oma abikäe ka rahvusvahelist abi pakkuvad organisatsioonid. Nüüd ootavad albaanlased, et Kosovo saaks vabaks Serbiast ning saavutaks lõpuks iseseisvuse[1].

Kuigi Albaania liigub demokraatia teel, majandus on saavutanud teatud stabiilsuse, on riigil veel pikk maa käia. Ehitatakse kiirteid ning uhkeid kortermaju, samas leidub palju äärmiselt vaeseid piirkondi. Umbes 30% elanikkonnast elab vaesuses, mägedes kuni 50%. Kuid siiski, nagu ütleb optimistlik albaanlane – halvim praegu on parem kui parim siis (kommunismi ajal).

INIMESED – ALBAANIA PÄRL
Albaanlased on ääretult kenad ja lahked inimesed. Nad on valmis sind aitama jättes omad tegemised sinnapaika. Teenindus söögikohtades on meeldiv ja viisakas, klient on alati kuningas. Inglise keelt eriti palju ei räägita, küll ollakse valmis suhtlema itaalia keeles (Itaalia telekanalid on Albaanias nähtavad nagu Soome omad meil). Kasuks tuleb ka saksa ning vahel ka vene keele oskus.

Palju segadust tekitab albaanlaste peanoogutuse ja –raputuse süsteem. Kui küsisime ühelt kohalikult vanemalt mehelt: „Do you speak English?”, noogutas ta usinalt ning vastas „No”. Saa siis aru! Ka hiljem märkasime, et noogutused ja pearaputused on meile harjumuspärasest vastupidise tähendusega. Kui kohalik noogutab ning korrutab „jo jo”, siis kulub nii mõnigi sekund enne kui saabub selgus. „Jo” tähendab „ei”, mitte „ja” nagu meiesugused soome keele „joo”-ga harjunud oleme. Ja „po“ tähendab „jah“. Üsna pea taipasin, et parem on loobuda igasugustest peanoogutustest või raputustest, see oleks vaid asjatut segadust tekitanud.

Rongis teel Durrësist Tiranasse tegi meiega juttu kohalik noormees Albi, kes töötab rongimehaaniku abina. Tema töö tundus veidi kahtlane, eriti seetõttu, et ta sõitis rongiga kaasa, mitte ei teinud tööd jaamas kohapeal. Tema jutu järgi on tema ülesandeks mehhaaniku abistamine. Mehhaanik haagib veduri vagunite küljest lahti ning manööverdab selle rongi teise otsa, et see seal taas vagunite külge haakida. Mis roll selles kõiges mehhaaniku abil on, jäi arusaamatuks.

Albi mängib ühes kohalikus bändis „Lithium“ trummi. Palusime tal meie jaoks mõned kohalikud rock ja metal-bändid paberile kirjutada, kuid sellega jäi ta veidi kimpu. Mõned nimed talle siiski meenusid, kuid kahjuks ei olnud neid plaadipoes, kuhu me kohalikku muusikat ostma läksime. Albi on kihlatud juba 3 aastat ning ta elab koos oma kihlatu ja emaga. Lisaks on tal ka veel üks õde, kes elab Firenzes ning üks vend. Albi unistab oma majast, praegu elavad nad kõik koos korteris. Autot tal ei ole ja ilmselt niipea olema ei saagi, sest isegi kui ta raha saab, siis kulub see majale, mitte autole. Juhiload on tal aga olemas.

Kuna Albaanlastel on väga raske kodumaalt välja saada, siis tundus, et Albi tegi oma jutus meile ilmselgeid vihjeid, et me talle küllakutse Eestisse muretseksime. Igaks juhuks tegime näo, et ei saa vihjetest aru. Selgelt on tunda, et Albil on veidi häbi oma maa pärast – eriti piinlik on tal katkiste rongiakende pärast. Lapsed loobivad kividega aknad katki ning riigil ei ole raha, et neid parandada.

Jõudnud Tiranasse tegime Albile õlle välja ning ta oli selle üle ütlemata rõõmus. Ta ei tahtnud ega tahtnud meist lahkuda. Kohtusime temaga veel paar päeva hiljemgi, ka siis oli ta valmis meiega koheselt ühinema. Tõenäoliselt olime meie tema jaoks aken Euroopasse, või vähemalt hea võimalus oma viletsat inglise keelt harjutada.

Teel Fierist Apollooniasse tegime juttu furgoni juhiga – esmalt sel teemal, et ta meid Apolloonia mäe otsast linna tagasi tooks ning hiljem ka juba tema elust-olust. Ta oli õppinud seitse aastat Saksamaal psühholoogiat, mistõttu valdas üsna hästi saksa keelt. Püüdsin oma roostes saksa keele abil üht-teist temagi käest uurida. Küsimusele, kas ta ei oleks tahtnud Saksamaale jäädagi, vastas ta, et ei oleks, patriotismist ilmselt. Albaania on tema kodumaa ning ta ei taha mujal elada. Ta töötab haiglas, kuid teenib oma pisikesele palgale lisa furgoni juhina. Tal on pruut, kellega ta koos elab, kuid abiellunud veel ei ole. Ta leiab, et selline kooseluviis ei ole Albaanias tavaline, kuid tema jaoks sobib. Tal on oma korter, samas ei ole pangalaenu. Ta teenib piisavalt, et elada täiesti normaalset elu.

Kuid ka tema tunneb veidi häbi albaanlaste kultuurituse pärast, eriti seetõttu, et ei hoolita puhtusest – kõik on must ja prügi vedeleb igal pool. Samuti häirivad teda albaania naised, kes on võtnud liialt malli Euroopast ning riietuvad liiga vabalt ning meigivad end liiga palju. Tema arvates mõjub see meestele provotseerivalt.

Viimasel päeval Albaanias kohtusime veel kahe kohalikuga, kes meiega taksosõidul Skodarist Ulcinijsse ühinesime. Pakkumise taksosõitu jagada tegid nad meile ise – kuna tee on ühine, miks siis mitte kulusid jagada. Enne veel, kui me omale taksot otsima hakkasime, lahendas üks neist probleemi ühe prantslasest backpackeri jaoks, kes taksot Podgoritsasse vajas. Alles siis, kui ta oli veendunud, et prantslane on õnnelikult takso peale saanud, asus ta meile taksot otsima. Tüüpiline näide albaanlase abivalmidusest.

Teel Montenegro poole selgub, et ka see lahke albaania noormees on välismaal õppinud - Bulgaarias Ameerika ülikoolis. Tema inglise keel oli väga hea. Kui rääkisime keeltest, siis olin üllatunud, et ta teadis soome-ugri keelegrupist ning oskas paigutada sinna gruppi ka ungari keele. Kohe aga selgus ka tema teadmiste taust – tema eriline huvi keelte vastu. Kuid miks ometi ei taha ta lahkuda kodumaalt – tal on oma äri ning seetõttu on ta kodumaal heal järjel, seetõttu ei ole mõtet seda jätta ja lahkuda. Samas tunnistas ta, et kogu riik püsibki välismaal töötavate albaanlaste teenitud raha najal. Kuna riik ise midagi ei ekspordi, siis selline „välisabi“ on riigi majanduslikuks püsimiseks hädavajalik.

TRANTSPORT
Liiklus on Albaanias kohutav. Autosid on Tiranas väga palju, liikluskultuuri aga pole ollagi – või vähemalt tundub see nii kõrvaltvaatajale. Kui saime teada, et esimene juhiluba väljastati Albaanias 13 aastat tagasi ning autokool maksab roppu raha (300 eurot), ei tundugi olukord nii imekspandav. Ka on juhiloa ostmine kellegi hõlma alt üsna hõlbus ning tunduvalt odavam, kui see soetada legaalsel teel. Kui keegi võtaks vaevaks uurida, kui palju albaania autojuhte omab seaduslikul teel saadud juhtimisõigust, siis usun, et see osakaal on suhteliselt väike. Korruptsioon on Albaanias õitsval järjel, kui juhiluba pole ja vahele jääd, maksad politseinikule; kui vajad luba, maksad vastavale ametnikule. Kui aus olla, siis korruptsioonist otseselt meile keegi ei rääkinud, kuid jutust kumas see läbi ning vastavaid järeldusi ei ole raske teha.

Meenub lapsepõlvest saadud õpetus – teed ületa foori rohelise tulega. Selle teadmisega Tirana tänavatel küll midagi peale hakata ei ole. Foori roheline tuli ei anna jalakäijale mingit kindlust ega eesõigust tee ületamisel. Kui tahad terveks jääda, pead esmalt veenduma, et Sul on vaba tee minna ning ka siis pidevalt valvel olema, et keegi ei ürita oma autoga sinust eest, tagant või läbi sõita. Ja mis siis, et Sul on eesõigus. Sarnane olelusvõitlus toimub ka autode endi vahel. Kuna valdavalt teedel jooni maas ei ole, siis ei ole kunagi teada mitu rada neil sõitmiseks ette nähtud on. Autoga poetakse igasse võimalikku prakku ning nii tekitatakse sõiduradu vahel kaks korda rohkemgi kui ette nähtud on. Kõike seda segadust saadab pidev signaalitamine. Kuid see ei tundu väga ärritav ja agressiivne, pigem antakse endast märku ning hoiatatakse ohu eest.

Ka liikluskorralduses on lapsekingades. Liiklusmärke on vähe ning neidki eiratakse. Kui ringteele sõites on ees „anna teed” märk, siis ei panda seda tähele ning trügitakse esimesel võimalusel ringile ootamata ringilolija möödumist. Ka kiiruspiirangutest kinni ei peeta. Meie taksojuht sõitis 30-alas rahumeeli 80-ga. Politseinikke oli iga nurga peal, kuid neid see kaos ei häiri, vähemalt ei teinud nad sellest välja. Esmapilgul jäi meile täiesti arusaamatuks nende kohaoleku eesmärk. Kuid hiljem selgus, et nende etteaste algas siis, kui elekter piirkonnast kadus ning foorid töötamast lakkasid. Seni aga vaatasid nad tülpinud ilmel toimuvat pealt. Kuid maanteedel tegi politsei usinalt tööd. Mõõdeti kiirust ning rikkujad peeti ka kinni. Ka meie furgon teel Skodarist Tiranasse peeti kinni, ilmselt vale möödasõidu pärast. Algul politseinik žestikuleeris midagi ning tasapisi läks kehakeel üle tavaliseks suhtluseks. Asi lõppes sellega, et trahvi ei määratud ja raha ka ei makstud. Võimalik, et välismaalaste istumine otse juhi kõrval takistas järjekordse altkäemaksu võtmist.

Ühistransport on Albaanias kaootiline. Kindla graafiku alusel liiguvad vaid rongid. Kuid rongiga sõita kohalikud meil ei soovitanud, see olla liiga aeglane ja ebamugav. Vaatamata hoiatustele otsustasime rongisõidu omal naha ära proovida ja Durrësist Tiranasse naasime rongiga. Rong väljus plaanikohaselt ning keskmiseks sõidukiiruseks oli 50 km/h. Kuigi rongiistmed olid küllaltki mugavad, jäi üldmulje rongist nukker. Eriti kurb on akende olukord, valdavalt on need katki visatud. Ka pidev rongivile hakkab aegamisi ajudele. Tunnelit läbides istume kottpimedas, sest elektrivalgust rongil ei ole. Milleks peakski – päevane aeg ju.

Kõige mugavamaks ringiliikumise vahendiks Albaanias on furgon ehk minibuss. Kindlat sõidugraafikut neil ei ole, samuti ei välju nad kõik ühest kohast. Kui tahad sõita Beratisse pead kilomeetri jagu rohkem keskväljakult äärelinna suunas vantsima. Kui aga soovid sõita Fieri, võid furgoni leida üsna kesklinna lähedalt. Kohalikel on süsteem selge ning nad juhatavad abivajaja õigesse kohta. Hinna suhtes on eraettevõtjatest furgonijuhid ilmselt kokku leppinud, tingimisruumi ei antud. Sõit Tiranast Durrëssisse maksab 100 leket, Fireri ja Berati otsa eest tuli välja käia aga 300-400. Kõige kallim oli Skodari ots, mille eest küsiti koguni 500 leket. Skodar ei asu Tiranast sugugi kaugemal kui mõni teine linn, kuid hinnas on nii kokku lepitud. Ilmselt sõltub hind ka sellest, kui sageli kahe linna vahet sõidetakse ning kui suur on nõudlus.

Minibusse on väga erinevaid, on päris uusi, kuid on ka ajast- ja arust sõiduvahendeid. Meie sõit Tiranast Fierisse kulges uhiuue bussi esiistmel. Juht hoolitses oma sõiduvahendi eest üliinimlikult – armatuurlauale oli sätitud saunalina, et päike seda ära ei pleegitaks ning kogu sõidu aja hoolitses juht selle eest, et lina sealt maha ei vajuks. Konditsioneeri saime nautida vaid sõidu esimesel kolmandikul, rohkem meile jahedat õhku ei jagatud. Seevastu Fierist Apolooniasse viis meid furgon, millel olid tagaistmete asemel pikad pingid ja reisijad lubati sisse tagumise luugi kaudu. Kui kuum meile põhjamaalastele väga liiga tegema hakkas, avati tagaluuk ning lahti jäi see sõidu lõpuni. Sellist kogemust mujalt Euroopast ilmselt ei saa.

Taksodega võib ka sõita. Kuigi taksosõit ei ole kallis, on mõistlik hinnas alati enne kokku leppida. Takso leiab Tiranas iga nurga pealt, valdavalt on taksod Ameerika eeskujul kollaseks värvitud ja automargiks ikka Mecedes-Benz.

Enne Albaania reisi olin lugenud, et veel 1991. aastal oli kogu riigis kokku vaid 400 autot ning needki Saksamaalt varastatud. Endiselt on käibel müüt, et Albaanias näeb vaid Mersusid, mis on Saksast pihta pandud. Seda, kui palju autosid varastatud on, ei ole teada. Üks kohalik arvas, et võib-olla isegi 80%. Samas üldises linnapildis Mersud enam ei domineeri, palju on ka teisi automarke, kuid ka need on valdavalt Saksa autod. Siiski võib öelda, et Mersude ülemvõim Albaania autoturul on hakanud jõudsalt taanduma.

PUNKRID
Teinegi müüt ostutus „pool-tõeks” – punkreid ei paista sugugi nii palju, kui arvata või loota võis. Põhjus võis olla ka selles, et suurem osa neist asub rannikul ning ka riigi idaosas mägedes, kuhu meie kahjuks ei sattunud. Aga legend punkritest on muljetavaldav. Albaania diktaator ja kommunist Enver Hoxha kartis paaniliselt vaenlast. Selleks, et iga albaanlane oleks valmis oma kodumaad võõra sissetungija eest kaitsma, lasi ta disainida betoonist valatud moodustised, mida pommitades purustada võimalik ei ole ning milles varjul olles iga albaanlane oma kodumaad kaitsta saab. Legendi järgi lasi Hoxha punkrite purunemiskindluses veendumiseks teha inimkatseid. Ta saatis disaineri omakonstrueeritud punkrisse ning lasi seda pommitada. Punker pidas kenasti vastu ning neid tehti palju – koguni nii palju, et iga neljas albaanlane võis ühe omaks pidada.

Nüüd, mil riik liigub demokraatia teel, Hoxha on ammu surnud ning vaenlase paranoia kadunud – on punkrid endiselt alles. Ajapikku on nad muutunud albaanlaste murelapseks - nad segavad nii teedeehitust, põlluharimist kui ka majade püstitamist. Nende lõhkumine on aga väga vaevarikas, see nõuab palju aega ja raha, aga raha albaanlastel ei ole. Aga albaanlane on leidlik, kärbseseeneks maalitud punker on üsnagi atraktiivne turismiobjekt. Samas on võimalik neid ka lautade või aitadena kasutada. Kuid seni kuni punkrid silma all, ei unune ka kommunismi aeg albaanlaste mälestustest.

TOIT
Süüa teha albaanlased mõistavad, kõik nende valmistatu on imehea. Isegi tänavalt ostetud pizza maitse hästi, rääkimata värsketest salatitest ja muidugi minu lemmikust – kirsikoogist. Serveeritakse ainult värsket ja just Sulle valmistatud toitu. Joogid serveeritakse alati külmalt. Ettevaatlik tuleb aga olla kohalike piimatoodetega, seda eurooplasel proovida ei soovita. Kohalikus piimas olla selline bakter, mis eurooplase kõhu hulluks ajab. Teadsime seda ning püüdsime hoolega jälgida, et midagi piimtoodetest meie toidulauale ei satuks. Paraku kaotasin hetkeks valvsuse ning lasin omale serveerida imemaitsvat spagetti carbonarat. Ma ei taibanud, et selle roa valmistamisel kasutatakse koort. Tõenäoliselt ei olnud see koor piisavalt hästi läbi kuumutatud. Kaks ööd hiljem „nautisin” ma selle söögi tagajärgi – kõht oli lahti ja enesetunne leebelt öeldes kehv. Selline seisund saatis mind reisi lõpuni. Õnneks ei olnud asi siiski nii hull, et midagi nägemata või tegemata jäänud oleks, kuid kohati tundus kõik see paras piin olevat. Kohalikud ise tarbisid ohtralt piima, seda müüdi minimarketites lausa coca-cola pudelitest.

See, et albaanlased väga häid toorsalateid pakkusid, mind väga ei üllatanudki. Kuid see, kuidas nad kiirtoidust nauditava eine vormida suutsid, oli imetlusväärne. Kiirtoitudest soovitan kindlasti ära proovida doner ning sufflaque.

TIRANA
Tirana asutati 1614. aastal. Pealinnaks sai ta tunduvalt hiljem, alles 1920. aastal. Varem asus pealinn Durrësis. Palju Tiranas täpselt inimesi elab, ei tea keegi. Kõik arvud on oletuslikud ning kõiguvad 858 tuhandest miljonini.

Tirana kannatab ilmselgelt ülerahvastatuse all. See avaldub nii liikluses kui ka probleemides vee- ja elektrivarustusega. Elektrisüsteemid ei pea vastu kiirele elanikkonna kasvule ning sellega kaasnevale energiatarbimise suurenemisele. Iga päev kaob elekter piirkonniti mitmeks tunniks. Kunagi ei tea, kaua elekter seekord ära on. Katkestus võib kesta mõnest minutist mitme tunnini. Saime korduvalt seda ka omal nahal tunda ning lõpuks harjusime olukorraga. Kohalikke ei paistnud pidev elektripuudus eriti häirivat. Suuremad ärid olid varustatud generaatoriga ning väiksemad katsusid niisama toime tulla. Igal juhul on iga mõistlik ärimees oma kauba tänavale tirinud, et poeruumide pimedus ostjaid eemale ei peletaks. Päevavalgus ju ei kao!

Linna südameks on Skanderbegi väljak, mis oma suuruselt ei jää alla teistele Euroopa peaväljakutele. Väljaku äärde on paigutatud kõik Tirana tähtsamad objektid: Skanderbegi kuju, Et’hem Bey mošee ning minarett (mošee on üks vanimaid, mis Tiranas säilinud on), kellatorn (kuhu ronides avaldub väljakule võrratu vaade ning mille neljal küljel asuvad kellad kõik erinevat aega näitavad), Albaania suurim rahvuslik ajaloomuuseum ja kultuuripalee, milles tegutseb ooperi, teater ja ka rahvusraamatukogu.

Linna peamagistraal suundub otse ülikoolini[2] möödudes mitmes tähtsast valitsushoonest. Teele jääb ka uhke püramiidhoone, mis on loodud Hoxha tütre ja väimehe poolt ning algselt asus seal Hoxha muuseum. Praegu tegutseb seal konverentsikeskus. Kuigi president Bush külastas Albaaniat juba mõnda aega tagasi, ehtis püramiidi tippu endiselt suur loosung „Welcome president Bush”. Peamagistraali teine ots viib aga raudteejaama, mille ümbrus meenutab pigem Indiat. Raudteejaamaesine tee on kohutav. Ei saanudki aru, kas seal käis remont või mitte. Kogu tee oli üles kaevatud, kuid teeäärtes turritasid uued kõnnitee äärekivid. Ja see hais – see oli võigas. Kohalikud ei lasknud end sellest segada – äri käis otse tänavatolmus ja haisus. Kas see äri ka edukas oli, jäi meile saladuseks.

Kuidas Tiranas lastega ringi liikuda, jäi samuti mõistatuseks. Üksnes tänavaületus nõudis hulka riski ja julgust. Kui peaksin ise seal lapsekäruga autode vahele trügima, jätaks süda lööke vahele. Kõnniteele peale ja mahasõiduradadest ei ole albaanlased veel vist midagi kuulnud. Ent lapsi oli väljas näha päris palju, eriti õhtuti, mil nad oma vanematega välja tulid. Õhtud oli üldse rahvarohked, pargid ja kohvikud olid mängivad lapsi ja neid jälgivad vanemaid ja vanavanemaid täis. Rinta park, mille ühes küljes asub uusehitis restoranide ja bowlingusaaliga ning teisest küljest kulges peamagistraali, oli päeval üsna vaikne, kuid muutus õhtu saabudes paljudele kogunemise kohaks. Lapsed mängisid murul palli, vanemad ajasid pargipingil juttu, onud-tädid müüsid sealsamas kõnniteel erinevaid mänguasju ja muud lastele huvipakkuvat träni. Samas küpsetas üks onu ka pontšikuid ning tüdrukud müüsid suhkruvatti. Tänavakaubandus on Tiranas laialt levinud, palju müüakse raamatuid, kord nägime isegi erinevaid maakaarte. Levinud on mobiiltelefonide müük otse auto pagasiruumist. Lapsed käivad ja pakuvad pastapliiatseid, välgumihkleid ning isegi suitsu. Üldjuhul ei ole nad pealetükkivad, vaid korra oli meil raskusi umbes 12-aastasest poisist lahtisaamisega, kes meile hommikukohvi kõrvale pastakaid müüa tahtis. Pargi tõmbenumbriks on kahtlemata suur tiik uhke purskkaevuga, mille kõrval kohalikud fotograafid oma teenuseid pakuvad. Öösel aga muutub park kodutute magamistoaks. Kodutuid ja kerjused nägime mitmeid, mõni neist ei olnud aastaid vett ja seepi näinud. Ka lapsed kerjasid, kuid siiski see pilt ei jäänud mällu domineerima.

Tiranas ehitatakse väga palju, nii kesklinnas kui ka äärelinnades. Uued majad saavad kauni ilme nii arhitektuuriliselt kui ka värvilahenduselt. Mitmed majad on kaetud väga julgete värvidega. Värviküllastest majadest Tiranas olin kuulnud juba enne reisi. Palju silmailu pakkus rõdukultuur. Rõdud on huvitava disainiga, samuti armastavad albaanlased palju lilli kasvatada. Lisaks rõdudele võis erinevaid potililli leida ka trepiastmetelt.

Tirana üks huvitavamaid piirkondi on Blloku – ala, mis oli kuni 1991. aastani sisenemiseks keelatud, kuid millest nüüdseks on saanud väga trendikas linnaosa. Piirkonnas asub ka Hoxha resident, mis kahjuks mööduja eest kõrge aiaga varjatud on. Bllokus leiab mitmeid huvitavaid söögikohti, samas asub ka Sky Tower, mille katusekohvikust avaneb võrratu vaade kogu linnale.

DURRËS
Durrës on üks vanimaid linnu Albaanias. Enne kui pealinna staatuse omandas, Tirana asus pealinn just siin. Tegemist on ühe kiiremini areneva sadamalinnaga, kuhu kinnisvara soetamine tundub hetkel veel õige soodne olevat. Linna majanduslikku tähtsust rõhutab ka asjaolu, et Tiranast Durrësse on ehitatud kiirtee.

Mööda randa lookleb kilomeetrite pikkune rannapromenaad, kuid kivisillutisega kaetud on see vaid osaliselt. Usun, et paari aasta pärast on ka ülejäänud osa katte saanud. Kahjuks ei ole jõutud ka veepiiri korda teha, muidu oleks seal väga mõnus oma puhkus veeta. Linn on puhtam kui Tirana ning ka rahulikum. Palju on 20-sajandi lõpust pärit uusehitisi ning neid kerkib üha juurde ka praegu. Promenaadiäärsed korrusmajad on tõenäoliselt kinnisvaraarendajate maiuspalad.

Linna keskel kõrgub uhke mošee – Suur Mošee. Veidi edasi asuvad Rooma amfiteatri varemed, mis on linna peamiseks turismiatraktsiooniks. Kui peatänaval veidi ringi jalutada, juhatavad kohalikud su kiirelt amfiteatri suunas, isegi siis, kui neilt teed küsida ei olnudki plaanis. Amfiteater on ehitatud 1. ja 2. sajandil ning seal oli istekohti umbes 15000 inimesele. Veidi eemal on jupp 6. sajandist pärit linnamüürist, mis osaliselt on hästi säilinud. Ühe kohviku kõrval asuv punker on värvitud kärbseseeneks!

Peale paaritunnist jalutuskäiku suundusime ühte suurde ostukeskusesse, mis oma suuruselt ja suursugususelt ei jää milleski alla vana-Euroopa pealinnade ostukeskustele (no kui siis veidike) Sealses toidupoes otsustasime veidi hinnanäiteid kirja panna. Kaua meil seda teha ei lastud, sest turvamees oli kohal ning palus meid tegevus kohe lõpetada. Selgus, et kaupluse poliitika ei luba hindu üles kirjutada, samuti ei tohi seal pilti teha. Ei jää muud üle, kui mälu pingutada ning hinnad meelde jätta.

KRUJA
30 kilomeetrit Tiranast põhjas, mööda tuulist ja kurvilist teed üles mäkke, asub Kruja linnake. Kruja on piisavalt ligidal ning piisavalt väike, et selle külastamisele planeerida vaid mõned tunnid. Tahtsime sinna furgoniga sõita, kuid kui peale tunnist ootamist oli peale meie bussis vaid üks noormees, siis loobusime. See sõiduvahend ei pruugigi õhtuks täituda. Seega otsustasime takso kasuks. Taksojuht võõrkeeli ei vallanud, kuid tema sõber aitas hädast välja, teades mõnda saksakeelset sõna. Nagu ikka tuli kõigepealt hinnas kokku leppida – 3000 leket edasi-tagasi tundus talutav. Kaup koos ja teele.

Krujale asub mäe pervel ning nagu selliste asumite puhul juba harjumuspärane: vaade on vapustav. Miks Krujat külastada? Kuulsaks sai Kruja aastatel 1443 kuni 1468, mil rahvuskangelane Skaderbeg riiki valitsedes ning just siia oma peakindluse rajas. Skanderbeg (õieti Gjergj Kastrioti või Georg Kastriota; sündis umbes 1403-05 ning suri 1468) oli Albaania vürst ja rahvuskangelane, Türgivastase vabadusvõitluse juht aastatel 1443 - 1468. Skanderbeg ühendas Albaania vürstiriigid, asus nende juhiks ja juhatas ühist sõjaväge. Albaanlased lõid tagasi üle 20 türklaste rünnaku. Kruja peakindluse kolm rasket piiramist lõppesid kaitsjate võiduga, kuid novembris 1443 vallutas Skanderbeg kindluse ja ütles järgmisel päeval avalikult lahti sultanist, kuulutas Veneetsia ja paavsti toetusel välja Albaania sõltumatuse ning võttis uuesti vastu ristiusu. 1444 ühendas Skanderbeg Albaania hõimuvürstid Lezhës (Alessio) Türgi-vastaseks liiduks ning valiti seal ühisväe ülemjuhatajaks. Hoolimata Türgi sultanist lahtiütlemisest säilitas Skanderbeg oma Türgi päritolu tiitli ning on kangelaseks ka Albaania moslemitele. Eriti hinnatakse Skanderbegi Makedoonias ja Kosovos, sest ta suutis ühendada Põhja- ja Lõuna-Albaania, mida märgib kahe peaga kotkas tema lipul (Albaania lipp).

Kindlus ongi Kruja pärl. Esmalt aga tervitab tulijat Skanderbegi kuju hobusel, sarnane Tirana peaväljakul asuva kujuga. Taksojuht viib meid veidi edasi ning peagi jõuamegi kindluseni. Tõsi, kindlus ei ole nii suur ja uhke kui eeldada võiks, kuid see-eest on ta hästi säilinud. Kindluses asub muuseum, kuhu meid odavamalt sisse lastakse, kuna hetkel ei ole majas elektrit (jälle). Huvitav fakt on see, et muuseum on kujundatud Enver Hoxha tütre ja väimehe poolt, kes lõid ka Tiranas asuva püramiidhoone. Tõenäoliselt kedagi teist nii tähtsaid ehitisi rajama ei lubatudki. Kohe sissepääsu juures seisab hiigelsuur sõjamehi kujutav kujude kompleks, mis on välja tahutud ühest suurest kivist. Lisaks võib muuseumi vaateplatvormilt nautida imeilusat vaadet alla linnale. Sama imeline on vaade kindluse taga asuvale mäejalamile. Omamoodi elamus on jalutuskäik „suveniiride tänaval”, mida ääristavad kõikvõimalikud suveniire ja meeneid müüvad poekesed. Arusaadavatel põhjustel on enimmüüdavaks kaubaks Skanderbegi kujukesed ja tema mõõgad. Albaanlased ei ole eriti pealetükkivad. Nad küll püüavad kaupa pakkuda ning nendega saab ka hinna üle kaubelda, kuid ülearu pealetükkivalt nad ostma ei sunni.

APOLLONIA
Albaania lääneosas, 12 kilomeetrit Fierist asub Apollonia – antiikse linna varemete kompleks. Linna rajasid kreeklased juba 588. aastal enne Kristust. Apollonia kuulsus ja ajalugu kruvisid meie ootused üsna kõrgeks, kuid kahjuks ei oodanud meid ees midagi nii suursugust ja uhket kui arvata oleks võinud. Esialgu ei jää meile silma muud kui neli sammast ja veidi müürivaremeid. Oleks nagu Akropolises, kus ma tegelikult käinud ei ole, aga ei ole ka. Ka Roomas võib sellid sambaid näha. Eks nii neis kui ka Rooma ja Kreeka sammastes on ära tunda muistsete roomlaste arhitektuurilist loomingut. Sammastest möödudes ning mäenõlva taha kiigates leiame väikese jalgraja, mis suundub üles mäkke. Ronimine tasus vaeva – mäe tipus ootas meid kohvik külmade jookidega! Võtsime Coca-Cola, mis 40 kraadises kuumuses maitses ülihästi ning arutlesime nähtu üle. Hetkeajel tundus väravas küsitud rahasumma liigagi suur.

Alla tagasi jõudes jäime furgoni ootama. Olime furgonijuhiga eelnevalt kokku leppinud, et ta annab meile tunnikese ning tuleb viib meid siis linna tagasi. Tunnist sai aga kaks, kuumus tahtis ära tappa ning päike viimsegi mõistuse võtta. Kui me seal värava taga puu all istusime, tuli meile ligi üks onu ning püüdis meid muuseumi meelitada. Selja taga müüri sees asus tõesti üks uks, mille kõrval silt Muzeum. Kuid muuseumikülastus ei tundunud sellises palavuses eriti ahvatlev pakkumine, muuseumid on ju reeglina igavad. Kui aga furgoni ikka ei paistnud, andsime alla ja astusime muuseumi uksest sisse. Vau! Milline muuseum – see oli antiiksete kujukeste ja muu antiikse kraami väljapanek. Lisaks on muuseumihoovis kirik, hoovi ääristab uhke galerii ning nurgas on torn, kuhu kahjuks ronida ei õnnestunud. Siit moraal – ärge kunagi laske ennast eksitada sõnast „muuseum”, selle taga võib peituda ka midagi imelist!

BERATI
Berati on armas väikelinnake Tiranast kolme sõidutunni kaugusel lõunas. Berati on Albaania üks vanimaid linnu, mis täielikult erineb Tiranast ja ka Durrësist. See on midagi täiesti teistmoodi. Linn asub jõe kaldal kõrgete mägede rüpes. Kahjuks on jõgi peaaegu ära kuivanud ning üsna õnnetus seisus, hädasti oleks vaja selle puhastamist ja süvendamist. Taamal kõrguvad mäemassiivid panevad aga südame kiiremini põksuma – vaade on vapustav. Ning tänu mäejalamil asuvale vanalinnale kutsutakse linna „tuhande akna linnaks”. Valgeks võõbatud seinte ja pisut kulunud mustade kivikatustega majad seisavad mäenõlval üksteise kõrval nii tihedalt, et alt vaadates tundub võimatu ülemistele majadele ligi pääseda. Kuid uurime asja ja võtame ette väikese jalutuskäigu vanalinnas ning ronime mäest üles. Majade vahel looklevad imekitsad tänavad, mille tõusunurk on nii terav, et jalgrattaga seda sõites läbida ilmselt ei õnnestu. Laiema sõiduriistaga ei mahu üldse liikuma. Ent ometi elavad neis majades inimesed, nii noored ja vanad, ka kassid on ringi luusimas. Öeldakse, et inimene harjub kõigega, ka igapäevase jalutuskäiguga mäest alla ja üles.

Tegelikult ei ole vanalinn see, mida Beratisse vaatama tullakse. Berat on nagu muuseumilinn, mille kirikud ja mošeed jäid ateismikuulutamise perioodil puutumata. Sõbralikult seisavad kõrvuti Albaania õigeusu kirik ning Leadeni mošee. Kirikuid ja mošeesid on linnakeses palju. Kuid see, mille pärast turistid Beratisse tulevad, asub kõrgel mäe otsas. 14. sajandil loodud tsitadell Kalaja on ligipääsetav vaid jala ning pooletunnine jalutuskäik mäest üles võtab ka parima ronija võhmale. Kalaja on ümbritsetud massiivse müüriga, millesse on pikitud 24 torni. Tegemist on omaette linnakesega, kust me leiame samasuguseid valgeks võõbatud maju nagu all vanalinnaski ning oh imet – inimesed elavad ka siin! Siia üles igapäevaselt ronida on ju veelgi raskem. Kui vaade ülevalt on taas võrratu.

Ka Beratist leidsime eest lahked ja abivalmis inimesed, kuid see meid enam ei üllatanudki. Kui uurisime Hotell Tomist, kas me saaksime seal ööbida, siis laiutas umbkeelne hotelliomanik Tomi käsi: kahjuks on kõik täis. Kuid! Kohe haaras ta telefoni ning tegi kõne hotelli teispool jõge – seal on kohti! Ja et me teelt ei eksiks, leidis Tomi meile kohe noormehe, kes meid sillani viis ning tee kätte juhatas. Nii ei saa ju kuidagi ära eksida. Meie aga arvasime, et ülejõe hotell jääb liiga kaugeks ning otsustasime veel vanalinnas õnne proovida – küsisime öömaja hotellis Berati ning saimegi toa 20 euro eest. Õhtul suundusime peaväljakuäärse hotelli katusel asuvasse kohvikusse. Kohvik oli täis noori, ka kesklinna tänavad täitusid õhtuks noortega. Kella üheksaks õhtul kihas linna peatänav nagu sipelgapesa, inimesed (mitte ainult noored) olid välja tulnud jahedamat õhku hingama ning meelt lahutama. Uskumatu, et linnas üldse niipalju inimesi on – kus nad kõik päeval olid!

UUS VANA EUROOPA
Kuidas siis iseloomustada lühidalt Albaaniat? Albaania on maa, kus vana kohtub uuega. Kõrvuti näeb kasinust ja vaesust ning uuenduslikkust ja ultramoodsust. Kui pealinna raudteejaamas tuleb silmad ja nina kinni pigistada, siis sealsamas kõrval uusehitises tunned end kui Euroopa suurlinnas. Inimesed on valmis külalisi igati aitama, samas on nad veidi häbelikud. Kuigi nad usuvad paremasse homsesse, ei oota nad kiireid muutusi. Ühelt poolt nad häbenevad, et vanad traditsioonid hakkavad hääbuma ning Euroopa massikultuur surub peale, teiselt poolt on nad valmis kõike uut vastu võtma ja ise järele proovima.

Turist tunneb end Albaanias hästi. Esiteks seetõttu, et turiste käib seal veel vähe ning kohalikud kohtlevad iga turisti kuningana, kes raha sisse toob. Aga ka seetõttu, et oma kummalisel moel toimib kogu eluolu sujuvalt, isegi siis kui ei ole elektrit, ei jää elu seisma. Aga eelkõige seetõttu, et Albaanias on miljonivaateid, mida võib tundideks nautima jääda

[1] Kosovo kuulutas iseseisvuse välja 17. veebruaril 2008.
[2] Tiranas asub üks kahest Albaania ülikoolist (teine asub Skodaris)

Pekingi reisikiri (2006)

8. märts kuni 14. märts 2006

Algus
Koguneme Tallinna lennujaama 8. märtsil 2006 kella 14-ks. Hakkan aru saama, et minu mõningane unetus on tingitud reisipalavikust. Ees ootab minu esimene reis väljapoole Euroopat. Reisiseltskond on kirev, pensionäridest noorteni. Grupijuht on eestlasele omaselt heledapäine, kuid puna tema näos reedab, et tema viimase aja olemised ei ole kodumail möödunud. Etteruttavalt ütlen, et reisijuht Taivo Koppel oli väga tasemel. Tema jutt oli informatiivne, täpne ja asjalik. Samas oli tal piisavalt huumorimeelt, mis tuju üleval hoidis.

Lend lumetormis
Väljalend venib, väljas on tihe lumesadu ning lend lükkub üle poole tunni edasi. Ärevus kasvab. Siiski jõuame väikese propellerlennukiga piisava ajavaruga Helsingisse. Kui allpool pilvi on ilm hull, siis pealpool pilvi paistab päike!

Pekingi lennu väljumisaeg on 17.50 kohaliku aja järgi, sihtkohas peaks ta olema hommikul kell 7.35 hiina aja järgi. Lend kestab 7 tundi – ajavahe tõttu kaotame 6 tundi ja seega ka öö. Kuna lennuk õigel ajal õhku ei saa (tiirutab hoovõturadade vahel vähemalt pool tundi), siis ka saabumine viibib. Kilomeetreid Helsingi ja Pekingi vahel on 6315, umbes sama palju kui omal ajal suurt Hiina müüri ehitati.....

Lennuärevus (või hirm) suureneb, kui lennuk peale õhtusööki raputama hakkab, kõhus tekib õõnes tunne. Kapten palub turvavööd kinnitada. Ilm on kehv. Ümberringi ei tee aga inimesed sellest väljagi – ju siis on kõik kontrolli all. Venemaa kohal on pilvede vahelt läbi pimeduse näha tuledesäras linna, arvatavasti Novosibirsk – vaade on vapustav. Und ei tule. Mürin ja harjumatu situatsioon ei soodusta uinumist. Hetkel kui tunnen, et nüüd võiks magama jääda, süttivad tuled ning mu ette lükatakse hommikusöök. Kell on pool üks öösel, pole isu, pole und. Peale hommikusööki on selge, et see öö jääb täielikult vahele, väljas läheb kiirelt valgeks ning Hiina hakkab paistma.

Õhtust on saanud hommik
Esimene päev Pekingis. Meie kohapealseks giidiks on hiinlane Tony. Paljud hiinlased on omale turistidele arusaadavama ja hääldatavama nime võtnud, üldjuhul sõltuvalt sellest, mis keelt õpitud on. Bussijuhi nimi on aga eht hiinapäraselt Hu.

Sõidame hotelli, mis asub kesklinnas, Taevase rahu väljakult 8 kilomeetri kaugusel. Peking ise on läbimõõduga 200 kilomeetrit, seega 8 kilomeetrit tundub tõesti lähedal. Sõit lennuväljalt hotelli peaks kestma 40 minutit, kuid tiheda liikluse ja ummikute tõttu kohalejõudmine venib. Meie hotell, Holiday Inn Central Palza, ehitati paar aastat tagasi, on euroopalik ja pärjatud mitmete auhindadega. Pekingis olevat vaid üks hiinapärane hotell, kõik ülejäänud on euroopalikud.

Kontrastide maa
Kell 12 alustame teekonda Keiserlikku suvepaleesse. Teel teeme esmast tutvust Pekingi arhitektuuriga. Kontratsid on hämmastavad. Uhkete, moodsa arhitektuuriga kõrghoonete kõrval seisavad vanad 5- ja 9-kordsed, väga räämas ja räpased kortermajad. Vanade majade akende ees olevad trellid meenutavad puure. Rõdusid on vähestel majadel ja sellised puurid annavad veidi pinda juurde ning seda võimalust ei ole jäeta kasutamata. Neis „puurides“ hoitakse igasugu träni. Aknad on mustad ja üldjuhul ilma kardinateta. Seevastu uued hooned on ilusad, huvitavad ja silmale kaunid vaadata. Palju on klaasmaju ja peaaegu kõigil kõrghoonetel on hiina traditsioonilisi ehituskunsti reegleid järgides üleskäänatud katuseääred.

Teed on Pekingis head, palju on kiirteid. Kuna kliima on suhteliselt kuiv, lund harva ja vihmaperiood lühike, siis säilivad ka teed paremini. Teede ehituseks on omal ajal kasutatud ka linnamüüri, seetõttu on sellest säilinud vaid üksikud osad. Transport ja side on Hiinas kõige arenenum majandusharu. Jalgrattateed on sõidutee laiused ja neid kasutatakse usinalt. Pekingi 15 miljoni elaniku kohta on 3 miljonit autot ja 10 miljonit jalgratast. Autod on uhked ning vanu „romusid” näha ei ole. Ummikuid on pidevalt, sõltumata kellaajast. Kuigi ristmikud on varustatud valgusfooridega, võib üsna tihti seal näha ka reguleerijat, kes liikluskaoses korda püüab luua. Peking on ülikiirelt kasvav linn – veel 15 aastat tagasi oli linna rahvaarv kolmandiku võrra väiksem.

Peking tähendab tõlkes Põhja pealinna. Vahepeal on pealinn asunud ka lõunas – Naijingis – lõuna pealinnas. Algselt nimetati Pekingit lihtsalt Ji-ks, mis tõlkes tähendab karuohakat. Ainuüksi Pekingis elab kümme korda rohkem inimesi kui Eestis, Eesti on kui üks Pekingi linnaosa. Hiina keskmine provints on Saksamaa suurune, elanikke umbes nagu Hispaanias.

Keiserlik Suvepalee
Jõuame Suvepaleesse. Enne paleeterritooriumiga tutvumist sööme oma esimese hiinapärase lõuna. Pulgad ei taha käes püsida, kuid kõht saab vaatamata sellele täis. Söök on maitsev ja valik suur. Kõik laualetoodu tuleb ära proovida. Süüa hiinlased teha oskavad. Supp tuuakse lauale viimasena ning seda süüakse söögikorra lõpus, et soodustada seedimist. Lisaks toidu kvaliteedile, on hiilastele oluline ka keskkond, kus süüakse. Miljöö on hurmav. Lae all on kaunistused ja kuskilt ei puudu punased laternad. Neid näeb kõikjal, nii tänaval uste kohal kui ka ruumides sees. Punane värv tähistab rõõmu.

Suvepalee ehitati omal ajal valitseva keisri poolt neljal erineval põhjusel: esiteks majanduslikel kaalutlustel; teiseks oli Pekingis Keelatud linnas suvel liiga palav; kolmandaks haigestusid lapsed Keelatud linnas tol ajal tundmatusse haigusesse (tuulerõugetesse) ning arvati, et neil oleks turvalisem linnast väljas elada ja neljandaks – keiser tegi sellega kingituse oma ema 60ndaks sünnipäevaks. Igal juhul oli see suur ettevõtmine. Palee hävitati mitmel korral, kuid alati lasti see uuesti üles ehitada.

Suvepalee on 290 ha suurune aedade ja hoonete kompleks, millest 220 ha on kunstlikult loodud Kunmingi järve all. Kokku on siin umbes 3000 rajatist, sh koopad, mõned neist on loodulikud, mille inimkäsi on teinud keisrile elukohasemaks. Silma jäävad kaunid ja uhked väravad. Väravast sisse astudes jäävat halb seljataha.

Guinnessi rekordite raamatusse on kantud maailma pikim katustatud promenaad, mis on 728m pikk ja jaguneb 273 sammastatud sektoriks. Promenaad algab „Kutsu Kuud“ -nimelise väravaga ja lõpeb „Pilvi Hajutava“ väravaga. Maalingud tuleb iga 12 aasta tagant üle värvida, muidu nad pleegivad liialt ära. Maalrite mõningase oskamatuse tõttu on aga osa detaile aja jooksul kaduma läinud. Kahjuks oli meie külastuse ajal kogu promenaad restaureerimisel ning selle alla jalutama ei pääsenud.

Õnne ja pika eluea maja ehitati 1750. aastal keiser Qianlongi valitsemisajal. Peale põlemist 1860-ndal rekonstrueeriti maja keisrinna Cixi elukohaks. Cixi sündis kõrge ametniku peres ning tema isa otsustas talle hea hariduse anda, kuigi tol ajal tüdrukud kooliharidust ei saanud. Cixi sai keisri konkubiiniks, algul alamale astmele, kuid hiljem kui ta oli võlunud keisri oma kauni lauluhäälega ning talle poja sünnitanud, sai ta kõrgemale astmele. Nende poeg sai hiljem keisriks. Kuna poeg oli keisri surma ajal vaid kolme aastane, valitses ema Cixi kuni keisri täisealiseks saamiseni (18.a). Kuid juba 19 aastaselt suri poeg (siis juba keisrina) kahtlastel asjaoludel. Cixi, kes võimu kuidagi loovutada ei tahtnud, lapsendas oma vennapoja, kes oli samuti alles väike ning kellest pidi täisealisena keiser saama. Seega sai Cixi taas keisrinnakohustusi täita. Kokku valitses ta üle 50 aasta. Cixi suri 72 aastaselt. Ta hoidis end noorena pärlite ning pärlipulbrist valmistatud kreemide abil.

Majade ja ka väravate ees näeb sageli lõvipaari. Lõvi on võimu sümbol. Emalõvi hoiab oma käpa all lõvipoega, isalõvi aga maakera. Cixi elumaja ees on ka kitsede ja flamingode kujud, kellel on samuti sümboolne tähendus. Puude all keksleb ringi palju harakaid – harakas on hiina rahvuslind.

Pärliparadiis
Suvepaleest siirdume pärlitööstusesse. Tegelikult on tegu küll pärlipoega, sest tööstuse osa meile ei näidata. Välisukse kõrval seisab hiigelsuur merekarp. Uurime karpi tükk aega, et teha kindlaks, kas tegu on ehtsa karbiga või mitte. Siiski – riideribad reedavad, et tegemist väga oskuslikult järeletehtud mulaažiga.

Kohalik hiinlanna tutvustab meile pärlimaailma. Meie grupi sünnipäevalapsel lubatakse akvaariumist välja õngitseda üks karbike ning meil tuleb arvata, palju seal pärleid sees võiks olla. Arvamusi on erinevaid ühest kahekümne viieni. Hiinlanna loeb kokku 38 pärlikest ja teeb imestunud näo (ilmselt meie jaoks). Kui palju siis tavaliselt karbis pärleid on? Seda saladust meile ei avaldata. Veidi hiljem palutakse meil arvata kumb kahest näidatavast pärlikeest on ehtne, kumb võlts. Trikiga küsimus – mõlemad on ehtsad. Kuidas aga tunda ära võltsing? Kui pärleid omavahel kokku hõõruda, jätavad nad veidi puru. See ei kahjusta pärleid, kuid tõestab nende ehtsust. Hinnad poes ei ole just kõige odavamad, kuid ehted on ilusad. Kiusatus midagi osta on suur. Lõpuks otsustan osta omale ühe pärliga keti ning sellele lisaks moositakse mulle kaasa ka käekett. Mis seal salata, tegu on väga ilusate ehetega. Tuulutan aga rahakotti ning olen ehete võrra rikkam ja õnnelikum.

Toimiv kaos liikluses
Kuna eelnev ärkvelolek on olnud liigagi pikk, siis esimeseks õhtuks meil enam planeeritud programmi ei ole ning sõidame tagasi hotelli. Kuigi väsimus on tuntav, ei tahaks magama minna. Otsustame väljas väikese tiiru teha. Kindlat plaani pole, kuid tahaks kuhugi sisse astuda ning kohalike oludega tutvust teha. Taivo soovitas üht hoovipealset restorani ning sinnapoole me sammud seamegi. Selleks tuleb esmalt tee ületada. See osutub aga ootamatult keeruliseks ja ohtlikuks. Valime küll fooriga ülekäiguraja, kuid vaatamata meile eesõigust andvast rohelisest tulest ei kavatsegi autod peatuda ja meid üle lasta. Ka hiljem märkame, et teeületamise stiil Pekingis on sootuks teine kui Tallinnas. Esmapilgul tundub Pekingi liiklus totaalse kaosena. Autod, jalgarattad ja jalakäiad läbisegi. Inimesed lähevad üle tee seal kus just vaja, jalutades vahepeal keset sõiduteed enne kui tee ületamise lõpetavad. Mõne päeva pärast märkan üllatusega, et see kaos toimib. Ei näinud ühtegi avariid ja vaid üks väikese müksu saanud auto jäi silma. Veidi aja pärast selgus ka selle põhjus. Nimelt: kui auto ja buss kokku saavad, on alati süüdi bussijuht. Kui aga auto jalakäijale otsa sõidab, on alati süüdi autojuht. Ja karistused on ranged, kuni eluaegse vanglakaristuseni välja. Täpsemalt seda kaoses toimivat liiklust jälgides, märkan, et keegi ei torma, kõik toimub rahulikult ja sujuvalt. Autojuhid annavad aeg-ajalt endast signaaliga märku ja kogu sellest kulgemises puudub igasugune närvilisus. Lausa hämmastav.

Teejoojad teiselt planeedilt
Olles siiski õnnelikult tee ületanud suundume restorani poole. Uksel on meil vastas mitu teenindajat. Püüan ühele neist selgeks teha, et me soovime vaid teed juua ning süüa ei taha. Alles neljas hiinlane saab aru, mis meil mõttes on. Meid juhatatakse lauda ning meie ette asetatakse teetassid, mille põhjas on igasugu puru: lilleõied, rohelised lehed ja midagi meie kibuvitsa taolist. Sellele purule kallatakse peale vesi. Kannud, kust vesi tuleb, on väga kummalised – vasksed nõud väga pika tilaga. Lisaks pannakse tassile veel kaas ka peale. Oleme nõutud, kuidas seda teed siis nüüd juua. Kaant ära võtta ei saa, siis tuleb see sodi suhu, muud võimalust ka ei leia. Kust need inimesed küll tulnud on, et teed juua ei mõista, imestavad tütarlapsed selja taga ja itsitavad mõnuga. Lõpuks tuleb üks neist ja näitab, mis teha tuleb. Kaas tuleb veidi kõrvale nihutada ning tekkinud pilust teed rüübata. Kohalikele pakub meie saamatus palju lõbu, aga nad on seejuures nii heatahtlike nägudega. Joome teed ettenäidatud viisil ning tõdeme, et maitse on meeldiv. Vahepeal püüame hambaorgiga tassist üht-teist õngitseda ning suhu pista – kibuvitsa sarnane mari on päris hea. Tütarlaps on aga kohe platsis kui meil vett tassis veidi vähemaks jääb ning täidab oma kummalisest kannust tassid uuest.

Restoran on suure ja avara saaliga väga hästi valgustatud ning siingi ripuvad laes erinevad kaunistused. Teenindajaid on palju, igale külastajale jätkub kindlasti üks. Noormehed sõidavad ringi rulluiskudel. Laval mängib tütarlaps harfi moodi pilli. Õhkkond on meeldiv ja tuju hea. Maksame arve ning lahkudes ootab meid kahe uksepaari juures neli hiinlast, kes meile uksed avavad ning lahkelt naeratavad. No mis teha, hiinlasi on palju, igaühele on vaja töö leida, nii siis ongi iga ukse jaoks üks inimene....

Hotelli jõudes, teen enne uinumist mõned tiirud basseinis ning esimene hiina päev ongi läbi. Uni tuleb magus!

Hommik hotellis
Hommikune äratus on nõudlik. Selle eest on hoolt kantud, et sa magama ei jääks. Telefon heliseb mitu korda, lisaks on üks hiinlanna ka ukse taga. Ja nii igal hommikul.

Hommikusöök on rikkalik. On nii euroopalikku kui ka hiinapärast. Pulkadega sööma ei sunnita, kuid soovi korral võib neidki kasutada. Meid juhatatakse lahkelt lauda ning mu seljakott kinnitatakse rihmaga tooli külge – turvalisuse kaalutlustel. Seejärel küsitakse, kas soovime kohvi või teed. Tellin cappucino. Süüa on rikkalikult, alustades risottost, spagetiroast, pelmeenidest ja kartulitest kuni puuviljade ja pannkookideni välja. Loomulikult on valik hommikuhelbeid ning inglaste jaoks beekoni viilud. Esimesel hommikul kulub liigagi palju aega uudistamisele ning me peame kiirustama, et mitte lasta bussitäiel rahval enda järel oodata.

Hommikune Tiananmen
Sõidame maailma suurimale väljakule – Tiananmenile. Kohapeal selgub, et väljakule meid ei lasta. Väljak on lindiga ümber piiratud ning iga sinu sammu jälgib korravalvur. On nii politseinikke kui sõjaväelasi, mundreid on kümneid erinevaid. Kui meie ajateenijate kohta öeldakse aegajalt, et nad näevad kribud ja kotakad välja, siis minge ja vaadake neid. Mõni oli mundrisse uppumas, hunnik volte selja peale vööga kokku tõmmatud. Põhjus, miks meid väljakule ei lastud on lihtne – ülehiinaline rahvaesindajate kogu peab oma istungit. Kongressihoones on oma 10 tuhat istekohta ning on seega ka maailma suurim. Kongressmanne pidi kohal olema aga 4000 ringis. Giid räägib meile veidi väljakust. Kohe kui oleme grupiga peatunud ning giidi kuulama jäänud, piirab meid tänavakaubitsejate parv. Peamiselt pakutakse postkaarte ja raamatuid, kuid kuhugi ei jää ka Rolexi mehed. Rolex saab meil terve reisi vältel märksõnaks. „Rolex – one dollar!”. Hiljem küsisin Tony käest, kas need dollarilised Rolexid ka töötavad – ta arvas, et kui see koju jõudes veel töötab, oleme õnnega koos. Arvasime, et me siiski riskima ei hakka. Tiananmenilt siirdume Keelatud linna suunas, mille lõunavärav asub väljaku põhjapoolses küljes. Ka värava ees on mitmeid korravalvureid, pilte neist teha ei tohi. Teen siiski.

Keelatud linn
Keelatud linn on endine keisripalee Pekingi südalinnas. Keelatud oli linn seetõttu, et tavakodanik sinna siseneda ei tohtinud. Paleede suurus pidi rõhutama keisri kõrgemat staatust ja tema sidet kosmiliste vägede, perekonna, nõuandjate ja alamatega. Säilinud on viimase keisridünastia uhked paleehooned. Uue keisripalee ehitamist alustati 1406, ehitati 15 aastat 100 000 kunstkäsitöölise ja miljoni lihttöölisega.

Kogu Keelatud linna arhitektuur on ideologiseeritud, see räägib meile arhitektuuri keeles mees- ja naisalgest ning elu ja Maa põliselementidest, millele on rajatud kogu hiina klassikaline kultuur. Kõigil sammastel, värvidel, loomaskulptuuridel on oma tähendus. Keelatud linna ümbritseva 10 meetrit kõrge müüri igas nurgas seisab 6-korruselise kallakkatusega vahitorn, mille räästad on rattasse paigutatud 28 ülespoole pööratud kruviga, moodustades kokku 10 katuseviilu ja 72 katuseharja. Müüri pikkus idast läände on 760 m, põhjast lõunasse 960 m. Pindala 72 ha ning kompleksi kuulub 999 ehitist. Hooneid on 1 vähem tuhandest kuna seda numbrit kasutati keisrile pikaealisuse soovimiseks. Kõik hooned on paigutatud sümmeetriliselt. Keelatud linnas on kolm peahoonet – keisri ja keisrinna palee ning Danbi (keiserlik terrass). Keelatud linna juurde kuulub ka keisriaed, mis aga pole üldse korrapärasusele rajatud – nõnda on paleestiku korrapära harmoonias ka aia korrapäratusega. Läbi Keelatud linna voolab kaunisse, skulptuuridega paisatud kanalisse sängitatud jõgi, mida kutsutakse selge ja särava vee järgi ka Nefriidivööks.

Keelatud linna keisripalee plaatidega kaetud „Üheksa draakoni sein” on 29,4 m pikk ja 3,5 m kõrge. Numbreid 9 ja 5 viis on kasutatud nii draakonite seina kui ka kogu palee juures. Keiser uskus, et 9 on suurim positiivne number ja 5 on keskmine. Hiinas esindasid 9 ja 5 „Taevalikku poega”. Väravatel on „munad” 9 x 9, nende katsumine toovat õnne. Kuid isegi draakon ei saa igavesti lennata. Kui ta jõuab liiga kõrgele ja muutub liiga upsakaks, lüüakse tal pea maha ning lastakse tal langeda tagasi vetesügavusse.

Keelatud linnas asub trooniruum, mis on kujundatud mikrokosmosena, kus ruudukujuline platvorm tähistab maad ja ümar lagi, mida kaunistab draakon, sümboliseerib taevast. Nende kahe vahel on keisritroon, mis ühendab taevast, maad ja inimest. Valvurlõvi pronkskuju kui keiserlik sümbol toetab käppa pärlile, mis sümboliseerib elutarkust.

Kõik sissepääsud ja ka väravad on varustatud suhteliselt kõrge lävepakuga, millest üleastumine ei ole sugugi suvaline. Naine peab sealt üle astuma parema jalaga, mees vasakuga. Hakkame astumist hoolsalt harjutama ning püüame jalgu mitte sassi ajada.

Keisri elupaiga lähedal ei kasvanud ühtegi puud – turvalisuse kaalutlustel. Küll on puid ja põõsaid Keiserlikus aias, kus me näeme ka õitsevaid õunapuid. Kahjuks ei ole loodus veel niikaugele jõudnud, et nad omal jõul õitsema oleksid hakanud, aga üleüldises veel ärkamata looduses mõjusid nad turgutavalt. Saame ka teada, miks hoovide uste ees on eraldi sein – see on vaimude sein. Nimelt ei oskavat vaimud ümber nurga käia ning sein hoiab nad hoovist eemal. Kaval, kas pole?

Keiserlikus linnas elas hulganisti konkubiine, madalamatel astmetel rohkem, kõrgematele astmetele jõudsid vähesed. Keisril on õigus oma tahtmise järgi konkubiine „kasutada”. Konkubiinide nimed olid kirjutatud tahvlikeste peale ning kui keisril vastav soov tekkis, keeras ta väljavalitud konkubiini nimega tahvlikese teistpidi. Keisri teener, kelleks oli eunuhh, riietas väljavalitud konkubiini lahti, mässis ta üleni siidi, registreeris ta ning viis keisri ette. Keisrinnal oli oma abikaasale – keisrile – õigus peale abiellumist kolmel ööl, seejärel oli keisril kohustus oma keisrinnaga öö veeta vaid kord aastas.

Tee, millest on raske keelduda
Keelatud linna põhjapoolse värava (Jumaliku vapruse värava) kaudu siseneme Jingshani parki. Park rajati Mingi dünastia ajal ning selle territoorium on 23 hektarit. Siin pargis ühe puu all poos end üles Mingi dünastia viimane keiser. Siirdume läbi pargi teemajja.

Teemajas ootavad meid hiinlannad, kes on valmis tutvustama mitmeid teesorte. Teetseremoonia on huvitav ning viimse detailini läbimõeldud. Kokku proovime kuut teesorti, sh jasmiini, roosinuppe ja muudki. Nimed on keerulised ja meelde ei jää. Degusteerimine toimus imepisikestest pitsisuurustest anumatest. Enim meeldis meile jasmiinitee. Degusteerimise lõpu demonstreeriti pissivat poissi. Tegu on väikese savist poisiga, kes pissile hakkab kui talle õige temperatuuriga (85 kraadi) vett peallaele kallata. Hiljem teed ostes saame poisi ka endale. Pissile saime poisi alles kodus olles ja sedagi alles siis kui olime talle liitrite kaupa vett pähe valanud. Kapriisne poiss – iga vee peale pissile ei hakka.

Tee oli kallis, kuid Hiinast teed ostmata lahkuda ei saa. Ostsime mitut erinevat teed ja saime kenad väikesed õhukesest portselanist teetassid pealekauba.

Maailma suurim väljak
Peale hurmavat lõunasööki suundume maailma suurimale väljakule Tiananmenile ehk Taevase rahu väljakule. Väljak on aastaid olnud mitte ainult Pekingi, vaid kogu hiina südameks. Enamasti seostatakse Tiananmeni kommunismi ja Mao Zedongiga, kes siit 1. oktoobril 1949 uue Hiina välja kuulutas. Kuid väljak rajati juba 1420 aastal ning on Keelatud linna eesväravaks. Väljak on hiigelsuur, kogupindalaga 50 ha, läänest itta 500 m ja põhjast lõunasse 880 m. Suurem kui Tallinna vanalinn kokku. Tegelikult on väljak geniaalne rajatis, selle ehitamine ei nõua erilisi ressursse, samas on seda kerge hooldada. Ja mis peamine – väljendab riigi võimsust.

Tiananmeni lõunapoolses ääres asub Mao Zedongi (1894 – 1976) memoriaal, kus hoitakse Mao Zedongi palsameeritud kuju. Giidi jutu järgi valmistati Maost igaks juhuks ka vahakuju – juhuks kui palsameerimine peaks mingil põhjusel ebaõnnestuma. Meie memoriaali ega ka Maod ei külastanud. Memoriaali ees on üsna kommunistlikku laadi raidkuju töörahvast. Väljaku keskel asub rahvakangelaste monument, mille samba kõrgus on ligi 15 m ja monumendi kogukõrgus ulatub 37 ja poole meetrini. Monumenti nagu ka kõike muud väljakul valvavad erinevates mundrites valvurid.

Väljaku lääneosas on kongressi hoone (The Great Hall of the People). Oma 10000 istekohaga on see maailma suurim rahvaesindajate hoone. Idapoolsest küljest piirab väljakut Revolutsiooni muuseum.

Väljaku mastaapsus on aukartust äratav, kahjuks aga rikuvad pilti tüütud postkaardimüüjad, kes sinust sammugi maha ei jää. Siiski, väljakule sisenedes seirab korrvalvur iga tulijat, kahtlasemad sellid läbivad turvakontrolli. Kuid väljakult lahkudes ei pääse turist ka neist tänavakaubitsejatest, keda väljakule tüütama ei lasta.

Budism Pekingi südalinnas
Meie programm jätkub Laama templi külastamisega. Yonghe Gong on suurim Tiibeti budistlik Laama tempel Pekingis. Tempel ehitati 1694 Quini dünastia prints Yongi elupaigana. 1725 tehti templist palee nimega „Yonghe Gong” (harmoonia ja rahu palee) keiser Yong Zhengi poolt. 1744 muutis keiser Qian Long selle taas templiks. Igas hoones on mitmeid budistlikke kujusid. Suurim Budhha kuju on 18 m kõrge, kuju on kantud ka Guinessi rekordite raamatusse. Hoonetes, kus on Buddha kujud, on pildistamine keelatud. Enne 1949 templi eest eriti hoolt ei kantud, alles peale Hiina Rahvavabariigi loomist eraldas valitsus raha selle renoveerimiseks.

Hiinlastest budistid käivad siin igapäevaselt on palveid lugemas. Templi ees on tulekolded, kus viirukiküünlad põlema süüdatakse ning iga ilmakaare suunas kummardatakse ning palveid loetakse. Palvetseremoonia lõppedes visatakse küünlad sinnasamasse tulekoldesse. Kui rahvast rohkem, siis pidavat paks suits taevasse tõusma.

Templis elavad ka mungad, keda aga eriti näha ei ole. Siiski märkame munka, kes usinalt koristab. Pildile jäämisest ta eriti vaimustunud ei ole. Teise munga leidsime tuld kohendamas, ka tema osutus häbelikuks.

Uskumatud akrobaadid
Õhtut jätkame akrobaatide etendusel. See on midagi sellist, mille võimalikkuses kahtlema hakkad. Trikid on võimsad, tütarlapsed painduvad ja noormehed osavad. Väga ereda mälestuse jättis lõvide tants pallil. Tegelikult moodustasid ühe lõvi kaks inimest, kellel lõvikostüüm seljas. Nende koostöö lõvinahas on hämmastav, liikumine nii ehe, et hetkeks jäädki uskuma, et tegu on ehtsa lõviga. Ninaga tagumise poole sügamine on ju nii lõvilikJ

Kõige kaelamurdvama trikiga sai hakkama noormees, kes otsustas rattaga nööri peale sõitma minna ning kõike seda tehes jalad taeva poole ajada. Ühe teise ratta peale ronis korraga vähemalt üksteist tütarlast. Saltomehed hüppasid läbi rõnga, mis asus neist 2 korda kõrgemal ja samal ajal pöörles. Tegelikult ei saa kogu seda etendust sõnades kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.

Pekingi part
On tavaline, et turist viiakse sööma Pekingi parti, nii saame sellest osa meiegi. Kui algul mõtlesime, et küllap ootab meid ees üsna tavaline part, siis kohapeal selgub, et tavalisest pardist on asi kaugel. Ausalt öeldes, ei oleks uskunudki, et me midagi sellist üldse võimelised sööma oleme. Ja ega rohkem ei tahaks ka. Kõigepealt oli laual hiinlaste 56 kraadine riisiviin, mida me ka usinalt tarvitama hakkasime. Parti hakati lauale tooma osade kaupa. Kui esmalt ilmusid lauale pardilestad ning seejärel pugu, oli selge, et viina tuleb rohkem kui üks pitsike tarvitada. Vastasel korral hakkab mõistus tõrkuma. Meenub reality show Hirmufaktor, kus erinevate elusolendite sisikonda sööma sunnitakse. Kui lauale ilmuvad maa sees mädandatud munad ja hüübinud veri, on viin kiire kurgust alla minema. Kerge riisiviina mõju all tekib ka julgus „hõrgutisi” maitsta. Tükike proovitud teist enam ei soovi. Ilmselt olid hiina meisterkokad sellega arvestanud, et me nende hõrgutisi vääriliselt hinnata ei oska, sest lauale toodi ka sealiha ning köögivilju. Lõpuks ilmus lauale ka part ise – nii maitsetut pardiliha ei olema varem saanud!

Viin oli teinud oma töö ning muidu nii tagasihoidlik eestlane muutus ülemeelikuks. Koos võtame laulu üles ja Õllepruulijat lauldes loodame, et ühtki saksa kultuuri esindaja läheduses ei viibi. Mine tea, pärast süüdistatakse natsismis. Lisaks meile viibis samas söögikohas paar kohalikke ning üks vanaema koos lapselapsega. Kui olin arvanud, et sain ilusa pildi ehtsast hiina lapsest, teatas vanaema, et poiss on hoopiski Austraalias sündinud. Säh Sulle siis hiina last. Vähe on neid näha ja pildi peale ei saa neid üldse.

Lisaks pardihõrgutistele pakkus ekstreemset elamust ka sealne tualettruum. Tegu oli ehtsa peldikuga. Nagu ka sageli teistes ühiskäimlates, olid ka siis jalased, potti ei olnud, samuti ei olnud paberit. Kõige tipuks kustus just parajal ajal automaatselt tuli. Elamus missugune!

Üllataval kombel jäi kogu part kõhtu ning sisikonda segi ei pööranud. Ilmselt on kokandusvõtted siiski tasemel, isegi sellist jubedust moorides.

Nefriidikunst
Kolmas hommik Pekingis üllatab meid külmaga, temperatuur on nulli ringis. Paneme selga kõik, mis kaasa võetud. Kevadet ei paista kuskilt. Täna ootab meid eest ühe maailmaime külastus, Hiina müür. Kuid teel müürile teeme peatuse nefriiditehases, kus meile tutvustatakse nefriitehete ja muude kunstipäraste kaunistuste valmimisprotsessi, selgitatakse kuidas õiget nefriiti ära tunda ning loomulikult kutsutakse üles oma rahakotti kergendama. Nefriit on hiina rahvuslik maavara ning seda võib osta kõikjalt. Oluliselt odavama raha eest saab nefriitvidinaid ka tänavalt. Sel juhul tuleb ise otsustada, kas kaup on ehtne või mitte.

Nefriit on kaltsium-magneesium silikaat. Nefriit pidavat mõjuma hästi mõtlemisele ja tahtejõule, andma sisemist jõudu ja julgust, aitab kavandatu ellu viia, sobib eriti neile, kes teevad vaimset tööd. Lisaks on nefriitehted väga kaunid. Veelgi kaunimad on erinevad skulptuurid, mida nefriidikunstnikud on suutnud valmistada. Suuremad neist maksavad ka hiigelsummasid. Positiivne on see, et sul lastakse rahulikult kogu seda ilu nautida, ei pea kartma, et pealtükkiv müüja sind midagi ostma mõjutab. Siiski, midagi ostmata siit lahkuda ei saa. Valime välja mõned lihtsamad ripatsid – kokku neli tükki. Hiljem taipame, et tekkiv segadus võib olla seotud hiinlaste jaoks seotud ebausuga - numbril neli on õnnetust toov maine (hotellis märkasime, et neil ei ole ei neljandat ega ka neljateistkümnendat korrust). Soovime osta neli eset, hinnaga ´a 40 jüääni. Müüa arvutab summa ning saab 320 – täpselt kaks korda rohkem kui peaks. Pööran müüja tähelepanu tekkinud veale ning ta parandab summa õigeks. Kui ma peale raha maksmist oma ostule järele lähen, ei anna müüja mulle kõiki nelja eset korraga, vaid annab kolm oma käest ning alles seejärel ulatab laualt neljanda. Saame aru, et number neli on tõesti negatiivse mõjuga.

Müüri võlu ja valu
Müürile jõudmiseks peame esmalt läbima tänavakaubanduse barjääri. Kui kauplejatest tuima näoga mööda marssida, siis saab neist isegi lahti. Müürile jõudes ootab meid – lumi! Jah, lund sajab. Õnneks ei ole tuult. Lumi on küll ilus, kuid piirab oluliselt nähtavust ja teeb üles ronimise, eriti aga allatuleku libedaks. Müüri jalamil näidatakse meile tee kätte, minna võib kahele poole. Ees on seitse vahitorni, viimasest edasi enam ei saa. Seekord ronime vaid neljandani, sest tee jätkamine selles lumesajus võib ohustada meie õigeaegset allajõudmist. Müür on küllalt lai, kuid rahvast üsna tihedalt täis. Pole ka ime – pidavat ju Suur Hiina müür olema ainuke inimkätega ehitatud objekt, mis kuule ära paistab. Kes teab, ehk ongi näha. Müüri ehitamist alustati 2700 aastat tagasi ning lõpetati vähem kui 500 aastat tagasi. Algselt oli plaanis rajada 5000 kilomeetrit, kuid kokku sai seda ligi 6000 – see on peaaegu sama palju kui on kilomeetreid Eestist Pekingisse. Alul oli tegemist põhjapoolseid vasallriike üksteise eest kaitsva müüriga, pärast Hiina ühendamist kaitses müür Suur-Hiinat põhjast tulevate vaenlaste, mongolite ja mandžude eest. 13. sajandi alguseks oli müür lagunenud ja mongolid vallutasid Hiina. Nüüdseks on taastatud vaid üksikud lõigud. Kõige populaarsem on Pekingist loodes asuv Badalingi lõik, mis on ainult 18 km pikk. Just sellel lõigus käisime meiegi.

Müürilt tulles valdas mind sama tunne, kui Rooma colosseumist väljudes – ei midagi erilist. Kindlasti oleks tunded teised olnud, kui sealset olemist mõnuga nautida oleks saanud. Oleks seisnud, vaadelnud kaugusse looklevat müüri ning mõtisklenud selle üle, kuidas inimkäed selle rajanud on.

Müürilt lahkudes olime taas tänavakauplejate küüsis. Lasime müüri pildiga kivitükile ka enda hiinakeelse nime tahuda. Kes teab, mis seal tegelikult kirjas on, kuid usun siiski, et nimi sai õigesti kirja. Kontrollida seda oleks ilmselt raske. Ostame veel mõned mõttetused, ühe ostu puhul saime tunda tõelist kauplemisrõõmu. Hind langes 280-lt 50-ni.

Kunstiteosed kärgemailist
Enne kui ma Hiinasse sõitma hakkasin, arvasin, et hiinlaste peamine rahvuslik käsitööstuslik toode on portselan. See võib ju nii olla, kuid portselani ostma meid ei viidudki. Küll aga tutvustati meile tehnikat, kuidas valmivad võrratult kaunid, uskumatult keerulised ja hiigelsuured kärgemailist vaasid ja erinevad skulptuurid.

Esmalt valmistatakse alumiiniumist vaas või skulptuur, sellele liimitakse käsitsi peenikesest vasktraadist muster. See kõik toimub pintsettide abil. Seejärel kaetakse muster emailiga ning kõige lõpus kinnistatakse email ahjus. Tööstuses, kuhu meid selle protseduuriga tutvuma viidi, töötasid inimesed meie kõigi silme all. Ilmselt põhilised kunstiteosed valmisid siiski kuskil, kus sajad silmapaarid sind pidevalt ei seira. Kuid neil, kelle tegemised teistele pidevalt näha, oli üsna raske. See-eest sai turist üsna hea ettekujutuse sellest kui palju vaeva tuleb näha kasvõi ühe väikese vaasiga, ja hinnad ei tundunudki enam nii ülearu kõrged.

Kõrvalt müügisaalist võis igaüks omale soetada mõne armsa väikese vaasikese, karbi või taldriku. Seal olid ka hiigelsuured vaasid, suurim neist oli umbes kolme meetri kõrgune ning maksis ligi 2 miljonit jüääni. Ilmselgelt oli see vaas seda hinda väärt. Müügisaalis oli ka ilma kindlat ostuplaani tegemata väga huvitav ringi jalutada. Silmailu pakkusid uskumatult keerulised skulptuurid: seal oli jaanalinde, hobuseid, purjekaid, kellasid ja loomulikult ka draakoneid.

Keisrite matmispaik
Keisrite matmispaiga külastus kuulub samuti iga turismireisi programmi ning asub 50 kilomeetri kaugusel Pekingist loode suunas. Ming Tombs on Mingi dünastia (1368 – 1644) keisrite matmiskohaks, kuhu on maetud 13 keisrit. Changling on teistest mausoleumidest erinev, suurejoonelisem ja uhkem, sinna on maetud keiser Zhuli ja tema keisrinna. Ülejäänud 12 keisri matmispaigad asuvad ümber Changlingi. Changlingi juurde viib vaimude tee, mis on ääristatud erinevate loomade kiviskulptuuridega. Meie sõidame sellest bussiga mööda ning vaatame neid suurepäraseid kujusid piltidelt.

Changlingi pindala on 1956 ruutmeetrit, seal on 32 suurt sammast, kõrgemad neist 14 m. See on unikaalne kampripuust ehitis, mille lage toestavad kuusteist sammast. Laes on värviküllased maalingud ning põrand on kaetud kullast tellistega. Keset hiigelruumi istub keiser oma hiilguses.

Ming Tombs on väga eriline kompleks, terve mäekuru on keisrite viimseks puhkepaigaks. Iga mausoleum on eriline. Kuigi me teisi ei näinud, võib vaid ette kujutada ka nende suursugusust ja unikaalsust. Kui aga arvestada Hiina riigi pikka ajalugu, riigi suurust ja rahvaarvu ning keisri rolli nende valitsemisel, siis on selline suursugusus täiesti asjakohane.

Tempel kus keiser taevaga ühendust pidas
420 aastal ehitatud Pekingi lõunaosas asuv Taevatempel on kuulsaim omasuguste hulgas. Keisrid käisid siin palumas rituaalide keeles head saaki kevadel, vihma suvel ning andsid talvel ohvriande järgmise kevade saagi nimel. Quini dünastia lõpuni 20. sajandi algul tohtis iga-aastaseid palve- ja tänutseremooniaid Taevale läbi viia vaid keiser. Nende tseremooniate tähtsust võib aimata Mingi ja Qingi keisrite ehitatud Taevatempli kompleksi suurejoonelisuse põhjal.

Taevatemplisse viib 360 m pikkune ja 4 m kõrgune kuivamaasild, mille ületamine on nagu hingeline ettevalmistus argiilmast pühadusse. Templikompleksi pindala on 270 ha. Taevatemplis on kõik ringjas ja nelinurkne, mees- ja naisalgeline. Vanas Hiinas peeti Maad tasaseks ja Taevast ümmarguseks, nõnda ümbritseb Maa (müürid) Taevast (templid) ning takistab meil (inimestel) iseseisvalt jõudmast taevasse. Tee viib sinna ainult jumalate abiga, kuid jumalaid tuleb meelitada palvetamisega.

Kogu templikompleksi ja altarite arhitektuur on üles ehitatud numeroloogiale ja arvumaagiale tuginedes. Lisaks kahele nelinurksele müürile on Taevatempli ümber veel ringjas Kajamüür – sosista ükskõik kus müüri ligidal, ikka on su tasemgi hääl kogu Kajamüüril kuulda. Kajamüür on tehtud tellistest ja selle diameeter on 65 m. Kahjuks ei luba turistide hulk kajamüüri toimet täielikult katsetada, kuid Tony plaksud kostsid siiski üsna selgelt.

Altar koosneb kolmest ringist, alumine on 7,5 ja ülemine 3 m diameetriga. Alumine osa sümboliseerib Maad, keskmine inimmaailma ja ülemine Taevast. Seistes altari keskel ja sosistada, tundub hääl palju valjem, kuna see põrkub seintest ja müüridest tagasi.

Hea saagi eest palvetajate hall on ehitatud ilma ühegi naela, tsemendi jm metallist esemeta. Kõik on puidust. Ehitis on 38 m kõrge ja 30 m diameetriga. 28 puidust sammast toetab ehitist ning ka neil on sümboolne tähendus. 4 keskmist sümboliseerivad 4 aastaaega, 12 sisemist 12 kuud ja 12 välimist tervet päeva 2 tunniste intervallidega.

Tänapäeval on taevatempli kompleks populaarne vaba aja veetmise koht. Meie sattusime sinna pühapäeva hommikul. Giidi sõnul koguneb rahvas siia aega veetma just pühapäeva hommikuti, kuid kuna meie sealoleku ajal oli temperatuur vaid mõned kraadid üle nulli ning puhus külm ja lõikav tuul, siis nägime vaid väikest osa sellest, mida muidu näha võiks.

Ent siiski - paar vanemat meest joonistasid suurte pintslitega plaatidele hieroglüüfe – veega. Jõudes rea kirjutamisega lõpule oli algus juba kuivanud. Aga nii jätkub tegevust pikaks ajaks. Hommikuvõimlejaid näha ei olnud – selleks oli ilm tõesti liiga külm. Küll aga mängiti tai chi pesapalli – mängitakse üldjuhul kahekesi, kummalgi mängijal on kaks reketit, millega püütakse pall ning suunatakse trikitades vastasmängijale. Algajad suunavad palli otse tagasi, kogenumatel teeb pall enne tiiru selja tagant või veel mujaltki läbi. Palju inimesi oli kogunenud pika koridori lõunaküljele, kus tuul ei teinud liiga ja päike mõnusalt soojendas. Pikk koridor on 350 m pikk katusealune, mis avaneb lõuna poole ja on justkui loodud pühapäeva hommikupoolikute veetmiseks. Lauldi, tantsiti, mängiti kaarte, näidati mustkunsti, istuti niisama ja nauditi päikest, vaadati teisi ja näidati ennast.

Siiditeki all tuleb magus uni
Siid on Hiina peamisi kaubamärke. Juba siiditee rajamisega sai siid hiinlaste peamiseks ekspordiartikliks. Ühtegi turisti ei lasta Hiinast minema enne, kui ta on siiditööstust rahaliselt toetanud, vabatahtlikult loomulikult. Külastame meiegi üht paljudest siidikeskustest. Tundub, et hiinlastele on kombeks oma tehnoloogiaid turistile esitleda, kuid siiski vaid niipalju, et asja valmimisest aimdus, mitte terviklik ülevaade tekiks. See on omamoodi kaval nipp – kui oled näinud toote valmimise keerukust ja vaeva, ei pea sa hinda enam kõrgeks. Nii ka siin, lisaks siidiussi evolutsiooni tutvustusele demonstreeriti siiditeki valmimise pikka ja keerukat protsessi. Ka meie saime proovida, mis tunne on siidipalli õhukeseks tekikihiks venitada. Kihid on imeõhukesed ning neid on palju, see teebki teki õhuliseks, kuid samas väga soojaks. Teki ostmine muutub lausa kohustuslikuks. Korrus kõrgemal on riidepood, kogu kaup on loomulikult siidist. Piirudume vaid imetlusega ning siirdume allapoole tekki ostma. Hiljem lennuki peale minnes on grupp tekkide järgi selgelt eristatav.

Shoppingul
Hiina raha jaotub kolmeks ühikuks, mitte kaheks nagu meie harjunud oleme. Tõsi küll, kõige väiksemate ühikute eest suurt midagi ei saa. Jüaanid on kümme korda kallimad kui Jiao’d (rahvakeeli maod) ja sada korda kallimad kui fen’id. Metallraha on vähe, seda kasutatakse peamiselt õnnerahana tiikidesse viskamiseks.

Kuigi Pekingis tavapärast vanalinna ei ole, on seal väga lai jalakäijate tänav, mis on palistatud erinevate ostukeskuste ja söögikohtadega. Siin võib näha mitmeid skulptuure ning tänava keskel asuvatel pinkidel armastavad noored niisama aega veeta. Teeme pilte skulptuuride taustal ja täiendame oma kaubavaru 10 jüääniste asjakestega. Tõdeme taas, et kui poes mingi asja vastu huvi tundma hakkad, tuleb see ka ära osta. Hiina tütarlapse on hästi omandanud oskuse teha nii kurvad silmad, et neist lausa kahju hakkab. Jääb mulje, et kui mina seda asjakest ei osta, siis jääb tema millestki olulisest ja suurest ilma, justkui sõltuks tema edasine käekäik, kui mitte elu, just selle asjakese müümisest. Jah, äri teha osatakse, on mida õppida. Kuid põhjamaalaste jaoks on see meeletult tüütu. Samas ei suuda me neile kurbadele silmadele vastu panna ning nii rändabki järjekordne mõttetu nipsasjake kotti ning raha tütarlapsele, kelle silmad seejärel särama löövad.

Siinsamas asub ka uhke toiduturg. Tänavat palistab erinevate söögikaupade rivi. Siin müüakse nii puuvilju, kui ka erinevaid küpsetisi. On tuntud ja tundmatuid asju. On maasikaid suhkrus kui ka küpsetatud skorpione, madusid ja muid loomi. See on omamoodi huvitav vaatepilt, värviline ning elav. Ja kauplemise reeglid on siingi samad, maksad täpselt niipalju kui sa väärt oled. Hiinlane müüb sulle asja sinu väärtuse järgi, mitte kauba hinna järgi. Kui oled hea kaupleja või kauba poolmuidu saada. Ja seda nad naudivad – protsess on oluline, mitte tulemus. Samas kui tulemust ei saavutata ehk kui kaup jääb ostmata, on mõlemal poolel halb tunne.

Külastame ka „vene turgu”. Vene turuks nimetatakse seda vaid seetõttu, et siin käivad venelased odavat kaupa toomas, et seda siis kodumaal kallimalt edasi müüa. Siin võib hakkama saada ka vene keelega. Sellest saadakse aru ja algelisel tasemel ka vastatakse. Siingi kordub sama lugu – kui hetkeks unustad end ja suunad pilgu mingi kauba poole, on müüja sul juba kallal ja keelitab ostma. Ja oh seda kurbust, kui sa seda asja siiski ei taha. Paratamatult ostamegi üsna mitu asjakest. Alustame uue kohvri muretsemisega, sest ostetud kaup tuleb millegagi ju ka kodumaale toimetada. Siit saame omale ka 2008 aasta olümpiamängude T-särgid.

Ooperit, ooperit, me armastame ooperit!
Pekingi ooperit vaatama minnes hoiatati meid, et tegemist ei ole ooperiga klassikalises mõttes. Tõesti, ooperi kategooriasse on sellist lavategevust rakse liigitada. Tegu on millegi teatri, akrobaatika ja muusikali vahepealsega. Näitlejad on laval uhketes kostüümides, teevad kõrgetel puukingadel küllalt keerulisi liigutusi – alates mõõgavõitlusest kuni keerulisemate akrobaatikatrikkideni välja. Lava tagant kostub veidi kõrva kriipivat muusikat. Laul kriibib samuti kõrva, kuid seda pole õnneks liialt palju. Laulutekstid on turistide jaoks tõlgitud ning inglise keelne tõlge jookseb lava kõrval tablool. Isegi kui teksti hoolega jälgida, on laval toimuvat raske mõista. Selleks, et süžeest aru saada, peab teadma eellugu.

Juba enne etendust püütakse publiku tähelepanu. Fuajees maalivad näitlejad endale nägusid pähe. Kõik võivad uudistada ning piltegi teha. Saalis lõbustavad publikut teevalajad, kasutades ülipika tilaga veekannu valavad nad vett peadpööritavates poosides. Juba teist korda tõdeme, et teevalamine on Hiinas omaette kunstiliik ning nõuab teatud rituaale.

Rikšadega hutongides
Hutongid on elukvartalid, mis koosnevad kitsaste tänavate võrgustikust halli savikrohviga kaetud elumajade vahel. Tänava poole on poekesed ja söögikohad, süüakse lausa tänaval kükitades. Hoonestus on siin ühekorruseline, kuna keisririigi ajal ei tohtinud Keelatud linnast kõrgemaid maju ehitada. Tänavaid palistavad kõrged müürid ning hoovi pääseb läbi massiivse värava.

Hutongide piirkond tundub meie mõistes agulina, kus väljanägemise järgi peaksid elama üsna kehval järel olevad elanikud. Tänavad on kitsad ja räpased, elamute välimus pole parem. Tegelikult elavad siin keskklassi hiinlased. Välise räpakuse ja viletsuse all on peidus siinse elamise ilud ja võlud – värava taga võib olla kaunis siseõu ja küllalt korralik elamine. Tänavale siseõued tavaliselt ei paista. Õue sisenetakse läbi suure puitvärava, mille kohal olevate põikpalkide arv näitab elanike jõukust. Kahe palgi taga elavad keskmisel järjel olevad asukad, nelja palgiga värav aga tähistab juba kõrgklassi pürgivat elanikku.

Oma tutvumisteekonda hutongide piirkonnas alustasime rikšadel. Meie rikšajuht on noor ja turske hiina noormees. Mõned juhid olid aga väiksed ja kiitsakad, kuid oma tööga said nad suurepäraselt hakkama. Põlvedele laotatakse tekk, kuna väljas on külm. Rikšamees on hoolitsev ja naeratab kenasti.

Külastame üht hiina pensionäride kodu. Vanapaar on lapsed suureks kasvatanud ning veedab aega kahekesi. Nende elamine ei tekita just kadedust. Ruumi on vähe, magamistoas on ruumi kahele voodile, mille vahele on paigutatud teler, ning otsaseina on mahutatud keskmise suurusega riidekapp. Köögis on üsna omapärane ning algeline pliit. Elutuba seevastu on valge ja rõõmus, palju on lilli. Sektsioon seina ääres meenutab nõukogude aega. Akvaariumis ulbivad kilpkonnad, väljas puuris on papagoi ja vöötorav. Õues on ka paar puud, mis praegu olid raagus, kuid kevade poole saabub siia hoovi rohelus. Puude all oli näha tühje potte, ilmselt viljeletakse siin usinalt potipõllumajandust.

Perenaine näeb oma 72 eluaasta juures väga hea välja. Ja kuna nii perenaine kui ka peremees on töötanud riiklikes ettevõtetes, on neile määratud riigi poolt pension, millest nad üsna kenasti ära elavad. Raha jääb ka meelelahutuseks. Samas ei ole proua kunagi Pekingist välja saanud, see on ta unistus, mille täitumist ta loodab. Perenaine on jutukas, kuid peremees hoiab targu eemale, kuid on hiljem hoovi peal nõus naeratades fotograafidele poseerima.

Maoleotis ja skorpionid
Kurikuulsast maoleotisest ja küpsetatud madudest on giid meile rääkinud juba mitu päeva. Kahjuks olla mao pakkumine ära keelatud, kuna usuti et see levitab haigusi. Küll aga õnnestus meil juua ära pits maoleotist. Letil olid suured klaaspurgid, kus ilutses madu täies hiilguses uputatuna kangesse alkoholi. Ja sealtsamast kulbiga seda napsu tõstetigi. Maitses nagu mingi tundmatu alkohoolne jook. Jook pidavat tervisele hea oleme, eriti meestele, kelle potentsile see hästi pidavat mõjuma. Ka naised pidi sellest hea enesetunde saama. Igal juhul halvasti see ei mõjunud, kuid tugevat positiivset efekti nii väikesest kogusest oligi ennatlik loota.

Viimasel õhtul külastame daide restorani. Daid on Lõuna-Hiinas elav vähemusrahvus, keda on veidi üle miljoni – nagu eestlasigi. Restoran oli suur, uhke ja paljude kaunistustega. Laval kanti ette taidluskava, ilmselt oli tegu rahvuslike tantsude ja muusikapaladega. Lõpuks hakkasid daid laval tutvustama erinevaid rahvuslikke mänge, millest osa saama meidki kutsuti. Tänutäheks hea vastuvõtu eest esitasime meiegi mõne rahvusliku lorilaulu.

Õhtu naelaks kujunes aga taldrikutäis skorpione, mis magustoiduna lauale toodi. Peale imetlemist ja pildistamist õnnestus üks neist ka ära süüa. Maitsel polnud viga, õigemini maitset oli üsnagi tagasihoidlikult. Võrrelda võiks seda ehk peipsi tingiga, kuiv ja krõbe. Söömast takistas aga tõrkuv mõistus. Ainuüksi teadmine, et tegu on mürgise skorpioniga ei lase neid rahulikult süüa.

Hiinlase igapäevaelu
Hiinlased elavad üsna kitsukestes tingimustes – pole ka ilme, neid on lihtsalt palju. Külas käiakse harva, kuid omavahel suheldakse palju. Seda tehakse väljas pargipingil. Ka ööelu mõiste on hiinlaste jaoks küllalt uus. Õhtuti väljas hängimise asemel on hiinlase kodus oma pere ringis.

Kui hiina mees naise võtab, siis saab ta pealekauba ka naise vanemad. Hiinlased jäävad pensionile varem kui meie, naised 55-selt, mehed 60-selt. Pensioni makstakse vaid neile, kes on riigiasutustes töötanud. Teised on aga laste ülalpidamisel. Nii peabki mees peale abiellumist lisaks oma vanematele ja naisele, ülal pidama ka naise vanemad. Lapse sünnitamiseks tuleb luba saada ning ühelapsepoliitika tõttu on teise lapse sünd majanduslikult väga kahjulik. Teise lapse sündides jäädakse ilma igasugustest toetusteks, muidu tasuta kooliharidus muutub tasuliseks, samuti arstiabi ja muu eluks vajalik. Võimalik on ka töökohakaotus.

Päevasel ajal tänaval lapsi ei näe, välja arvatud juhul kui tegemist on kooligrupiga, kes on toodud kehakultuuriga tegelema. Sel juhul on neil kõigil ühesugused dressid seljas. Ka koeri on näha vähe. Koerapidamine on kohati kallim lõbu kui lapse kasvatamine. Üle 30cm kõrged koerad on keelatud, koera pidamiseks peab saama loa, see maksab päris palju. Samuti tuleb tasuda koera aastamaks.

Hiinlase keskmine sisetulek on üsna madal, maapiirkondades võib see olla 2000- 3000 jüääni kuus, Pekingis võib see olla 5000 ringis. Paremini tasustatud on näiteks arstid, kelle kuupalk võib ulatuda isegi 10 000 jüäänini. Loomulikult on paremal järjel firmaomanikud. Kodutuid ja kerjuseid praktiliselt ei ole (või on nad osavalt ära peidetud), igale hiinlasele leitakse töö. Nii on riigile kasulikum. Kuid ka siis kui mingil põhjusel tööd ei ole, on riigi poolt eraldatud abirahast võimalik ära elada.

Kui majandilikult pürib Hiina kiirelt kapitalismi, siis avalikud tualetid on pärit sügavast sotsialismist. Valdav osa sellised ühispeldikuid meenutavad veneaegseid raudteejaamade vastavaid „asutusi”, kus oma vajaduste rahuldamiseks end ettevalatud jalajälgedesse seada tuli. Paberit ei olnud ja vesi oli alati külm ning seda ka muidu korralike söögikohtade juures.

Koju
Sõitu kodupoole alustame varahommikul. Et vältida lennule hilinemist ummikute tõttu, alustame väljasõitu hotelli juurest paraja ajavaruga. Lennuki väljumisajaks oli 11.40. Hinges on veidi kurbust – ei tahagi ära minna. Viie päevaga nägime küll palju, kuid nii lühikese ajaga jäi paljugi nägemata, kuulmata ja küsimata.

Lend kulgeb sujuvalt, seekord on lennu pikkuseks kaheksa tundi. Väljas on valge ja selge, maa on näha pea kogu lennu vältel. Ainult Uuralid on end pilvedesse peitnud. Tundub uskumatu, et selline fantastiline reis on reaalsuseks saanud ja veelgi uskumatum on see, et see on nüüd läbi. Reisiseltskond oli tore, grupijuht ja giid fantastilised ning korralduslikule poolele ei ole mitte midagi ette heita. Aitäh Albion reisidele ja aitäh Taivo Koppelile fantastilise elamuse eest!