Gruusia reisikiri (2011)

Gruusia – ehe ja nostalgiline

28.07. – 10.08.2011

Legend räägib, et kui Jumal rahvastele maid jagas, panid grusiinid pidu ning jõid veini ja lasid rasvasel šašlõkil hea maitsta ning kogu selle pummelungi ja hedonismi tulemusel jäid ilma maast. Sama võib juhtuda ka nüüd - grusiinid jäävad tänu halbadele otsustele kogu euro-rongist maha ning on sellega Aafrika riikidega samal pulgal.
Samas võib saatus otsustada muud ning grusiinidele nende oma legendi kohaselt ka kõige parema tuleviku kinkida, sest kui grusiinid olid pidutsemise lõpetanud, hakkas Jumalal neist kahju ning kinkis neile ilusaima lapi maad, mis siin planeedil leidub – maalapi, mida Jumal oli enesele hoidnud.
Gruusiasse mineku mõte oli mu peas istunud juba ammu, aga teoks sai see reis alles nüüd. 2008. aasta suvel Sarajevos ringi jalutades mõtlesin, et see ei olnudki nii ammu kui seal kuulid vihisesid ja süütud inimesed surid. Uskusin tookord siiralt, et sellisel brutaalsel moel ehk enam sõdu ei peeta. Kaks kuud hiljem sõitsid Vene tankid Gruusiasse ja tegid seda jälle.
Gruusia võib uhke olla oma pika ja värvikireva ajaloo üle. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ainuüksi viimase 20 aasta jooksul on sellel maal toimunud kordades rohkem kui mõnes stabiilses heaoluriigis. Kahjuks ei ole viimaste aastakümnete sündmused grusiinidele palju rõõmu toonud, pigem on nende elu kulgenud läbi pisarate ja valu, verd on valatud rohkem kui õiglustunne kannatada suudab.
Kahtlemata on Gruusia suurim aare tema inimesed, kes siiani on suutnud säilitada vanu traditsioone ning kes ei väsi külalistele äärmist külalislahkust osutamast. Kuigi, siit sealt on kuulda, et see väline külalislahkus sisaldab endas varjatud kujul kasuahnust ja silmakirjalikkust.
Räägitakse ka grusiinide kahepalgelisusest. On selge, et iga grusiin peaks vihkama venelast. Enamus on valmis seda ka avalikult tunnistama. Samas on nad aastatuhandeid venelastega külg-külje kõrval elanud ning paratamatult on naabritevahelised suhted veidi soojemad.
Gruusiale mõeldes meenuvad esmalt vein, šašlõkk, mäed, Must meri, rooside revolutsioon ja Stalin. Kuid sellel 4,7 miljonilisel rahval on pakkuda palju enamat. Seda ma avastama läksingi. Ja avastada oli palju, rohkem kui ma oodata oskasin.

Tbilisi
Saabume Tbilisi keset ööd nagu enamus turiste. Piret on meile vastu saatnud taksojuhi, kes meid lahkelt sõidukisse juhatab. Meie lend linna poole võib alata. Lend seepärast, et keset ööd, mil autosid vähe, ei piira kiirust miski. Hiljem saab selgeks, et ka päevasel ajal ei piira kiirust miski.
Esmapilk linnale on vapustav. Suu vajub sõna otseses mõttes lahti kui möödume tuhandete lambikestega valgustatud hoonetest. Pilt on hingematvalt ilus. Olin ka enne kuulnud, et mingil arusaamatul põhjusel kulutab riik tohutuid summasid linna öisele valgustamisele, kuid ma ei kujutanud ette, et see valgustushullus nii suur on. Aga vaadata on ilus. Hommikul ootan põnevusega, et kui tuled kustus ja päike taevas siramas, kas pilt on endiselt nii kaunis. Ei ole. Kaugeltki mitte. Pean tunnistama, et päevane pilt tõi mu kolinal maa peale tagasi. Veedan Tbilisis vaid ühe päeva, aga mulje on nii nukker, et tegelikult ma sinna tagasi ei igatsegi.
Tbilisi on Gruusia suurim linn ning oma 1,5 miljoni elanikuga ka riigi süda. Muuseas „tibil“ tähendab gruusia keeles süda. Oma nime on linn saanud aga sõnast thbili – soe – kuumaveeallikate järgi. Legendi järgi rajati linn selle koha peale just nende allikate tõttu. Linna ehitust alustati 5. sajandil, mil tollane kuningas valis selle koha oma uueks residentsiks. Enne seda asus pealinn Mtskhetas.
Linn asub Kura (Mtkvari) jõe kallastel, arhitektuuripildis on märgata mõjutusi ka idamaadest. Vanalinn oma kitsaste käänuliste tänavate ja kaunistatud rõdudega kannab kergelt keskaegset hõngu. Mulle tundub, et just need puidust pitsnikerdustega rõdud ongi kogu linna suurimad vaatamisväärsused. Kahju vaid, et majad nende küljes kohe kokku kukkuma kipuvad. Tõsi on aga see, et inimesed elavad isegi sellistes majades, mis lausa eluohtlikud tunduvad.
Linna läbiv peatee on nimetatud Shota Rustaveli järgi. Rustaveli oli Gruusia luuletaja (elas 12. – 13. sajandil), kes kirjutas Gruusia rahvuseepose „Kangelane tiigrinahas“. Kuigi Rustaveli elust ei ole palju teada, on ta ilmselgelt leidnud koha iga grusiini südames. Austus tema vastu on suur ning pea kõikide linnade peatänavad on tema järgi nime saanud.
Vanalinnast läbi jalutades ning mööda üsna püstloodis tänavat üles mäenõlvale ronides jõuame Narikala kindlusesse. Väljas on üle 40 kraadi sooja, kuid siit avanev vaade alla vanalinnale on kogu seda higi ja vaeva väärt. Kindluse ajalugu ulatub 4. sajandisse kui siin asus Pärsia tsitadell, tornid ja suurem osa praeguseni säilinud müürist on ehitatud 8. sajandil araablaste poolt. 19. sajandil suutsid kindluses pesitsevad venelased oma laskemoona varud õhku lasta ning koos sellega suure osa kindlusest ning selles asunud kiriku. Praeguseks on sellest alles vaid müürid. Õhku lastud kirik taastati alles 1990. aastal.
Teine Tbilisi sümbol, mis alt linnast kaugele paistab, on Gruusia ema monument. Kuivõrd atraktiivne üks alumiiniumist 20 meetri kõrgune hiidnaine olla saab, jäägu igaühe enda otsustada. Mõõka ühes käes ja veinipokaali teises käes hoidev naine sümboliseerib ilmekalt gruusia iseloomu – ühelt poolt soojalt külalisi tervitav, teiselt poolt kirglikult vaenlase vastu võitlev.
Tbilisi on ka moodne linn, mis peale 20. sajandi paigalseisu nüüd hooga 21. sajandisse tormab. Siin-seal võib näha vägagi huvitava, vahel ka kummalise, arhitektuurilise lahendusega moodsaid ehitisi, millest paljud on valitsushooned. Üheks selliseks on klaaskupliga presidendipalee, mis jõekaldal ilutsedes justkui kogu linnal kiivalt silma peal hoiab. Sealsamas lähedal on tutt-uus jalakäijate sild, mis oma lainelise kilpkonna katusega jätab mulje justkui pärineks see lausa 22. sajandist. Öösel sellel sillal tuled mitte ainult ei põle, vaid seal käib tõeline tulede vaatemäng.

Liiklus
Kui grusiin autorooli istub, siis vasardab tema peas vaid üks mõte – mina olen kõige osavam ja kõige kiirem. Ehk siis master jedit. Ja kujutage siis ette, kui kõik need tuhanded, kes korraga autorooli lastud on, end kuningaks peavad. Linnas on see agressiivne ja ohtlik, maanteel kiire ja ohtlik. Kiirust piiravad märgid küll eksisteerivad, aga need ei kehti. Üsna tavaline on väikesest maanteeäärsest külast 100-ga läbi uhada, isegi siis kui õhtu saabudes kogu külaelu sinnasamasse maantee äärde kolinud on. Lapsed mängivad sulgpalli, vanamemmed istuvad trepil ja koovad sokki, vanataadid istuvad grupiti teepervel, mängivad tamkat ja ajavad tarka juttu. Täiskiirusel mööda lendavad jeebid ei paista neid sugugi heidutavat. Eks inimene harju kõigega.
Mööda sõidetakse igal juhul. Vastutulev auto ei ole piisav põhjus möödasõitu mitte teha, kolm autot mahub alati korraga teele ära. Möödasõit pimedas on elamus omaette. Kui juht otsustab eessõitvast autost mööduda, siis kõigepeale lööb ta peale kaugtuled ning seejärel kihutab pimestatud eessõitjast mööda.
Mingil kummalisel põhjusel püüavad kõik autojuhid sõita mööda telgjoont. Ma ei suuda kuidagi leida selle fenomeni põhjust. Pannakse ju nii kinni kaks sõidurada. Ja kui siis keegi mööda tahab punnida, peab ta signaaliga märku andma. Joone peal sõidetakse siis, kui liiklust vähe (öösel) ja ka siis, kui teed üsna tihedalt täis on.
Satume Batumis raudtee ülesõidukohal rongi ootele. Kiirelt täitub nelja sõidureaga tee autodega nii, et mõlemal pool rongi on tekitatud umbes 6-7 rida. See tähendab kõik sõidavad troppi rongi möödumist ootama. Ja kui rong eest ära läheb, siis hakatakse seda sasipundart närviliselt ja signaali andes lahti harutama.
Omaette suhe on grusiinil turvavööga. Üsna hiljuti muutus turvavöö kasutamine esiistmel kohustuslikuks. Nii panebki grusiin omale esiistmel turvavöö peale, sest muidu võib politsei trahvi teha. Mõned on kinnitanud turvavöö püsivalt ning ise ronivad ülemise rihma alt läbi, seega alumine rihm on pidevalt istme küljes kinni. Kui jõutakse piirkonda, kus politseile vahelejäämist karta ei ole, võetakse vöö kiirelt maha. Tagaistmel ei ole vaja turvavööd kinni panna. Kui püüan seda siiski teha, saan juhi käest noomida. Selgitused, et teen seda enda turvalisuse huvides, ei jõua absoluutselt kohale ning tundub, et tagaistmel turvavöö kasutamine mõjub juhile ilmselge solvanguna. Nii me siis sõidamegi turvavöötamata.
Omaette teadus on autojuhtide omavaheline suhtlemine kasutades kindlalt väljakujunenud signaalide süsteemi. Signaalitades antakse märku kui ollakse teise autojuhi peale tige, kui tahetakse endast märku anda, kui manitsetakse ettevaatlikkusele, kui lihtsalt tervitatakse jne. Paraku ei suuda ma selle lühikese aja jooksul seda morset selgeks õppida.
Kui teel on lehm, ja seda juhtub väga tihti, siis üldjuhul kiirust ei vähendata. Grusiinist autojuht teab, et lehm on tuim ja uimane loom, ta ei tee kunagi autojuhi jaoks ootamatuid samme, heal juhul jõuab ta vaid pead keerata. Ja nii on hea lehmaslaalomit sõita. Aga vahel juhtub, et lehm otsustab teed ületada, siis võetakse hoog veidi maha ja hakatakse signaali lastes lehma „edasi puksima“. Mõnes mõttes täidavad lehmad lamava politseiniku funktsiooni, tõsi küll, see toime on väga lünklik.
Veidi keerulisem on lugu teel jalutavate sigade ja hobustega, nemad nii tuimad ei ole ja võivad autojuhi jaoks veidi ootamatult käituda. Kanad ja pardid teepervel suurt ohtu ei kujuta, isegi siis mitte, kui neile kogemata otsa sõita.
Jalakäija tunneb end Gruusia teedel palju ohustatumana kui mistahes lehm. Lehmale grusiin otsa ei sõida – mitte kunagi. Jalakäija selles nii kindel olla ei saa. Pean tunnistama, et minu seni kogetud hullud liikluskultuurid jäävad grusiinide omale alla. Nii abitult ei ole ma end teed ületades varem tundnud. Autojuht eeldab, et jalakäija saab teelt eest ära, isegi siis, kui auto kiirus on nii suur, et jalakäija peaks autolt müksu saamise vältimiseks lihtsalt lendu tõusma. Ei ole vahet, kas ületada teed sebral või suvalises kohas, olukord on sama. Sebrad on teedele joonistatud ilmselt linnapildi mitmekesistamiseks. Need paar korda, mil auto minu teeületamise võimaldamiseks peatub, panevad mu südame ärevalt põksuma – kas tõesti võin ma minna? Need korrad on tõesti haruldased. Suure seljakotiga teed ületada on veidi turvalisem, isegi grusiinist autojuht on inimene ja saab aru, et sellise kandamiga lihtsalt ei saa lendu tõusta. Kohalikud tunduvad oludega aga harjunud olevat. Mitmerealisel teel kasutavad nad ridu eraldavat katkendjoont ohutussaarena ja niimoodi rida realt nad teed ületavadki. Kuidagi kaskadöörlik tundub see kõik, aga enamik grusiine lõpetab tee ületamise elusa ja tervena.
Veidi turvalisem on teed ületada rohelise fooritulega. Aga ka siis pead juba varakult kergelt tõttava sammu sisse võtma, vastasel korral leiad end alles keset teed kui foorist juba punane vastu helendab. See aga tähendab, et autodel süttib roheline ning nad hakkavad hirmsa kiirusega otse sinu suunas kihutama. Järgmine kord sa fooriga ristmikul teed ületades ringi ei vahi vaid, võtad jalad varakult kõhu alt välja. Kuidas vanamemmed ja väikelapsed seda teevad, ei tea.
Lehmana liikluses olla on kõige turvalisem. Lehm on liikluse loomulik osa - teda leidub kõikjal, isegi linnades. Lehmad lükatakse hommikul koduväravast välja, et nad päeva jooksul omale söögipoolist otsiksid. Nii nad siis jalutavad mööda teepervi ja nosivad seda vähest rohtu, mis sealt leida on. Mõni lihtsalt seisab keset teed ja vahib tuima kalapilguga autojuhiga tõtt – no tule tule, mina eest ei liigu. Kui väsimus peale tuleb, siis ta heidab sinnasamasse tee peale pikali ja laseb leiba luusse. Kuigi vaadates nende kondiseid keresid, ei ole neil vist suurt midagi seedida. Shatilis on need vabakäigu lehmad aga palju ilusamad ja priskemad. Kutsun neid hellitavalt „õnnelikeks lehmadeks“.
Koeral ei ole autodega nii kerge toime tulla. Koer ei ole nii püha kui lehm. Juhtun nägema, kuidas koer otse suure veoauto ette jookseb ning temast vaid käkrus tomp järgi jääb.
Veidi teisiti on lood mägedes. Seal on juhid teineteise suhtes väga tähelepanelikud ja mõistvad. Kuna sageli on möödasõit raskendatud ja ohtlik, siis selleks mingeid trikke ei tehta. Kui eessõitev auto on aeglasem, laseb ta esimesel võimlusel kiirema auto mööda. Sageli on vaja ka vastutuleva auto möödalaskmiseks äärmist osavust, sest teed on lihtsalt nii kitsad. Linna- ja tasandiku piirkonnale omast närvilisust ma mägedes ei märka. Signaalide süsteem on veelgi enam välja arenenud.

Kazbegi
Rendime kaheks päevaks auto, ühel päeval sõidame Kazbegisse ning teisel päeval Shatilisse. Mõlemad sihtkohad asuvad Tbilsist põhja suunas peaaegu Vene piiri lähedal. Kazbegisse viib Gruusia sõjatee, ajalooline teekond Gruusiast läbi Kaukaasia Venemaale. Tee viib meid muuhulgas läbi Ananuri ja Pasanauri linnakese, Gudauri suusakuurorti, mööda Jinvali veehoidlast, kus me tagasiteel teeme supluspeatuse.
Esimese peatuse teeme Jvari kiriku juures, mis pärineb 6. sajandist. Pisike kirik on ehitatud kõrgele mäekünkale, kust avaneb vaade iidsele usupealinnale Mtskhetale. Edaspidi panen tähele, et kõik kloostrid ja kirikud on väikesed ning enamik neist ehitatud kuskile kõrgele ja äärmiselt raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Eks ikka selleks, et patulunastus liialt kergelt kätte ei tuleks. Jvari kiriku ajalugu ulatub 4. sajandisse, mil selle koha peal oli puust püha rist. Kaks sajandit hiljem ehitati risti kõrvale lihtne väike kirik. Sajandi lõpus ehitati risti kohale peakirik.
Teel teeme veel peatusi, tee ääres on lihtsalt nii palju huvitavaid asju. Ühes kohas võtame vett keset tühjust maast kerkivast kraanist. Vesi pidi olema tervislik, kuid paraku üsna vastiku lõhnaga. Seejärel peatume rauarikka mineraalvee allika juures. See allikas on vist hiigelsuur, sest siin ei ole tegemist mitte ühe kraaniga, vaid päris suur lahmakas pruuni kivipinda on kaetud voolava veega. Juua seda vett meil siiski ei soovitata. Aga paljajalu selle sees paterdada on päris mõnus. Peatume ka ühe hiiglasliku betoonist vaateplatvormi juures. Ilmselgelt on see monstrum nõukogude aja pärand. Aga mis seal salata, vaade on ju uhke ja joonistused betoonseina pealt püüavad pilku. Kuigi tee on neli tundi pikk, siis igav ei hakka. Oleme ju alles esimest päeva mägedes.
Kazbegi piirkond on tõeline tõmbenumber mägimatkajate jaoks. Piirkonna keskus Stepansminda on väike linn, mis asub 157 kilomeetri kaugusel Tbilisist. Enamus matkajaid peatuvad just siin. Siit paari tunni jalgsimatka kaugusel ja 2200 meetri kõrgusel künka otsas asub 14. sajandist pärit Tsminda Sameba kirik. Linnast kirikuni lähevad õiged mehed jala, veel õigemad paljajalu. Uljamad ja vapramad lähevad ka liustikke uudistama. Meie läheme kiriku juurde autoga. Ka nõukogude inimene ei käinud jala, 1988. aastal ehitasid nõukogude võimud alt linnast üles kirikuni köisraudtee. Kohalikele see aga sugugi ei meeldinud, see rüvetavat nende püha paika ja nad lõhkusid selle peagi ära.
Tee alt linnast kirikuni on üsna vaevaline, isegi autoga. Õnneks on kuiv ja teed ei kata paks muda. Samas on tee nii kitsas, et tihtilugu peab üks auto vastu tulnud auto möödalaskmiseks pikalt tagurdama, et laiemat kohta otsida. Kirik ise ei kujuta endast midagi erilist, kuid tasub siiski vaatamist, kui nii kaugele juba tuldud on. See-eest vaade, mis siit Kazbegi mäele avaneb, on vapustav. Lumine mäetipp näitab end veidi häbelikult pilvetupsude vahelt. Meil veab, ilm on päikseline ja mägi üsna hästi näha. Tavaliselt pidavat siin palju pilvisem ja sombusem olema. Kazbegi mäetipp asub 5047 meetri kõrgusel, tipu vallutamiseks peaks arvestama vähemalt nelja päevaga. Ehk mõni teine kord.
Kazbegist ei suundu me kohe tagasi Tbilisi poole, vaid meie autojuht Valiko pakub, et lähme vaatame üht koske. Sõidame veidi veel põhja poole, üsna Vene piiri lähedale. Peatume väikese kärestikulise jõe ääres. Kõigepealt paneb Valiko kaasaostetud arbuusi „külmkappi“ (pistab selle jõkke) ja siis hakkame koske otsima. Pisike hiiglaslike karuputkede ja väikeste kadakatega palistatud rada muutub üha kitsamaks ja kivisemaks, kuid koske ei paista kusagil. Hakkan vaikselt lootust kaotama, kuid rühin siiski edasi. Ronime üle kivide ja kõõlume kaljurahnu serval. Kuidagi ohtlikuks muutub see rada. Aga visadus viib sihile ja ühtäkki avaneb pilt, mis korvab kogu senise pingutuse. Kõrgelt kaljuveerelt tormab alla veelaviin ja prantsatab mitmekümne meetri sügavusel maha. Mnjaa, päris suur ja kena kosk. Vee mürin on kõrvulukustav ja veepritsmeid on tunda päris kaugele. Meie päev aga jätkub piknikuga, kus me aplalt ja kiirelt hävitame kogu arbuusi. Arbuus on imehea, eks kõht ole tühi ja värske õhk teeb oma töö. Ohkan vaikselt: kurat, see on paradiis!

Kuidas Gruusias ringi liikuda?
Maršutka on Gruusias kõige levinum ühistranspordiliik. Nende pisibussidega saab praktiliselt kõikjale. Maršutkade sõidugraafikud ja väljumiskohad ei ole kuskil kirjas. Kui soovid kuhugi sõita, aga ei tea, kust maršutka väljub, tuleb suu lahti teha ja küsida, soovitavalt mitu korda. Maršutkade esiklaasi taga on ka silt linna nimega, kuhu ta läheb. Paraku meiesugused gruusia alfabeeti ei tunne ja seetõttu ei ole neist siltidest meile mingit kasu. Väljumiskoha selgitamine on suhteliselt lihtne ülesanne. Oluliselt keerulisemaks läheb, kui tahad teada, millal järgmine maršutka väljub. Põhimõtteliselt on neil olemas ka graafikud, kuid need on pigem tinglikud. Rida maršutkasid sõidab tõesti välja kindlatel kellaaegadel, kuid sageli ei sõideta välja enne kui kohad on täis.
Oma esimesed ristsed õige maršutka leidmisel saame Tbilisis Didube bussijaamas kui tahame sealt Borjomi sõita. Bussijaam meenutab pigem sipelgapesa. Ühel pool on ka üks jaamahoone, selle taga rida maršutkasid. Meid kohale sõidutanud taksojuht annab meid üle ühele prouale, kes ilmselt jaamakorraldaja funktsioone täidab. Proua viib meid kättpidi ühe maršutka juurde, millega me Borjomisse saaks, aga paraku oli see täis ja meie peale ei mahu. Uurime, et millal järgmine läheb. Proua laiutab esmalt käsi, siis teatab, et järgmine läheb pool kolm päeval (kell on sel hetkel 9 hommikul). Kas tõesti ühtegi varem ei lähe? Üks härrasmees kõrval aga teab, et üks läheb pool üks, aga selle peale saamiseks peaksime me piletid kassast juba varakult ära ostma. Meie aga ei taha nii kaua oodata ja pinnime prouat edasi. Proua on meist ilmselgelt tüdinud ning liigub pooljoostes ümber jaamahoone justkui meie eest põgeneda üritades. Lõpuks anname alla ja läheme selle täis maršutka juurde tagasi. Ehk keegi siiski teab midagi. Üks mees eemalt viipab meile, et minge üle tee teisele platsile, sealt leiate oma Borjomi maršutka. Vudime kohale ning - ennäe imet! - lähebki Borjomi. Läheb kohe, aga palju abi sellest ei ole, sest ka see on täis. Populaarne koht see Borjomi! Juht soovitab meil siinsamas järgmist oodata, millal see tuleb, ta ei tea. Põhimõtteliselt keegi ei tea. Ootame napid 15 minutit kui uus minibuss kohale vurab. Kas see läheb Borjomi? Juht ei vasta midagi, vaikides haarab ta meilt seljakotid, viskab tagauksest sisse ja peaaegu lükkab meid bussi sisse. Ju siis läheb. Ei lähegi kaua kui maršutka on nii reisijaid kui kaubapakke täis ja sõit võib alata. Siit moraal – ära usu esimest vastajat, küsi kümne erineva inimese käest üle ja ka siis hoia olukorral ise silma peal.
Maršutkaga sõi on omaette elamus. Juhid on erineva kaliibriga, on neid, kes ka oma logisevast pisibussist viimast väljapigistavad, aga on ka veidi rahulikumaid, kes otseselt oma klientide elu ohtu ei pane. Kindel on aga see, et kuigi esmapilgul tundub, et bussis on kohad täis, mahub sinna alati mõni inimene veel. Ka erinevaid kaubapakke saab maršutkaga transportida. Üks kotitäis toorest liha su pingi all ei ole midagi erilist. Aknad on lahti ja lihahaist lendleb kiirelt välja. Kas liha ka peale kohalejõudmist söögikõlblik on, see on juba kauba vastuvõtja mure. Ka katusele saab asju panna. Jalgratta transportimiseks võib bussi katusele kinnitada suure autorehvi ja ratta sinna sisse panna. Ma usun, et vajadusel oleks ka lehm sleppi võetud.
Suuri liinibusse, mis erinevate linnade vahel liiguvad, on näha harva. Põhiliselt suunduvad need Tbilisi poole. Küll aga sõidavad linnaliine suured kollased bussid. Pilet on odav, vaid pool lari. Batumis tuleb bussi peale saamiseks seista tee ääres (põhimõtteliselt võib seista täiesti suvalises kohas) ning õigele bussile peatumiseks märku anda. Mahaminekuks tuleb aga bussijuhile midagi hõigata. Mismoodi see hõige täpsemalt kõlama peab, jääb meil selgeks õppimata. Kui soovime maha minna, teeme selle kaasreisijatele kehakeeles selgeks ning need edastavad vajaliku hõike bussijuhile.
Kutaisis on bussisõit palju loogilisem. Buss peatub peatustes, peale tullakse keskelt ja tagant ning maha minnakse eest. Raha makstakse bussijuhile maha minnes. Piletit selle eest loomulikult ei saa.
Tbilisis õnnestub mul bussis ka jänest sõita. Viimasel päeval, mil mu tervis lõplikult üles öelnud on, on mu ainuke soov rongijaamast lennujaama saada. Liin number 37 on igati sobiv. Pilet jääb juhilt ostmata. Mõningase vaatluse tulemusena saan aru, et peaksin piletiaparaati veidi raha panema ja sealt pileti saama. Paraku ei tundu sel hetkel püsti tõusmine eriti mõistlik olevat. Nii ma siis ilma piletita sõidan. Ühel hetkel tuleb peale kollases keebis piletikontroll. Ma isegi ei tea, mida oma kotist talle otsima asun, aga ju ma siis jätan sellise mulje, et ma piletit otsin ning kontroll liigub juba oma teed. Seekord mul veab. Mis must vahelejäämise korral saanud oleks, ei tea. Arvestades minu tervislikku seisundit, oleksin ehk kergelt pääsenud.
Tbilisis on ka metroo, 2 liini umbes 25 jaamaga. Metroopileti ostmine on üks keerulisemaid ettevõtmisi kogu meie reisi jooksul. Tahame vaid kahte üksikpiletit, aga paraku ei ole see võimalik. Peale mitmekordseid vastastikuseid selgitusi kassas istuva prouaga saame aru, et meil tuleb osta üks magnetkaart (maksab 2 lari) ning sellele omakorda sõidukorrad peale osta. Metroo ise on nagu metroo ikka, ei midagi erilist, kuid ka ei midagi hullu. Ülikuumal päeval (Tbilisis on sel päeval üle 40 kraadi) on metroosõit heaks jahutavaks leevenduseks.
Tbilisist lääne poole saab sõita rongiga. Meie ainus rongisõit Batumist Tbilisisse toimub öösel ja kestab kaheksa tundi. Päeval pidavat see vahemaa oluliselt kiiremini läbitama. Meie Gruusias oleku teisel päeval juhtub Tbilisi külje all ränk rongiõnnetus. Õnneks on rööbastelt maha sõitnud rong kaupa vedamas ning seetõttu inimkannatanuid ei ole. Küll on rongiliiklus häiritud mitmeks päevaks ning õnnetuse õhtuks suleti ka raudtee kõrvalt möödaviiv kiirtee.
Üsna sageli tuleb taksosõidu kasuks otsustada. Taksosid on väga palju, tundub et vähemalt pooled Gruusia mehed on taksojuhi ametit pidamas. Enne taksosse istumist on mõistlik hinnas kokku leppida. Kui soovime Tbilisis bussijaama saada, teatame enesekindlalt taksojuhile, et meie teada on hind 5 lari. Taksojuht arvab, et viiega päris ei saa. Siis teeb ta ettepaneku taksomeeter tööle panna, eks siis ole näha, mis hind on. Kokku tulebki taksomeetri järgi 6 lari ja veidi pudinaid peale. Taksojuht aga lahke mehena ei võta meilt rohkem kui 5 lari.
Taksojuhid on vägagi usinad oma teenust pakkuma. Meile kui ilmselgelt kohalike hulka mitte sulanduvate turistide kõrva kostub pea iga nurga peal taksojuhtide hõikeid. Isegi siis kui sa parasjagu saabud kuhugi on nad kärmelt valmis sind kohe kuhugi edasi toimetama.

Khevsureti ja Shatili
Shatilisse minek tuleb meile mõnevõrra ootamatult. Algselt olime plaaninud selle päeva hoopis Kahhetias veinide seltsis veeta, aga Piret arvas, et seal on meie jaoks liiga palav. Kuna päev põrgukuumuses ei tundunud eriti ahvatlev, siis haarame ootamatult süllelangenud võimalusest ning sõidame Shatilisse. See on nii kauge ja salapärane koht, kuhu isegi Piret sattunud ei olnud. Tavaline turist siia ei satugi, siia oskavad tulla vaid tulihingelised matkajad.
Shatili on Gruusia põhjaosas Tšetseenia piiri ääres asuva Khevsureti piirkonna suurim küla. Sõit sinna kestab kuus tundi, kuigi kilomeetreid on kõigest umbes 160. Tee on kruusane, muutudes üha kitsamaks ja raskesti läbitavamaks. Kusjuures tee on avatud vaid suvel, talvel siia lihtsalt ei pääse. Teekond on äärmiselt vaheldusrikas, sõidame kord kõrgel mäeveerel, siis laskume oru põhja meid pidevalt saatva Pshavis Aragvi jõe kaldale, läbime värviküllaseid mägiaasu, rühime läbi teed ületavatest kosekestest, ületame mäe 2876 meetri kõrguse ülesõidu kaudu. Peaaegu terve tee on mul kerge hirm naha vahel, eriti ärevaks muutun kui autoaknast teeperve asemel vaid sügav kuristik paistab. Autojuht on endiselt uljas, tema jaoks ei ole probleem sõita 70ga kitsukesel mägiteel, kus piiretest vaid und võib näha. Peale sunnitud kummiremondipeatust muutub ta sõidustiil siiski veidi leebemaks. Aga kõik need vaated on kogu seda hingevärinat väärt.
Shatili ajalooline küla on ehitatud 7. ja 13. sajandi vahel. Turiste meelitavad siia mäed ja keskaegne kindlusekompleks, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandite nimekirja. See kindlus ei ole mingi tavaline müür, see meenutab pigem üksteise külge ehitatud ridaelamubokse, kus omal ajal elati ja samal ajal ka valvet peeti. Tegelikult on seda raske kirjeldada, see lihtsalt on nii omanäoline. Kahju vaid, et see kõik hooga lagunema kipub. Nõukogude võimu survel on enamik elanikke siit ümber asunud. Praegu elab siin umbes paarkümmend peret.
Kuigi küla peaks olema harjunud turistidega, ei ole kohalikud oma külaliste peale üldse mõelnud. On ilmselge, et Tbilisist saabuv turist on kohale jõudes väga näljane. Aga süüa ta kuskilt ei saa. Nii ei jää ka meil muud üle kui paluda autojuhil meile kuskilt perest lõuna välja võluda. Seda ta ka teeb. Külaelanikud ise on päris heal järjel. Kuigi elu siin ei ole kerge, eriti talvel, on nad omal ajal tšetšeenidega salakauba äri ajades suured varandused kokku ajanud. Need majad küla pea ainsa tänava ääres näevad välja kõike muud kui lobudikud.

Taksojuhid
Eraldi inimgrupp on taksojuhid. Neid on igasuguseid. Kuna normaalne turist Gruusias ise autoga ringi sõita ei julge, siis tuleb paratamatult taksoteenust kasutada. Sageli tuleb rentida takso terveks päevaks ja siis on taksojuht ühtlasi ka giidi eest.
Meie esimene taksojuht Valiko osutub uljapeast McGayveriks. Tema autol on rool paremal pool. Sõidame temaga kaks päeva. Esimesel päeval Kazbegisse viib ta meid ühe kose juurde, kuhu jõudmiseks tuleb veidi ronida. 60-aastane Valiko hüpleb kividel nagu noor gasell. Tema füüsiline võimekus on hämmastav. Ta ise on sellest väga hästi teadlik ja kiitleb oma hea vormiga igal võimalikul juhul. Tagasiteel jääb auto äkki seisma ning Valiko muutub murelikuks. Piilub kapoti alla ning peab telefonitsi pika kõne maha. Peale mõningast kapoti all „pumpamist“ auto siiski käivitub. Ah, mingi jama filtriga.
Järgmisel päeval sõidame Shatilisse. Oleme sõitnud umbes 2 tundi kui üks akende kinnitustest järgi annab ja klaas kolisema hakkab. Akna kinnituskohast on kruvi suure põrutamise peale jalga lasknud. Valiko on leidlik, toob kotist nöörijupi, seob sellesse sõlme ning lükkab väljapoolt nööriotsad sisse, kus need kinni seob. Ja nii seisab ka aken kinni ega kolise enam nii hirmsasti. Umbes 2 tunni pärast mägedes peab Valiko auto kinni ja hakkab murelikult esirehvi uurima. Sisiseb. Auk on sees! Veega rehvi kastes teeb ta kiirelt kindlaks augu asukoha. Seejärel võtab ta kotist tüki nätsu! ja paneb selle augule. See ei ole mingi tavaline näts, vaid ikka spetsiaalne, põletavalt oranži värvi. Valiko pumpab kummi täis ja sõit võib jätkuda. Olen veidi aega skeptiline, kas see näts ikka vastu peab. Peab küll, kuni õhtuni on rehv korraliku rõhu all ja muretsemiseks ei ole põhjust.
Valiko sõidustiil on grusiinile omaselt kiire. Vahel ka ülikiire. Algul on kõhe, kuid teise päeva lõpuks suudan end juba täiesti lõdvaks lasta. Päeva lõpus viskab Valiko nalja, kas me ikka märkasime, et tema on kõige kiirem autojuht. Ei olnud naljakas.
Borjomist leiame taksojuht Davidi, kes meiega Vardziasse sõidab. David on samuti kuuekümnendates, kuid üsna heas vormis mees. Tundub, et enamus taksojuhte ongi vanemad mehed. Ta suhtleb vabalt vene keeles, kiidab eestlasi ja sealhulgas meid. Kuigi turvavööd tagaistmel ta kinni panna ei luba, polnud sellest suurt hullu, sest ka sõidustiil on tal pisut tagasihoidlikum. Tagasiteel tutvustab ta meile oma muusikamaitset. Kuigi me palume tal mängida pigem kohalikku muusikat, paneb ta ikkagi lõpuks peale „amerikanskaja musõka“. Tema lemmiklaul on Europe’ esituses Final Countdown. Loomulikult ei tea David midagi sellest, et Europe on Rootsi bänd, samuti ei ole tal aimugi, millest lauldakse. Aga muusika on hea. Kiidame muudkui takka ja tegelikult on täitsa tore veidi nostalgitseda. Meie kaasreisijad Rootsist on eriti meelitatud. Peale vahepeatust Akhaltsikhes rokime kõik koos. Linn jääb seljataha ning muusika keeratakse põhja. David vajutab gaasi ja meie röögime neljakesi täiest kõrist: final countdown. Ja kõik on õnnelikud. Viimase peatuse ajal kamandab David meid endaga koos pildile, ühe pildi peal tema ja eestlased, teise peal tema ja rootslased. Aga pilti tahab ta ka endale. Paraku ei saa ma talle seda kohe anda, sestap kirjutan üles tema postiaadressi ja luban pildid saata.
Mestiast Ushgulisse viib meid neljakümnendates aastates taksojuht, kelle nime ma paraku ei tea. Tema ei kuulu nende toredate ja meeldivate vanemate härrasmeeste hulka. Tema on dressipükstes ja maikas jorss, kes tüdrukutele põllult lilli korjab (paraku kuivavad lilled autopõrandal enne ära kui need tuppa vaasi jõuavad). Ta püüab hoolitsevalt käituda, kuid see hoolitsus on ebameeldivalt pealetükkiv. Tema viskab prügi jõkke ja peab sellist käitumist absoluutselt normaalseks.

Borjomi
Borjomi on kuulus, kuna sealt tuleb Borjomi vesi. Linn ise ei ole just eriti suur vaatamisväärsus. Ära tuleb käia Mineraalveepargis ja kui aega on, siis ka sealsamas kõrval Haragauli rahvuspargis. Meil nii palju aega ei ole, seega piirdume Mineraalveepargiga.
Saabume maršutkaga, kohalik bussijaam on ootuspäraselt tagasihoidlik. Kuna meil öömaja broneeritud ei ole, seame sammud turismiinfopunkti. LP on kenasti kirjeldanud, kust me vajaliku klaasmaja leiame, astume sisse ja kurdame muret. Abivalmis meesterahvas leiab meile kiirelt öömaja ja peagi on Leo rohelise Nivaga meid valmis kohale viima. See Niva on tõeline nõukogudeaegne relikt. Väljast pole viga, aga kui sisse istud, tekib kohe vastupandamatu soov välja tormata. Esiistmetel on turvavöö olemas, aga kinnitada seda kuskile ei ole. Leo seletab, et kinnitamist ei olegi vaja, heida vöö ümber ja politsei jaoks piisab sellest täiesti. Käigud ei lähe hästi sisse, aga kui ei saa jõuga, saab nõuga. Mäest üles sõites on tunne nagu istuks päevinäinud eesli seljas, kes oma viimsete hingetõmmete saatel koju puhkama püüab jõuda. Õnneks on sõit lühike ja juba saadabki alati rõõmsameelne Leo meid uksest sisse. Sellesama Nivaga saaksime ka Vardziasse kui me vaid sooviksime. Me ei soovi.
Borjomi linn oma ligi kümnetuhande elanikuga on turistide hulgas üsna populaarne. Pean mainima, et rahvaarvu kohta Gruusia linnades annavad eri allikad eri andmeid, mistõttu numbrid on tinglikud. Nagu mainitud teatakse linna eelkõige mineraalvee tõttu. Vähem teatakse ehk seda, et Borjomi oli koos kõrvalasuva Bakurianiga 2014. aasta taliolümpiamängude kandidaatlinn, kuid langes konkurentsist 2006. aastal, mil ROK ei valinud teda järgmisse ringi.
Linnas jalutades on tunda, et linna hiilgeajad on jäänud paarikümne aasta taha. Peatänavat palistavad veidi lagunenud isepäratud majad, mille treppidel ja keldrikorrustel kaubeldakse kõikvõimaliku kraamiga. Otsime kohta, kus süüa, aga ei leia. Lõpuks läheme teisele poole jõge, kust leiame ühe keldrirestorani. Pugime end kurguni hinkalisid täis ja seame sammud mineraalveepargi poole. Enne piletiga parki on piletita park, mis on täis laste mänguautosid, suhkruvati ja popkorni masinaid ja muud sellist, mis meie kandis juba 15 aastat tagasi vaikselt varjusurma langes. Tegelikult oli päris põnev üle tüki aja oma silmaga vurisevat suhkruvatimasinat näha.
Vahetult enne pargiväravaid viib väike sild üle jõe ning seal saab igaüks täiesti tasuta kaasavõetud pudeli pesuehtsat Borjomi vett täis lasta. Borjomi on vulkaanilise päritoluga loodulik mineraalvesi, mis surutakse süsihappe gaasi tekkimise tulemusena maapinnale 8-10 kilomeetri sügavuselt. Vesi on rikastatud 60 erineva mineraalainega. Jõe kohal puuris olevas torust tulev vesi maitseb peaaegu nagu pudelivesi, kuid lõhnab veidi intensiivsemalt. Imestan, et maa seest tulev looduslik vesi võib juba gaseeritud olla.
Pilet mineraalveeparki maksab pool lari. Sissepääsuväravad on kullast (väravatel on grusiini jaoks mingi eriline tähendus – maja võib olla, värav peab olema). Park kulgeb piki orgu. Valdavalt on siin mõeldud lastele, suurema osa pargist katavad lastele mõeldud atraktsioonid. Kuskilt on meile kõrvu jäänud, et siin pargis on bassein, milles ehtsas Borjomi vees supelda saab. Uurime, kus see on, meid juhatatakse üha sügavamasse metsa: minge piki jõge umbes 2 kilomeetrit edasi. Keegi teab lisada, et kuigi basseini on hiljuti puhastatud, ei ole see suurem asi (parem on meid, lääne turiste, enne vaimselt ette valmistada).
Leiamegi basseini. See on umbes 5 x 5 meetrine suur rohelise vee ja kohalikega täidetud kuubik. Esimene reaktsioon on, et ei, sinna sisse me ei lähe. Aga siiski, see on ehk me ainuke võimalus sulistada pesueht Borjomi vees….. Ajame ujukad selga ja libistame end ettevaatlikult vette. Laudpõrand on ulmeliselt libe, vees ulbivad ringi mingid mustad tükikesed. Ja kohalikud jõllitavad meid nagu tulnukaid. Basseiniümbrust katab paks prahikiht. Siin muruplatsil on ennelõunal hea pikniku pidada, pealelõunal on juba prahivaba ruumi raske leida.
Tagasi pargiväravate poole jalutades kisub juba hämaraks ja mets meie ümber muutub müstiliselt muinasjutuliseks. Ootan ärevusega, millal mõne puu tagant mõni troll või päkapikk välja hüppab. Kahjuks ei hüppa põõsast välja keegi, põõsas teevad kohalikud lõket. Jajah, lõket lahtise leegiga otse puude ja põõsaste all. Kus on kohaliku tuletõrjeseltsi silmad!
Veel enne pimeda saabumist põrutame köisraudteega üles, naudime vaadet ning sööme õhtust. Menüüsse kuulub kohustuslikult Borjomi vesi. Lisaks võtan kanašašlõki, mis maitseb imehästi.
Teisel õhtul õhtustame pargi ainsas restoranis, mille üks pool on kohandatud vabaõhu diskosaaliks. Seame end veidi vaiksemasse nurka ning tellime lisaks söögile ka cha-cha, kohaliku vägijoogi. Eeldan, et see tuuakse esimesena ja et see on külm, kuid ma eksin. Kuigi tellimus võetakse meilt kenasti vastu, ilmuvad söögid-joogid lauale kummalises järjekorras. Esimesed on oma söögi juba lõpetanud kui viimase roog lauale tuuakse. Vägijoogi saame lõpupoole ja see on üsna soe.

Eestlasena Gruusias
Eestlasi grusiinid armastavad, eriti vanemad inimesed. Neil on pribaltika’ga seoses head mälestused. Paljud on käinud ka Tallinnas, ööbinud Viru hotellis ja jalutanud vanalinnas. Eestlastega on neil eriline side, me olevat neile lausa vennad. Sõna „bratja“ kuulsime enda kohta korduvalt. Vahel tuleb eestlaseks olek ka majanduslikus plaanis kasuks. Nimelt õnnestub meil tänu oma päritolule teha väga hea taksodiil. Kui algselt hinda küsime, siis käärid nende ja meie pakutava hinna vahel olid päris suured. Kui aga selgub, et oleme Eestist, muutub meie poolt algselt pakutud välgukiirusel igati sobivaks.
Uurin meie taksojuhilt, kes meid Vardziasse viib, et miks see side grusiinide ja eestlaste vahel nii soe on? Oleme ju nii erinevad nii kultuurilt kui temperamendilt ja elame teineteisest nii kaugel. Tema seletab, et kui grusiin ja eestlane sõprussidemed loovad, siis see kestab kogu elu. See side on hingeline ja mingil kummalisel kombel me mõistame teineteist. Venelastega nii ei saa, nemad tulevad ja lähevad.
Eestlasena Gruusias on ka raske kohalike sekka sulanduda. Minu erakordselt valge nahk ja blond pea annab ilmselgelt märku, et minu näol ei ole tegu kohalikuga. Harjumatult suur on meeste tähelepanu. Käime mõned korrad lühikestes pükstes ja paneme tähele, et meeste pilgud on kahtlaselt madalale suunatud. Kord lähen ühe vanemapoolse mehe käest teed küsima, tema tõstab pilgu (väga aeglaselt) ülespoole alles siis, kui ma oma küsimuse juba lõpetanud olen. Seni oli pilk suunatud loomulikult mu jalgadele. Mulle jääb vist elu lõpuni meelde hetk, mil näen end kõrval seisva politseiauto kõrvalistuja akent vaikselt alla rullumas ning sealt ilmub välja suur päevitunud ja higist leemendav nägu, suu kõrvuni peas. No ei olnud kõige meeldivam hetk.
Kui meeste ülearune tähelepanu välja arvata, siis tunneb eestlane end Gruusias imehästi. Teda austatakse, armastatakse ja võetakse vastu äärmise külalislahkusega. Eestlane Gruusias olla on hea, vahest ehk isegi parem kui Eestis.

Vardzia
Vardzia koobaslinn asub Borjomist paari tunni sõidu kaugusel lõunas Erusheli mäe küljel Mtkvari jõe vasakul kaldal. Linn rajati juba 1185. aastal kuninganna Tamara poolt.
Gruusia äärmiselt maskuliinses ühiskonnas on kuninganna Tamara olnud erandlik ja erakordne naine. Ta sai troonile juba 18-aastaselt ning teda on peetud suurimaks Gruusia valitsejaks. Kohalikus keeles kutsuti teda „kuningaks“, kuna tema isal kuningas George III-ndal ei olnud meessoost järeltulijat. Vähe sellest, et ta naisena seda meeste ühiskonda ohjas, lahutas seesama kuninganna oma esimese abielu juba 12. sajandil.
Enne kui Tamara kloostri rajas, ehitas tema isa, kuningas Giorgi III siia linnuse. Legendi järgi andis Tamara, olles alles laps, sellele kohale nime. Isa võttis ta jahile kaasa. Ühel hetkel oli ta jahiliste silmist kadunud ning kui nad teda hõikasid vastas ta koopast „Ak var dzia“ (ma olen siin, onu).
Vardzia koobaslinn ehitati kloostriks, see koosnes enam kui kuuest tuhandest „korterist“. Nagu tõelises linnas ikka, oli ka siin kirik, troonisaal, veinikeldrid, keeruka niisutussüsteemiga varustatud aiamaa ja muu eluks vajalik. Inimesed elasid kaljude sisse õõnestatud kitsastes eluruumides kokku 13-l korrusel. Ainuke ligipääs linna oli hästivarjatud tunneli kaudu Mtkvari jõe äärest. Kahjuks purustas suur maavärin 13. sajandil ligi kaks kolmandikku linnast ning hiljem lõpetasid pärslaste rünnakud linnas kloostri tegevuse lõplikult. Praegu voorib siia turiste bussitäite kaupa. Meie saabume kella 11 paiku ning tundub, et oleme esimeste hulgas. Ronimine koobasteni on üsna vaevarikas. Raskemaks teeb selle lõõskav päike. Üleval on hea põigata sisse igasse koopasse, kus õhk veidi jahedam on. Väljas mäejalamil on tunne justkui oleksin praepannil. Praegu on koobaslinnas alles umbes kolmsada koobaskorterit ning paar tunnelit. Osa ala on suletud, eemalt on näha, et seal elavad ka praegu mõned mungad. Üks neist veedab aega terrassil ja vestleb innukalt mobiiliga. Tehnika on jõudnud ka siia.
Tagasiteel peatume muuhulgas ka Khertvisi kindluse juures. Kindlus on otse tee ääres ja väljast väga atraktiivne. Isegi Gruusia lipp lehvib üleval tornis. Ronime ülespoole, algul teevad meie ronimise raskemaks lehmakoogid, veidi hiljem lehmad ise. Ainus sissepääs kindluse müüride vahale on blokeeritud lõputult väljavoorivate lehmade poolt. Mnjah, selles kindluses käib vilgas elu, lehmad on leidnud endale mõnusa ja jaheda pelgupaiga ning osa neist on kolinud lausa siseruumidesse. Ühel hetkel lehmade väljavool siiski lakkab ning kasutades hetkelist pausi, lippame kiirelt sisse. Sees paraku midagi huvitavat enam ei ole.
Khertvisi kindlus pärineb 10. – 14. sajandist. Kuninganna Tamara on ka selle kindlusega seotud. Nimelt olla ta välja kuulutanud võistluse, kes suudab ehitada parima torni. Omavahel võistlesid kogenud kivimeister ja õpipoiss. Võitis praktikant ning meister hüppas tornist alla ning suri tema vööl asunud noaga läbistatuna. Kindluse idamüüri juurest viisid kaks tunnelit alla jõe äärde. Ühe tunneli kaudu varustati kindluse elanikke veega, teise kaudu peeti välismaailmaga sidet.

Eestlased Gruusias
Meie Gruusia reis sai paljuski teoks just tänu ühele Gruusias elavale eestlasele. Piret on mu endine kolleeg ning ta töötab juba kolmandat aastat EUMMi peakontoris Tbilisis. EUMM on Euroopa Liidu vaatlusmissioon, mille eesmärgiks on jälgida 2008. aasta augustisõja osaliste tegevust, et see vastaks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel sõlmitud kokkuleppe tingimustele.
Piret osutas meile suurt abi nii reisi ettevalmistamisel kui ka kohapeal. Nautisime tema külalislahkust kolmel esimesel päeval. Meie rõõmuks tegi ta meiega kaasa kaks fantastilist ühepäevasõitu mägedesse.
Zugdidis pakkus meile peavarju Margus, kes on EUMMI missioonil alates selle aasta algusest. Tema ja Ülar valgustasid meid ühes Zugdidi parimas restoranis, millega nad tegelevad. Kui tavaliselt piirivalvurid teevad kõik, et inimesed illegaalselt üle piiri ei saaks, siis nemad pigem vaatavad, et üle piiri liikuvaid inimesi keegi liialt ei takistaks. EUMMi Zugdidi kontori tegevuspiirkonnaks on eelkõige Gruusia Abhaasia kontrolljoon. Neil endil Abhaasiasse minna lubatud ei ole, küll aga oleksime meie võinud sinna minna. Oleks tulnud ületada piir ainukesest ametlikust piiriületuskohast Rukhi piiripunktis, seejärel oleksime pidanud minema Suhhumisse ja veidi raha maksma ning siis oleksime saanud ka tagasi, loodetavasti. Jätame seekord siiski minemata.
Rukhi piiripunkti me ise ei näinud, kuid Marguse näidatud pildi pealt terendas vastu meile juba tuttav püstoliskulptuur. Pean tunnistama, et see on üks koledamaid skulptuure, mida näinud olen. Seda püstolit tutvustas meile rootslane Åke kui me koos Borjomis aega veetsime. Tema selgitas, et selle skulptuuri autor on rootslane ning selle koopiad on mitmel pool maailmas. Åke eesmärk on need koopiad kõik üles pildistada ja ainuüksi sellel eesmärgil lasi ta end taksojuhil Rukhi silla juurde viia.
Sovieti ajal oli pea igale eestlasele teada, et kuskil Gruusias on vähemalt kolm eesti küla: Salme, Sulevi ja Estonia (Estonka). Kõik need kolm asuvad praeguse Abhaasia territooriumil. Andmed külade praeguse saatuse kohta on vastuolulised. Salme külast olevat enamik eestlasi juba 1992. aastal tagasi koju pöördunud ning küla olevat abhaaside initsiatiivil ümber nimetatud kõrvalasuva jõe järgi Psou külaks. Estonia külas elavat vaid kümmekond eesti peret ning küla olevat ümber nimetatud Dopuket’iks. Palju praegu Abhaasias eestlasi elab, ei tea vist keegi.

Kutaisi
Kuitaisisse saabume maršutkaga ning kuna päev on veel noor, otsustame teha seal paaritunnise peatuse enne kui oma teekonna Zugdidi poole jätkame. Kutaisi on ligi kahesaja tuhande elanikuga Gruusia suuruselt teine linn, mis asub Rioni jõe kallastel. Esimesed andmed Kutaisi asustusest pärinevad juba mõnda aega enne Kristust. Enne Gruusia iseseisvumist 1991. aastal oli Kutaisi oluline tööstuslinn. Peale iseseisvumisejärgset majanduskrahhi olid paljud linnaelanikud sunnitud tööd otsima välismaalt. Praegu on linn endiselt väga oluline haridus- ja teaduskeskus, siin asub 12. sajandil kuningas David IV poolt rajatud Gelati Teaduste Akadeemia. Peamiseks vaatamisväärsuseks on katoliku Bagrati Katedraali varemed, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Katedraali ehitas kuningas Bagrat III 11. sajandil. Praegu on katedraal varemetes, kuid konserveerimise ja restaureerimise töö käivad siin juba 1954. aastast. Igal juhul on võetud eesmärgiks katedraal täies ulatuses taastada.
Kuna Katedraal asub kõrgel künka otsas, siis otsime kohta, kust saaks alla linnale head vaadet nautida. Ronime mööda müürivaremeid. Need on rohtu kasvanud ja igas normaalses riigis oleks neil ronimine ammu ära keelatud. Siin aga ei keela meid keegi. Paraku ei leia me ka head vaadet. Ainuke tore objekt on kaev katedraali ees platsil.
Tuleme tagasi alla linna. Läbime Lermontovi tänava ümbruses asuva turu, mis ei erine palju teistes samalaadsetest ja seame sammud juudi linnaosa poole. Teel märkame nelja meest mingit lauamängu mängimas. Tahaks pilti teha, aga hästi ei julge. Lõpuks küsime pildi tegemiseks luba. Üks vanem härrasmees muutub selle peale silmnähtavalt elevamaks, haarab taskust rätiku ning pühib otsaesiselt liigse higi ning pöörab end naeratades kaamera poole. Ka ülejäänud seltskond tunneb end ilmselgelt meelitatuna. Teeme klõpsu ära ja liigume edasi. Veidi aja pärast kuuleme, et keegi hõikab selja taga „devuski, devuski“. Vaatame tagasi ning seal viipab seesama edev vanahärra käega ja kutsub tagasi. Kui tagasi jõuame, siis kamandatakse meid koos sellesama härrasmehega ühe pildi peale. Lääne turistide pildi peale on ju ikka tore sattuda, mine tea, mis kasu see tulevikus tuua võib.
Juudi kvartal on päris huvitav, majad on silmnähtavalt paremas korras kui keskmised Gruusia elamud. Taas püüavad pilku rõdud, eriti üks piklik rõdu, mis ulatub majast kaugele eemale ning on oma kümmekond meetrit pikk. Kõigele muule lisaks on sinna asetatud kummist bassein, et oleks kust kuumal päeval jahutust leida. Meie eesmärk on leida üles sünagoog, aga see ei taha õnnestuda. Ühel hetkel muutume päris nõutuks ja ju see meie nägudes ka peegeldub. Paar tädi astuvad ligi ja üritavad aru saada, kuhu me minna tahame. Seletame. Ma ei tea, kas nad ka tegelikult aru said, mida me tahame, aga igatahes hakkasid nad meid enesekindlalt suunama sinna, kust me just tulime. Sünagoog jäi meil leidmata.
Kutaisi keskväljaku lähedal pargis märkame seitset kloonitud vanameest. Jah just, kloonitud. Tagantvaates on kõik seitse end purskkaevu kõrvale pingile sättinud härrasmeest ühesugused – kõigi valged pead kergelt kiilanevad. Naisi niimoodi kambas istumas ei näe, ainult meestel, eriti vanematel meestel, on selleks aega.

Politsei
Politsei on Gruusias äärmiselt nähtav. Sireentulede vilkudes ringi sõitvad politseiautod ei ole sealses linnapildis mingi haruldus. Meie jaoks nii harjumatu käitumine olla olnud Šaakašvili korraldus. Politsei peab olema rohkem nähtav, mitte end põõsas peitma. Mulle teeb kangesti nalja kui aeg-ajalt keegi politseiautost ruupori abil mingeid korraldusi jagab. Kuna ma aru ei saa, mis käske jagatakse, nimetan nad kiirelt haukuvateks politseinikeks.
Linnas on lisaks sinistele mundritele igal pool näha ka rohelistes vormides korravalvureid – security service. Igas pargis, iga kohviku juures on mees valvel. Ka rongijaamas ja metroos. Rongijaamas pilti tehes kukuvad korraga kaks mundris meest vehkima, et pilti ei tohi teha. Vabandan ja hiilin ruttu eemale kohvikusse. Õnneks mingisuguseid sanktsioone ei järgne. Metroos, kui pilti tegema hakkame, hüppab korraga ligi neli mundrimeest. Pilti teha ei tohi! Küsimuse peale, miks, vastab üks – ma ei tea, miks, aga ma tean, et ei tohi. Aus vastus vähemalt.
Šaakašvili on politseis hulganisti reforme läbi viinud, üsna varsti peale ametisse asumist vallandas ta 80% vanast kaadrist ning võttis uued, noored ja rikkumata mehed tööle. Kõik peab olema läbipaistev. Milles see läbipaistvus seisneb? Ehk selles, et kõik uued politseimajad on üleni klaasist, nii et kogu tegevus majas on ka tänavale kenasti nähtav. Liiklust ohjata politsei eriti ei püüa, või kui, siis need püüdlused ei ole eriti vilja kandnud.
Tegelikult on politseisüsteem kardinaalselt muutunud, eriti kui seda võrrelda nõukogude-aegse miilitsamentaliteediga. Müts kuklas, suitsukoni nätsutavaid ja autokapotil lösutavaid mundrimehi ei näe kuskil. Suurimad muutused on toimunud viimase kuue aasta jooksul. Usaldus politsei vastu on tohutult tõusnud, viimastel andmetel usaldab politseid koguni 87% küsitletutest. Võrdluseks – presidendi institutsiooni usaldab 57% ja valitsust 56%.
Kuidas seda siis ikkagi tehti? Kohe peale ametisse asumist, vallandas Šaakašvili kõik politseijuhid ning esitas ultimaatumi: kui altkäemaksu võtmine teedel ei kao nädala jooksul, vallandab ta kõik politseinikud. Esimesed kuud olid tööle jäänud politseinikele karmid, neid pildistati varjatud kaameratega ja kui nad jäid vahele altkäemaksu võtmisega, saadeti nad 10 aastaks vangi. Ja nii lastigi juba esimesel päeval viisteist tuhat politseinikku lahti, sama juhtus nii mõnelgi järgnevad päeval. See aga tähendas, et Gruusia elas pea kolm kuud ilma liikluspolitseiniketa. Aga eesmärk pühendab abinõu ja tulemus on imetlust leidnud ka Läänes. Paraku ei viidud samalaadseid reforme läbi kriminaalpolitsei hulgas ning seal ei olevat palju muutunud.

Zugdidi
Juba maršutkaga Kutaisist Zugdidisse sõites saabub mu hinge teatud rahu. Tee on hea, me sõidame lauskmaal ja süda ei lähe pahaks, juht ei panegi hullu ja tee ääri palistab villade allee. Pilt oli kardinaalselt muutunud. Tõepoolest tee äär on täis kahekordseid hiigeleramuid, mis näevad kohati vägagi ilusad välja. Enamik on varustatud hiigelterrassiga, millel viib lai välistrepp. Paljudes aedades on ka teine, mitte oluliselt väiksem maja. Tundub, et oleme sattunud Gruusia rikaste piirkonda. Ka Zugdidisse sisse sõites märkan, et midagi on teistmoodi. Linn on puhas ja igal pool on prügikastid!
Linn ise ei ole suur, veidi väiksem kui Tartu. Zugdidi tähendab tõlkes „suur küngas“. Küngast ennast näha ei ole, aga ehk on nime päritolu seotud asjaoluga, et linn asub veidi rohkem kui 100 meetri kõrgusel üle merepinna. Igal juhul pidavat siin tõeliselt subtroopiline kliima olema. Ümbruskaudsed mäed suruvad kuuma õhu ja ka pilved siia alla kokku ja nii siin siis ongi – kuum ja väga niiske. Sajab tihti. See on aga ideaalne kliima igasuguste köögi-, puu- ja juurviljade kasvuks. Ka Marguse aias kasvavad virsikud, sidrunid, kiivid, mais, pirnidest ja õuntest rääkimata.
Linna peatänav on nimetatud Gruusia esimese presidendi Zviad Gamsahhurdia järgi. Gamsahhurdia, dissident, teadlane ja kirjanik oli esimene demokraatlikult valitud president Gruusias. 1993. aastal moodustas ta just Zugdidisse nö eksiilvalitsuse ning juhtis võitlust Zevarnadze jõudude vastu. Gamsahhurdia hukkus Zugdidis 1993. aasta viimasel päeval segastel asjaoludel. Ei ole teada, kas ta sooritas enesetapu või hukkasid ta Vene väed. 2004. aasta rehabiliteeris Šaakašvili Gamsahhurdia ning kuulutas ta suureks riigimeheks ja kangelaseks.
Zugdidi suurim (kui mitte ainuke) vaatamisväärsus on Dadiani palee (ehitatud 17.-19. sajandil), kus asub ka muuseum. Ma ei ole küll eriline muuseumide huviline, aga see muuseum on tõesti huvitav. Kahju ainult, et muuseumiprouad meil nii kiivalt silma peal hoiavad ja oma tumma kohalolekuga pidevalt märku annavad, et aeg on lõpetada. Olime muuseumi sisenenud nö viimasel minutil ja tädidel on aeg koju minna. Muuseumi suurimaks vaatamisväärsuseks on üks kolmest Napoleoni pronksist surimaskist.
Jalutame ka botaanikaaias, mille eest pole ammu keegi hoolt kandnud ja turul, mis ei erine palju Balti jaama turust. Kui teel rongijaama jõge ületame, seisatame sillal ehmatusega – vette kogunenud praht ja prügi ei jäta palju ruumi voolavale veele. Ja hais on hingemattev. Meenub vahejuhtum Ushgulis, kus taksojuht karbitäie prügi lihtsalt jõkke viskab, selgitades, et siin teevad kõik nii ja küll jõgi selle minema viib. Viib jah, aga kuhugi jääb see ju lõpuks pidama.
Mulle tundub, et see linn on veidi nagu kahestunud. Ühelt poolt valitseb siin harmoonia ja rahu, siin on vaikne ja suhteliselt läänelik eramajade piirkond, kus jalutades on hea ja turvaline tunne. Teiselt poolt on siin tunda lähiajaloo sõjalistest segadustest põhjustatud ängi ja rahutust. Olles Abhaasia piirile lähim linn, on alates 1990. aastast just siia elama asunud hulk põgenikke ning sellega peaaegu kahekordistanud linna elanike arvu. Linn on keskuseks ka neile grusiinidele, kes eelistavad Abhaasiat sõjalisel teel tagasi võtta. Ent ometi jätab just Zugdidi minu mälestustesse meeldiva jälje.

Gruusia köök
Süüa grusiinid oskavad, nad söövad nii et laud lookas ja joovad nii et maa on märg. Gruusias nälga ei jää, isegi siis kui oled taimetoitlane. Minu reisikaaslane liha ei söö. Vaatamata sellele tunnistab ta, et tal on sealmail palju kergem kõht täis saada kui Eestis olles.
Kõige tuntumad Gruusia traditsioonilise köögi esindajad on hinkalid ja hatšapuri. Hinkalid on peaaegu nagu pelmeenid, aga tegelikult ei ole ka. Kui maitses erinevust eriti ei olegi, siis kujus ja söömisviisis küll. Hinkalid on kas hakkliha, juustu või seenetäidisega pirukamoodi küpsetised, mis on tunduvalt suuremad kui pelmeenid. Õiged hinkalid on rusikasuurused ning korraliku kõhutäie saamiseks piisab 5-6 tükist. Söömisel tuleb meeles pidada, et taignatutike, mis kogu kupatust koos hoiab, tuleb söömata jätta.
Hatšapuri on Gruusia juustupirukas, mida võib küpsetada nii pannil, ahjus või ka lahtisel tulel. Tavaliselt serveeritakse seda nagu pitsat sektoriteks lahti lõigatuna. Mestias pakutakse meile aga juustu ja kartulitäidisega hatšapurit, mis maitses imehästi.
Gruusia šašlõkk on kõikjal kuulus, nii tahan minagi seda proovida. Ma ei tea, kas asi on minu ebaõnnes, või tavalistes söögikohtades õiget šašlõkki ei pakuta, piirduvad minu söögikorrad kahe kana barbequega ja ainult ühe sealiha šašlõkiga, mis peaaegu meenutab seda, mida ma oma vaimusilmas ette olin kujutanud. Kõige paremat šašlõkki serveeritakse hoopiski Ukraina restoranis.
Üks traditsioonilisemaid gruusia maiusi on nn pähklipats (tsurtšella). See on tehtud kreeka pähklitest, mis nööri otsa aetuna on korduvalt kastetud viinamarjamahla ja jahu segusse kuni see soovitud tekstuuri saavutab.
Paraku ei õnnestunud meil leida õiget lobio’t, punastest ubadest salatit. Küll aga pakutakse meile ühes Kutaisi restoranis punastest ubadest hautist, mis serveeritakse savipotis. See on väga maitsev.
Korraliku kohvi Gruusias leida on peaaegu võimatu. Kõik joovad lahustuvat kohvi. Siiski, Batumis asuv kohvik Batuma pakub päris head cappucino’t. Seevastu ühes teises kohas valatakse lahustuva kohvi hulka piima ja serveeritakse seda cappucino pähe.
Toidulaualt ei puudu kunagi värsked köögiviljad, tomat ja kurk. Maitsestamiseks kasutatakse peaaegu alati koriandrit, mida paraku meie rootslasest reisikaaslane ei söönud. Tal oli valmis kirjutatud gruusiakeelne silt, et ta ei armasta koriandrit ning iga kord sööki tellides esitas ta ettekandjale esmalt selle sildi ja siis jäi ootama, milliseid sööki ettekandja talle menüüst pakub.

Svaneetia
Svaneetia on üks omamoodi piirkond. Omamoodi seepärast, et siin on kõik teistmoodi: kliima, elamistingimused, inimesed, liiklus … Svaneetia keskusesse Mestiasse viib Zugdidist üks tee. Sõit sinna kestab 4 tundi, kuigi vahemaa on vaid 139 kilomeetrit. Kuigi suurem osa teest on endiselt auklik ja vaevaliselt läbitav, ehitatakse seda hoolega ja kiiresti. Sajad, kui mitte tuhanded töölised on suure osa juba betooni valanud ning päris kindlasti on järgmiseks aastaks kogu tee valmis. Siis ei pea enam mööda lugematuid auke ukerdama ja autot lõhkuma. Aga siis on ka uued ohud, suurel kiirusel on päris lihtne „üle parda“ lennata. Me peaaegu lendamegi kui maršutkajuht järjekordsesse pimedasse kurvi täie auruga sisse uhab ja sealt ootamatult vastutuleva rekka leiab. Seekord pidurid peavad ja rekka hoog on väike.
Kuigi tee on pikk ja vaevaline, on vaatamist palju. Tee-ehituskunst Gruusia moodi on omaette vaatamisväärsus. Kuna suurem osa teest on kitsal mäenõlval, siis tuleb paratamatult palju käsitööd teha. Kõigepealt klopsitakse kokku laudadest karkass, kuhu masin betooni sisse valab. Betoonikiht on umbes 15 sentimeetri paksune. Korraga valatakse ühte sõidusuunda, seetõttu tuleb betooni kuivamise ajal autodel hakkama saada teisel, kas siis veel valamata või juba varem valatud sõidureal. Aga kujutage nüüd ette kahesuunalist liiklust ühel suunal kui isegi kahes suunas avatud tee on suhteliselt kitsas. Lisaks kõigele ei ole suunavaid märke, seega sageli ei tea juht, kumma rea peal sõitma peaks. Eriti kummaliseks muutub olukord, kui üks suund on betooni valatud, aga teine veel mitte. See tähendab, et betooni äär on 15 cm kõrgune ning sealt peale ja mahasõidu võimalused on äärmiselt piiratud. Ja kui juht on otsustanud valida „vale“ rea ja keegi talle vastu tuleb, siis on edasi-tagasi ukerdamist päris tükiks ajaks. Mõnes kohas tõstavad kopad pinnast ühelt tee poolelt teisele. Liiklust kinni pandud ei ole ja möödasõitev auto kopa tööd ei peata. Seega tuleb kopa ja masina vahelt kiirelt läbi lipsata, kui kopp parasjagu uut täit haukab. Ühes kohas, kus üks suund pikalt kinni on, on väljas ka reguleerija. Paraku ei ole temast palju abi, sest kui me peale loa saamist teele läheme, leiame end ikkagi vastamisi vastutulevate autodega.
Mestiast olin kuulnud ainult positiivseid noote - võimatult kaunis, metsik ja müstiline. Seega ootused on kõrged. Paraku ootab meid ees vihmane ja üleskaevatud asum, mis ei anna vähimalgi määral aimu sellest, et siin midagi erakordset oleks. Hetkeks tunnen, et mul on jalad alt löödud, pettumus on nii suur. See on suurim mudamülgas, mida ma näinud olen. Majutunud peaväljaku lähedal ühte kodumajutusse, asun oma mõtetega tööd tegema. Ei saa oma esmamuljet kujundada ilma järgi, kuigi sajab, võib siin ju siiski ka midagi toredat olla. Perenaine lepib kokku meie kohtumise ühe Mestias asuva muuseumi külastamiseks. Aadressi järgi on kohta raske leida, kammime mudaseid tänavaid ja küsime pidevalt teed. Lõpuks põrkume ühe prouaga, kes meid innukalt kaasa kutsub. Küsime, kes ta on Larissa. Tema noogutab. Muuseumis on eksponeeritud üks ruum, mis illustreerib svaneetide elamist 13.-14. sajandil. Ühes suures ruumis elasid koos kuni 45 inimest, lehmad ja muud pudulojused. Siin magati ja tehti süüa. Proua, kes ei olegi tegelikult Larissa, seletab meile püüdlikult oma puudulikus vene keeles, kuidas asjad siin käisid. Lõpuks sätib ta end meiega koos pildile.
Ronime ka ühte torni. Tornid ongi kogu piirkonna põhiline vaatamisväärsus ja väärtus. Igal majal oli omal ajal oma torn. Ümbruskonnas pidavat neid kokku koguni 175 olema, enamus neist ehitatud 9. ja 13. sajandi vahel. Milleks? Kivist kaitsetorn oli ehitatud selleks, et kui naabrid kurjade plaanidega lähenema hakkasid, sai nende pihta ülevalt kive loopida. Või midagi sellist.
Õhtuks vihm lakkab ning me jalutame mööda Mestia poriseid tänavaid koos lehmade, kanade ja hulkuvate koertega. Midagi on siin siiski kogu ülejäänud Gruusiaga ühist. Isegi kui maja vaevu püsti püsib, on maja juures kindlalt olemas satipann. Kui maja piisavalt tugev ei ole, et panni selle külge kinnitada, pistetakse see eraldi vaia otsa. Prioriteedid on ka siin paigas.
Õhtu saabudes otsime kohvikut või baari või kasvõi restorani, et tass kohvi juua. Peatänav on kogu pikkuses üles kaevatud ja ujub sõna otseses mõttes. Kohvikut siit tänava äärest on raske leida. Lõpuks leiame siiski ühe söögikoha ning tellime kohvi ja tee. Poole tunni pärast küsime üle, et kas me ikka saame oma kohvi ja tee. Ega asjata öelda Mestia kohta, et siin ei ole aeg seisma jäänud, vaid seda ei ole siin kunagi eksisteerinudki.
Mestia on Svaneetia administratiivkeskus. Linna mõõtu Mestia päriselt välja ei anna, kuigi siin käib vilgas ehitustegevus ja potentsiaalsed arengud on ilmsed, elab siin siiski vaid 2500 elanikku. Kui vihm lakkab ja pilved hajuvad, tuleb Mestia omapära päris selgelt esile. Ühel pool vanad peaaegu kokkukukkuvad elamud, mille hoovides jalutavad kanad, sead ja lehma (lehmad tegelikult jalutavad valdavalt tänavatel). Majad on väga erinevas seisus, on neid, mis tõesti vaevu püsti püsivad, aga on ka neid, mida on hiljuti renoveeritud. Silma hakkavad katused, nende ehitamisel on kasutad vist küll kõiki võimalikke materjale. Teisel pool on uusehitised, mis paraku Mestia ajaloolisse kooslusesse kuidagi ei sobi. Rida maju on selgelt nõukogude pärand. Teine osa on ehitatud hiljem ning on ilmselgelt läänelike mõjutustega. Küsimusi tekitab üks kohe-kohe valmiv suur klaashoone keskväljaku kõrval. Arhitektuurselt sobiks see ideaalselt raudteejaamaks. Aga – raudteed siia ei tule. Või ehk hakkab tulema?
Teisel päeval sõidame koos itaallastega Ushgulisse. Reisikaaslaste leidmine ei ole kerge, sest tundub, et oleme ainukesed, kes Ushgulisse autoga minna tahavad. Enamus turiste osutuvad tõelisteks vandersellideks, kes lähevad sinna jala – 4 päeva! Sõit kestab neli tundi, kuigi vahemaa on vaid 45 kilomeetrit. Tee on lihtsalt selline. Ushguli koosneb tegelikult neljast külast ning ka seal on kõik kohad kuulsaid torne täis. Ushguli asub 2200 meetrit üle merepinna ning olevat seetõttu kõige kõrgem aastaringselt asustatud küla Euroopas. Siin elab umbes 200 inimest. Enam kui 20 antiikse torniga, on Ushguli lisatud UNESCO Maailmapärandi nimekirja.
Jalutan mööda külatänavaid ja imestan, kuidas need inimesed siin küll hakkama saavad. Kui suvel võtab Mestiasse sõitmine aega 4 tundi, siis talvel ei saa nad siit üldse välja. Ja talved on siin kõrgel karmid ja pikad. Vaatamata kõigele ei ole Ushguli sugugi hääbuv küla, kuhu on elama jäänud vaid vanakesed, kellel ei ole enam kuhugi minna. Tänavatel oli palju lapsi ja aedades oli näha noori. Siin on vähemalt kuus külalistemaja ja kohvik. Siin on kirik ja väidetavalt ka kool. Siin on kaks muuseumi, millest ühte külastame. Mnjah, jälle üks üsna igav muuseum. Seevastu vedeleb tee ääres selline saan, mille meie kohe muuseumi pistaks, aga nemad kasutavad seda igapäevaelus.
Usgulis jalutades saame omale ka isikliku turvamehe. Üks koer otsustab meiega kogu teekonna kaasa jalutada. Kohtumine seakarjaga tekitab kõigis elevust. Mind lummavad põrsad, kellest saan paar päris head pilti. Koera ärritavad aga vanad sead, keda ta meeltesegaduses taga ajama hakkab. Oh seda searallit!
Küla tagumises servas avaneb imeline vaade. Kirik ees ja Gruusia kõrgeim mäetipp Shkhara (5139m) selle taga. Ilmataat on meile armuline ja lükkab hetkeks pilved eest. Seda vaadet ei ole kauaks ning peagi on mägi taas pilvedesse peitunud. Künkal asuv12. sajandist pärit Neitsi Maarja kirik on imepisike, sama pisike on vanamemm, kes kirikut valvab. Vanamemm lubab meid lahkelt kirikusse sisse, kus me vaikides tunnetama peaaegu et eelajaloolist hõngu. Kiriku kõrval on juba tuttav kaitsetorn ning allpool surnuaed. Kirikuaias peavad kohalikud pikniku.

Elust-olust
Elu Gruusias ei ole just meelakkumine. Aeg on siin justkui seisma jäänud. Kui nõukogude ajal läks Gruusial päris hästi, siis viimase 20 aasta jooksul ei ole siin suurt midagi tehtud, see tähendab et kõik laguneb. Oma töö on teinud ka sõda. Siiski on mõned erandid, näiteks Batumisse on tohutult investeeritud, aga ainult valikuliselt. Kuuleme teadjatelt, et Gruusia president Šaakašvilile on olulisem see, et Batumi rannakivid saaks liiva vastu vahetatud, kui see, et sealsamas sadakond meetrit eemal asuvad majalobudikud kohe-kohe kokku kukkumas on ja tänavaäärne turg ei vasta mitte mingisugustele nõuetele. Šaakašvilit kas armastatakse või vihatakse, ükskõikseks ei jäta ta kedagi. Mõnes mõttes on suhteliselt noort riigipead tabanud suurushullustus. Aga samas on tema radikaalne tegutsemine toonud ka positiivseid ilminguid.
Grusiinide prioriteed on kummalised. Anna grusiinile raha, ta ostab selle eest auto. Maja on teisejärguline, või õigemini kolmandajärguline, sest enne seda on vaja soetada korralik värav. Samuti ei ole talle probleem hulk raha lihtsalt maha juua või selle eest omale kontsakingad osta, isegi siis kui perel pole söögipoolist lauale panna. Seevastu külalisele annab grusiin ka viimase ära, isegi siis kui pärast seda endale midagi ei jää.
Grusiinil on hea meel kui ta välismaalast näeb, ise ta eriti ringi liikuda ei saa. Puudub harjumus aga ka võimalus ringi reisida. Viisavabadus Gruusiaga on paraku vaid ühepoolne. Meilt Euroopa Liidu kodanikena Gruusiasse sisenemiseks viisat ei nõuta, küll aga peavad grusiinid maalt välja saamiseks ise viisat nõudlema. Ilma viisata saavad nad vaid Türki ja Ukrainasse.
Rääkides palkadest, siis õpetaja saab keskmiselt 400 larit (180 eurot) kuus, politseiniku amet on aga hästi tasustatud, nemad saavad kuni 900 larit (400 eurot) kuus. Pension on aga umbes 80 dollarit (60 eurot).
Taksojuht David teadis rääkida, et enamus inimesi on töötud. Igaüks teenib kuidas saab, kes müüb põllusaadusi, kes sõidab taksot ja seda kõike loomulikult mustalt. Nii hoitakse hing sees. Ametlik statistika näitab hirmuäratavaid numbreid – enam kui kolmveerand tööealisest elanikkonnast ei käi ametlikult tööl!
Sandro Mestiast rääkis, et õpib praegu Tbilisis Ülikoolis majandust. Tal on plaanis kodukanti tagasi tulla, sest Mestia on muutumas üha enam turistide huviobjektiks. Muuhulgas on siia tulemas ka suusakuurort, mis peaks veelgi enam külalisi ligi meelitama. Siia ehitatakse hotelle ja kohe- kohe valmib betooni valatud tee Zugdidist Mestiasse, mis muudab kohalejõudmise oluliselt kiiremaks. Mestia on arenemas ning see annab ka noortele võimaluse peale hariduse omandamist koju naasta ning seal erialast tööd leida.
Meie Mestia taksojuht aga rääkis, et tema poeg lõpetas ülikoolis ajakirjanduse erialal. Paraku ei ole Mestias oma ajalehtegi, seega ei ole tema pojal erialast tööd leida võimalik. Ta töötab hoopis kohalikus lennujaamas vaneminstruktorina. Ära minna noormees ka ei taha, sest tõmme juurte juurde on suurem kui soov õpitud erialal leiba teenida.
Suur on ka põgenike probleem. Pikalt ei teinud valitsus nendest üldse välja, nüüd saavad nad väikest abiraha. Tbilisist välja sõites märkan tee ääres sadade kaupa ühesuguseid roheliste seinte ja punaste katustega eramuid, mis on nagu joonlaua järgi üksteise kõrvale ritta seatud. Need pididki olema ehitatud põgenike jaoks. Parem see kui mitte midagi. Tegelikult ei tohiks seal ju halb elada olla, ikkagi oma maja ja väike aialapp ka ümber. Samas, see elukoht on peale sunnitud, päris koju nad tagasi minna ei saa. Ainuüksi 2008. aasta sõda sundis umbes 131 000 grusiini Abhaasi ja Lõuna-Osseetia aladelt lahkuma ja varjupaika otsima. Nüüd on probleem selles, et vene väed ei luba neil oma kodudesse tagasi pöörduda. Gruusia valitsus võttis 2010. aastal vastu Okupeeritud alade strateegia, mille kohaselt püüab valitsus vene vägedega koostööd edendada, et põgenikud saaksid oma kodudesse naasta. Paraku on Venemaa igasugusest konstruktiivsest koostööst siiani loobunud ning rikub endiselt antud aladel kohalike grusiinide inimõigusi.

Batumi
Batumi ei ole tavaline Gruusia linn, Batumi on nagu minimetropol. Kõik turistid, kes enne meid olid Batumis käinud, õhkasid, et seal on nii ilus, seal on nagu Euroopas. Niisiis, on mida oodata. Sõit Zugdidist Batumisse kestab umbes kolm tundi. Kui paremalt poolt meri paistma hakkab, muutub ootusärevus suuremaks. Kujutan juba ette, kuidas me uhkes bussijaamas maršutkast väljume ja mööda bulvarit hosteli poole marsime. Aga oh üllatust, bussijaam oli täiesti tavaline Gruusia bussijaam, ehk siis sarnanes sipelgapesaga, mis peoga veidi laiali aetud on. Ei mingit sära, ei mingit glamuuri, ei mingit elementaarset puhtust.
Uurime esmalt, kus suunas me liikuma peaksime. Kui ühele onule mainime Tbilisi väljakut, tahab ta meid vägisi taksosse toppida. Keeldume ja palume siiski vaid suund kätte näidata. Tee Tbilisi väljakuni on tiheda ja üsnagi kaootilise liiklusega, kõnniteel müüb igasugust rahvast veel igasugusemat kraami. Ehk siis, mitte midagi ei ole muutunud, oleme endiselt Gruusias!
Varsti siiski pilt muutub ning kui K.Gamzahhurdia tänaval näeme sini-must-valget pronkslippu, tunneme end juba üsna koduselt. Siin oli aastatel 1920-1921 Eesti konsulaat. Ja siinsamas lähedal on meie hostel. Majutume kiirelt ühte tuppa koos kahe norskava ameeriklasega ning läheme linna peale.
Mida rohkem ranna poole, seda puhtam, ilusam ja suursugusem linn on. Siin-seal on märgata huvitavaid arhitektuurilahendusi. Keset Euroopa väljakut kõrgub kuldne Medea kuju. Medea oli isik, kes tõi Gruusia Euroopale lähemale, nii ütleb Batumi linnapea. Monument maksis üle 1 miljoni lari.
Batumi on rannakuurort ning kuulus mitte ainult kohalike seas, vaid siia sõidab puhkama ka palju turiste välismaal, eriti palju tuleb neid Venemaalt. Venelasi on tõesti igal pool ja vene keelt kuuleb tänaval pidevalt. Ranna-ala on projekteeritud lõunamaiselt, rannapiiri palistab palmide allee, mis öösel on ükshaaval altpoolt roheliste lambikestega valgustatud. Rand on kivine, liiva siin ei ole. Liiva puudumine häirib aga presidenti ennast, nii on Šaakašvili lubanud varsti ka ranna liivaga katta. Kui rahaga tõesti midagi muud teha ei ole, siis on see hea idee. Mööda Batumi Boulevardi jalutades jõuame ülikooli ja Nurigheli järveni, kus osavamad isegi kala püüavad. Batumis on üks lahedamaid purskkaeve mida ma näinud olen. Veesamba tipus seisab tonnine kivimürakas ja eemalt tundub, et veejuga teda üleval hoiabki. Ilmselgelt teevad seal kõik pilti ja enda pildi peale saamiseks on tekkinud järjekord.
Linna rannapoolsed tänavad on päris kenad, majad korras ning tänavad enam-vähem puhtad. Sadama piirkonnas käivad veel remonttööd, kuid varsti on sealgi kena. Suundume sadamast tagasi linna poole. Pilt, mis meile nüüd avaneb, on šokeeriv. Vaid paarikümmend meetrit eemal satume sisekvartalisse, kus meile vaatavad vastu kummituslikud kohe-kohe kokkukukkuvad elumajad. Tõeline Gruusia on siin. Siin linnas tunnen, kuidas kontrastid ületavad kõik piirid. Uskumatult ebaõiglane tundub olukord, kus ranna-alale on viimase 5 aasta jooksul investeeritud miljardeid ning sealsamas peavad inimesed toime tulema elementaarsest heaolust vaid unistades.
Õhtul satume Euroopa väljaku ääres ühe pubi juurde, kus kogu pidu käib tänaval. Esineb üks kohaliku kuulsusega punt, pubi ette on tõstetud mõned lauad, ülejäänud seisavad. Rahvast on palju ja kõik elavad kaasa. Veidi eemal, Batumi Boulevardil, istuvad kolm noort kõnnitee äärekividel, üks mängib akordioni, teine kitarri. Kolmas utsitab uudistajaid tantsima. Rahvas koguneb ja moodustab pillimeeste ette ringi. Ja ei lähe kaua, kui kohalikud noored usinalt oma tantsuoskust näitama hakkavad. Ja mis seal salata, nad on väga osavad.
Õhtul istume Twins cafes ja naudime kohvi ja kooki ning hiiglaslikku puuviljavaagnat. Valime selle kohviku vaate pärast, siit kohviku teise korruse terassilt on ideaalne jälgida all toimuvat purskkaevude tantsu. Nimelt pannakse päeval niisama uimasena seisev purskkaevud õhtul muusika saatel tantsima. Ja see vaatemäng kestab tunde!
Teenindus Batumis on sama kontrastiderohke kui linn ise. Hommikul kohalikus kiirtoidurestoranis ei jõu ma oma tellimust veel lõpunigi öelda kui ettekandja juba minema tuhiseb. Sama kiirelt toob ta arve. Õhtupoolikul kui vihma eest ühes kohvikus varju otsime, istume seal 40 minutit ilma et keegi meie vastu huvi tunneks. Sel hetkel selline lahendus isegi sobis meile.
Teisel päeval sõidame Goniosse ja Sarpisse. Gonios on ühe vana kindluse müürid, mille keskel tehakse siiani arheoloogilisi kaevamisi. Taas kord ei keela keegi meil müürile ronimast. Peale mõne maasika ja huvitava lilleõie siin midagi huvitavat vaadata ei ole.
Goniost Sarpisse on vaid mõned kilomeetrid ning teeme esimest korda otsuse hääletada. Ei lähe kaua, kui üks jeep peatub. Autos on kolm meest. Esmapilgul tundub, et tagumine iste on täielikult hõivatud kahe ülisuure mehe poolt. Aga kuna neiud on vaja peale võtta, siis tõmbavad mehed küljed koomale ja mina mahun ka taha. Kuigi sõit on lühike, poeb kerge kõhedus hinge. Mehed räägivad allpoole vööd nalju, uurivad meie plaane ja lõpuks küsivad telefoninumbrit. Õnneks on nad niipalju viisakad, et aktsepteerivad meie kõiki keeldumisi. Samas on neist ju kena, et nad meid Sarpisse kohale viivad, kuigi nad ise oleks juba varem kuhugi ära keeranud.
Sarpis ei ole tegelikult muud midagi kui rand, paar hotelli ja Türgi piiripunkt. Rand on sama kivine kui Batumis ning kuna taevas on ähvardavalt tume, käime ruttu ujumas ära. Ei lähe kaua, kui vihma sadama hakkab. Läheme rannabaari vihmavarju ja võtame ühed kokteilid. Veidi hiljem tülitame politseinikke ning küsime luba piiripunkti tualetti kasutama minna.

Imedemaa
Gruusia on täis üllatusi ja siin juhtub ka imesid.
Shatilis tabab meid üllatus, siin ei ole mitte ühtegi kohta, kust süüa saaks. Aga kõht on tühi ja tühi kõht teeb inimesed tigedaks. Palume autojuhil leida mingi võimalus, kui vaja tungime kellegi koju ja nõuame süüa. Ise me ümbruskaudseid kodusid siiski ründama ei hakka, vaid laseme selle töö autojuhil ära teha. Peagi leiabki ta ühe pere, kes kuulanud ära meie mure, kööki askeldama tõttab. Umbes poole tunni pärast palutakse meid lauda, mis on kaetud kahte sorti praetud kartulitega, hatšapuriga, kurgi-tomati salatiga jne. Ühesõnaga, laud on lookas nagu grusiinidele kohane. Praetud kartulid on kui hingeõnnistus, just see, mida me sel hetkel vajame. Pererahvas ise hoiab eemale ja laseb meil rahulikult süüa. Hiljem selgub, et Shatili, piirnedes Tšetšieenia aladega, on alati hästi elanud. Kuigi küla asukoht Gruusia mõistes on kuskil kaugel kaugel nurga taga, teenisid kohalikud piiriülese salakaubaveoga suurt tulu. Majad on siin uhked, kas see maja, kuhu meid sööma kutsuti, on varustatud tehnika viimase sõnaga, toad on korralikud jne.
Vardzia koobaslinnast lahkudes uurime taksojuhilt, kas ta teab, et siin läheduses peaks olema üks bassein, kus ujuda saab. Ta ei tea, aga uurib asja. Lõpuks viib ta meid ühe kohe-kohe kokkukukkuva sara juurde. Peagi ilmub välja ka tädi, kes võtmega sara ukse avab. Ja ennäe – ongi bassein! Maksame igaüks 2 lari ja sulpsame kuuma vette. Vesi on tõesti kuum, kaua selles olla ei kannata, hakkab südamele. Kuigi katus peakohal on nii auklik, et saame ka taevasina nautida, on vesi puhas. Kahetsusega nendime, et kui seda ühte seina ka ees ei oleks, saaksime nautida imekaunist vaadet mäenõlval ilutsevale koobaslinnale.
Mestiast tagasi tulemine on keeruline. Ainuke maršutka lahkub hommikul kell kuus. Ükski normaalne inimene nii vara üles ei tõuse. Ka meie ei tõuse. Teatame oma perenaisele, et lahkume järgmisel päeval hääletades. Ta muutub silmnähtavalt murelikuks ja lubab uurida, ega keegi naabritest Zugdidisse minemas ei ole. Õhtul teatab ta, et hommikul kella 8 ajal sõidab naaber Zugdidisse ja meie saame mõõduka tasu eest ka kaasa. Hääletama meid ei lasta. Hommikul oleme varakult valmis, aga naabri jeepi ei ole kuskil. Muutume murelikuks ja uurime asja. Selgub, et start veidi hilineb. Kell 9 on jeep värava taga ning sõit võib alata. Tundub, et autojuht üritab lüüa senist Mestiast Zugdidisse sõitmise rekordit. Samas tema juhtumisstiil on kordades turvalisem kui enamiku takso- ja maršutkajuhtide oma. Rekordiks saime 3 tundi. Arvestades Mestiasse viiva teeremondi kiirust, siis selle rekordi purustamine on vaid päevade küsimus.
Batumis otsustame Radissoni vetsu minna, ühtlasi loodame sealt ka linna kaardi hankida. Muuhulgas küsin, et äkki on neil siin ka mõne kõrgema korruse peal kohvik, kust vaadet nautida. Bellboy (nagu ta end ise nimetas) lubab asja uurida. Veidi aja pärast teatab ta, et me saame minna 19.ndal korrusel asuvasse restorani ja seal pidavat avanema linnale üsna kaunis vaade. Astume lifti ja sõidame üles. Kohale jõudes näeme oma üllatuseks, et restoran ei olegi veel valmis. Noormees tõi meid lihtsalt üles, et me saaks vaadet nautida. Ja üldse, ka hotell ei ole veel tegelikult külalistele avatud. Noormehe lahkus on piiritu, alla tulles teatab ta, et me võime õhtul tagasi tulla, et siis linna vaadet tuledevalgel nautida. Selline üllatus Batumi Radissonist!
Batumist lahkume öörongiga, millele oleme pileti juba varakult ostnud. Pileti ostsime Tbilisi raudteejaama kassast kohe esimesel päeval. Otsime oma vagunit, kuid vagunit number 6 ei paista kuskilt. Kord juhatatakse meid ühele, siis jälle teisele poole. Lõpuks vaatab üks naisvagunisaatja meie piletiti lähemalt ja teatab, et meie pilet on hoopis Tbilisi – Batumi rongile. Meil on vale pilet! Selgitame, et meie küsisime Batumi – Tbilisi rongile piletiti, kordasime veel mitu korda üle ja meil ei olnud kahtlustki, et meil on vale pilet. Kohalikke tähti me ju lugeda ei oska, ainukesed arusaadavad märgid piletil olid numbrid ja need tundusid sobivat. Mis nüüd saab? Me peame järgmisel päeval lennukile minema. Kas saame pileti ümber vahetada? Ei saa, rong on välja müüdud. Aga – proua pakub meile lahenduse. Ta lubab meil piletita sõita oma kupees, kui me talle kumbki 30 lari maksame. Valesti müüdud piletite eest saame aga kassast tagasi 28 lari (pilet ise maksis algselt 40 lari). Arvestades asjaolusid, on see igati väärt tehing. Nii me veedamegi öö vagunisaatja kupees, kus me uinume muusikavideote saatel. Milline on tegelikult esimese klassi kupee, seda me teada ei saa, aga usun, et seal televiisorit ei ole, seega meie tingimustel ei olnud viga midagi.

Lõpp
Paraku ei lõpe kõik reisid hästi. Ka seekord õnnestub mul kuri bakter külge hankida ning viimased 18 tundi Gruusia pinnal veedan ma Tbilisi lennujaamas valdavalt pikali asendis. Ooteruumi pingid on rauast ja auklikud ja pikutamiseks igati sobimatud. Aga olukorda arvestades olen õnnelik, et mul seal üldse nii pikalt olla lastakse.
Minu viimased mälestused Gruusiast on seotud valuutavahetuspunktidega. Püüan raha vahetada, liiga palju larisid on kätte jäänud. Lennujaamas on koguni neli valuutavahetuse punkti. Esimeses ei tööta programm, teises ei ole kedagi, kolmandas ütleb tütarlapse, et tal saab kohe vahetus läbi ja ta peab koju minema ning mind teenindada ei saa! Ja neljandas on järjekord, kus ma seista ei jaksa. Seekord jääbki raha vahetamata.
Minu viimase mulje positiivseks muutmise eest hoolitseb tütarlaps, kes meid lennule registreerib. Enne väravasse minekut uurib ta kaastundlikult, kuidas me endale sellise koleda tõve küll külge saanud olema. Sõime midagi? Jõime midagi? Sõime erinevaid asju, ent ometi oleme mõlemad pikali maas. Jõime? Tõesti – äkki see Sarpi rannabaari kokteil? Või Batumi rannast ostetud jäätis? Kes teab, aga tõbi kuri ja vaevused kestavad üle nädala. Omaette kiitust väärib Air Balticu lennutiim, kes võimaldab meil äriklassi pinkidel pikutades pikk sõit üle elada.
Mõned nädalad hiljem tõden aga, et vaatamata untsu läinud viimasele päevale, oli see reis minu kõige säravam, värvikam ja elamusterohkem. Gruusia on väärt külastamist, vähemalt korra!