16.07-27.07.2010
Eellugu
Kosovo on mulle alati sümpaatne tundunud. See pisike riigihakatis on oma püüdluste ja ponnistustega nagu iseteadlik teismeline, kes soovib ainult seda, et ta vanemate poolt rahule jäetaks, kuid kes vajadusel vanema venna poole abi saamiseks pöörduda võib. Kuidas see kõik siis sümpaatne on? Ei oskagi täpselt seletada. Mul on selgelt meeles mõneaastatagune eksirännak Balkani keskalale. Olime tookord autoga teel Montenegrost Kreekasse. Kuna rendiautot Albaaniasse ei lubatud, tuli meil muuhulgas sõita läbi Kosovo. Kosovo iseseisvuse väljakuulutamiseni oli siis jäänud veel paar aastat. Piir oli range kontrolli all, tegelikult oli piire mitu – majanduspiir, riigipiir … ega täpselt ei saanudki aru. Rahuvalvajatest piirivalvurid olid aga väga sõbralikud tundes siirast huvi meie käekäigu vastu. Samal ajal kirjutasid nad meile välja viisa! Igaüks sai oma eksemplari. See viisa aga korjati me käest riigist lahkudes ära. Huvitav kogemus Balkani bürokraatiamaastikul.
Eks väikeriigi kodanikuna tekib ikka poolehoid omasuguste suhtes. Ja väljast paistavad asjad ikka ilusamad, eesmärgid üllamad ja soovid siiramad. Kas sama tunne valdab mind ka peale põhjalikumat Kosovoga tutvumist? Selle küsimuse esitasin endale enne reisi algust.
Serbia seevastu on alati tundunud pigem kurja hundi kui vagura lambukesena. Need koletud teod, mida selle riigi diktaatorid korda saatnud on, on teada kõigile. Kannatanud on vast kõik Serbia naaberriikide asukad. Serbiaga mul varasemat kokkupuudet ei ole olnud. Oma mõtetes ei ole ma sinnamaale seiklema minemisest unistanudki. Samuti ei ole mul kunagi tekkinud kübetki poolehoidu selle riigi suhtes. Liialt palju tekib mõtetes soov tõmmata paralleele endise Nõukogude Liiduga ning selle lagunemusprotsessiga.
Küll aga jõudsid minu kõrvu jutud Serbia äärmiselt kenadest meestest! Serbia võõrustas Eurovisiooni lauluvõistlust ning kaotas jalgpallis EestileJ Belgrad on endise Jugoslaavia pealinn. Kas endisest jõukusest ja edust annab meile aimu ka tänane Belgrad? Ka selle küsimuse esitasin ma endale enne reisi.
Kiirpilk Serbiale
Serbia ajalugu ulatub 9. sajandisse. 14. sajandil langes Serbia kuningriik Osmanite võimu alla. Türgist lõi Serbia lahku alles 19. sajandil. 1929 moodustati serblaste, horvaatide ja sloveenide aladel Jugoslaavia Kuningriik. II maailmasõja ajal läks riik sakslaste kätte. Peale sakslaste purukslöömist võttis võimu kommunistlike partisanide juht Josip Broz Tito. 1989 sai Jugoslaavia koosseisu kuulunud Serbia presidendiks Slobodan Milośević, kelle rahvusäärmuslikud vaated viisid Jugoslaavia lagunemiseni. 1991 kuulutasid end iseseisvaks Horvaatia, Sloveenia ja Makedoonia, seejärel ka Bosnia. Serbia püüdis lahkulöönud territooriumitele jäänud serblaste asualasid sõjalisel teel emamaaga tulutult liita. Sõjategevus kestis kuni 1995. aastani, mil sõlmiti Daytoni rahuleping.
1998 kasvasid kokkupõrked Kosovo Vabastusarmeega ning algas Kosovo sõda. Peale rahukõneluste nurjumist sekkusid sõjategevusse NATO õhujõud ja Serbia sunniti kapituleeruma. Kosovo staatus jäeti rahvusvaheliste kõneluste otsustada. 2008 kuulutas Kosovo end ühepoolselt iseseisvaks.
Serbia loeb oma koosseisu kuuluvaks kaks autonoomset piirkonda, riigi põhjaosas asuva Vojvodina ning lõunasse jääva Kosovo ja Metohija. Kosovo on end aga ühepoolselt kuulutanud iseseisvaks riigiks ning leidnud osalist rahvusvahelist tunnustust.
Riigi pindala on 77,5 tuhat ruutkilomeetrit, siin elab 7,3 miljonit elanikku, riigikeeleks on serbia keel, rahaühikuks dinaar ning presidendiks Boris Tadić.
Stara Pazora, ehmatav esmapilk Serbiale
Serbiasse siseneda on võimalik mitut moodi. Normaalsed inimesed lendavad ning sisenevad riiki lennujaama tolliputkade kaudu. Meie ei ole normaalsed inimesed, meie kasutame rongi. Rong Zagrebist väljub südaööl. Piletid oleme varakult ära ostnud. Veidi enne sõitu saab meile selgeks aga tõsiasi, et meie esimesse sihtkohta – Novi Sadi – Zagrebist otserongi ei lähegi. Tuleb kuskil ümber istuda. Aga kus, see ei olegi nii selge. Aga vagunisaatja teab ja lubab meid lahkelt õigel ajal rongist välja lükata. Ja lükkabki, hommikul kell 5! Väljume jumal teab kus. Järgnevad kolm tundi on kõige ebareaalsemad, mida senise reisipraktika jooksul kogenud olen.
Stara Pazora meenutab pigem sõjakeerises vaevleva maa ääreala külakese mahajäetud rongipeatust. Jaamahoonel ei ole aknaid, seinad on täis grafitit, uksed on eest kukkumas, käimla on ehtne peldik, mille on asustanud tuhanded kärbsed, ümber jaamahoone on leidnud endale magamisaseme tosin külakoera ning meiesuguseid varahommikusi ootajaid kimbutab mustlaspaar (ema ja poeg).
Hommiku edenedes avab jaamahoone ühes otsas ootamatult oma uksed saiapood ja peagi vuravad kohalikud külatädid ja –onud jalgratastel kohale, et värsket saia osta. Vahepeal oleme püüdnud jaamakorraldajaga jutule saada. Keelebarjäär ei luba meil veenduda, kas ta meist ikka piisavalt aru saab. Tahame teada, millal tuleb rong, millega Novi Sadi saab, kuid mundris onu kehitab vaid õlgu – ei tea temagi täpselt. Seintel olevaid rongide sõiduplaane uurides me ka targemaks ei saa. Õnneks saabuvad jaama paar noort tütarlast, kes inglise keelt räägivad. Palume nende kaudu asja uurida. Vastus on endine – täpselt ei tea. Kõhe hakkab! Poole kaheksa paiku kargab jaamakorraldaja aga püsti ja viipab meie suunas – meie rong tuleb!
Hiljem kodus otsin internetist veidi infot selle kummalise teivasjaama kohta. Selgub, et ehmatava fassaadi taga asub üle 18 tuhande elanikuga linnake olles kohaliku haldusüksuse keskuseks. Tõsi, turism seal arenenud ei ole, kuid kohalikud võimud näevad maaturismis (kalastus, jahipidamine, golf jms) suurt potentsiaali.
Novi Sad, palav ja igav
Saabume Novi Sadi rongijaama, anname oma seljakoti pakihoidu ning külastame vastasasuva hotelli vastuvõttu, et küsida linna kaarti, juua tass kohvi ja külastada tualetti. Doonau kaldal asuv veidi alla kolmesaja tuhande elanikuga Novi Sad on Põhja-Serbia suurim linn ning ühtlasi Vojvodina pealinn. Linn asutati 1694, mil serbia kaupmehed rajasid Doonau kaldale Petrovaradini kindluse, mille ümber hiljem tekkis oluline kaubandus- ja tööstuskeskus. Novi Sad on kogu aeg olnud serbia kultuuri keskus ning oma olemuse ja asukoha tõttu kutsutakse linna ka Serbia Ateenaks.
Arhitektuuriliselt on Novi Sad üsna tüüpiline Kesk-Euroopa linn. Vaid mõned üksikud ehitised on säilinud 19. sajandi-eelsest ajast, sest enamus linnast purustati 19. sajandi keskel toimunud revolutsiooni ajal. Kunagised kesklinna väikeelamud on valdavalt asendatud mitmekorruseliste moodsate ehitistega. Sotsialismi perioodil rajati mitmed kvartalid laiade tänavate ning korrusmajadega. Tollane ehitusbuum kasvatas linna elanikkonna peaaegu kolmekordseks. Ilmselt on linnaarhitektid teinud head tööd ning kogu taristu hästi läbi mõelnud, sest vaatamata rahvaarvu kasvule ei ole tekkinud häireid ja ummikuid liikluses. Pühapäeval on autosid eriti vähe liikumas.
Raudteejaama esiselt platsilt saab alguse linna peatänav, lai, mitmerealine allee, millest vasakule jääb linna keskus. Keskväljak on piisavalt suur, ilu lisavad hiiglaslikud lillepostamendid. Väljaku otstes vaatavad teineteisega tõtt linnavalitsus ja katoliku kirik, äärtes kõrguvad neoklassitsismi stiilis ehitatud majad. Loomulikult on veidi eemal ka õigeusu kirik ning mõned kvartalid eemal ka sünagoog. Novi Sad on multikultuurne linn. Mööda peatänavaid liikudes näeme korras maju, ridamisi väikeseid kohvikuid ning butiike. Etteantud turismimarsruuti järgides jääb mulje, et linn on puhas ja igati korras. Samas, paar tänavat eemal on pilt sootuks teine. Tänavad on lagunenud, majad räämas, nurgatagune turg jätab üsna õnnetu mulje tekitades veidi isegi kõhedust. Seevastu jõeäärne park on linnaelanike meelispaik, kus isekeskis jalutada või perega aega veeta. Teisele poole jõge viib umbes poole kilomeetri pikkune autosild. Kuna ilm on väga palav ja päike seniidis, on silla ületamine jalgsi üsna tõsine ettevõtmine. Kuid teispool jõge asuv kindlus ja selle kõrval asuv vana linnaosa on väärt külastamist.
Petrovaradini kindlus arvati 1991. aastal olulise tähtsusega kultuurilis-ajalooliste objektide hulka ning sellest ajast alates on kindlus Serbia riigi erilise tähelepanu ja kaitse all. Kindluse alla olevat rajatud tunnelite süsteem kogupikkusega 16 kilomeetrit. Kindlus on nagu kindlus ikka, veidi lagunenud müüride, munakividega sillutatud teede, kaarväravate ja muu taolisega. Elevust tekitab pronksist kitsekujude paar värava kohal ning kompositsioon pingi, kaevu ja laternaga müüri peal.
Kuna ilm on ülikuum, siis meie esmaseks eesmärgiks on leida kohvik, kus end jaheda joogiga turgutada. Kindluse ülaosas asuvast välikohvikust avaneb võrratu vaade Doonaule ja teisel kaldal asuvale linnaosale. Naudime oma reisi esimest (ja paraku ka viimast) mojitot ja jäätist. Sealsamas asub kellatorn, mis olevat üks linna sümboleid. Silma jääb veel üks omapärane skulptuur – hiigelprillid.
Tegelikult on Novi Sad linn nagu iga teine. Paraku ei ole siin midagi, mida sügavasse mällu talletada või mida taga igatsema jääda. Õnneks on ilmataat otsustanud hoolitseda selle eest, et linn me mälust kohe ära ei kaoks. Vahetult enne rongi saabumist saadab ta alla kamaluga raheterasid. Õnneks oleme selleks ajaks jõudnud perrooni katuse alla varju ning ootamatult alanud tugev rahesadu meid rivist välja ei löö.
Belgrad, pealinn
Belgradis ootab meid Vladimir. Hea ja turvaline on saabuda Balkani ühe sõjakama riigi pealinna teades, et sind ootab keegi, kes su kenasti hostelisse viib ja kelle käest sa kõike küsida võid. Taaskord saab kinnitust diivanisurfarite süsteemi (couchsurfing.org) hindamatu väärtus. Majutume pisikesse toauberikku hostelis, mis asub kesklinnas, umbes saja meetri kaugusel linna peaväljakust ja jalakäijate tänavast. Asukoht on ideaalne, mistõttu linnatransporti kasutame vaid korra, et külastada kesklinnast eemal asuvat Tito muuseumi.
Belgrad on suurlinn, siin elab ligi veerand kogu riigi elanikkonnast (veidi üle miljoni).
Belgrad on ka vana linn – linnale panid aluse keldid juba 3. sajandil eKr. Paraku on ka Belgradi tabanud vanade kaubateedele jäävate linnade saatus, sõdade keerises on linna korduvalt vallutatud ja laastatud, kuid ikka järjekindlalt üles ehitatud. Peale esimest maailmasõda sai Belgradist Jugoslaavia pealinn. 2008. aastal toimus Belgradis Eurovisiooni lauluvõistlus.
Nimi „belgrad“ tähendab valget linna. Kas ka linnapilt oma nime vääriline on? Ei kinnita ega lükka ümber. Tegelikult asub Belgrad looduslikult kaunis kohas. Doonau koos Sava jõe suudmega moodustab linna keskmesse otsekui maagilise kolmnurga, mille ühel kaldal asub keskaegne kindlus ja ajalooline kesklinn, teisel uuslinn ning kolmandal laiub veel suuresti puutumatu rohelus.
Vanalinna peamiseks tõmbekeskuseks on jalakäijate tänav, tegelikult on neid isegi kaks ja lisaks on veel paar väikest põiktänavat vaid jalutajate päralt. Suurim neist, vürst Mihhaili järgi nime saanu, on üsna pikk ja palistatud suurte kaubanduskeskuste ja peenete butiikidega, rohkete restoranide ja kohvikutega. Leiame meiegi sealt tänavalt kohviku „Choco Caffe“, kuhu korduvalt tagasi tuleme. Juustukook on siin imehea. Siin on hea ka lihtsalt aeg maha võtta, istuda, lõdvestuda ja vaadata kuidas Belgrad sinust tasapisi mööda jalutab. Inimesed on siin ilusad, eriti naised. Samas, olin kuulnud, et Serbias on Euroopa kõige ilusamad mehed, aga – tundub, et nemad oli päevasel ajal tööl ja õhtul trennis.
Seesama Mihhaili tänav viib Kalemegdani parki ja kindlusesse. Siit kindluse alalt saigi linn oma alguse. Algselt koondus kogukond kindluse müüride piiresse, moodustades turvalise ja kompaktse elukeskkonna. Kindluse müürid ja väravad on üsna hästi säilinud. Kindlus koos seda ümbritseva pargiga on meeldivaks ajaveetmise kohaks nii turistile kui ka kohalikule. Kaunil suvepäeval on hea siia põgeneda eemale kesklinna kärast ja inimmassidest. Siin on hea lihtsalt jalutada, aga ka kohvikus istuda, jäätist süüa, imelisi vaateid Doonaule ja vastaskaldale nautida. Pargi kujunduses ja interjööris hakkavad silma omapärased taiesed, erilist äramärkimist väärib arbuusikujuline pink. Omaette vaatamisväärsus on kindluse peavärava kõrvale müüri äärde rajatud sõjamasinate muuseum. Siin on vaatamiseks välja pandud erinevaid tanke, suurtükke, soomukeid ja muud sellist.
Näeme ka linna teist nägu. Vürst Milośa tänaval seisavad mitmed purustatud bü
roohooned nagu kummitused, mis on jäetud korrastamata näitamaks välismaailmale, milliseid kannatusi ja õudusi serbia rahvas on pidanud taluma. Varemeis hooned kannavad selget ja ühest sõnumit - NATO väed pommitasid meid asja eest teist taga. 24. märtsil 1999 alustas NATO Serbia pommitamist, et sundida Serbia liidrit Slobodan Miloševići lõpetama albaanlastevastast vägivalda Kosovos. Õhurünnakud kestsid kaks ja pool kuud ning lõpuks Belgrad nõustus oma väed Kosovost välja viima. Vestlus belgradlase Vladimiriga annab aga aimu serblaste arusaamast, mis kohalike arvates 1999. aastal tegelikult juhtus. Lühidalt – „isegi kui me tegime Kosovo albaanlastele veidi liiga, olid nad selle ära teeninud“. Ehk siis sõnum on lihtne, serblastel ei jäänud muud üle kui albaanlasi veidi korrale kutsuda, sest nood olid pea liialt kõrgele ajanud ning soovisid liialt ise otsustada. Kas selle kõigega liiale ei mindud? „Ma ei tea, kuna ma ei olnud seal, aga kindel on see albaanlased käitusid lubamatult.“
Tegelikult on Vladimir tõeliselt külalislahke ja abivalmis. Ta veedab meiega tunde, vestleme erinevatel teemadel, uurime serblaste eluolu, arusaamu ja maailmavaateid. Poliitilistel teemadel, eriti, mis puudutab Kosovot, oleme ettevaatlikud. Vladimiril on asjadest selge arusaam ning see seab Kosovo albaanlased pigem isepäiste ja vastutustundetute hulka, kes on end alatul ja tänamatul kombel emamaast lahku löönud. Esialgu ei tihka me Vladimirile mainidagi, et meie reisiplaan näeb ette ka Kosovo külastamise. Õnneks soovitab ta ise meil sinna minna ning me jätame talle mulje, et just tema meile selle mõtte pähe istutas.
Ühel õhtupoolikul ilmub Vladimir välja oma sõbratariga ning viib meid autoga linnatiirule. Sõidame mitu tundi mööda erinevaid linnaosi. Peatume Ada järve ääres, mis on belgradlaste seas populaarne rannaala. Sõidame läbi Novi Belgradi ning lõpetame õhtu Zemunis. Zemun asub Sava kaldal ning on ajalooliselt olnud omaette linn. Kuid Novi Belgradi arenedes on ka Zemun sulandunud suure Belgradiga kokku ning tegelikult ei ole võimalik kahte linna eristada. Zemuni vanalinnas on aga ajaloolist hõngu rohkem kui kogu Belgradis kokku. Munakividega sillutatud kitsas tänav viib meid üles künka otsa kellatorni juurde, mille tagant avaneb hingematvat kaunis vaade öisele tulesäras Belgradi kesklinnale ja kindlusele. Hetkeks on tunne, et aeg peatub. Seame end künkapervel asuvasse välikohvikusse tassikest kohvi nautima. Kell on hiline, kuid kohvik on külastajatest tulvil. Meie jaoks on veidi võõrastav näha nii hilisel õhtutunnil väljas terveid peresid, lapsed rõõmsalt laudade vahel silkamas, samal ajal kui nende vanemad sumedat suveõhtut naudivad.
Belgradis on veel üks koht, mida peab külastama, see on Tito muuseum. Titot võib irooniaga isegi kosmopoliidiks nimetada. Sündinud Horvaatias, teenis Austria-Ungari armees vene ja serbia rindel, astus Siberis punakaarti, naases kommunistina äsja loodud Jugoslaaviasse, resideerus Belgradis ning valitses riiki ligi 40 aastat ning suri 1980 Sloveenia pealinnas Ljubljanas. Tito jälg Jugoslaavia ajaloos on sügav ja meeldejääv. Kuid vaatamata meeletule pingutusele hoida koos ühtse föderaalse riigina kogu seda rahvaste Paabelit, algas pea koheselt peale Tito lahkumist kiire lagunemine, mille tulemusena sai ühest suurest seitse väikest.
Muuseum on üsna omapärane. Peahoones on eksponeeritud Jugoslaavia aegset elu-olu. Eriti meeldib mulle nn. „naiste“ tuba, kuhu on välja pandud erinevad kodumasinad ning seintel pildid õpetusega, kuidas tõeline nõukogude või õigemini Jugoslaavia naine õigesti erinevaid kodutöid tegema peab. Teises ruumis leiame seina, millel on vist kõikides maailma keeltes kiri „Sõda on läbi“. Muuseumi aias on hoone, mida nimetatakse Tito mausoleumiks. Siin on välja pandud kõik Titoga seotud esemed. Kolmandas hoones on eksponeeritud kingitused, mida erinevate riikide pead on Jugoslaaviale kinkinud.
Novi Pazar, mõnusalt kodune
Järgmisse sihtpunkti Novi Pazari Serbia lõunatipus loodame sõita rongiga, kuid kahjuks selgub, et kuskil vahepeal on raudtee remondis ning rong sinna ei sõida. Tuleb ette võtta ligi 6-tunnine bussisõit. Õnneks ei osutu bussireis liiga kurnavaks. Värskust lämbesse suvepäeva lisab ootamatu paduvihm, mis tabab meid hetkel, mil kogu reisiseltskond lühikeseks jalasirutuspausiks bussist välja valgunud on.
Novi Pazari jõuame õhtupoolikul. Ilm on endiselt lämbe, kuid vaatamata sellele tunnen end esimestest hetkedest alates väga koduselt. Novi Pazar on väike linn (umbes 57 tuhat elanikku), mis asub kahel pool väikest Raška jõge. Serbia bosniakkide keskus on nii sisult kui vormilt ehtne moslemi asum. Sellele viitavad nii inimesed kui ka arhitektuur.
Novi Pazar (tõlkes uus turg) rajati 15. sajandil sama isiku poolt, kes rajas ka Sarajevo. 17.sajandil olevat Novi Pazar olnud koguni Balkani üks suurimaid linnu ja ühtlasi ka üks olulisemaid kaubakeskusi Istanbuli ja Dubrovniku vahel, kuid peale I maailmasõda kaotas linn kiiresti oma mõjuvõimu. Praeguseks on linn väike, ehk ka vaikne ja mõnus moslemi linnake Serbia lõunaosas, mis paraku on ka riigi äärealaks muutunud. Peale Jugoslaavia lagunemist muutus regioon üheks vaesemaks piirkonnaks Serbias. Tööstust on siin vähe ja seetõttu kolitakse üha enam põhja poole, Serbia suurematesse linnadesse, kus väljavaated kõrgemale teenistusele on oluliselt paremad. Moslemite osakaal on viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt tõusnud. Moslemid on koondunud peamiselt linnaalale, serblastest elanikud on asustanud valdavalt linna ümbritsevad künkad. Huvitav on ka asjaolu, et kuigi olles oma asukoha tõttu litsutud Bosnia ja Kosovo vahele, jäi regioon Jugoslaavia lagunemise järel toimunud sõjakoledustest puutumata.
Linnatänavatel jalutades on tunne nagu oleks aeg seisma jäänud ning ma olen sattunud Ottomani ajastusse. Minarettide tipud kõrguvad taeva poole ja mööda tänavaid jalutades tungib ninna värskelt röstitud kohvi lõhn – mingil kummalisel kombel tunnen ma end vabalt ja mõnusalt.
Hotell oli meil varem välja valitud. Linna keskpunktis asuv hotell Vrbak on kummalise väljanägemisega ning 70.ndate stiilis interjööriga hiiglaslik hoone. Ilmselgelt on see üks ebatavalisemaid hotelle, mida ma kunagi külastanud olen. Tundub, et hotelli ehitamisel on antud juhised, et ehitada tuleb odavalt, kuid arhitektuuri ja interjööri osas on jäetud vaba käed ning tulemuseks on küllaltki futuristlik kontseptsioon. Hiiglaslik aatriumi on veidi kummituslik, kuid samas on siin ka Ottomani aegset hõngu. Vastuvõtus istuv mees on selles hotellis töötanud juba 25 aastat. Ta on lahke ja sõbralik, kuid kogu tema olemus on pigem aeglane ja uimane. Kogu hotelli teenindus on tagasihoidlik või peaaegu märkamatu. Ka siin on aeg seisma jäänud, toad on veidi väsinud olekuga ning vajaksid hädasti uuendamist. Samuti vajaks värskendust teenindusstandard.
Kuna meie hotell asub otse keskväljaku kõrval, on kogu siinne tegevus meil kog
u aeg kui peo peal. Päeval üsna vaiksena näiv väljak muutub õhtu saabudes elavaks, siia kogunevad nii noored kui vanad. Vanad, veidi habetunud ja hallipäised mehed peavad maha pika malematši malelaual, mis on väljaku keskele hiigelsuurtes mõõtmetes maha joonistatud. Sama hiiglaslikud on malenupud. Väljaku äärde kogunevad noored. Teisel pool jõge mängib elav muusika. Elu keeb poole ööni. Sealsamas peaväljakul istume kohvikus, naudime kõike paremat ja imestame, et see ei maksa peaaegu mitte midagi. Tõeline paradiis!
Kiirpilk Kosovole
Maailma ühe noorema riigi Kosovo lugu teavad paljud, vähemalt seda lugu, mida meedia meile esitanud on. Kuidas on seal väikeriigis aga tegelikult lood? Kas riik, mis end uhkelt iseseisvaks kuulutas, ka tõesti riigina toimib? Kas selle elanikud on ühtsed ja õnnelikud? Kas lahkhelid Serbiaga on nii suured, et need ei lubagi olukorra stabiliseerumist? Kui kaua läheb aega, et ÜRO poolt kohale saadetud abiväed lahkuda võiksid? Kuidas saab end üles ehitada väikeriik, kelle rahvast on tabanud genotsiid ning ellujäänud on massiliselt piiri taha Makedooniasse deporteeritud? Need ja veel paljud teisedki küsimused kerkivad mu mõtetesse, kui oleme hommikul istunud Nozi Pazaris bussi peale, et siirduda Mitrovitcasse. Küsimusi on palju, paraku vastuseid oluliselt vähem.
Kosovo (serbia keeles Kosovo, albaania keeles Kosova) kuulutas end iseseisvaks 2008. aasta veebruaris. Riigikeeleks on albaania keel, käibelolevaks rahaühikuks euro ning lipule on seatud Euroopa Liidu tunnused. Elanikke on siin 2 miljoni kanti, kuid tegelikku arvu ei tea ilmselt keegi. Väga palju Kosovo albaanlasi elab ka välismaal, lisaks keeldusid paljud serbia päritolu elanikud viimasel rahvaloendusel osalemast, kuna nad ei tunnista riigi iseseisvust ning vannuvad endiselt truudust Serbiale. Albaanlaste osakaal on aga nii suur (üle 90%), et serblastel riigis suurt sõnaõigust antud ei ole.
Kus on piir?
Istun bussis ja ootan piiri. Igal riigil on ju piir! Ja üldjuhul toimub piiril passikontroll või vähemalt midagi sarnast. Arvestades Serbia ja Kosovo omavahelisi suhteid eeldan, et piiril peatakse buss ning iga reisija passi uuritakse üsna hoolega. Mida aga ei ole, on piirivalvurid. Ühel hetkel tõesti buss viivuks peatub, üks mundris mees kiikab korra bussi, kuid rohkem reisijatele tähelepanu ei pööra. Edasi ei lähe enam palju aega kui oleme juba Mitrovicas. Aga kuhu jäi piir?
Mitrovica, kahestunud linn
Mitrovica on tõenäoliselt kõige enam kõneainet pakkunud linn Kosovos. Sealsed konfliktid on sageli leidnud kajastamist ka rahvusvahelises meedias. Linna sümboliks saanud sild, mis sirutub üle Ibari jõe, poolitab linna kaheks. Põhja pool jõge elab serblaste kogukond, lõuna pool aga Kosovo albaanlased. Sild ise on asustatud mundrites meestega, kes pingelisi olukordi kahe poole vahel jahutada püüavad. Irooniline on see, et enne sõda oli linn vast ehk kõige enam etniliselt integreerunud asum Kosovos. Nüüd on aga eristumine maksimaalne.
Niisiis linna põhjapoolses osas ei viita miski sellele, et tegemist on ametlikult Kosovo alaga, pigem on igal sammul tunne, et oled endiselt Serbias. Hinnad nii kohvikutes, poodides kui ka tänavakauplejatel on esitatud Serbia dinaarides, kuid soovi korral saab maksta ka eurodes. Tänaval räägitakse serbia keelt. Soovitus on siia Kosovo numbrimärki kandva autoga mitte ilmuda, ei pidavat piisavalt turvaline olema. Üsna tavaline on sõita sootuks ilma numbrimärgita, kui parasjagu Serbia numbrimärki käepärast ei ole. Meid poetab buss maha üsna silla lähedal improviseeritud bussipeatuses. Me ei kiirusta kohe silda ületama, heidame esialgu sellele vaid põgusa pilgu ning asume linna põhjaosa uudistama. Kohvikus maksame eurodes, kuid vahetusraha saame dinaarides, millega meil suurt midagi peale hakata ei ole. Peatänav on palistatud veidi logisevate ja lagunenud müügilettide ja –putkadega. Müüakse kõike, puu- ja juurviljadest alates riidehilpudeni välja. Kohvikud on improviseeritud, pisikeses presendiga kaetud putkas on paar lauda, mille tagant kohalikud jorsid välja kiikavad ja pealelõunast kohvi (või ka midagi kangemat) naudivad. Algeline ehituskonstruktsioon ei ole omanikke takistanud oma kohvikutele uhkeid nimesid panemast – kõrvuti seisavad Cafe Paris ja Kaffe London. Veidi ligadi-logadi elukorralduse ja räämas majade vahel on tunda postkommunistlikku hõngu.
Üleval künkal kõrguvad kaks vaatamisväärsust. Esimene neist, kaevurite monument on üsna kummaline, u-kujuline veidi supikaussi meenutav moodustis. Monument rajati kommunismi ajal mälestamaks kaevureid, kes streikisid Saksa okupatsiooni vastu. Teine nii-öelda turismiobjekt on õigeusu kirik, mis on peaaegu uus ja väga heas korras. Sisse me ei piilu, kuid kiriku eest avaneb üsna hea vaade nii alla linnale kui ka kõrval asuvale viinamarjaistandusele ja eemale mägedele.
Jalutame tagasi alla ning seame sammud kurikuulsa silla poole. Pean tunnistama, et pulsisagedus hakkab vaikselt tõusma. Silla lähistele jõudes üritan sellest pilti teha, ise teadmata, kas see üldse lubatud on. Kõik läheb aga hästi ja keegi näppu vibutama ei tule. Enne sillale astumist loeme läbi silla ületamise juhised – silla alguses on silt, mis ütleb, et silda ületades peab isikul olema kaasas isikut tõendav dokument, mida ta küsimise peale näitama peab. Kogunemised on sillal keelatud. Maname näole enesekindla ilme, loodame et kahekesi me ohtlikku gruppi ei moodusta ja meie silla ületamist kogunemiseks ei peeta ning seame sammud sillale. Keset silda naeratab meie suunas mundris mees ning kui me temani jõuame, uurib ta, kes me oleme ja kust me tuleme. Passi ta näha ei soovi, ütleb, et usaldab meid niisamagi. Ajame temaga mõned minutid maast ja ilmast juttu ning uurime ka ääri-veeri, kas õhtuks on olukorra pingestumist oodata. Nimelt peaks sama päeva pealeõunal rahvusvaheline Haagi kohus esitama omapoolse arvamuse Kosovo iseseisvumise juriidiliste nüansside kohta. Pean tunnistama, et kui enne reisi teada sain, et kohtu arvamus just sel päeval avalikustatakse, kui me Mitrovicas viibime, muutusin veidi murelikuks. Mundrimees arvas, et midagi hullu vast ei juhtu, aga igaks juhuks on nad kokkupõrgeteks valmistunud. Silla lähistel jõe kaldal märkame veidi kohmakalt maskeeritud soomukeid, mis peaksid meie julgeoleku tagama.
Mitrovica lõunaosa meenutab üsnagi ootuspäraselt Albaaniat, kuhu on lisatud veidi moslemihõngu. Siin-seal on näha minarette, mitmed kortermajad on saanud rõõmsavärvilise ilme, samuti ei puudu siit ema Teresa monument. Linnapildis vuravad vaid Kosovo numbrimärgiga autod, kauba ja teenuste eest saab maksta eurodes, kõrva kostub albaania keel. Midagi muud iseäralikku siin aga ei ole. Päev on kuum nii otseses kui ka kaudses mõttes. Inimesed on silmnähtavalt ärevuses. Mehed on kogunenud tänavakohvikutesse, kus raadiod on keeratud põhja, et kuulata uudist Haagi kohtust. Seame meiegi end ühte kohvikusse sisse, tellime jäätist. Kuigi me kohalikku keelt ei mõista, annab kohvikukülastajate ehe reaktsioon meile uudise sisust aimu. Üsna pea ilmuvad tänavatele autod, millest lehvivad albaania lipud ja mille signaaliseadmed suure koormuse saavad. Uudis on Kosovo albaanlastele meele järgi ja see teeb kohalike tuju ülevaks. Kuigi Haagi kohus tunnistas Kosovo iseseisvuse seaduslikkust, ei ole sellisel kujul antud arvamusavaldus mingilgi moel ei siduv ega kohustav Serbia jaoks. Seega, sisuliselt ei muutu midagi.
Hilisel pealelõunal seame sammud lõuna poole, kus peaks mõne kilomeetri kaugusel asuma bussijaam. Kõnnime mööda peatänavat, mille ääred on tihedalt palistatud erinevate improviseeritud müügilettidega. Müüakse kõike, kummist partidest luudadeni välja. Bussijaam meenutabki bussijaama, kuigi jaamahoonesse meil siseneda ei õnnestu, leiame suurema vaevata suure bussi, mis meid Pristinasse viib.
Kuidas Kosovo liikluskeerises ellu jääda
Pristinasse saabudes on meil esimene eesmärk rentida auto. Teades kui kaootiline ja ettearvamatu on siinse kandi liikluskultuur, tundub see üsnagi hullumeelse ettevõtmisena. Kuid julge hundi rind on rasvane ja autoga näeb kordades rohkem kui ühistranspordi kammitsais vaeveldes. Vahel võib julge hundi rind ka haavleid täis olla, kuid loodame, et meiega nii ei juhtu.
Kuigi bussipeatuses tahab nii mõnigi kohalik taksojuht meid vägisi oma auto tagaistmele pakkida, jääme endale kindlaks ning asume jalgsi teele suunas, kust loodame autorendifirmad leida. Leiamegi veidi tagasihoidliku välimusega platsikese, kus rendiautod rentnikke ootavad. Siseneme platsi tagaosas asuvasse soojakut meenutavasse kontorisse ning anname oma soovist teada. Laua taga istuv mees oskab veidi isegi inglise keelt. Ta pakub meile Opel Corsat ja küsib kahe päeva rendiks vaid 50 eurot. Hind on autot väärt, see tähendab nii väikese raha eest korralikku autot ei saagi. Aga see pisike 10 aastat vana Corsa veab meid vapralt kaks päeva (tegelikult poolteist) ringi ja meil õnnestub ta ilma suuremate kadudeta tagastada. Teel selgub, et kuuma ilmaga üle mägede ronides kipub vesi kapoti all keema minema ning aeg-ajal ei tööta vasak suunatuli. Veetemperatuuri hoiame kontrolli all pisikese peatusega kuristiku veerel ning suunatuld asendan edukalt käega. Käsi tuleb sirgelt aknast välja sirutada ja veidi üle-alla viibutada – see on selge märguanne vasakpöörde alustamiseks ning toimib alati.
Liiklus on Kosovos nagu Balkanil ikka – kaootiline, isereguleeruv, veidi agressiivne, seega esmapilgul päris hirmuäratav. Kuna mu reisikaaslane otsustas juhiload koju jätta, tuli minul juhirolliga hakkama saada. Ma ei jõudnud veel autoga harjuma hakatagi, kui olin sunnitud läbima esimese kadalipu – Pristina külje all asuva suurima koormusega ringristmiku. Liikumine toimub sellel ringil teosammul. Reegel, et ringil olijale antakse teed, ei toimi, sest sel juhul pealesõitjad jääksidki ootama. Tegelikult on asi väga lihtne, tuleb hästi aeglaselt kuid äärmiselt kindlalt end ringi sisse suruda ja sama kindlalt sealt õigele teele maha hiilida.
Maanteel tuleb harjuda pidevalt möödasõitvate (või lendavate) Mersudega. Mersud on uhked ja uued, tõenäoliselt on Saksamaal leiba teenivad Kosovo noored suveks kodumaale puhkama tulnud ning ühtlasi on oluline ka oma ausa tööga väljateenitud (kuigi ma arvan, et enamus neist on varastatud) raudratsusid tutvustada.
Veelgi ohtlikumad on teedel haigutavad augud, mõni neist nii suur, et sinna sisse sõites pääsemislootust ei ole. Nii jääbki mul roolis olles ümbruse nautimiseks üsna vähe võimalusi, sest pilk on naelutatud ees looklevale teele ning osavalt õnnestub mul meie pisike ratsu kõigist aukudest kõrvale juhtida. Pristinas on mõni auk üsna humoorikalt lapitud, ühes augus on oma paiga leidnud vana autorehv, teine on täidetud suvalise prahiga.
Teeme autoga Kosovo Lääne- ja Lõunaosale tiiru peale, esmalt suundume Pejasse, seejärel üle mägede Prizrenisse, vahepeal põikame ka väiksematesse kohtadesse. Suurimaks katsumuseks on linnades parkimiskoha leidmine, ka pealinnas liiklemine ei kuulu just kõige meeldivamate tegevuste hulka. Vaatamata asjaolule, et meil ei ole ei korralikku kaarti ega GPS-i, leiame kõik vajalikud kohad üles kas õigel ajal või veidi hiljem. Kuhugi minemata meil ei jää.
Peja ja Prizren
Bradti Kosovo reisijuhi kohaselt on päevane väljasõit Pejasse Kosovo reisi kohustuslik osa. Keerame hommikul auto nina lääne suunas ja umbes kahe tunni pärast oleme pealinnast 90 kilomeetri kaugusel asuvas Pejas. Peja (või ka Peč) on oluline nii serblastele kui ka albaanlastele. Kuna Peja oli Serbia õigeusu kiriku patriarhi asukoht, siis serblased loevad Pejat oma rahvuse hälliks. Pole ime, et neil sellest piirkonnast eriti raske loobuda on. Albaanlased armastavad linna aga seetõttu, et see oli koduks Haxhi Zekale, albaania rahvusliku liikumise liidrile.
Peja on Kosovo suuruselt teine linn. Kuigi linn hävines peaaegu täielikult 1999. aastal, on siin siiski imekombel säilinud Ottomani aegse kaubanduslinna hõngu ning puutumata on ka mõned tolleaegse arhitektuuriga majad. Jalutame läbi kesklinnas asuvast türgi-stiilis turust, kus elu kihab täie hooga. Piki kitsaid tänavaid kulgeval turul pakutakse kõike, mida oskad ette kujutada ning sageli ka seda, mida ei oska ette kujutada. Sealsamas kõrval jäävad silma aga mitmed kleidipoed, mille ees kõnniteel on plastist mannekeenidel seljas valdavalt pulmakleidid. Hiljem uurides selgub, et pulmad on kosovlaste elus üks olulisemaid sündmusi ning neid tähistatakse suurejooneliselt. Pulmapittu kutsutakse lisaks sugulastele ka kõik tuttavad. Ka pulmakülaliste jaoks on oluline end korralikult üles lüüa ning seetõttu on lisaks pulmakleitide ka teiste ülipidulike kleitide, kostüümide ja ülikondade läbimüük üsna suur. On ilmselge, et see kõik maksab tohutuid summasid, kuid traditsioon ei luba pulmapeo pealt koonerdada. Millest pruutpaar peale pulmi elab, jääb esialgu saladuseks.
Peja geograafiline asend on kadestamisväärne. Põhja pool kõrguvad mäed justkui hoiaks linna oma hellas embuses kaitstes seda külma ja kurja eest, lõuna poole jäävad aga viljakad põllumaad pakkudes rikkalikku saaki. Naudime vaadet kesklinna ühe kõrghoone katusel asuvast terrassilt.
Teine linn, kus ära käime on riigi lõunaosas, Makedoonia piiri lähistel asuv
Prizren. See 70 tuhande elanikuga linnake on hoopis teistsugune kui Peja. Meie reisjuht nimetab seda lausa Kosovo kroonijuveeliks. Linna keskusest vanalinna suunduv peatänav on tihedalt palistatud Ottomani aegsete hoonetega, siin-seal kõrguvad taevasse minarettide pliiatsid. Vanalinn asub teispool jõge, mida ületavad türgi stiilis sillad, meenutades vähendatud suurusega koopiaid kuulsast Mostari sillast. Kahjuks on jõe veetase nii madal ja vool aeglane, et tasapisi hakkab seal noor mets kasvama.
Kuna tänavad tunduvad siin olevat enamjaolt ühesuunalised, siis hakkame eksimise vältimiseks kiirelt parkimiskohta otsima. Peale mõningaid eksirännakuid leiamegi tasulise parkla. Valvur viipab meie suunas ja osutab vabale kohale. Raha maksame hiljem.
Linna keskuses on väike ringtee, mille keskel lehvib tänavalaterna posti otsa monteeritud masti küljes Kosovo lipp. Mõned meetrid eemal seisab NATO sümbol, mille taga on poolkaares lehvimas kõik Euroopa Liidu liikmeriikide lipud, sealhulgas Eesti lipp. Mõned tänavad eemal on püsti löödud türgi stiilis turg, veel mõned tänavad edasi on näha aga uhkeid ja üsna uue ilmega eramuid. Kontrastid on selged ja vahelduvad kiiresti.
Vanalinn jääb lõuna poole, selle taga kõrguvad mäed ja veel veidi edasi ongi juba Makedoonia. Otseteed siit naaberriiki ei vii, vähemalt sellist mitte, mis autoga läbitav oleks. Pealelõunal leiame omale pisikese lauakese ühe vanalinna pererestorani päikesevarjude all. Kõht on tühi ning tellime lisaks põhiroale magustoiduks ka jäätist ja kohvi. Tellimuse esitame suvalises järjekorras ning juhuslikult läheb jäätis ettekandja tellimuspaberile esimesena kirja, ja oh üllatust, esimesena jõuab see ka meie lauale. Jään üllatunult kiirelt sulama hakanud jäätist vaatama, oodates samal ajal pearoa saabumist. Lõpuks loobun ning otsustan poolsulanud jäätise siiski enne esimest käiku ära süüa. Nagu tellid, nii ka saadJ
Serbia kloostrid kui oaasid kõrbes
Pejast umbes 20 kilomeetrit lõuna poole jääb Dečani küla, mille külje all metsas asub Dečani klooster. Seda õigeusu kloostrit peetakse vast ehk kõige rahulikumaks ja muljetavaldavamaks kohaks Kosovos üldse. Kummaline on aga see, et keset etniliste albaanlaste asustust seisab keset metsa serblaste pärl. Võib isegi arvata, et eriti sügava armastusega ümbruskaudsed kohalikud sellesse pühakotta ei suhtu. Eks sel põhjusel olegi klooster põhimõtteliselt turvavõrguga ümber piiratud ning seda on turvama saadetud itaallastest KFORi rahuvalvajad.
Kloostri juurde autoga ei saa, see tuleb jätta alla linna. Jalutame umbes paar kilomeetrit enne kui metsa vahelt midagi paistma hakkab. Kloostrikompleks on piiratudkõrge müüriga ning sisenemiseks tuleb rahuvalvajatele oma isikut tõendava dokument esitada. Otse loomulikult panen ma ettenägelikult kaasa võetud pikad püksid ja pika varrukaga pluusi selga. Riietusruumi neil pakkuda ei ole, aga asja ajab ära ka teisaldatav kuivkäimlaJ Kloostri territooriumil pilti teha ei lubata, teen siiski kiirelt ja salaja ühe klõpsu. Rohkem ei julge.
14-sajandil rajatud klooster on võetud Serbia Vabariigi kaitse alla ning 2004 lisati see ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kloostri väärtus seisneb eelkõige selles asuvates freskodes ja maalides. Kaks aastat hiljem lisati pärandi taha märkus – ohustatud. Seda eelkõige potentsiaalsete rünnakute tõttu etniliste albaanlaste poolt.
Kosovos on veel üks sama kummalises olukorras olev õigeusu klooster. Teel Pristinast Prizrenisse põikame läbi serbia külakesest nimega Gračanica. Või mis nii väga külake see 13 tuhande elanikuga pealinnast vaid kümmekond kilomeetrit eemal asuv paigake ikka on. Linnakese toimimist toetab igati Serbia valitsus, toetades rahaliselt nii tervishoiu süsteemi kui ka serbia keelse hariduse omandamist. Hetkeks on tunne nagu oleksin sattunud taas Mitroviča põhjaossa. Inimesed räägivad serbia keeles, hinnad on dinaarides ning ringi vuravad serbia numbrimärkidega autod. Serbia valitsus on taganud ka mitmete administratiivteenuste kättesaadavuse, alates passi vormistamisest ja lapse sünnitunnistuse väljastamisest kuni äri registreerimiseni.
Istume peatänava ääres kohvikus ning tellime kehakinnituseks pizzat. Meie vastas üle tee asub teine serbia klooster, mida pidavat valvama KFORi seltskond. Ja nagu tellitult vurab meist mööda kaitsevärvides soomuk tsehhidest rahuvalvajatega. Nende ülesanne on tagada kohalike turvalisus ning vajadusel kaitsta serblasi albaanlaste rünnakute eest. Klooster on aga piiratud kõrge müüriga, mis omakorda tipneb okastraadispiraaliga. Sealsamas peatänava ääres kõnniteel on püsti pandud mitmed müügiletid, kus müüdavate kombineede ja täispuhutavate mänguasjade taustal jääb mulle silma üks vihmavarjuga end kõrvatava päikse eest varjata püüdev vanahärra. Püüan ta objektiivi ning nii jääbki tema mulle meenutama kohalike serblaste rasket ja veidi piiratud elu siin Kosovo südames.
Kosovo lahingu memoriaal
Bradti reisijuhi kohaselt ei saa Kosovo lahingu memoriaaltornist kuidagi seda märkamata mööda sõita. Tegelikult saab küll. Ei teagi, kas selles on süüdi meie vale ettekujutus memoriaalist või remondi tõttu tonnide viisi tolmu üles keerutav tee. Igal juhul õnnestub meil esimese hooga sellest lihtsalt mööda sõita. Teisel katsel õnnestub õige teeots leida ning õige pea leiame end suure raudvärava tagant, endal suud ja silmad paksult tolmu täis. Väravas ootab meid valvur. Nagu selgub, ei ole ta tavaline valvur, vaid mundris KFORi tegelane, kes meiega koos üles ronib ja tähtsal moel pika ajaloolise loengugi peab. Valvurid pandi siia alles 2007. aastal ning külastajatelt nõutakse isikut tõendava dokumendi esitamist. Kuigi memoraaltorn seisab keset lagedat välja, muudavad veidi tüdinud olekuga valvur ja sealsamas seisev tank ümbruse rusuvalt süngeks. Isegi lummav päikeseloojang ei suuda seda muljet erksamaks muuta.
25 meetri kõrgune tellistest laotud memoriaaltorn rajati 1953. aastal meenutamaks siin väljadel peetud Kosovo lahingut. Aga kes seda nüüd enam nii täpselt mäletabki, kas see väidetavalt 14. sajandil aset leidnud lahing suure ja vägeva Ottomani armee ja „koduväljaku eelist“ kasutava Serbia vägede vahel üldse toimuski. Ülevalt vaateplatvormilt, kuhu viib enam kui 100 trepiastet, üle lõputute väljade vaadates võib vaid ette kujutada, mis siin tegelikult toimus. Võib ka alla tagasi tulla ja rauda valatud skeemilt täpselt sõrmega järge ajades la
hingu käigu osas selgust saada.
Valvur on igati vahva mees. Uurib kes me oleme ja mis me siin teeme. Vaesed üliõpilased, nagu me end valdavalt presenteerime, kes on imekombel rendiautoga ringi vuramas. Usutav või mitte, aga rahule ta jääb. Niipea kui ta märkab meie käes Kosovo reisijuhti, kaotab ta huvi meie vastu ja haarab raamatu enda kätte ning sukeldub vähemalt veerand tunniks sellesse, ise aega-ajalt veidralt muiates.
Pristina, pealinn
Kosovo pealinn Pristina on nagu halva maitse järgi kokku pandud legolinn, millest suurem vend hooletult üle jalutanud on, jättes endast maha paraja segaduse. Aktiivsest sõjategevusest on möödas kümmekond aastat, kuid siin-seal on siiani märgata hooneid, mis annavad tunnistust pommitabamusest. Pihta said nii administratiivhooned kui ka kirikud. Lisaks takistas sõjategevus nii mõnegi hoone lõplikku valmimist. Nii turritab Serbia õigeusu kiriku kuppel kui kummitus keset linna, oodates kannatlikult oma aega, mil keegi heategija raha saadaks ja ehitustööd jätkata saaks. Kuigi just sellest kirikust pidi saama üks suurimaid riigis, ei kiirusta kohalikud seda Serblaste usutemplit ilmselt niipea lõpuni ehitama. Aga kes see heategija siis olema peaks? On see Bill Clinton, kelle auks on nimetatud üks linna peatänavaid, mis reaalsuses alles prügimäe ja pommiaugu vahepealset songermaad meenutab. Või on see Tony Blair, kelle lai naeratus plankudele kleebitud plakatitelt vastu särab ja keda kohalikud suureks juhiks, sõbraks ja kangelaseks tituleerivad. Või on see Euroopa Liit, kelle tähed Kosovo oma lipule sättinud on või kelle EULEXi programmi kohalikud kuidagi kaheti suhtuvad ning mille kohta tänavatel igal sammul ironiseerivat grafitit kohtab.
Sealsamas on püsti pandud viimase sõna järgi uhked klaashooned, kuhu on valdavalt kolinud administratiivkorpus. Ajaloolise kangelase Skenderbegi ratsamonumendi tagant kerkib kõrgustesse klaasist valitsushoone. Muuseas, see ratsamonument olevat koopia Krujas, Albaanias asuvast originaaliratsanikust, mida me paar aastat varem kaemas käisime. Samas, parlamendihoone on üks tagasihoidlikumaid ja ebaatraktiivsemaid hooneid üldse. Tegelikult on mul ülimalt raske uskuda, et hoone, milleni oleme kaardi ja reisijuhi abil jõudnud, tõepoolest parlamenti majutab. Küsin igaks juhuks möödakäijatelt üle. Paraku ei lükka nad mu kahtlusi ümber. Hoone on ümbritsetud valge planguga, millele on hulganisti kleebitud kadunud isikute fotosid.
Kahtlemata üks omapärasemaid ehitisi Pristinas on rahvusraamatukogu. See pompöösne võrgutaoliste metallnikerdustega kaetud kuubikutest koosnev hoone on tõepoolest pilkupüüdev. Tumedaid kuubikuid muudavad veidi rõõmsamaks valged kuppelmütsid, kuid üldpilt
on siiski veidi sünge. Veelgi kummalisem on hoone ees asuv skulptuur, mis meenutab sõna otseses mõttes sõnnikuhunnikut. Rahvusraamatukogu hiiglasliku hoone vastas umbes paarikümne meetri kaugusel askeldab roostes plekist kokkuklopsitud kuuride vahel vanamemm, veidi räsitud olemisega kana truult sabas tatsamas. Elu kontrastid on taaskord maksimaalsed.
Pristina vanalinn on üsna õnnetu ja lagunenud. Siinsetel tänavatel on püsti pandud isereguleeruv turg, kus tee äärde on laotud kõikvõimalikku kraami. Ühest kohast saad omale õhtusöögiks tomateid ja arbuusi, lastele palli ja endale ketsid. Eriti õõvastav oli vaadata kõnniteel lõõskava päikese käes oma ostjat ootavaid juustu täis ämbreid. Tõenäoliselt on õhtuks juustu kogus omajagu vähenenud ning kärbsed korraliku kõhutäie saanud.
Meie elame kesklinnast veidi eemal künkal asuvas Velania linnaosas, mis on koduks ka paljudele paremal järjel olevatele peredele. Siit avaneb üsna nauditav vaatepilt alla linnale. Siin on ka märtrite küngas, kus asub muuhulgas Ibrahim Rugova memoriaal. Rugavo oli Kosovo üks suurimaid liidreid, kelle unistused ja teod viisid lõpuks riigi iseseisvumiseni. Rugova ise oma püüdluste vilja ei näinud, sest ta suri 2006. aasta jaanuaris veidi enne kui olid toimumas esimesed läbirääkimised Kosovo staatuse üle.
Lahkumine
Kosovost lahkume nagu valged inimesed ikka - lennukiga. Kosovo lennujaama viib meid takso. Lennujaam meenutab lagendikul plekist aedikusse peidetud heinaküüni - nii väike ja tagasihoidlik on see. Väikeste lennujaamade eelis on see, et eksimisvõimalus puudub ja raha jääb alles, sest seda lihtsalt ei ole kuskil kulutada. Peale kiiret ja probleemivaba check-in'i meenub mulle, et mul ei ole veel ühtegi kohustuslikku suveniiri, mis Kosovot meenutama jääks. Leian ühe pisikese putka, kust üht-teist võiks ju endale soetada. Peale pikka kaalumist ja vaagimist, mida võtta, mida jätta, lasen endale kaasa pakkuda pisikese külmikumageneti, mis hiljem Praha lennujaamas mulle sekeldusi kaasa toob. See pisike magnet äratab käsipagasit läbi valgustavas tollitöötajas parasjagu elevust. Proua ei tea ise ka, mida ta mu kotist leida loodab. Igal juhul tõstan pooled asjad sõnakuulelikult välja enne kui ise taipan, et äkki on asi pisikeses magnetvidinas. Õnneks nii ongi ja ma võin edasi minna. Tulles tagasi Pristina lennujaama, siis passikontroll ei taha passi templit lüüa. Palun teda, et ta seda siiski teeks, sest muidu jään ma paberite järgi igavaseks Serbiasse. Nii ongi mu passis üks tempel Serbiasse sisenemise kohta ja teine tempel Kosovost lahkumise kohta. Vahepeal on tükk tühja maad.
Lõpetuseks
Reisi lõppedes valdavad mind üsna vastakad tunded. Serbia on minu tunnetes endiselt suur ja veidi ülekohtune, Kosovo pisike ja kohati vast isegi liiga abitu. Kas Kosovo on iseseisva riigina jätkamiseks valmis? Jah ja ei.
Jõuka Jugoslaavia lagunemisprotsessi järel on Serbia küll suurriik Balkani kontekstis, kuid tegelikult on omaaegsest jõukusest ja särast alles vaid tähetolm. Endisele tasemele jõudmine võtab aega. Ilmselt aitaks arengule kaasa Euroopa Liiduga liitumiskõneluste alustamine, kuid lõputuna näiv konflikt Kosovoga ei lase sel sündida.
Kahjuks ei õnnestunud mul reisi vältel ühegi Kosovo albaanlasega jutule saada, et pärida, mida kohalikud sellest kõigest arvavad. Väljast vaadatuna näib, et sellel väikeriigil tuleb veel kõvasti vaeva näha, et iseseisvale riigile omased elementaarsed toimemehhanismid tööle saada. Tundub, et väline abi on liigagi kauaks kohale jäänud ning kohalikud veidi laisaks ja mugavaks teinud.
Parima tulemuse saavutamiseks tuleb pingutada neil mõlemal.
Eellugu
Kosovo on mulle alati sümpaatne tundunud. See pisike riigihakatis on oma püüdluste ja ponnistustega nagu iseteadlik teismeline, kes soovib ainult seda, et ta vanemate poolt rahule jäetaks, kuid kes vajadusel vanema venna poole abi saamiseks pöörduda võib. Kuidas see kõik siis sümpaatne on? Ei oskagi täpselt seletada. Mul on selgelt meeles mõneaastatagune eksirännak Balkani keskalale. Olime tookord autoga teel Montenegrost Kreekasse. Kuna rendiautot Albaaniasse ei lubatud, tuli meil muuhulgas sõita läbi Kosovo. Kosovo iseseisvuse väljakuulutamiseni oli siis jäänud veel paar aastat. Piir oli range kontrolli all, tegelikult oli piire mitu – majanduspiir, riigipiir … ega täpselt ei saanudki aru. Rahuvalvajatest piirivalvurid olid aga väga sõbralikud tundes siirast huvi meie käekäigu vastu. Samal ajal kirjutasid nad meile välja viisa! Igaüks sai oma eksemplari. See viisa aga korjati me käest riigist lahkudes ära. Huvitav kogemus Balkani bürokraatiamaastikul.
Eks väikeriigi kodanikuna tekib ikka poolehoid omasuguste suhtes. Ja väljast paistavad asjad ikka ilusamad, eesmärgid üllamad ja soovid siiramad. Kas sama tunne valdab mind ka peale põhjalikumat Kosovoga tutvumist? Selle küsimuse esitasin endale enne reisi algust.
Serbia seevastu on alati tundunud pigem kurja hundi kui vagura lambukesena. Need koletud teod, mida selle riigi diktaatorid korda saatnud on, on teada kõigile. Kannatanud on vast kõik Serbia naaberriikide asukad. Serbiaga mul varasemat kokkupuudet ei ole olnud. Oma mõtetes ei ole ma sinnamaale seiklema minemisest unistanudki. Samuti ei ole mul kunagi tekkinud kübetki poolehoidu selle riigi suhtes. Liialt palju tekib mõtetes soov tõmmata paralleele endise Nõukogude Liiduga ning selle lagunemusprotsessiga.
Küll aga jõudsid minu kõrvu jutud Serbia äärmiselt kenadest meestest! Serbia võõrustas Eurovisiooni lauluvõistlust ning kaotas jalgpallis EestileJ Belgrad on endise Jugoslaavia pealinn. Kas endisest jõukusest ja edust annab meile aimu ka tänane Belgrad? Ka selle küsimuse esitasin ma endale enne reisi.
Kiirpilk Serbiale
Serbia ajalugu ulatub 9. sajandisse. 14. sajandil langes Serbia kuningriik Osmanite võimu alla. Türgist lõi Serbia lahku alles 19. sajandil. 1929 moodustati serblaste, horvaatide ja sloveenide aladel Jugoslaavia Kuningriik. II maailmasõja ajal läks riik sakslaste kätte. Peale sakslaste purukslöömist võttis võimu kommunistlike partisanide juht Josip Broz Tito. 1989 sai Jugoslaavia koosseisu kuulunud Serbia presidendiks Slobodan Milośević, kelle rahvusäärmuslikud vaated viisid Jugoslaavia lagunemiseni. 1991 kuulutasid end iseseisvaks Horvaatia, Sloveenia ja Makedoonia, seejärel ka Bosnia. Serbia püüdis lahkulöönud territooriumitele jäänud serblaste asualasid sõjalisel teel emamaaga tulutult liita. Sõjategevus kestis kuni 1995. aastani, mil sõlmiti Daytoni rahuleping.
1998 kasvasid kokkupõrked Kosovo Vabastusarmeega ning algas Kosovo sõda. Peale rahukõneluste nurjumist sekkusid sõjategevusse NATO õhujõud ja Serbia sunniti kapituleeruma. Kosovo staatus jäeti rahvusvaheliste kõneluste otsustada. 2008 kuulutas Kosovo end ühepoolselt iseseisvaks.
Serbia loeb oma koosseisu kuuluvaks kaks autonoomset piirkonda, riigi põhjaosas asuva Vojvodina ning lõunasse jääva Kosovo ja Metohija. Kosovo on end aga ühepoolselt kuulutanud iseseisvaks riigiks ning leidnud osalist rahvusvahelist tunnustust.
Riigi pindala on 77,5 tuhat ruutkilomeetrit, siin elab 7,3 miljonit elanikku, riigikeeleks on serbia keel, rahaühikuks dinaar ning presidendiks Boris Tadić.
Stara Pazora, ehmatav esmapilk Serbiale
Serbiasse siseneda on võimalik mitut moodi. Normaalsed inimesed lendavad ning sisenevad riiki lennujaama tolliputkade kaudu. Meie ei ole normaalsed inimesed, meie kasutame rongi. Rong Zagrebist väljub südaööl. Piletid oleme varakult ära ostnud. Veidi enne sõitu saab meile selgeks aga tõsiasi, et meie esimesse sihtkohta – Novi Sadi – Zagrebist otserongi ei lähegi. Tuleb kuskil ümber istuda. Aga kus, see ei olegi nii selge. Aga vagunisaatja teab ja lubab meid lahkelt õigel ajal rongist välja lükata. Ja lükkabki, hommikul kell 5! Väljume jumal teab kus. Järgnevad kolm tundi on kõige ebareaalsemad, mida senise reisipraktika jooksul kogenud olen.
Stara Pazora meenutab pigem sõjakeerises vaevleva maa ääreala külakese mahajäetud rongipeatust. Jaamahoonel ei ole aknaid, seinad on täis grafitit, uksed on eest kukkumas, käimla on ehtne peldik, mille on asustanud tuhanded kärbsed, ümber jaamahoone on leidnud endale magamisaseme tosin külakoera ning meiesuguseid varahommikusi ootajaid kimbutab mustlaspaar (ema ja poeg).
Hommiku edenedes avab jaamahoone ühes otsas ootamatult oma uksed saiapood ja peagi vuravad kohalikud külatädid ja –onud jalgratastel kohale, et värsket saia osta. Vahepeal oleme püüdnud jaamakorraldajaga jutule saada. Keelebarjäär ei luba meil veenduda, kas ta meist ikka piisavalt aru saab. Tahame teada, millal tuleb rong, millega Novi Sadi saab, kuid mundris onu kehitab vaid õlgu – ei tea temagi täpselt. Seintel olevaid rongide sõiduplaane uurides me ka targemaks ei saa. Õnneks saabuvad jaama paar noort tütarlast, kes inglise keelt räägivad. Palume nende kaudu asja uurida. Vastus on endine – täpselt ei tea. Kõhe hakkab! Poole kaheksa paiku kargab jaamakorraldaja aga püsti ja viipab meie suunas – meie rong tuleb!
Hiljem kodus otsin internetist veidi infot selle kummalise teivasjaama kohta. Selgub, et ehmatava fassaadi taga asub üle 18 tuhande elanikuga linnake olles kohaliku haldusüksuse keskuseks. Tõsi, turism seal arenenud ei ole, kuid kohalikud võimud näevad maaturismis (kalastus, jahipidamine, golf jms) suurt potentsiaali.
Novi Sad, palav ja igav
Saabume Novi Sadi rongijaama, anname oma seljakoti pakihoidu ning külastame vastasasuva hotelli vastuvõttu, et küsida linna kaarti, juua tass kohvi ja külastada tualetti. Doonau kaldal asuv veidi alla kolmesaja tuhande elanikuga Novi Sad on Põhja-Serbia suurim linn ning ühtlasi Vojvodina pealinn. Linn asutati 1694, mil serbia kaupmehed rajasid Doonau kaldale Petrovaradini kindluse, mille ümber hiljem tekkis oluline kaubandus- ja tööstuskeskus. Novi Sad on kogu aeg olnud serbia kultuuri keskus ning oma olemuse ja asukoha tõttu kutsutakse linna ka Serbia Ateenaks.
Arhitektuuriliselt on Novi Sad üsna tüüpiline Kesk-Euroopa linn. Vaid mõned üksikud ehitised on säilinud 19. sajandi-eelsest ajast, sest enamus linnast purustati 19. sajandi keskel toimunud revolutsiooni ajal. Kunagised kesklinna väikeelamud on valdavalt asendatud mitmekorruseliste moodsate ehitistega. Sotsialismi perioodil rajati mitmed kvartalid laiade tänavate ning korrusmajadega. Tollane ehitusbuum kasvatas linna elanikkonna peaaegu kolmekordseks. Ilmselt on linnaarhitektid teinud head tööd ning kogu taristu hästi läbi mõelnud, sest vaatamata rahvaarvu kasvule ei ole tekkinud häireid ja ummikuid liikluses. Pühapäeval on autosid eriti vähe liikumas.
Raudteejaama esiselt platsilt saab alguse linna peatänav, lai, mitmerealine allee, millest vasakule jääb linna keskus. Keskväljak on piisavalt suur, ilu lisavad hiiglaslikud lillepostamendid. Väljaku otstes vaatavad teineteisega tõtt linnavalitsus ja katoliku kirik, äärtes kõrguvad neoklassitsismi stiilis ehitatud majad. Loomulikult on veidi eemal ka õigeusu kirik ning mõned kvartalid eemal ka sünagoog. Novi Sad on multikultuurne linn. Mööda peatänavaid liikudes näeme korras maju, ridamisi väikeseid kohvikuid ning butiike. Etteantud turismimarsruuti järgides jääb mulje, et linn on puhas ja igati korras. Samas, paar tänavat eemal on pilt sootuks teine. Tänavad on lagunenud, majad räämas, nurgatagune turg jätab üsna õnnetu mulje tekitades veidi isegi kõhedust. Seevastu jõeäärne park on linnaelanike meelispaik, kus isekeskis jalutada või perega aega veeta. Teisele poole jõge viib umbes poole kilomeetri pikkune autosild. Kuna ilm on väga palav ja päike seniidis, on silla ületamine jalgsi üsna tõsine ettevõtmine. Kuid teispool jõge asuv kindlus ja selle kõrval asuv vana linnaosa on väärt külastamist.
Petrovaradini kindlus arvati 1991. aastal olulise tähtsusega kultuurilis-ajalooliste objektide hulka ning sellest ajast alates on kindlus Serbia riigi erilise tähelepanu ja kaitse all. Kindluse alla olevat rajatud tunnelite süsteem kogupikkusega 16 kilomeetrit. Kindlus on nagu kindlus ikka, veidi lagunenud müüride, munakividega sillutatud teede, kaarväravate ja muu taolisega. Elevust tekitab pronksist kitsekujude paar värava kohal ning kompositsioon pingi, kaevu ja laternaga müüri peal.
Kuna ilm on ülikuum, siis meie esmaseks eesmärgiks on leida kohvik, kus end jaheda joogiga turgutada. Kindluse ülaosas asuvast välikohvikust avaneb võrratu vaade Doonaule ja teisel kaldal asuvale linnaosale. Naudime oma reisi esimest (ja paraku ka viimast) mojitot ja jäätist. Sealsamas asub kellatorn, mis olevat üks linna sümboleid. Silma jääb veel üks omapärane skulptuur – hiigelprillid.
Tegelikult on Novi Sad linn nagu iga teine. Paraku ei ole siin midagi, mida sügavasse mällu talletada või mida taga igatsema jääda. Õnneks on ilmataat otsustanud hoolitseda selle eest, et linn me mälust kohe ära ei kaoks. Vahetult enne rongi saabumist saadab ta alla kamaluga raheterasid. Õnneks oleme selleks ajaks jõudnud perrooni katuse alla varju ning ootamatult alanud tugev rahesadu meid rivist välja ei löö.
Belgrad, pealinn
Belgradis ootab meid Vladimir. Hea ja turvaline on saabuda Balkani ühe sõjakama riigi pealinna teades, et sind ootab keegi, kes su kenasti hostelisse viib ja kelle käest sa kõike küsida võid. Taaskord saab kinnitust diivanisurfarite süsteemi (couchsurfing.org) hindamatu väärtus. Majutume pisikesse toauberikku hostelis, mis asub kesklinnas, umbes saja meetri kaugusel linna peaväljakust ja jalakäijate tänavast. Asukoht on ideaalne, mistõttu linnatransporti kasutame vaid korra, et külastada kesklinnast eemal asuvat Tito muuseumi.
Belgrad on suurlinn, siin elab ligi veerand kogu riigi elanikkonnast (veidi üle miljoni).
Belgrad on ka vana linn – linnale panid aluse keldid juba 3. sajandil eKr. Paraku on ka Belgradi tabanud vanade kaubateedele jäävate linnade saatus, sõdade keerises on linna korduvalt vallutatud ja laastatud, kuid ikka järjekindlalt üles ehitatud. Peale esimest maailmasõda sai Belgradist Jugoslaavia pealinn. 2008. aastal toimus Belgradis Eurovisiooni lauluvõistlus.
Nimi „belgrad“ tähendab valget linna. Kas ka linnapilt oma nime vääriline on? Ei kinnita ega lükka ümber. Tegelikult asub Belgrad looduslikult kaunis kohas. Doonau koos Sava jõe suudmega moodustab linna keskmesse otsekui maagilise kolmnurga, mille ühel kaldal asub keskaegne kindlus ja ajalooline kesklinn, teisel uuslinn ning kolmandal laiub veel suuresti puutumatu rohelus.
Vanalinna peamiseks tõmbekeskuseks on jalakäijate tänav, tegelikult on neid isegi kaks ja lisaks on veel paar väikest põiktänavat vaid jalutajate päralt. Suurim neist, vürst Mihhaili järgi nime saanu, on üsna pikk ja palistatud suurte kaubanduskeskuste ja peenete butiikidega, rohkete restoranide ja kohvikutega. Leiame meiegi sealt tänavalt kohviku „Choco Caffe“, kuhu korduvalt tagasi tuleme. Juustukook on siin imehea. Siin on hea ka lihtsalt aeg maha võtta, istuda, lõdvestuda ja vaadata kuidas Belgrad sinust tasapisi mööda jalutab. Inimesed on siin ilusad, eriti naised. Samas, olin kuulnud, et Serbias on Euroopa kõige ilusamad mehed, aga – tundub, et nemad oli päevasel ajal tööl ja õhtul trennis.
Seesama Mihhaili tänav viib Kalemegdani parki ja kindlusesse. Siit kindluse alalt saigi linn oma alguse. Algselt koondus kogukond kindluse müüride piiresse, moodustades turvalise ja kompaktse elukeskkonna. Kindluse müürid ja väravad on üsna hästi säilinud. Kindlus koos seda ümbritseva pargiga on meeldivaks ajaveetmise kohaks nii turistile kui ka kohalikule. Kaunil suvepäeval on hea siia põgeneda eemale kesklinna kärast ja inimmassidest. Siin on hea lihtsalt jalutada, aga ka kohvikus istuda, jäätist süüa, imelisi vaateid Doonaule ja vastaskaldale nautida. Pargi kujunduses ja interjööris hakkavad silma omapärased taiesed, erilist äramärkimist väärib arbuusikujuline pink. Omaette vaatamisväärsus on kindluse peavärava kõrvale müüri äärde rajatud sõjamasinate muuseum. Siin on vaatamiseks välja pandud erinevaid tanke, suurtükke, soomukeid ja muud sellist.
Näeme ka linna teist nägu. Vürst Milośa tänaval seisavad mitmed purustatud bü
roohooned nagu kummitused, mis on jäetud korrastamata näitamaks välismaailmale, milliseid kannatusi ja õudusi serbia rahvas on pidanud taluma. Varemeis hooned kannavad selget ja ühest sõnumit - NATO väed pommitasid meid asja eest teist taga. 24. märtsil 1999 alustas NATO Serbia pommitamist, et sundida Serbia liidrit Slobodan Miloševići lõpetama albaanlastevastast vägivalda Kosovos. Õhurünnakud kestsid kaks ja pool kuud ning lõpuks Belgrad nõustus oma väed Kosovost välja viima. Vestlus belgradlase Vladimiriga annab aga aimu serblaste arusaamast, mis kohalike arvates 1999. aastal tegelikult juhtus. Lühidalt – „isegi kui me tegime Kosovo albaanlastele veidi liiga, olid nad selle ära teeninud“. Ehk siis sõnum on lihtne, serblastel ei jäänud muud üle kui albaanlasi veidi korrale kutsuda, sest nood olid pea liialt kõrgele ajanud ning soovisid liialt ise otsustada. Kas selle kõigega liiale ei mindud? „Ma ei tea, kuna ma ei olnud seal, aga kindel on see albaanlased käitusid lubamatult.“Tegelikult on Vladimir tõeliselt külalislahke ja abivalmis. Ta veedab meiega tunde, vestleme erinevatel teemadel, uurime serblaste eluolu, arusaamu ja maailmavaateid. Poliitilistel teemadel, eriti, mis puudutab Kosovot, oleme ettevaatlikud. Vladimiril on asjadest selge arusaam ning see seab Kosovo albaanlased pigem isepäiste ja vastutustundetute hulka, kes on end alatul ja tänamatul kombel emamaast lahku löönud. Esialgu ei tihka me Vladimirile mainidagi, et meie reisiplaan näeb ette ka Kosovo külastamise. Õnneks soovitab ta ise meil sinna minna ning me jätame talle mulje, et just tema meile selle mõtte pähe istutas.
Ühel õhtupoolikul ilmub Vladimir välja oma sõbratariga ning viib meid autoga linnatiirule. Sõidame mitu tundi mööda erinevaid linnaosi. Peatume Ada järve ääres, mis on belgradlaste seas populaarne rannaala. Sõidame läbi Novi Belgradi ning lõpetame õhtu Zemunis. Zemun asub Sava kaldal ning on ajalooliselt olnud omaette linn. Kuid Novi Belgradi arenedes on ka Zemun sulandunud suure Belgradiga kokku ning tegelikult ei ole võimalik kahte linna eristada. Zemuni vanalinnas on aga ajaloolist hõngu rohkem kui kogu Belgradis kokku. Munakividega sillutatud kitsas tänav viib meid üles künka otsa kellatorni juurde, mille tagant avaneb hingematvat kaunis vaade öisele tulesäras Belgradi kesklinnale ja kindlusele. Hetkeks on tunne, et aeg peatub. Seame end künkapervel asuvasse välikohvikusse tassikest kohvi nautima. Kell on hiline, kuid kohvik on külastajatest tulvil. Meie jaoks on veidi võõrastav näha nii hilisel õhtutunnil väljas terveid peresid, lapsed rõõmsalt laudade vahel silkamas, samal ajal kui nende vanemad sumedat suveõhtut naudivad.
Belgradis on veel üks koht, mida peab külastama, see on Tito muuseum. Titot võib irooniaga isegi kosmopoliidiks nimetada. Sündinud Horvaatias, teenis Austria-Ungari armees vene ja serbia rindel, astus Siberis punakaarti, naases kommunistina äsja loodud Jugoslaaviasse, resideerus Belgradis ning valitses riiki ligi 40 aastat ning suri 1980 Sloveenia pealinnas Ljubljanas. Tito jälg Jugoslaavia ajaloos on sügav ja meeldejääv. Kuid vaatamata meeletule pingutusele hoida koos ühtse föderaalse riigina kogu seda rahvaste Paabelit, algas pea koheselt peale Tito lahkumist kiire lagunemine, mille tulemusena sai ühest suurest seitse väikest.
Muuseum on üsna omapärane. Peahoones on eksponeeritud Jugoslaavia aegset elu-olu. Eriti meeldib mulle nn. „naiste“ tuba, kuhu on välja pandud erinevad kodumasinad ning seintel pildid õpetusega, kuidas tõeline nõukogude või õigemini Jugoslaavia naine õigesti erinevaid kodutöid tegema peab. Teises ruumis leiame seina, millel on vist kõikides maailma keeltes kiri „Sõda on läbi“. Muuseumi aias on hoone, mida nimetatakse Tito mausoleumiks. Siin on välja pandud kõik Titoga seotud esemed. Kolmandas hoones on eksponeeritud kingitused, mida erinevate riikide pead on Jugoslaaviale kinkinud.
Novi Pazar, mõnusalt kodune
Järgmisse sihtpunkti Novi Pazari Serbia lõunatipus loodame sõita rongiga, kuid kahjuks selgub, et kuskil vahepeal on raudtee remondis ning rong sinna ei sõida. Tuleb ette võtta ligi 6-tunnine bussisõit. Õnneks ei osutu bussireis liiga kurnavaks. Värskust lämbesse suvepäeva lisab ootamatu paduvihm, mis tabab meid hetkel, mil kogu reisiseltskond lühikeseks jalasirutuspausiks bussist välja valgunud on.
Novi Pazari jõuame õhtupoolikul. Ilm on endiselt lämbe, kuid vaatamata sellele tunnen end esimestest hetkedest alates väga koduselt. Novi Pazar on väike linn (umbes 57 tuhat elanikku), mis asub kahel pool väikest Raška jõge. Serbia bosniakkide keskus on nii sisult kui vormilt ehtne moslemi asum. Sellele viitavad nii inimesed kui ka arhitektuur.
Novi Pazar (tõlkes uus turg) rajati 15. sajandil sama isiku poolt, kes rajas ka Sarajevo. 17.sajandil olevat Novi Pazar olnud koguni Balkani üks suurimaid linnu ja ühtlasi ka üks olulisemaid kaubakeskusi Istanbuli ja Dubrovniku vahel, kuid peale I maailmasõda kaotas linn kiiresti oma mõjuvõimu. Praeguseks on linn väike, ehk ka vaikne ja mõnus moslemi linnake Serbia lõunaosas, mis paraku on ka riigi äärealaks muutunud. Peale Jugoslaavia lagunemist muutus regioon üheks vaesemaks piirkonnaks Serbias. Tööstust on siin vähe ja seetõttu kolitakse üha enam põhja poole, Serbia suurematesse linnadesse, kus väljavaated kõrgemale teenistusele on oluliselt paremad. Moslemite osakaal on viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt tõusnud. Moslemid on koondunud peamiselt linnaalale, serblastest elanikud on asustanud valdavalt linna ümbritsevad künkad. Huvitav on ka asjaolu, et kuigi olles oma asukoha tõttu litsutud Bosnia ja Kosovo vahele, jäi regioon Jugoslaavia lagunemise järel toimunud sõjakoledustest puutumata.
Linnatänavatel jalutades on tunne nagu oleks aeg seisma jäänud ning ma olen sattunud Ottomani ajastusse. Minarettide tipud kõrguvad taeva poole ja mööda tänavaid jalutades tungib ninna värskelt röstitud kohvi lõhn – mingil kummalisel kombel tunnen ma end vabalt ja mõnusalt.
Hotell oli meil varem välja valitud. Linna keskpunktis asuv hotell Vrbak on kummalise väljanägemisega ning 70.ndate stiilis interjööriga hiiglaslik hoone. Ilmselgelt on see üks ebatavalisemaid hotelle, mida ma kunagi külastanud olen. Tundub, et hotelli ehitamisel on antud juhised, et ehitada tuleb odavalt, kuid arhitektuuri ja interjööri osas on jäetud vaba käed ning tulemuseks on küllaltki futuristlik kontseptsioon. Hiiglaslik aatriumi on veidi kummituslik, kuid samas on siin ka Ottomani aegset hõngu. Vastuvõtus istuv mees on selles hotellis töötanud juba 25 aastat. Ta on lahke ja sõbralik, kuid kogu tema olemus on pigem aeglane ja uimane. Kogu hotelli teenindus on tagasihoidlik või peaaegu märkamatu. Ka siin on aeg seisma jäänud, toad on veidi väsinud olekuga ning vajaksid hädasti uuendamist. Samuti vajaks värskendust teenindusstandard.
Kuna meie hotell asub otse keskväljaku kõrval, on kogu siinne tegevus meil kog
u aeg kui peo peal. Päeval üsna vaiksena näiv väljak muutub õhtu saabudes elavaks, siia kogunevad nii noored kui vanad. Vanad, veidi habetunud ja hallipäised mehed peavad maha pika malematši malelaual, mis on väljaku keskele hiigelsuurtes mõõtmetes maha joonistatud. Sama hiiglaslikud on malenupud. Väljaku äärde kogunevad noored. Teisel pool jõge mängib elav muusika. Elu keeb poole ööni. Sealsamas peaväljakul istume kohvikus, naudime kõike paremat ja imestame, et see ei maksa peaaegu mitte midagi. Tõeline paradiis!Kiirpilk Kosovole
Maailma ühe noorema riigi Kosovo lugu teavad paljud, vähemalt seda lugu, mida meedia meile esitanud on. Kuidas on seal väikeriigis aga tegelikult lood? Kas riik, mis end uhkelt iseseisvaks kuulutas, ka tõesti riigina toimib? Kas selle elanikud on ühtsed ja õnnelikud? Kas lahkhelid Serbiaga on nii suured, et need ei lubagi olukorra stabiliseerumist? Kui kaua läheb aega, et ÜRO poolt kohale saadetud abiväed lahkuda võiksid? Kuidas saab end üles ehitada väikeriik, kelle rahvast on tabanud genotsiid ning ellujäänud on massiliselt piiri taha Makedooniasse deporteeritud? Need ja veel paljud teisedki küsimused kerkivad mu mõtetesse, kui oleme hommikul istunud Nozi Pazaris bussi peale, et siirduda Mitrovitcasse. Küsimusi on palju, paraku vastuseid oluliselt vähem.
Kosovo (serbia keeles Kosovo, albaania keeles Kosova) kuulutas end iseseisvaks 2008. aasta veebruaris. Riigikeeleks on albaania keel, käibelolevaks rahaühikuks euro ning lipule on seatud Euroopa Liidu tunnused. Elanikke on siin 2 miljoni kanti, kuid tegelikku arvu ei tea ilmselt keegi. Väga palju Kosovo albaanlasi elab ka välismaal, lisaks keeldusid paljud serbia päritolu elanikud viimasel rahvaloendusel osalemast, kuna nad ei tunnista riigi iseseisvust ning vannuvad endiselt truudust Serbiale. Albaanlaste osakaal on aga nii suur (üle 90%), et serblastel riigis suurt sõnaõigust antud ei ole.
Kus on piir?
Istun bussis ja ootan piiri. Igal riigil on ju piir! Ja üldjuhul toimub piiril passikontroll või vähemalt midagi sarnast. Arvestades Serbia ja Kosovo omavahelisi suhteid eeldan, et piiril peatakse buss ning iga reisija passi uuritakse üsna hoolega. Mida aga ei ole, on piirivalvurid. Ühel hetkel tõesti buss viivuks peatub, üks mundris mees kiikab korra bussi, kuid rohkem reisijatele tähelepanu ei pööra. Edasi ei lähe enam palju aega kui oleme juba Mitrovicas. Aga kuhu jäi piir?
Mitrovica, kahestunud linn
Mitrovica on tõenäoliselt kõige enam kõneainet pakkunud linn Kosovos. Sealsed konfliktid on sageli leidnud kajastamist ka rahvusvahelises meedias. Linna sümboliks saanud sild, mis sirutub üle Ibari jõe, poolitab linna kaheks. Põhja pool jõge elab serblaste kogukond, lõuna pool aga Kosovo albaanlased. Sild ise on asustatud mundrites meestega, kes pingelisi olukordi kahe poole vahel jahutada püüavad. Irooniline on see, et enne sõda oli linn vast ehk kõige enam etniliselt integreerunud asum Kosovos. Nüüd on aga eristumine maksimaalne.
Niisiis linna põhjapoolses osas ei viita miski sellele, et tegemist on ametlikult Kosovo alaga, pigem on igal sammul tunne, et oled endiselt Serbias. Hinnad nii kohvikutes, poodides kui ka tänavakauplejatel on esitatud Serbia dinaarides, kuid soovi korral saab maksta ka eurodes. Tänaval räägitakse serbia keelt. Soovitus on siia Kosovo numbrimärki kandva autoga mitte ilmuda, ei pidavat piisavalt turvaline olema. Üsna tavaline on sõita sootuks ilma numbrimärgita, kui parasjagu Serbia numbrimärki käepärast ei ole. Meid poetab buss maha üsna silla lähedal improviseeritud bussipeatuses. Me ei kiirusta kohe silda ületama, heidame esialgu sellele vaid põgusa pilgu ning asume linna põhjaosa uudistama. Kohvikus maksame eurodes, kuid vahetusraha saame dinaarides, millega meil suurt midagi peale hakata ei ole. Peatänav on palistatud veidi logisevate ja lagunenud müügilettide ja –putkadega. Müüakse kõike, puu- ja juurviljadest alates riidehilpudeni välja. Kohvikud on improviseeritud, pisikeses presendiga kaetud putkas on paar lauda, mille tagant kohalikud jorsid välja kiikavad ja pealelõunast kohvi (või ka midagi kangemat) naudivad. Algeline ehituskonstruktsioon ei ole omanikke takistanud oma kohvikutele uhkeid nimesid panemast – kõrvuti seisavad Cafe Paris ja Kaffe London. Veidi ligadi-logadi elukorralduse ja räämas majade vahel on tunda postkommunistlikku hõngu.
Üleval künkal kõrguvad kaks vaatamisväärsust. Esimene neist, kaevurite monument on üsna kummaline, u-kujuline veidi supikaussi meenutav moodustis. Monument rajati kommunismi ajal mälestamaks kaevureid, kes streikisid Saksa okupatsiooni vastu. Teine nii-öelda turismiobjekt on õigeusu kirik, mis on peaaegu uus ja väga heas korras. Sisse me ei piilu, kuid kiriku eest avaneb üsna hea vaade nii alla linnale kui ka kõrval asuvale viinamarjaistandusele ja eemale mägedele.
Jalutame tagasi alla ning seame sammud kurikuulsa silla poole. Pean tunnistama, et pulsisagedus hakkab vaikselt tõusma. Silla lähistele jõudes üritan sellest pilti teha, ise teadmata, kas see üldse lubatud on. Kõik läheb aga hästi ja keegi näppu vibutama ei tule. Enne sillale astumist loeme läbi silla ületamise juhised – silla alguses on silt, mis ütleb, et silda ületades peab isikul olema kaasas isikut tõendav dokument, mida ta küsimise peale näitama peab. Kogunemised on sillal keelatud. Maname näole enesekindla ilme, loodame et kahekesi me ohtlikku gruppi ei moodusta ja meie silla ületamist kogunemiseks ei peeta ning seame sammud sillale. Keset silda naeratab meie suunas mundris mees ning kui me temani jõuame, uurib ta, kes me oleme ja kust me tuleme. Passi ta näha ei soovi, ütleb, et usaldab meid niisamagi. Ajame temaga mõned minutid maast ja ilmast juttu ning uurime ka ääri-veeri, kas õhtuks on olukorra pingestumist oodata. Nimelt peaks sama päeva pealeõunal rahvusvaheline Haagi kohus esitama omapoolse arvamuse Kosovo iseseisvumise juriidiliste nüansside kohta. Pean tunnistama, et kui enne reisi teada sain, et kohtu arvamus just sel päeval avalikustatakse, kui me Mitrovicas viibime, muutusin veidi murelikuks. Mundrimees arvas, et midagi hullu vast ei juhtu, aga igaks juhuks on nad kokkupõrgeteks valmistunud. Silla lähistel jõe kaldal märkame veidi kohmakalt maskeeritud soomukeid, mis peaksid meie julgeoleku tagama.
Mitrovica lõunaosa meenutab üsnagi ootuspäraselt Albaaniat, kuhu on lisatud veidi moslemihõngu. Siin-seal on näha minarette, mitmed kortermajad on saanud rõõmsavärvilise ilme, samuti ei puudu siit ema Teresa monument. Linnapildis vuravad vaid Kosovo numbrimärgiga autod, kauba ja teenuste eest saab maksta eurodes, kõrva kostub albaania keel. Midagi muud iseäralikku siin aga ei ole. Päev on kuum nii otseses kui ka kaudses mõttes. Inimesed on silmnähtavalt ärevuses. Mehed on kogunenud tänavakohvikutesse, kus raadiod on keeratud põhja, et kuulata uudist Haagi kohtust. Seame meiegi end ühte kohvikusse sisse, tellime jäätist. Kuigi me kohalikku keelt ei mõista, annab kohvikukülastajate ehe reaktsioon meile uudise sisust aimu. Üsna pea ilmuvad tänavatele autod, millest lehvivad albaania lipud ja mille signaaliseadmed suure koormuse saavad. Uudis on Kosovo albaanlastele meele järgi ja see teeb kohalike tuju ülevaks. Kuigi Haagi kohus tunnistas Kosovo iseseisvuse seaduslikkust, ei ole sellisel kujul antud arvamusavaldus mingilgi moel ei siduv ega kohustav Serbia jaoks. Seega, sisuliselt ei muutu midagi.
Hilisel pealelõunal seame sammud lõuna poole, kus peaks mõne kilomeetri kaugusel asuma bussijaam. Kõnnime mööda peatänavat, mille ääred on tihedalt palistatud erinevate improviseeritud müügilettidega. Müüakse kõike, kummist partidest luudadeni välja. Bussijaam meenutabki bussijaama, kuigi jaamahoonesse meil siseneda ei õnnestu, leiame suurema vaevata suure bussi, mis meid Pristinasse viib.
Kuidas Kosovo liikluskeerises ellu jääda
Pristinasse saabudes on meil esimene eesmärk rentida auto. Teades kui kaootiline ja ettearvamatu on siinse kandi liikluskultuur, tundub see üsnagi hullumeelse ettevõtmisena. Kuid julge hundi rind on rasvane ja autoga näeb kordades rohkem kui ühistranspordi kammitsais vaeveldes. Vahel võib julge hundi rind ka haavleid täis olla, kuid loodame, et meiega nii ei juhtu.
Kuigi bussipeatuses tahab nii mõnigi kohalik taksojuht meid vägisi oma auto tagaistmele pakkida, jääme endale kindlaks ning asume jalgsi teele suunas, kust loodame autorendifirmad leida. Leiamegi veidi tagasihoidliku välimusega platsikese, kus rendiautod rentnikke ootavad. Siseneme platsi tagaosas asuvasse soojakut meenutavasse kontorisse ning anname oma soovist teada. Laua taga istuv mees oskab veidi isegi inglise keelt. Ta pakub meile Opel Corsat ja küsib kahe päeva rendiks vaid 50 eurot. Hind on autot väärt, see tähendab nii väikese raha eest korralikku autot ei saagi. Aga see pisike 10 aastat vana Corsa veab meid vapralt kaks päeva (tegelikult poolteist) ringi ja meil õnnestub ta ilma suuremate kadudeta tagastada. Teel selgub, et kuuma ilmaga üle mägede ronides kipub vesi kapoti all keema minema ning aeg-ajal ei tööta vasak suunatuli. Veetemperatuuri hoiame kontrolli all pisikese peatusega kuristiku veerel ning suunatuld asendan edukalt käega. Käsi tuleb sirgelt aknast välja sirutada ja veidi üle-alla viibutada – see on selge märguanne vasakpöörde alustamiseks ning toimib alati.
Liiklus on Kosovos nagu Balkanil ikka – kaootiline, isereguleeruv, veidi agressiivne, seega esmapilgul päris hirmuäratav. Kuna mu reisikaaslane otsustas juhiload koju jätta, tuli minul juhirolliga hakkama saada. Ma ei jõudnud veel autoga harjuma hakatagi, kui olin sunnitud läbima esimese kadalipu – Pristina külje all asuva suurima koormusega ringristmiku. Liikumine toimub sellel ringil teosammul. Reegel, et ringil olijale antakse teed, ei toimi, sest sel juhul pealesõitjad jääksidki ootama. Tegelikult on asi väga lihtne, tuleb hästi aeglaselt kuid äärmiselt kindlalt end ringi sisse suruda ja sama kindlalt sealt õigele teele maha hiilida.
Maanteel tuleb harjuda pidevalt möödasõitvate (või lendavate) Mersudega. Mersud on uhked ja uued, tõenäoliselt on Saksamaal leiba teenivad Kosovo noored suveks kodumaale puhkama tulnud ning ühtlasi on oluline ka oma ausa tööga väljateenitud (kuigi ma arvan, et enamus neist on varastatud) raudratsusid tutvustada.
Veelgi ohtlikumad on teedel haigutavad augud, mõni neist nii suur, et sinna sisse sõites pääsemislootust ei ole. Nii jääbki mul roolis olles ümbruse nautimiseks üsna vähe võimalusi, sest pilk on naelutatud ees looklevale teele ning osavalt õnnestub mul meie pisike ratsu kõigist aukudest kõrvale juhtida. Pristinas on mõni auk üsna humoorikalt lapitud, ühes augus on oma paiga leidnud vana autorehv, teine on täidetud suvalise prahiga.
Teeme autoga Kosovo Lääne- ja Lõunaosale tiiru peale, esmalt suundume Pejasse, seejärel üle mägede Prizrenisse, vahepeal põikame ka väiksematesse kohtadesse. Suurimaks katsumuseks on linnades parkimiskoha leidmine, ka pealinnas liiklemine ei kuulu just kõige meeldivamate tegevuste hulka. Vaatamata asjaolule, et meil ei ole ei korralikku kaarti ega GPS-i, leiame kõik vajalikud kohad üles kas õigel ajal või veidi hiljem. Kuhugi minemata meil ei jää.
Peja ja Prizren
Bradti Kosovo reisijuhi kohaselt on päevane väljasõit Pejasse Kosovo reisi kohustuslik osa. Keerame hommikul auto nina lääne suunas ja umbes kahe tunni pärast oleme pealinnast 90 kilomeetri kaugusel asuvas Pejas. Peja (või ka Peč) on oluline nii serblastele kui ka albaanlastele. Kuna Peja oli Serbia õigeusu kiriku patriarhi asukoht, siis serblased loevad Pejat oma rahvuse hälliks. Pole ime, et neil sellest piirkonnast eriti raske loobuda on. Albaanlased armastavad linna aga seetõttu, et see oli koduks Haxhi Zekale, albaania rahvusliku liikumise liidrile.
Peja on Kosovo suuruselt teine linn. Kuigi linn hävines peaaegu täielikult 1999. aastal, on siin siiski imekombel säilinud Ottomani aegse kaubanduslinna hõngu ning puutumata on ka mõned tolleaegse arhitektuuriga majad. Jalutame läbi kesklinnas asuvast türgi-stiilis turust, kus elu kihab täie hooga. Piki kitsaid tänavaid kulgeval turul pakutakse kõike, mida oskad ette kujutada ning sageli ka seda, mida ei oska ette kujutada. Sealsamas kõrval jäävad silma aga mitmed kleidipoed, mille ees kõnniteel on plastist mannekeenidel seljas valdavalt pulmakleidid. Hiljem uurides selgub, et pulmad on kosovlaste elus üks olulisemaid sündmusi ning neid tähistatakse suurejooneliselt. Pulmapittu kutsutakse lisaks sugulastele ka kõik tuttavad. Ka pulmakülaliste jaoks on oluline end korralikult üles lüüa ning seetõttu on lisaks pulmakleitide ka teiste ülipidulike kleitide, kostüümide ja ülikondade läbimüük üsna suur. On ilmselge, et see kõik maksab tohutuid summasid, kuid traditsioon ei luba pulmapeo pealt koonerdada. Millest pruutpaar peale pulmi elab, jääb esialgu saladuseks.
Peja geograafiline asend on kadestamisväärne. Põhja pool kõrguvad mäed justkui hoiaks linna oma hellas embuses kaitstes seda külma ja kurja eest, lõuna poole jäävad aga viljakad põllumaad pakkudes rikkalikku saaki. Naudime vaadet kesklinna ühe kõrghoone katusel asuvast terrassilt.
Teine linn, kus ära käime on riigi lõunaosas, Makedoonia piiri lähistel asuv
Prizren. See 70 tuhande elanikuga linnake on hoopis teistsugune kui Peja. Meie reisjuht nimetab seda lausa Kosovo kroonijuveeliks. Linna keskusest vanalinna suunduv peatänav on tihedalt palistatud Ottomani aegsete hoonetega, siin-seal kõrguvad taevasse minarettide pliiatsid. Vanalinn asub teispool jõge, mida ületavad türgi stiilis sillad, meenutades vähendatud suurusega koopiaid kuulsast Mostari sillast. Kahjuks on jõe veetase nii madal ja vool aeglane, et tasapisi hakkab seal noor mets kasvama.Kuna tänavad tunduvad siin olevat enamjaolt ühesuunalised, siis hakkame eksimise vältimiseks kiirelt parkimiskohta otsima. Peale mõningaid eksirännakuid leiamegi tasulise parkla. Valvur viipab meie suunas ja osutab vabale kohale. Raha maksame hiljem.
Linna keskuses on väike ringtee, mille keskel lehvib tänavalaterna posti otsa monteeritud masti küljes Kosovo lipp. Mõned meetrid eemal seisab NATO sümbol, mille taga on poolkaares lehvimas kõik Euroopa Liidu liikmeriikide lipud, sealhulgas Eesti lipp. Mõned tänavad eemal on püsti löödud türgi stiilis turg, veel mõned tänavad edasi on näha aga uhkeid ja üsna uue ilmega eramuid. Kontrastid on selged ja vahelduvad kiiresti.
Vanalinn jääb lõuna poole, selle taga kõrguvad mäed ja veel veidi edasi ongi juba Makedoonia. Otseteed siit naaberriiki ei vii, vähemalt sellist mitte, mis autoga läbitav oleks. Pealelõunal leiame omale pisikese lauakese ühe vanalinna pererestorani päikesevarjude all. Kõht on tühi ning tellime lisaks põhiroale magustoiduks ka jäätist ja kohvi. Tellimuse esitame suvalises järjekorras ning juhuslikult läheb jäätis ettekandja tellimuspaberile esimesena kirja, ja oh üllatust, esimesena jõuab see ka meie lauale. Jään üllatunult kiirelt sulama hakanud jäätist vaatama, oodates samal ajal pearoa saabumist. Lõpuks loobun ning otsustan poolsulanud jäätise siiski enne esimest käiku ära süüa. Nagu tellid, nii ka saadJ
Serbia kloostrid kui oaasid kõrbes
Pejast umbes 20 kilomeetrit lõuna poole jääb Dečani küla, mille külje all metsas asub Dečani klooster. Seda õigeusu kloostrit peetakse vast ehk kõige rahulikumaks ja muljetavaldavamaks kohaks Kosovos üldse. Kummaline on aga see, et keset etniliste albaanlaste asustust seisab keset metsa serblaste pärl. Võib isegi arvata, et eriti sügava armastusega ümbruskaudsed kohalikud sellesse pühakotta ei suhtu. Eks sel põhjusel olegi klooster põhimõtteliselt turvavõrguga ümber piiratud ning seda on turvama saadetud itaallastest KFORi rahuvalvajad.
Kloostri juurde autoga ei saa, see tuleb jätta alla linna. Jalutame umbes paar kilomeetrit enne kui metsa vahelt midagi paistma hakkab. Kloostrikompleks on piiratudkõrge müüriga ning sisenemiseks tuleb rahuvalvajatele oma isikut tõendava dokument esitada. Otse loomulikult panen ma ettenägelikult kaasa võetud pikad püksid ja pika varrukaga pluusi selga. Riietusruumi neil pakkuda ei ole, aga asja ajab ära ka teisaldatav kuivkäimlaJ Kloostri territooriumil pilti teha ei lubata, teen siiski kiirelt ja salaja ühe klõpsu. Rohkem ei julge.
14-sajandil rajatud klooster on võetud Serbia Vabariigi kaitse alla ning 2004 lisati see ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kloostri väärtus seisneb eelkõige selles asuvates freskodes ja maalides. Kaks aastat hiljem lisati pärandi taha märkus – ohustatud. Seda eelkõige potentsiaalsete rünnakute tõttu etniliste albaanlaste poolt.
Kosovos on veel üks sama kummalises olukorras olev õigeusu klooster. Teel Pristinast Prizrenisse põikame läbi serbia külakesest nimega Gračanica. Või mis nii väga külake see 13 tuhande elanikuga pealinnast vaid kümmekond kilomeetrit eemal asuv paigake ikka on. Linnakese toimimist toetab igati Serbia valitsus, toetades rahaliselt nii tervishoiu süsteemi kui ka serbia keelse hariduse omandamist. Hetkeks on tunne nagu oleksin sattunud taas Mitroviča põhjaossa. Inimesed räägivad serbia keeles, hinnad on dinaarides ning ringi vuravad serbia numbrimärkidega autod. Serbia valitsus on taganud ka mitmete administratiivteenuste kättesaadavuse, alates passi vormistamisest ja lapse sünnitunnistuse väljastamisest kuni äri registreerimiseni.
Istume peatänava ääres kohvikus ning tellime kehakinnituseks pizzat. Meie vastas üle tee asub teine serbia klooster, mida pidavat valvama KFORi seltskond. Ja nagu tellitult vurab meist mööda kaitsevärvides soomuk tsehhidest rahuvalvajatega. Nende ülesanne on tagada kohalike turvalisus ning vajadusel kaitsta serblasi albaanlaste rünnakute eest. Klooster on aga piiratud kõrge müüriga, mis omakorda tipneb okastraadispiraaliga. Sealsamas peatänava ääres kõnniteel on püsti pandud mitmed müügiletid, kus müüdavate kombineede ja täispuhutavate mänguasjade taustal jääb mulle silma üks vihmavarjuga end kõrvatava päikse eest varjata püüdev vanahärra. Püüan ta objektiivi ning nii jääbki tema mulle meenutama kohalike serblaste rasket ja veidi piiratud elu siin Kosovo südames.
Kosovo lahingu memoriaal
Bradti reisijuhi kohaselt ei saa Kosovo lahingu memoriaaltornist kuidagi seda märkamata mööda sõita. Tegelikult saab küll. Ei teagi, kas selles on süüdi meie vale ettekujutus memoriaalist või remondi tõttu tonnide viisi tolmu üles keerutav tee. Igal juhul õnnestub meil esimese hooga sellest lihtsalt mööda sõita. Teisel katsel õnnestub õige teeots leida ning õige pea leiame end suure raudvärava tagant, endal suud ja silmad paksult tolmu täis. Väravas ootab meid valvur. Nagu selgub, ei ole ta tavaline valvur, vaid mundris KFORi tegelane, kes meiega koos üles ronib ja tähtsal moel pika ajaloolise loengugi peab. Valvurid pandi siia alles 2007. aastal ning külastajatelt nõutakse isikut tõendava dokumendi esitamist. Kuigi memoraaltorn seisab keset lagedat välja, muudavad veidi tüdinud olekuga valvur ja sealsamas seisev tank ümbruse rusuvalt süngeks. Isegi lummav päikeseloojang ei suuda seda muljet erksamaks muuta.
25 meetri kõrgune tellistest laotud memoriaaltorn rajati 1953. aastal meenutamaks siin väljadel peetud Kosovo lahingut. Aga kes seda nüüd enam nii täpselt mäletabki, kas see väidetavalt 14. sajandil aset leidnud lahing suure ja vägeva Ottomani armee ja „koduväljaku eelist“ kasutava Serbia vägede vahel üldse toimuski. Ülevalt vaateplatvormilt, kuhu viib enam kui 100 trepiastet, üle lõputute väljade vaadates võib vaid ette kujutada, mis siin tegelikult toimus. Võib ka alla tagasi tulla ja rauda valatud skeemilt täpselt sõrmega järge ajades la
hingu käigu osas selgust saada.Valvur on igati vahva mees. Uurib kes me oleme ja mis me siin teeme. Vaesed üliõpilased, nagu me end valdavalt presenteerime, kes on imekombel rendiautoga ringi vuramas. Usutav või mitte, aga rahule ta jääb. Niipea kui ta märkab meie käes Kosovo reisijuhti, kaotab ta huvi meie vastu ja haarab raamatu enda kätte ning sukeldub vähemalt veerand tunniks sellesse, ise aega-ajalt veidralt muiates.
Pristina, pealinn
Kosovo pealinn Pristina on nagu halva maitse järgi kokku pandud legolinn, millest suurem vend hooletult üle jalutanud on, jättes endast maha paraja segaduse. Aktiivsest sõjategevusest on möödas kümmekond aastat, kuid siin-seal on siiani märgata hooneid, mis annavad tunnistust pommitabamusest. Pihta said nii administratiivhooned kui ka kirikud. Lisaks takistas sõjategevus nii mõnegi hoone lõplikku valmimist. Nii turritab Serbia õigeusu kiriku kuppel kui kummitus keset linna, oodates kannatlikult oma aega, mil keegi heategija raha saadaks ja ehitustööd jätkata saaks. Kuigi just sellest kirikust pidi saama üks suurimaid riigis, ei kiirusta kohalikud seda Serblaste usutemplit ilmselt niipea lõpuni ehitama. Aga kes see heategija siis olema peaks? On see Bill Clinton, kelle auks on nimetatud üks linna peatänavaid, mis reaalsuses alles prügimäe ja pommiaugu vahepealset songermaad meenutab. Või on see Tony Blair, kelle lai naeratus plankudele kleebitud plakatitelt vastu särab ja keda kohalikud suureks juhiks, sõbraks ja kangelaseks tituleerivad. Või on see Euroopa Liit, kelle tähed Kosovo oma lipule sättinud on või kelle EULEXi programmi kohalikud kuidagi kaheti suhtuvad ning mille kohta tänavatel igal sammul ironiseerivat grafitit kohtab.
Sealsamas on püsti pandud viimase sõna järgi uhked klaashooned, kuhu on valdavalt kolinud administratiivkorpus. Ajaloolise kangelase Skenderbegi ratsamonumendi tagant kerkib kõrgustesse klaasist valitsushoone. Muuseas, see ratsamonument olevat koopia Krujas, Albaanias asuvast originaaliratsanikust, mida me paar aastat varem kaemas käisime. Samas, parlamendihoone on üks tagasihoidlikumaid ja ebaatraktiivsemaid hooneid üldse. Tegelikult on mul ülimalt raske uskuda, et hoone, milleni oleme kaardi ja reisijuhi abil jõudnud, tõepoolest parlamenti majutab. Küsin igaks juhuks möödakäijatelt üle. Paraku ei lükka nad mu kahtlusi ümber. Hoone on ümbritsetud valge planguga, millele on hulganisti kleebitud kadunud isikute fotosid.
Kahtlemata üks omapärasemaid ehitisi Pristinas on rahvusraamatukogu. See pompöösne võrgutaoliste metallnikerdustega kaetud kuubikutest koosnev hoone on tõepoolest pilkupüüdev. Tumedaid kuubikuid muudavad veidi rõõmsamaks valged kuppelmütsid, kuid üldpilt
on siiski veidi sünge. Veelgi kummalisem on hoone ees asuv skulptuur, mis meenutab sõna otseses mõttes sõnnikuhunnikut. Rahvusraamatukogu hiiglasliku hoone vastas umbes paarikümne meetri kaugusel askeldab roostes plekist kokkuklopsitud kuuride vahel vanamemm, veidi räsitud olemisega kana truult sabas tatsamas. Elu kontrastid on taaskord maksimaalsed.Pristina vanalinn on üsna õnnetu ja lagunenud. Siinsetel tänavatel on püsti pandud isereguleeruv turg, kus tee äärde on laotud kõikvõimalikku kraami. Ühest kohast saad omale õhtusöögiks tomateid ja arbuusi, lastele palli ja endale ketsid. Eriti õõvastav oli vaadata kõnniteel lõõskava päikese käes oma ostjat ootavaid juustu täis ämbreid. Tõenäoliselt on õhtuks juustu kogus omajagu vähenenud ning kärbsed korraliku kõhutäie saanud.
Meie elame kesklinnast veidi eemal künkal asuvas Velania linnaosas, mis on koduks ka paljudele paremal järjel olevatele peredele. Siit avaneb üsna nauditav vaatepilt alla linnale. Siin on ka märtrite küngas, kus asub muuhulgas Ibrahim Rugova memoriaal. Rugavo oli Kosovo üks suurimaid liidreid, kelle unistused ja teod viisid lõpuks riigi iseseisvumiseni. Rugova ise oma püüdluste vilja ei näinud, sest ta suri 2006. aasta jaanuaris veidi enne kui olid toimumas esimesed läbirääkimised Kosovo staatuse üle.
Lahkumine
Kosovost lahkume nagu valged inimesed ikka - lennukiga. Kosovo lennujaama viib meid takso. Lennujaam meenutab lagendikul plekist aedikusse peidetud heinaküüni - nii väike ja tagasihoidlik on see. Väikeste lennujaamade eelis on see, et eksimisvõimalus puudub ja raha jääb alles, sest seda lihtsalt ei ole kuskil kulutada. Peale kiiret ja probleemivaba check-in'i meenub mulle, et mul ei ole veel ühtegi kohustuslikku suveniiri, mis Kosovot meenutama jääks. Leian ühe pisikese putka, kust üht-teist võiks ju endale soetada. Peale pikka kaalumist ja vaagimist, mida võtta, mida jätta, lasen endale kaasa pakkuda pisikese külmikumageneti, mis hiljem Praha lennujaamas mulle sekeldusi kaasa toob. See pisike magnet äratab käsipagasit läbi valgustavas tollitöötajas parasjagu elevust. Proua ei tea ise ka, mida ta mu kotist leida loodab. Igal juhul tõstan pooled asjad sõnakuulelikult välja enne kui ise taipan, et äkki on asi pisikeses magnetvidinas. Õnneks nii ongi ja ma võin edasi minna. Tulles tagasi Pristina lennujaama, siis passikontroll ei taha passi templit lüüa. Palun teda, et ta seda siiski teeks, sest muidu jään ma paberite järgi igavaseks Serbiasse. Nii ongi mu passis üks tempel Serbiasse sisenemise kohta ja teine tempel Kosovost lahkumise kohta. Vahepeal on tükk tühja maad.
Lõpetuseks
Reisi lõppedes valdavad mind üsna vastakad tunded. Serbia on minu tunnetes endiselt suur ja veidi ülekohtune, Kosovo pisike ja kohati vast isegi liiga abitu. Kas Kosovo on iseseisva riigina jätkamiseks valmis? Jah ja ei.
Jõuka Jugoslaavia lagunemisprotsessi järel on Serbia küll suurriik Balkani kontekstis, kuid tegelikult on omaaegsest jõukusest ja särast alles vaid tähetolm. Endisele tasemele jõudmine võtab aega. Ilmselt aitaks arengule kaasa Euroopa Liiduga liitumiskõneluste alustamine, kuid lõputuna näiv konflikt Kosovoga ei lase sel sündida.
Kahjuks ei õnnestunud mul reisi vältel ühegi Kosovo albaanlasega jutule saada, et pärida, mida kohalikud sellest kõigest arvavad. Väljast vaadatuna näib, et sellel väikeriigil tuleb veel kõvasti vaeva näha, et iseseisvale riigile omased elementaarsed toimemehhanismid tööle saada. Tundub, et väline abi on liigagi kauaks kohale jäänud ning kohalikud veidi laisaks ja mugavaks teinud.
Parima tulemuse saavutamiseks tuleb pingutada neil mõlemal.
