Balti mere rannikut avastamas
18.06 – 24.06.2012
Start
Kui teatasin oma tuttavatele, et võtan ette autoretke Lätti ja Leetu, küsis nii mõnigi veidi üllatunud ilmel: miks sinna? Aga miks ka mitte? Kui palju me tegelikult oma naabreid tunneme? Me võime ju isekeskis naljatleda, et lätlastel on kuus varvast ja võime ka uhkust tunda, et iga eestlane vähemalt üht lätikeelset sõna (Saldejumps) teab, kuid tegelikult ei tea me neist rohkem kui poolakatest või ungarlastest. Leedukad on meile nii kauged, et isegi nalja ei viska me nende üle.
Mõeldud, tehtud. Plaan paberil paigas, reisikaaslastega läbi arutatud ja sõit võib alata. Olime algul kavatsenud minna neljakesi, kuid ühel reisisellil tuli ootamatult loobuda. Niisiis, pakime oma asjad esmaspäeva hommikul kell 9 autosse ja tõdeme, et neljanda asjad ei oleks siia enam kuidagi mahtunud. Kui telki ja madratseid ei oleks, siis ehk oleks. Olime valmis ka selleks, et mõni öö tuleb telgis mööda saata ja kuna põhjamaade ööd (no kui lõunas need Läti ja Leedu ikka on) on jahedad, siis sellest tulenevalt olid ka meie kotid nii suured nagu mindaks kahekuisele matkale.
Olles Pärnu Selverist veidi söögi ja joogipoolist kaasa võtnud, suundume Ikla poole. Seal teeme peatuse, kõht tuleb ju enne välismaale minekut korralikult täis süüa. Ikla piiripunktis (õigemini selle kunagises asukohas) on üks sööklalaadne toitlustusasutus, kus päris kenasti kõhu täis saab. Olin seal pakutavat varemgi testinud, seetõttu julgesin kohta ka reisikaaslastele soovitada.
Kella ühe paiku hakkame lähenema Riiale. Minu üllatuseks oli enne Riiat ehitatud pikk jupp uut maanteed (ma polnud seda teed vist mitu aastat sõitnud) ning pikk kiirusepiirangutsoon Saulkrastis jäi meil vahele. Kuigi minul autojuhina ei olnud mingit tahtmist teisele poole Riiat saamiseks kesklinna läbida, arvab meie neljas seltsiline, proua GPS, teisiti. Mõned korrad suudan tema käsklusi kesklinna poole pöörata eirata, kuid lõpuks annan alla ning allun tema tahtmisele. Tavapärasest erinev sissesõit Riiga on siiski üsna huvitav. Õnneks suudab GPS oma töö linna vahel hästi teha ning meid viperusteta teisele poole naaberriigi pealinna toimetada. Enne Jurmalat tuleb teha äkkpööre paremale, sest üsna ootamatult ilmuvad teele putkad, mis Jurmalasse sisenemiseks raha kasseerivad. Kuna Jurmala ei kuulu meie oluliste sihtkohtade hulka, siis keerame kiirelt ümbersõidu teele. Paraku on ümbersõit remondi tõttu üsna vaevaliselt läbitav.
Tukums
Meie esimene peatukoht on linnake nimega Tukums. Ligi kahekümne tuhande elanikuga on linn piirkonna keskuseks. Peatume Rimi parklas ning kõnnime veidi edasi. Esimene vaatamisväärsus on ühe neidise kuju, kes suures põgenemistuhinas on kaotanud jalast kinga (nagu Tuhkatriinu) ning rihma otsast koera. Otse loomulikult tuleb see veidi kummalise alatooniga kuju omale fotoaparaati saada. Seejärel küsime ühelt kohalikult kuhupoole teised vaatamisväärsused jäävad. Onu näitab meile suuna kätte. Kuigi mulle meeldivad väikelinnad, tundub see koht veidi igav. Keskväljaku purskkaev, kirik ja paar silmapaistva arhitektuuriga maja on kõik, millel pilk pidama jääb. Lisaks veel mõned seinad, millele joonistused peale on kantud. Mitte mingi lihtlabane grafiti, vaid kaunilt maalitud lilled. Selliseid joonistusi kohtame Lätis veel korduvalt. Lubatud Liivi ordu lossi asemel leiame eest keskmise kortermaja kõrgusega valge hoone, kus asub muuseum. Lossi aga ei ole. Paar sammu peatänavalt alla astudes leiame end aga üsna õnnetu olemisega maja räämas hoovist. Veidi nukker on.
Kuna seljataga on väsitav sõit, on viimane aeg teha üks kohvipaus. Meie reisiraamat (välja antud Bradti poolt) kiidab linna ning toob esile tema arvukad kohvikud. Hakkame hetkeks kahtlema, kas oleme ikka õiges kohas. Kohvikuid ei ole. Ühte siiski näeme, kuid väljast vaadatuna see eriti ei ahvatle. Otsime edasi, kuni satume linnavalituse hoone tagaküljel asuva ukse juurde, millel olev silt lubab meile midagi baari taolist. Ma ei saa öelda, et me sealt uksest julgel sammul sisse oleks läinud. Hiilime sisse, baar on tühi, kaasa arvatud letitagune. Ootame veidi ning lootuses, et keegi meid kuuleb, hakkame omavahel veidi valjemalt rääkima. Lõpuks purjetabki tagaruumidest välja lehvivate lokkidega proua. Küsime kohvi, mitte tavalist vaid cappucinot. Proua osutab pisikestele pakikestele. Ahaa, neist pakikestest pärineva pulbri abil tehtud cappucinot me küll ei vaja. Jätame viisakalt hüvasti ning jätkame otsinguid. Lõpuks sukeldume uuesti raamatusse ja avastame, et seesama mittemidagiütleva välimusega kohvik, millest enne mööda olime jalutanud, on soovitatavate nimekirjas. Astume sisse. Ja ennäe imet, kohvik Elizabete on seest imearmas, koogid letis isuäratavad ja kohvilõhn ehtne. Võtame kohvi ja kooki ning naudime hetke. Siit moraal, ära hinda asju (ka inimesi) välimuse järgi, isegi kohvikuid mitte, vaid astu julgelt sisse.
Talsi
Järgmine peatus on Talsis, Haapsalu suuruses linnakeses. Raamat ütleb, et enne sissesõitu avaneb maaliline vaade kahele järvele. Ma ei tea, kas sõitsin liiga kiiresti (kruusateel ca 60 km/h) või olid puud tee ääres liiga kõrgeks kasvanud, aga selle lubatud vaate magame maha. Linn seevastu meeldib mulle oluliselt rohkem kui eelmine, on teine selline armsake. Otsime raamatus lubatud skulptuuride aeda, aga selle asemel satume ühte savikotta. Sealne noormees tuleb meiega lahkelt rääkima ning ütleb, et neid skulptuure ei ole siin juba 90-ndate keskpaigast. Vaatame, et mis aastal see raamat siis välja antud on – esmatrükk 1995, viies parandatud trükk 2007. Ju siis ei ole autor viimaste muutustega kursis. Savikoja noormees on aga väga lahke ja jutukas, soovitab meile kuhu minna, kutsub ka sisse ja tutvustab põgusalt savikoda. Siin ta töötab. Palju ei puudunud kui oleksime noormehe kaasa kutsunud. Aga seekord jääb ta sinna oma savikausside keskele ning meie suundume linna servas asuva järve poole. Järv on kaunis ning järve kõrval kõrguvalt vallimäelt avaneb vaade teispool järve asuvale 32 meetri kõrgusele linnamäele. Silma jääb üks maja, mille sein on hiigelsuuri nööpe täis õmmeldud. Jõe ääres oli koklemängija kuju. Kokle on läti rahvuspill, sarnaneb meie kandlele, kuid mängitakse seda vertikaalasendis nagu harfi (vähemalt selle kuju näitel).
Kolka
Jätame Talsiga hüvasti ning suundume põhja. Tee ääres heinamaal on nii palju kurgi, et peatame auto ning püüame nad kaadrisse. Seejärel põikame muuseas läbi Roja külast, kus täiendame kohalikus Top! nimelise poeketi esinduses oma toidutagavara. Võtame kaasa ka veini, lootuses see õhtul ära juua. Raamat nimetab Rojat mere- ja sadamalinnaks. Kas koht linnamõõtu välja annab, jääb igaühe enda otsustada, aga kuna kellaeg surub peale, siis ei ole meil mahti selle üle pikalt juurelda ning keerame autonina Kolka suunas.
Järgneb pikk ja sirge tee Kolka poole. Terve tee ma mõtlen: kui seda metsa ees ei oleks – seal metsa taga on meri, aga paraku tee peale see ei paista. Kolkas ootab meid Anete, kohalik läti tüdruk, kes on nõus meid oma korteris majutama. Kohtumispaigaks on kokku lepitud sealne Top! pood. Peatumegi selle ees. Oleme jõudnud veidi varem, seega jääme ootele. Äkki kutsub üks mees meid kaasa. Misasja, mina küll suvalise mehega kaasa ei lähe! Aga ei olegi suvaline mees, Anete isa on hoopis. Sõidame talle järele, maja asub vaid paarisaja meetri kaugusel poest. Anete on meid nähes üllatunud, ta ise ei ole end veel valmis sättida jõudnudki kui me uksest sisse sajame.
Anete on armas noor läti tüdruk, kes õpib Riia ülikoolis ning veedab oma suved Kolkas, vanematekodus. Anete isa on meremees, kes maal olles sõpradega lihtsalt ringi hängib ja loomult üsna laisk on. Anete ema on aga kohalikus muusikakoolis õpetaja. Meie külaskäigu ajal toimub Riias muusikafestival, kuhu Anete emagi oma õpilastega osalema oli kutsutud. Seetõttu meil temaga kohtuda ei õnnestu.
Kolka on tõeliselt väike küla, elanikke on alla tuhande. Kolmest kalatehasest on töös veel vaid üks, kuid seni kuni see tööd annab, on külaelanikel ka lootus. Siin on kool, lisaks muusikakool, kolm kirikut, postkontor, bensiinijaam ja isegi üks restoran, mida mõned aastad tagasi hakkas pidama Anete vanaema. Suvel käib siin arvukalt turiste ning ka kohalikud noored tulevad koju käima, talvel seevastu on elu siin üsna ääremaine.
Peale õhtusööki jalutame mere äärde. Kolkas on kaks merd, ühel pool neeme on Riia laht, teisel pool Balti meri. Neeme tipus saavad kaks merd kokku ning see koht olla ujumiseks üsna ohtlik. Nii mõnigi uljaspea on siin oma vesise lõpu leidnud. Kolka neem on pisike liivane maariba, mis pidavat sõltuvalt vee liikumisest veidi siia-sinna liikuma. Loojuva päikese viimaste kiirte sirutus merele ja kitsukesele, kauni liivaga rannaribale lubab nautida imelisi vaateid. Kajakaparv on sättinud end kunagisest paadisillast alles jäänud postide otsa istuma, kõigil pilgud ainiti lõuna suunas pööratud. Ei tea, mida head sealtpoolt oodata on? Kolka asub loodukaitsealal ning on seetõttu üsna puutumatu loodusega. Siiski, mändide vahele on sõidutatud mobiilne saun (kohalikus keeles Pirts) ning samuti üks tünnikujuline romantikatuba, mille hiiglaslikust otsaaknast on ühtviisi nähtav nii päikeseloojang kui ka päikesetõus. Joome mõnuga oma kaasavõetud veini ning naudime
puutumata looduse ilu, karget meretuult ja loojuva päikese viimseid kiiri.
Mereäärsed liivlaste külad
Öösel sajab vihma ning müristab. Esimese päeva reisiväsimus (540 kilomeetrit) ning müristav ja välkuv äike ei lase korralikult magada. Ka hommikul ladistab vihma. Sööme hommikust ning sätime end teele. Sõidame mööda Läti kõige korralikumat ja ilmselt ka uuemat teed. Eelmise aasta sügisel valmis senise kruusatee asemel sirge ja laitmatult korras asfalttee, mis sirge niidina Ventspilsi poole kulgeb. Kuna meie järgmine suurem sihtkoht ei ole kaugel, otsustame sisse põigata ka mõnesse teeäärsesse liivlaste külla. Õnneks lakkab ka vihm õige pea ning taevas muutub kaunilt siniseks.
Mazirbe külas käime korra mere ääres, tuul on kõva ning liiva liikumine meenutab rohkem pinnatuisku. Mikeltornise külast leiame kiriku ja tuletorni ning taaskord kiikame randa. Pilt on sarnane eelmise kohaga, justkui oleks siin juba käinud. Irbene küla on merest eemal, seal asub raadioastronoomiakeskus. Küla on maha jäetud endine militaarkeskus, kus arvatavasti toimus nii mõndagi salajast. Peale vene vägede lahkumist 1994 aastal said lätlased päranduseks laastatud küla ja lõhutud raadiolokaatori. Praegu kasutatakse seda teaduslikel eesmärkidel, uuritakse päikest, kosmost ja lõbustatakse turiste. Kuigi üks siinsetest paraboolsetest raadioantennidest on Euroopa suurim, jääb meil seekord selle otsa ronimata, ehk mõni teine kord. Oviši külast leiame eest järjekordse tuletorni, kuhu tippu meil mõõduka tasu eest lahke majakavahi saatel ronida õnnestub. Torn on ehitatud 1814 ja kõrgust on tal 37 meetrit. Vaade on siit ülevalt üsna üksluine, läheduses lihtsalt ei ole peale mere ja metsa midagi muud näha. All muuseumis uurime erinevaid majakaid ja tutvume nende hingeeluga. Proua üritab meile püüdlikult algul vene keeles, seejärel sujuvalt inglise keelele üle minnes selgitada, kuidas üks või teine aparaat töötab ning milline on majakate signaalisaatmise süsteem.
Ventspils
Vahetult enne Ventspilsi teeme põgusa peatuse Busnieku järve ääres, kus vaatamata mitte just kõige soojemale ja eriti tuulisele ilmale paar tüdruktirtsu mõnuga vees sulistavad. Järv on kaunis, samuti selle ümbrus, ideaalne paik pikniku pidamiseks. Linna on siit 10 kilomeetrit ning sinna viib hiljuti valminud kergliiklustee.
Ventspilsi on üks äraütlemata mõnus linn. Kõik tundub kuidagi väga korrektne, korras ja puhas olevat. Aga mitte kogu aeg pole see nii olnud, tormiline areng ei ole kestnud kaua. Aluse sellele on pannud naftatransiit, mis linnale jõukust toonud on.
Meie ööbimispaik, kohaliku noormehe Miks’i korter, asub peatänava ääres asuvas korrusmajas. Vaatasin huvi pärast Google tõlkija abil, mida Miks ka tähendada võiks. Vastuseks pakutakse „segu“. Selline nimi siis.
Pargime end maja ette ja siirdume linna peale jalutama. Peatänav on lai ja avar, kuid ei mõju siiski liialt suurena. Pealelõunase aja kohta on üllatavalt vähe rahvast, ka liiklus on äärmiselt rahulik. Võtame raamatu ette ja siirdume järjekordse ordulinnuse suunas. Seekord ei pea me pettuma, loss ongi olemas, sissepääs aga tasuline. Mõtleme hetkeks, mida teha. Pika peale on kõht tühjaks läinud ning üha enam surub peale sundmõte kuskilt kohe ja kiiresti süüa saada. Keerame raamatus lehte ja otsime vihjeid söögikohtade kohta. Peagi leiame ühe pealtnäha viisaka, kuid ilmselgelt turistidele suunatud söögikoha. Aga kuna nälg hakkab silmnägemist ära võtma, siis istume siinsamas maha. Toit on hea ja laidusõnu ei vääri, saame kõhud kenasti täis.
Ventspils on täis kummalisi kujusid. Kirikuesiselt platsilt leiame tindipoti sinna sisse unustatud sulgedega. Jääb mulje, et hetk tagasi on mõni kohalik kirjakuulsus töö pooleli jätnud ning lõunapausile läinud. Turuplatsil kuulame kellamängu, mis ühtlasi tähistab täistunni saabumist. Turuplats ise on inimtühi, vaid ühel letil ilutsevad neli erinevas suuruses kõrvitsalist. Tõsi, kõrvitsad on kivist ning kõvasti laua küljes kinni, igaühele on peale märgitud kaal. Seega – kes soovib 160 kilost kõrvitsat, astugu palun ligi! Lehmadega on sellel linnal oma side. Mis täpselt, jääb meile selgusetuks, kuid erinevas suuruses ja poosis lehmi näeb linna peal mitmeid. Venta jõe lõunakaldale jõudes leiame esmalt pingil istuva lehmadaami, kena roosa lilleline kleit seljas ning Crocks’i sandaalid jalas. Muideks, Crocks’i sandaalid on nii Lätis kui Leedus vägagi levinud jalanõu. Järgmine lehm on veidi ebamaine, tema esi ja tagaosa ühendab naftatoru, mille küljes on kraan. Siit vihje: Vetspilsi lüpsilehm on naftatransiit. Kolmas lehm on kõige suurem ja tema selja peal on sang. Tegemist on reisiva lehmaga. Lehma küljed on täis kleebitud silte, mis vihjavad erinevatele paikadele, kus lehm rännanud ning Ventspilsi au ja kuulsust kaitsnud on. Hetkel on lehm kodus, kuid kes teab mil tal taaskord teele asuda tuleb.
Jurmala parki jõudes leiame eest lillevanikutega kaetud kalad. Etteruttavalt ütlen ära, et Jurmala park on ka Liepajas ning nime ei ole park saanud mitte samanimelise linna järgi, vaid Jurmala tähendab tõlkes mereäärset ala. Seega on samanimeline linn ka sisuliselt lihtsalt üks mereäärne paik. Pargi tagumisest osast leiame raudtee, mida mööda väike kohalik rong lapsi lõbusõidutab. Seal on ka Tarzani rada, mille läbimine eeldab veidi füüsilist pingutust ning tõstab adrenaliini. Ventspils hoolib väga oma lastest, neile on tegevust igal pool, peaaegu kõik pargid on varustatud erinevate atraktsioonidega, kus ronida, kiikuda või muidu mõnusalt aega veeta. Tõeliselt lapsesõbralik linn.
Õhtul läheme Miks’i ja veel ühe päev varem linna sattunud seikleja Davidiga sööma. Esmalt läheneme samale kohale, kus me lõunat sõime ning hetkeks on hirm, et sinna me maandumegi. Kuid ei, sealt lähme mööda. Miks ütleb, et see on turistilõks. Koht, kuhu meie läheme, on kohalike hulgas väga armastatud. Pole ka ime, et ainult kohalikud siia tulla oskavad, koht on end osavalt nurga taha ära peitnud, seega ükski turist ei suuda seda parima tahtmise juureski üles leida. Koha nimi mulle meelde ei jää, küll aga stiilipuhtus. Oleks vist õige öelda, et oleme sattunud rätsepa juurde sööma. Lauaplaadid asetsevad Singeri õmblusmasinate alustel, seintel on hulk hiigelkääre ja muud õmblusvarustust. David, kes on pärit Ameerikast, ei tea vanast heast Singerimasinast midagi ning arvab, et Singer tähendab lauljat. Räägime talle, kuidas asjad tegelikult on.
Miks on üsna julge ja otsekohese ütlemisega noormees. Kuna naabritel on ikka kombeks teineteist sõbralikult tögada, siis uurime, et missugust nalja lätlased eestlaste kohta viskavad. Ootan midagi põnevat, kuid pean pettuma: eestlased on aeglased. No mis nali see ikka on, see ju omamoodi tõde. Miks aga peab seda heaks naljaks ning kordab seda õhtu jooksul mitmeid korda. Meie omalt poolt seletame talle lahti meiepoolse kuue varba nalja. Läti autode numbrimärkidel on riigile viitav lühend LV, eestlased tõlgendavad seda kui „lisa varvas“, ja nii ongi lätlased omale kuuenda varba saanud.
Miks vaidleb isegi Davidiga, kui too inglise keelt emakeelena rääkivana ja seda ka õpetavana meie keelekasutuse osas tagasihoidliku märkuse teeb. Miks ei taha leppida, et tema keelekasutus grammatiliselt päris korrektne ei ole. Ka meie saame märkuse, ettekandjale tellimust esitades ei öelda: „I take“, vaid õige on: „I’ll have“. Vot siis! See on küll harjumatu. Kogu reisi jooksul püüame oma keelekasutust kontrollida, kuid üldjuhul ei tule sellest midagi välja. Enamus kordi kõlab me suust ikka: „I take“. Mis teha kui otsetõlge eesti keelest palju suupärasem tundub.
Hommikul, enne Ventspilsist lahkumist põikame läbi ka muuli juurest. Seal on vahva vaatetorn. Kahjuks on ilm veidi udune ning pilk ei ulatu eriti kaugele. Muuli ääres on veel üks vahva tool, selline suur, umbes nelja meetri kõrgune, sadamalinnale kohaselt ankrukettidest kokku keevitatud. Küll Lätis on lihtne kõrgele kohale istuda, ainult allatulek on veidi keeruline.
Kuldiga
Meie järgmine sihtpunkt on väike linnake Kuldiga. Teel sinna möödume sinetavatest põldudest. Peame omavahel aru, kas tegemist on rukkililleväljadega või millegi muuga. Paraku jääb lõplik vastus meil saamata. Kuldigasse sissesõit on üsna keeruline, sest see tee, mida mööda GPS linna sisenemist nõuab, on totaalselt remondis. Keeran suvalisest kohast vasakule ja jätkan sõitmist vaatamata GPS-i proua nõudmistele kohe tagasi keerata. Ühtäkki leiame end kohast, mis meenutab nõukaaegseid suvila ja aiamaapiirkondi, mis vist kõikide linnade äärealadel olemas olid. Olukord muutub kahtlaseks, kas ma peaksin tõesti tagasi keerama. GPS seda teed, mida mööda me vurame, tunnistada ei taha. Ühtäkki avaneb imeline vaade orus voolavale jõekäärule. Teeme peatuse ning saadame pilguga pardimammat, kes õpetab pisiperele rivis ujumist. Igaks juhuks küsime ühelt noormehelt, kes samuti sealsamas auto kinni pidanud on, et kas siitkaudu ikka linna saab. Saanud jaatava vastuse, jätkame kindlal meelel teed. Ühtäkki rahuneb ka GPS ning annab meile uue sihi.
Pargime end raekoja platsile, rohkem lähemale linna keskpunktile minna ei anna. Ja nii nagu Ventspilsis, ei küsita ka siin parkimise eest raha, isegi raekoja ees mitte. Siin on ajaloolist hõngu märksa rohkem kui teistes ümbruskaudsetes Läti linnades. Keskväljaku ääres asuvad nii vana kui ka uus raekoda. Samas asub ka linna vanim maja, mis tegelikult näeb palju parem välja kui kõrval asuv majutusasutus. Jalakäijate tänava juhatab sisse üks hiigelsuure rõduga puuehitis, mis kutsub sööma. Sinna hiljem ka maandume ning vitsutame kõhu head-paremat täis. Silma jääb üks üsna kehvalt krohvitud hall maja, mille muudavad omamoodi vaatamisväärsuseks krohvile kantud joonistused. Ka seekord on tegemist lilledega ning selliselt mõjub maja omapäraselt kaunina. Tänav on kaunistatud rohkete lilleamplite ja postamentidega. Põikame sisse ühte hoovi, kust leiame eest mitmed puunikerdised. Eriti koomiliselt mõjub multifilmitegelase Bart Simpsoni sarnane mehike, kellele on kõhu peale graveeritud Kuldiga. Edasi suundume Venta jõe poole, kus ootab meid ees Rumba juga. Juga ise on hästi madal, vaevu kaks meetrit langust, kuid see-eest ulatub ta üle kogu jõe ning see teeb temast Euroopa laiema joa (ligi 250 meetrit). Sealsamas sirutub üle Venta jõe 164 meetri pikkune sild, mis on Euroopa pikim tellistest ehitatud sild.
Liepaja
Kella viie paiku saabume Liepajasse. Pargime taaskord kesklinna. Ma ei ole päris kindel, kas auto jääb tasuta või tasulisse tsooni, aga otsustan riskida ning loota parimat. Lootus pidas paika, trahvikviitungit ma kojamehe vahelt ei leidnud ja raha jäi alles.
Liepaja on Läti suuruselt kolmas linn, mõnevõrra väiksem kui meie Tartu. Selle teadmise taustal haarame turistiinfost kaardi, sealt kõrvalt jäätise ja suundume kirikusse. Püha Kolmainu kirik Liela ielal (sellenimeline tänav on absoluutselt igas Läti asumis) on oluline kahel põhjusel. Turistidel lubatakse torni ronida ning kirikus asub maailma suurim mehaaniline orel. Vaade tornist pole just suurem asi, midagi huvitavat silma ei hakka. Küll aga tekitavad segadust kaks veekogu: meri mõlemal pool? Ei ole, üks neist on Liepaja järv, teine Balti meri. Orel on tõesti suur ja uhke. Liepaja on tituleeritud ka Läti muusikapealinnaks ning siin peetakse laialt tuntud orelifestivali. Liigume edasi kanaliäärse rannapromenaadi poole. Teel märkame tänavasillutisse valatud üksikuid hõbedasi noote. Noodid on üksteisest mõne meetri kaugusel ning moodustavas linnatänavatel keti. Neid mööda kõndides pidavat saama linnast üsna hea ülevaate, viivat need kõikide olulisemate vaatamisväärsuste juurde.
Rannapromenaad on üsna tavaline jalakäijate tsoon, ei midagi erilist. Isegi kujukesi ei ole siin. Kujud leiame hoopis eemalt kujude alleelt. Nimelt on ühe tänava äärde teatud vahemaade taha sätitud mitu kujude kompleksi, mis pildikeeli jutustavad Liepaja hümni sisu. Ma ei tea, kas alustame hümniga tutvumist õigest otsast, kuid kõige esimene skulptuur on üsna ehmatav - kirvega mees pingi kohal. Nagu ikka, selliste kummaliste kujudega peaks ju pilti tegema. Paraku ei suuda meie tüüpiliselt aeglaste eestlastena piisavalt kiiresti välja mõelda, kuidas end kirvega onu taustal pildile sättida, ning pingi hõivab üks kohalik koolipoiss. Tema teab täpselt, kuidas poseerida: küliti pingile ja kael täpselt kirvetera alla. Vot nii käivad asjad, ütleb ta pilk. Järgmisel taiesel on lind, ilmselt suuremat sorti vares või ronk, tema kohal aga hulk leedukeelset teksti. Ja siis jõuame söögilauani, millel hulk õlletoobreid ja suur vaagen. Paraku on nii vaagen kui toobrid tühjad ning meil jääb vaid pettunult edasi liikuda. Järjekordse Jurmala pargi väravas seisab hiiglaslik trummikomplekt andes taaskord vihjeid linnaelanike muusikalembusest.
Kuna kell tiksib juba õhtutunde, seame sammud kuulsa Rock Cafe poole. Läbime jalakäijate tänava, kus sel hetkel keegi jala ei käi, vaid üksik rattur väntab oma teed. Rock Cafe, Läti esimene rockikohvik pidavat olema Ameerika samanimelise keti haru (või siis selle imitatsioon). Selle ees väljakul seisab hiigelsuur kitarr. Sealtsamast kõrvalt leiame väikesed kuubikud, milledele Läti kuulsad muusikud oma käejäljed surunud on. Ronime üles rõdule, et nautida kohvi ja vaadet üheaegselt.
Kohviku rõdult rullub me ees lahti pealtnäha unise muusikapealinna teine pale. Kohvikuesine väljak on peaaegu inimtühi. Kiirel sammul tõttab mööda vaid paar rahvariides küpsemas eas näitsikut, kes on suundumas koju peale mõningast tantsukeerutamist. On ju jaanide-eelne aeg ja pidutsemised alanud. Veidi aja pärast taarub nurga tagant välja purupurjus keskealine mees, kes peale toetava seina hülgamist prantsatades kivisillutisele maandub. Ai, ai, see olukord on ohtlik, eelkõige talle endale. Jääme huviga ootama edasisi arenguid ning me ei pea pettuma, areng toimub. Purjutaja ajab end tasapisi püsti ning ainult kõigevägevam teab, mis imejõul tal õnnestub kergeid sik-sakke tehes platsi teise seinani taaruda. Teinud seal pisikese peatuse võtab mees kindla sihi jõuda teisele poole teed pingile. Sinna ta ka jõuab ning sätib end istuma, jalg üle põlve ja käsi põsakil, manades näole ilme, et mina ei tea midagi, mina istun siin ja tunnen end hästi. Kaua tal seal istuda ei lasta, üsna pea ilmub nurga tagant nähtavale politseiauto, millest väljuvad mehed on võtnud nõuks süütu näoga ilmanautleja endaga kaasa viia. Mees eriti vastu ei punni ning hellalt surutakse ta politseiauto tagakambrisse ning läinud ta ongi.
Peale sellist vaatemängu ning viimast kohvirüübet seame meiegi oma sammud tagasi auto poole. Aeg on hiline ja kuna olime oma vastuvõtjale saabumise aja teada andnud, ei olnud viisakas hilineda.
Meie host Dace elab teisel pool kanalit Silku tänaval viiekordse maja kolmetoalises korteris. Dace on Liepajas sündinud. Kuigi vahepealsed õpingud ning sellele järgnenud aastad viisid ta Riiga, tuli Dace sealt mõnda aega tagasi kodulinna. Põhjuseid oli mitmeid, muutused isiklikus elus nõudsid edasi liikumist ning samaaegselt sülle sadanud tööpakkumine kodulinnas andis tõuke lõpliku otsuse tegemiseks. Praegu on Dace rahul, Liepajas on hea elada, oluliselt parem kui Riias. Korteri sai ta vanematel kui need maale kolisid ja kuna korteris on piisavalt ruumi, on tal hea võimalus ka maailmarändureid majutada.
Järgmisel hommikul, enne linnast lahkumist, suundume Dace soovitusel linna põhjaossa, kus okupatsiooni ajal asus Nõukogude Liidu mereväebaas. Veel enne seda, Vene impeeriumi ajal, olid siin kasarmud ning mitmed administratiivhooned. Praeguseks on see üdini militaar-administratiivhõnguline piirkond sisuliselt maha jäetud. Paljud viiekordsed kortermajad on tühjad. Mitmes aga elu käib, mõni hoone on ka uus. Keset suurt platsi on bussipeatus ning mul tekib tunne nagu oleksin sattunud paarikümne aasta tagusesse Maardu linna. Majade vahel kõrgub Püha Nikolause Õigeusu kirik, mille kuldsed kuplid paistsid ka linna lõunaossa. Dace rääkis, et 1994, mil Nõukogude väed Leedust lahkusid, vähenes linna rahvaarv ühe päevaga kolmekümne tuhande inimese võrra. Sõdurid võtsid kaasa kõik, mis võtta oli. Selle, mida kaasa võtta ei saanud, lõhkusid ära. Hiljem olla linnavalitsus mahajäetud majade kortereid rahvale ka tasuta pakkunud, tulgu ainult ja tehku korda. Paraku ei olnud soovijaid just ülearu palju.
Otsustame end nähtust veidi tuulutada ning seame end muulile piknikule, paar võileiba ja leebe meretuul teevad meeled rõõmsamaks ning aeg ongi end Leedu suunas teele asutada. Tagasiteel linna lõunaossa ületame silla, mis kümme minutit hiljem end risti keerab. Ma arvan, et see on üks väheseid sildu, mis laeva läbilaskmiseks end keskkohast lahti kangutades püsti ei aja. Selle asemel hakkavad silla kaks osa end tasapisi piki jõge pöörama. Kogu liikumine toimub sujuvalt, vaikselt ja kahe varese valvsa pilgu all.
Liepajast lahkumine on veidi keerulisem, kui ette võis kujutada. Kuna peamine magistraal, mis Palanga poole suundub on remondis, on vaja leida mõni teine samas suunas minev tee. Leiamegi, aga proua GPS-ilse see ei meeldi. Järjekindlalt palub, anub ja nõuab ta, et me paremale keeraks. Ei loe meie selgitused, et see tee on remondis ja palved, et proua lõpuks vait jääks, reaalsusele otsa vaataks ja olukorraga kohaneks. Proua on kindlameelne ja jätkab nõudlikul hääle: pööra järgmisest paremale. Ei pööra, selle asemel teeme bensukas kergenduspeatuse ja jätkame teed. Linnast välja jõudes rahuneb ka proua GPS ning me saame rahulikult sõitu jätkata.
Teel Palangasse sõidame läbi kohast nimega Nica ning põikame sisse Rucava nimelisse külla. Pargime end küla keskväljaku äärde, poe ette kus kohalik aiapidaja maasikaid müüb. Oleme parasjagu kiriku poole teel, kui ühtäkki kostub selja tagant hõikeid. Üks eakas mehike hõikab ja viipab meie poole, tundub, et kutsub kuhugi. Läheme uurime. Astume sisse muusikainstrumentide muuseumisse. Onu, kes meie saabumise üle suurt heameelt tunneb, asub usinalt oma instrumente tutvustama. Esmalt tõmbab ta puidust vidina kummiga üle pea omale nina ala. Vidin meenutab seakärssa ning häält teeb ta selle sisse puhudes. Ma ei ole kindel, aga mulle tundub, et õhku tuleb nina kaudu peale anda. Seejärel haarab ta sülle karmoška ning asub hoogsalt üht tuttavat viisi mängima. Hetke pärast pistab ka ta Eglele trummi pihku ja peale seda kui ta ka minu ühe klahvpille taha on surunud ongi ansambel valmis. Järgmisena tutvustab ta saepilli. Tegu on lihtlabase käsisaega, mille seljalt ta poognaga viisijupi välja võlub. Suure õhinaga näitab ta veel mõnd pilli ning palub meilgi proovida. Mees on ülimalt uhke oma kogu üle, kuna see on tunnustust leidnud ka pealinnas ning tema pilt on jõudnud isegi Läti muuseume tutvustavasse raamatusse. Jätame talle korjanduskarpi väikse seemne ning lahkume.
Palanga
Palanga on hoopis teistsugune linn. Teine on ka riik. Autoga on siin kitsas, kõik tee ääred on täis pargitud ning lisaks rohkearvulistele jalgratturitele kulgevad mööda tänavaid mingid kummalised neljarattalised kärud. Parkimine on kõikjal tasuline. Parkimisautomaat nõuab münte, mida meil kui äsja riiki saabunutel aga ei ole. Küsin abi parkla kõrval asuvast restoranist, ehk on tütarlaps nii lahke ning vahetab mu Eestist kaasavõetud kümne litise paberraha müntide vastu. Tütarlaps tundub kuidagi tõre ja häiritud, kuid lõpuks täidab siiski mu soovi. Pargime auto paariks tunniks ning suundume infopunkti, et öömaja leida. Leedus meil couchsurfingu teenuseid kasutada ei õnnestu, seetõttu tuleb kohalikke majutusasutusi otsida. Infopunktis esitan oma soovi umbes nii: meid on kolm ja me tahaks ööbida võimalikult odavalt. Auto on meil ka, seega ka selle jaoks peaks kuskil kohake olema. Saame omale toa peatänavast 50 meetri kaugusel ühe proua eramaja teisel korrusel. Proua on kogu ülemise korruse turistidele kohandanud: neli tuba, WC koos dušiga ning eraldi sissekäik. Üsna meeldivad tingimused ning ideaalne asukoht. Ja autogi leiab oma koha õues õunapuu all.
Palanga on üsna väike linn, kuid selle kahekümne tuhandepealine elanikkond kasvab suveperioodil ligi viiekordseks. Linna tuiksoon, Basanaviciause tänav on päevasel ajal vaid jalakäijate päralt ning palistatud lugematu arvu erinevate söögikohtadega. Lisaks leiab siin mitmesugust meelelahutust, alates 5D kinost kuni mullis ukerdamiseni basseinis.
Linna ääreosas asub 100-hektariline botaanikapark. Rendime sinnaminekuks jalgrattad, hinnaga 8 litti tunnist. Pargi keskseks vaatamisvääruseks on Tiskeviciuse palee, mis oli kunagi samanimelise perekonna mõis, kes valitsesid Palangat üle 110 aasta kuni 1940. aastani. Palee ees kõrgub kuju, mis kangesti meenutab käsi laiali sirutavat Jeesuse kuju Rio de Janeiros. Palanga suurim vaatamisväärus tundub olevat päikeseloojang. Mööda Basanaviciause tänavat randa suundudes saab jalutuskäiku jätkata ligi 400 meetri jagu merre ulatuval L-kujulisel kail ning nautida päikeseloojangut. Kes kaile minna ei viitsi, võib end sisse seada rannavallil pingil ning kaunist vaatemängu sealt jälgida. Üsna kentsakas on vaadata, kuidas inimesed istuvad rivis pinkidel, näod päikesesse suunatud nagu jälgiks mõnd põnevat kinoseanssi.
Basanaviviause tänaval on oma koha leidnud ka tänavakauplejad. Ostan omale karbi teed, mis kõik mu mured lahendama ja vaevused unustuste hõlma viima peaks. Õhtu veedame ühes meeldivas pererestoranis, kus nii atmosfäär, toit kui ka teenindus igati meeldiva mulje jätavad. Nii juhtubki, et pugime end silmini täis enne kui koos ülejäänud suvitajatega päikeseloojangu seansile suundume.
Hommikul enne Klaipeda poole teele asumist võtame Palangas hommikukohvi. Küsime kohvi piimaga. See, mis meile ette tuuakse on kõike muud kui kohv piimaga. Meie ette asetatakse jalaga magustoidupokaal, millest paistab valge-pruuni triibuline vedelik. Mida me nüüd tellinud oleme? Täpsustame üle, et kas see triibuline pokaal on tõesti kohv piimaga – on jah! Eksperimenteerida on tore, aga kui organism vajab hommikul ergutavat kohvilaksu, siis sellised triibulised magustoidulaadsed kohvijoogid eriti ei aita. Mis siis ikka, limpsime selle kummalise olluse ära ning seame end Klaipeda poole teele.
Klaipeda
Palangast Klaipedasse on umbes 25 kilomeetrit, kuid paraku ei suuda vajaliku kohvilaksuta autojuht seda ühe jutiga läbida. Nii tulebki enne kohale jõudmist üks kohvipaus teha ning üks tõeline kohv vaimu ergastamiseks manustada.
Klaipeda nagu Palangagi nõuab autoga linnas ringiliikujatelt teatud kulutusi. Pargime end kesklinna ääremaile, maksame parkimise eest ning suundume linna südamesse. Klaipeda ei ole seda sorti linn, mis ahhetama paneks. Pigem on tunne, et vaatame ruttu mõned kohustuslikud kohad ära ja lähme kiiresti edasi. Klaipeda vanalinn on väike ja igavavõitu. Vaid teatriesisel väljakul köidavad me tähelepanu merevaiguletid, kus üllatavalt kauni disainiga kunsti müüakse. Ma olin kogu aeg merevaiku teatud eelarvamusega suhtunud. Kuid nüüd, nähes neid ülimalt kauneid kaelaehteid ja muid kaunistusi, olen sunnitud oma meelsust korrigeerima. Paraku maksavad need asjakesed rohkem kui ma välja käima nõus olen. Nii piirdungi vaid imetlemisega.
Vanalinnas kohtume veel hiire ja kassiga. Hiir on selline väike, 17 cm kõrgune ülespoole küünitav kuju, kelle kohta legend ütleb, et hiireke täidab kõik su soovid, piisab need vaid talle kõrva sosistada. Kass on märksa suurem, kuid samas ka igavam. Kolmas kuju, mis silma jääb, istub kõrgel katusäärel. Teada-tuntud on uskumus, et piisab korstnapühkija nööbi puudutamisest kui edu ja õnn uksest ja aknast sisse trügima hakkavad. See korstnapühkija istub aga nii kõrgel, et tema kuuenööbini küündida ei õnnestu ka parima tahtmise juures. Kuid õnnest ei pea mööduja mitte ilma jääma, allpool seinale on kinnitatud eraldi nööp, mille puudutamine peaks samamoodi õnne ja edu tooma.
Vaatame üle ka purjelaev Meridianase, mis veedab oma pensionipõlve Dane jõe kaldal. 1948 aastal Soomes ehitatud purjekal on praegu restoran. Enne aga oli ta Klaipeda Navigatsiooni kooli teenistuses. Kahjuks on restoran suletud ning pardale meil minna ei õnnestu.
Enne veel kui võtame suuna Nida poolsaarele, põikame läbi skulptuuride pargist. Park ise ei köida meid sedavõrd kuivõrd pargi kõrvale ehitatud modernne õigeusu kirik. Kirikuhoone kuju on nii moodne ja võõrastav, et esmapilgul sunnib seisatama ja kaks korda vaatama. Telgikujulise kirikuhoone katusele on istutatud traditsiooniline kuldne sibulakuppel ning see on ka ainuke väline tunnus, mis annab aimu hoone olemusest. Piilume ka sisse, ka seal on kuidagi võõrastavalt moodne.
Otsime raamatust sadama aadressi, kust praam meid Nidale peaks viima. Toksime aadressi GPS-i ja asume teele. Teeremondid ajavad proua GPS-i taaskord endast välja, kuid me ei lase end sellest häirida. Ei lase me end segada ka siltidest mis Nidale suunavad, vaid järgime kuulekalt proua GPS-i juhiseid. Jõuamegi sadamasse, kuid tundub, et meiesugustel väikestel autodel ei ole siin midagi teha. Rodu kaubaautosid ja rekkaid suunatakse kaile, kuid ühtegi väikest selles suunas teel ei ole. Uurime asja. Turvamees naeratab ja seletab, et tõesti, Nidale viiv sadam asub veidi eemal, ta viipab käega suunas, kuhu me minema peame. Lähemegi. Ja jõuame kohale, järgides seekord teeviitasid.
Kui tõkkepuu just meie nina all alla potsatab ning praam lahkub, arvame, et järgmised kakskümmend minutit vahime niisama ringi. Aga ei, nagu võluväel tõuseb tõkkepuu taas ja onuke teispool suunab meid teisele praamile. Selgub, et nõudluse korral graafikust kinni ei peeta, vaid autod viiakse üle elavas järjekorras, mis kokkuvõttes on palju kiirem moodus.
Nida
Nida on üks kummaline koht, selline poolsaare moodi saar või hoopiski saare moodi poolsaar. Selge on see, et Leedu territooriumilt saab sinna vaid meritsi. Poolsaareks muutub see saar Venemaa poole peal, ehk siis osa poolsaart on Kaliningradi oblast ja teine pool on seetõttu muutunud justkui saareks. Nida inglise keelne nimi on Neringa, aga kui kohalikule seda mainida, ei pruugi ta arugi saada, millest jutt. Samas, Nida on ka selle poolsaare saare osa pealinn.
Nidale sisenemine on üsna kulukas. Esmalt praamisõit maksab autoomanikule üsna kopsaka summa, lisaks tuleb sisenemise eest looduskaitsealale ka veel raha välja käia. Aga see kõik on seda väärt. Nida on üsna omamoodi paik oma puutumatu looduse ja nunnumeetri põhja lükkavate küladega.
Esimene küla, mis teele jääb ja kus peatuse teeme on Juodkrante. Jalutame peateelt kõrvale ja satume silmi pimestavalt kauni arhitektuuriga majade vahele. Hiljem märkame, et sama arhitektuurne joon läbi kogu saare külasid: puitnikerdustega rõdud, rootsipunased seinad, valged aknad jne. Vahele sekka on eksinud siiski ka paar nõukogude aegset suvituskompleksi, milles kunagi lastelaagreid peeti, kuid milles nüüd turiste majutatakse. Lisaks jäävad silma erilise kujuga tuulelipud. Iga lipp on isemoodi kujutistega. Esialgu ei saa aru, mida need kujutised tähendavad, kuid mulle tundub, et igal külal on oma kujutisega tuulelipp.
Teel Nida teise otsa teeme peatuse surnud düünide juures. Peatumiseks tee ääres palju võimalusi ei ole. On vaid üksikud parklad, kus parkimisaeg on piiratud 1 – 2 tunniga. Seega ei tule kõne allagi kuskil suvalises kohas telk püsti panna ja öö mööda veeta. Kaitsealune territoorium ju. Kusjuures, politsei käib parklates kontrollimas, ega sa sinna liiga pikalt pidama pole jäänud. Parkimiskell armatuuril on hädavajalik lisavidin.
Düünid on Nida kaubamärk. Mis düünid täpselt on, kes teab. Tundub, et palju liiva on kokku aetud, valli lükatud ja düünideks nimetatud. Eks ta umbes nii ongi, kuigi need liivaväljad on tõenäoliselt siiski looduslikul teel tekkinud ja inimkäsi siin mängus ei ole. Aga osad on surnud (inglise keeles küll hallid, mitte surnud), osa elavad. Mis neil siis vahet on? Seame sammud näidatud suunas et teada saada, millised surnud düünid välja näevad. Kuigi läbime ristisuunas peaaegu kogu saareosa, ei tule käia kuigi kaua, kuni meie ees laiub lage liivane ala, mis veidi eespool väikese tõusunurga all üha kaugemale ja kõrgemale kulgeb. Alguses liigume edasi laudteed pidi, hiljem tuleb liivas sumbata. Jõuame tippu, kust avaneb vaade merele, õigemini sellele laheosale, mis jääb saare ja mandri vahele. Üsna vahva vaatepilt. Surnud on düünid ilmselt siis kui nad hakkavad rohtu kasvama, see tähendab, et liiv enam ei liigu. Elusa düüni peal uitab liiv tuule abil ringi.
Surnud düünide koha kohta räägitakse ka üks lugu, kuidas kunagi ammu, umbes kolmsada aastat tagasi asus siin üks küla, mille elanikud visalt liivaga võitlesid, kolides pidevalt ühes kohast teise, otsides liiva ees asu. Paraku jäi aga liiv peale ning peletas oma pealetungiga (liikudes aastas isegi kuni 15 meetrit) elanikud siit sootuks eemale, sundides neid omale ümbruskaudsetes külades uue kodu leidma.
Elavad düünid asuvad Nida linna külje all. Sinna viib korralik asfalteeritud autotee ning parklast edasi vaid mõnikümmend meetrit leiame end platvormilt, kust düünid kätte paistavad. Liivale uitama inimesi ei lubata, ilmselt rikub see loodulikku tasakaalu.
Nida linn on armas pisike küla. Linna sisenemiseks on valida kolme erineva teeotsa vahel. Miskipärast otsustame ilma igasuguse ratsionaalse põhjenduseta valida kõige tagumise. Vihma on sadama hakanud ning väljavaade seega piiratud. Kohe on selge, et linnake on rahvast täis, alanud on mitmepäevased jaanipäevapidustused. Sellega seoses on siin ka palju autosid ning enda poetamine kuskile mõistlikule parkimiskohale tundub olevat üsna lootusetu. Märkame turismiinfo silti, kuid ligi ei saa, kuna selle ees olevat parklat eraldab meist allalastud tõkkepuu. Hiilime vaikselt edasi kuni põrkume sissesõidukeelu märgiga. Ega edasi sõita ei saakski, vastas on muruplats ja paarkümmend meetrit eemal suur lava rahvariietes esinejatega ning selle taga ongi juba meri. Keeran paremale, ees tänaval on rida müügilette – ei tea, kas siin üldse autoga liikuda lubatud on. Keeran igaks juhuks teelt ära paremale ühte parklasse, kus paraku vabu kohti ei ole. Ainuke võimalus on liikuda läbi parkla edasi. Parkla äärese maja nurga tagant algab pisike armas teekene, millel autoga sõitmine eriti loogiline ei tundu. Kuid vastu tuleb minibuss, järelikult sõita siiski tohib. Aga kuhu edasi? Jään nõutult seisma pea mõistlikest mõtetest täiesti tühi. Linn on rahvast ja autosid täis, vihma sajab ja meil ei ole öömaja.
Mõne hetke pärast avaneb kõrvalasuva maja üks, sealt vaatab välja üks vanem proua ning küsib: a kakoi nomer vam nada? Eeeee…. ei olegi nagu otseselt ühegi numbri jahil, ise ka ei tea, mida otsime, aga tegelikult – magada tahaks kuskil. Ahaa, tädil löövad silmad särama. Skolko vas? Tri? A vot zdes rjadom odin komnata, mošete smotrit. No muidugi läheme vaatama. Kas sobib? No muidugi sobib. Proua naeratab ja lubab perenaise kutsuda.
Maja, kuhu me end sisse sätime, asub keskväljaku vahetus läheduses. Tegelikult enam rohkem keskele ei saagi. Võimalik, et see maja on algselt kuuriks ehitatud, kuid turismi arenedes ümber neljaks väikeseks boksiks muudetud. Ruumi palju pole, kuid parasjagu, et öö mõnusalt veeta. Boks on kahekordne. All on väike laud kahe tooliga, trepi all kapp, külmkapp ja mikroahi. Tagapool on moodne WC koos dushikabiiniga. Üleval on üks kahekohaline voodi ja üks lahtikäiv diivan. Kapi peal on telekas, kust me une ootel olles jalgpalli vaatame. Käimas on jalgpalli EM ja Kreeka saab Saksamaa käest haledalt pähe. Ja leedu kommentaator moonutab mängijate nimesid, tehes Lahmist Lahmase ja Müllerist Müllerase. Kreeklased, kelle nimed valdavalt loomupoolest s-ga lõpevad, pääsevad jõhkrast nimeväänamisest.
Seame end sisse ning suundume seejärel linna peale. Tegelikult ei anna Nida kuidagi linna mõõtu välja, kuid kuna see on saare suurim asum, siis võib teda ju hellitavalt nii kutsuda. Peatume hetkeks sadama lähedale muruplatsile ülesseatud suure lava juures ning kuulame kohalikku rahvamuusikat, uudistame müügilette ning seejärel maandume ühte söögikohta, et pikast päevast otsalõppenud jõuvarusid taastada. Valin kohaliku eriroa – sealiha Neringa moodi – ja ma ei pea pettuma. Liha on äärmiselt maitsev, tegelikult parim liha, mida kogu reisi vältel söön.
Hommikul pöörame autonina algatuseks Venemaa poole, sõidame piiripunktini ning tõdeme, selle piirputka taga on hoopis teine riik, aga täna me sinna ei lähe. Keerame otsa ringi ning peale põgusat peatust Nida külje all olevate düünide ja sealsamas müüdavate merevaigust siilide juures, suundume mandri poole. Aeg on siit kaunist kohast lahkuda, kuigi hing ihkaks veel mõneks ajaks siia jääda. Kuna õhtul on jaanitulede süütamise aeg, siis märkame tee ääres ühe lahesopi kaldal kummalisi heinast kujukesi. Paar kuju on lahekaldal, mõned on toimetatud aga juba keset lahevett. Ühte kujukest parasjagu sikutatakse parve peale, et see siis vee peale suunata. Kuidagi kahju on, et me ei saa veel üheks ööks siiakanti jääda. Õhtune tulevärk võiks suurepärast vaatepilti pakkuda. Kuid meil omad plaanid ning seetõttu suundume praamile, et tagasi mandrile sõita.
Peale praamil üleelatud kajakate väljaheiterünnakut teeme Klaipedast nii ruttu sääred kui saame, GPS suunab meid Kaunasesse suunduva kiirtee peale. Teame, et mõned teed on Leedus tasulised, aga millised neist, seda ei tea. Tundub, et see kiirtee siiski tasuline ei ole, vähemalt ei jää meile ette ühtegi raha koguvat putkat või muud aparaati. Kasutan juhust ja vajutan gaasi, et mootor end korralikult puhtaks köhiks. Kui puud liiga kiiresti mööda tuhisema hakkavad, võtan hoo maha. Ei tahaks, et midagi hullu juhtuks. Keerame kiirteelt maha kohalikuma tähtsusega teele, mis Šiauliai poole suundub. Tee on sirge, nii sirge, et tundub, et teises otsas paistab maailmalõpp. Igav on. Ja siis märkame tee ääres silte, mis justkui teatavad, et sellel teel sõitmine on tasuline. No vot siis. Aga ka parima tahtmise juures ei leia kohta, kuhu raha pakkuda. Võimalik, et teemaks oleks pidanud olema tasutud juba piiril. Aga nüüd on juba hilja. Veidi enne Šiauliaid märkame tee ääres politseipatrulli, kes lähenevaid sõidukeid binoklist seirab. Ohhoo, nüüd on siis meie aeg. Aga ei, kinni meid ei peeta. Ehk kontrolliti turvavöid, mitte teemaksu tasumist.
Šiauliais me ei peatu. Esialgu oli meil plaan ka siin peatuda ja keha kinnitada, aga kuna selge kontseptsioon puudub ja sobiv parkimisvõimalus ka, otsustame edasi sõita ning tee äärest mõni söögikoht leida. Ega see nii lihtne ei olegi. Kohti on vähe ja needki kinni. Nii sõidamegi ilma söömata Ristimäele.
Ristimägi
Mina kujutasin Ristimäge ette väikese künkana, mille otsas on mõned ristid. Aga oh üllatust, kui eemalt paistab küngas, mis on paksult riste täis. Ja sõna „paksult“ ei väljenda kaugeltki seda hulka, mis sealt paistab. Siin on imepisikesi riste, siin on keskmisi riste, siin on suuri riste, siin on puust riste, siin on metallist riste, siin on sepistatud nikerdustega riste, siin on graveeringuga riste, siin on igasuguseid riste. Ja selle kõige ette on Jeesus risti löödud. Ja omakorda selle ees laseb värske pruutpaar end külaliste taustal pildistada. Jalutan veidi ringi, aga kaugele ei lähe. Üsna ruttu keeran otsa ringi. Ma ei saa öelda, et ma siin positiivset energiat tunneks, pigem vastupidi, jalad viivad vägisi eemale. Jah, kuidagi kõhe on.
Erinevate allikate kohaselt on siin üle saja tuhande risti, juba aastasadu on palverändurid neid juurde toonud. Tänapäeval on asi lihtsam, sealsamas paarsada meetrit eemal, kuhu saab mõõduka tasu eest auto parkida, saab ka risti osta ning kohapeal oma nime peale lasta graveerida, seda samuti mõõduka tasu eest.
Jätkame teekonda. Jätame ära algselt planeeritud peatuse Bauskas ning seal lähedal asuva Rundale lossi juures ning kiirustame Sigulda poole. Ilm kisub imelikuks, jaaniõhtule kohaselt kisub pilviseks ja tuul on paisunud kergemat sorti tormiks. Lätis tuleb meil taaskord läbida Riia kesklinna, sest GPS ei suuda meid kuidagi sellest eemale hoida. Hakkan juba uskuma, et ümbersõit ei olegi võimalik. Tee ääres müüakse lillepärgi, mõnel pool ka tammepärgi. Üha enam jääb silma rahvariietes näitsikuid ning puuokstega ehitud autosid. Jaaniõhtu on kohe-kohe saabumas.
Jaaniõhtu Läti moodi
Jõuame Siguldasse veidi enne pimedat. Ööbimist meil broneeritud ei ole. Esmalt kaeme üle võimaliku telkimisplatsi. Ei – ei, tuul on telgi püsti panekuks liiga kõva. Otsime tubasemat ööbimisvõimalust. Reisijuht pakub üht kohta, mida otsima asume. Kohale jõudes selgub, et siin ei majutata juba mõnda aega kedagi. Peatume ühes esimeses ettejuhtuvas villas ja uurime asja. Neil on pakkuda üks tuba, mis juhtumisi on kahene sviit. Aga sinna saab lisavoodi panna. Ja hind sisaldab hommikusööki. Aga hind on krõbe ning meile ei sobi. Palume vastuvõtu tütarlapsel uurida, kas teistes majutusasutustes kohti on ja kui suure summa eest neist ööbida saab. Üsna pea saab meile selgeks, et parema hinnaga öömaja me sel öösel Siguldas ei leia. Sedasama kinnitab meile ka üks siinsamas peatuv eestlane, kes väidetavalt olla nii mõnedki kohad enne siia jõudmist läbi sõitnud. Mis siis ikka, muudame oma suhtumist hinna sobivuse kohta ning seame end sisse.
Õhtu poole suundume jaanitule platsile. Plats asub Gauja (Koiva) jõe oru kohal ning vaade jõele ja orule on üsna muljetavaldav. Kahjuks kisub hämaraks ning palju pole enam näha. Platsile on üles seatud suur lava, kus kohalik pop-folk ansambel muusikat teeb. Rahvas koguneb aegamisi. Lava taga on vaateratas, kus peab kindlasti ära käima. Maksame pileti eest ning noormees väravas teatab, et selle raha eest kaks ringi. Ja need „kaks ringi“ ütleb ta sulaselges eesti keeles. Naabrite värk. Ronime oma korvi ja alustame ringsõitu. Päris tore on siit ülevalt all jaanituleplatsil toimuvat vaadata. Kui esimese ringiga alla tagasi jõuame, teatab teine noormees, et meil on ette nähtud „two rings“. Oh seda keeltesegadust. Kui kõike eesti keeles ei oska, siis ütle osa. Kui grammatikareegleid ei tea, siis lisa eesti keelsele sõnale inglise keelne mitmuse lõpp ja ette ütle igaks juhuks inglise keeles „kaks“. Aga vahet pole, aru said ju kõik. Niisiis, suundume teisele ringile.
Platsil müüakse igasugu nänni ja maiusi. Eriti popid on suhkrus veeretatud jõhvikad. Ka nende müüja, hilises keskeas proua, teab paari sõna eesti keeles. Kodune tunne hakkab tekkima. Kinnitame keha kohaliku šašlõki ja õllega. Mina proovin kohalikku džinni. No, pole just suurem asi jook. Pimeduse saabudes koguneb üha enam rahvast ning kätte jõuab lõkete süütamise aeg. Just nimelt, lõkete, platsil on kokku kolm erinevat lõkkekohta ning kõigile tuleb tuli otsa panna.
Tule süütamisega kaasneb vastav rituaal. Kõigepealt kogunetakse ühe süütamist ootava puukuhila juurde. Rituaali juhib üks tammepärjaga kaunistatud noormees. Esmalt paigutatakse ümber lõkkeaseme seisjad kenasti ringi ja suunatakse vastupäeva liikvele. Seejärel ring peatub ning selles olijad löövad oma naabriga vastakuti käsi kokku ning hüüavad samal ajal „hoo-hoo“. Kui ühel naabriga see rituaal tehtud, keeratakse ringi ning korratakse sama teise naabriga. Seejärel läheb ring taas liikvele. Ja seejärel taaskord „hoo-hoo“ rituaal. Ja siis valitakse seltskonnast veel üks tammepärjaga noormees, kes puukuhilale tule otsa paneb. Ja enne kui leegid üle puuhalgude kõrguma jõuavad hakata, liigub kogu seltskond järgmise lõkkeaseme juurde, et kogu rituaal uuesti korrata. Ja nii süüdatakse kõik platsiäärsed lõkked.
Ilm on väga tuuline ja lõkkeleegid üsna ettearvamatud, pildudes sädemaid kaugele ja igas suunas. Poeme ühte telki peitu ja kinnitame keha. Selleks ajaks on laval ka bänd vahetunud. Muusikat teeb üks üleriigilise kuulsusega punt, kelle nimi mul kahjuks meelde ei jää. Pimeduse saabudes on ka rahvast päris palju kogunenud. Kuna ilm on tuuline ja üsna jahe, siis otsustame peale südaööd lahkuda.
Sigulda
Hommikul teeme plaane, milliseid kohti veel enne koju suundumist vaatame. Plaani kuuluvad Turaida loss, Gutmani koobas ja bobirada. Esmalt aga sõidame köisraudteega üle Gauja jõe oru. Olen seda teinud ka varem mitmeid kordi, kuid kui siin juba olla, siis on patt lihtsalt kõrvalt vaatama jääda. Tõenäoliselt on tegu populaarse turistiatraktsiooniga, sest piletihind on mõne aastaga mitmekordistunud. Meie õnneks magavad turistide hordid aga jaaniõhtujärgsel hommikul alles õndsalt peatäit välja ning me saame peaaegu privaatsõidu. Täpselt keset orgu tabab meid üllatus, üks mõmmik on roninud umbes 30 meetri kõrguse kuuse latva ja istub seal vaguralt. Mõned sekundid mõtlen endamisi, et see ei tohiks ju päriselt võimalik olla. Vagunisaatja (või kuidas nimetada inimest, kes sõidab köie otsas rippuva kastiga edasi tagasi) selgitab, et aeg-ajalt tehakse siit benjii hüppeid ja küllap nood uljaspead on selle mängukaru sinna latva poetanud. Igal juhul on idee vahva ja ladvakaru lisab muidu veidi unisele orule särtsu juurde.
Edasi sõidame Turaida lossi poole, kuid enne teeme veel peatuse Gutmani koopa juures. Üllatavalt tõden, et seda koobast näen esmakordselt. Baltimaade suurima koopa kõrgus on 10 meetrit ning pikkus peaaegu 19 meetrit. Koopas mängib üks mees pilli ning ilmselt loodab turistide lahkusele. Meie saabudes lõpetab ta pillimängu, ilmselt oleme seda nägu, et meie tema päevasissetulekut ilmselgelt ei suurenda – paras aeg teha üks puhkepaus. Koopa liivased seinad on täis kraabitud nimesid ja kuupäevi. Koopa kõrvalt viib edasi puutrepp ning uudishimu viib meid üles. Poolel teel tuleb vastu grupp inglise keelt kõnelevaid turiste, näos kaval naeratus – minge aga edasi, minna on veel üksjagu. Jalad hakkavad väsima, palav on, sääsed söövad uskumatu aplusega. Ja lõppu ei paista kuskilt. Peale paari puhkepausi ja suuremat pingutust jõuame lõpuks üles, kus ei ole aga midagi põnevat. Egle otsustab mäeharja pidi Turaidani minna, meie Piretiga pöördume alla tagasi, et auto võtta. Teel alla loeme astmed ka üle, 400 trepiastet ei olegi nii vähe.
Turaidani on umbes kilomeeter, kuid selle poolitab politseipatrull, kes meile peatumiseks märku annab. Üks mundrimees astub uljalt meie poolt, kuid numbrimärki märgates tema samm aeglustub. Kui ta aknani jõuab, naeratan ja jään ootele. Vaikus. Kergitan kulmu ja manan näole küsiva ilme. Lõpuks mundrimees küsib: a võ pa russki gavarite? Mh, kas peaksin? Vastan: no, tšut, tšut. Mundrimees vajub mõttesse, vaatab korraks abiotsivalt paarimehe poole, kuid mõistes, et sealt abi ei tule, muutub ta veidi nukraks. Vaikus. Piinlik on juba. Mis nüüd siis edasi. Olen valmis puhuma, isegi tahan puhuda. Ma ei ole kunagi pidanud puhuma. Nüüd on mul võimalus. Mundrimees pöörab end minu poole ja rehmab käega. Ah, sõitke edasi. Nonii, aga ma ju tahtsin puhuda! Ehk mõni teine kord siis. Ilmselt keerlesid tema väikeses mundrimehe ajus õuduspildid sellest, kuidas ta mingis võõrkeeles mulle kogu puhumisprotseduuri ja sellega kaasnevaid tagajärgi selgitama peab. Lihtsam oli loobuda.
Turaida lossi olen samuti varem külastanud. Teadsin ka seda, et parkla kõrval asub kohvik, kust kunagi oma esimese (ja viimase) Riia palsami ostsin. Olen dilemma ees, kas kulutada raha ja minna lossi või kulutada veidi vähem raha ja juua tass kohvi. Pargin end ära ja jään mõttesse. Kaua ei lasta mul seda teha, parkimisraha koguv tädi jõuab minuni. Küsin, et kas pean ka siis maksma, kui ma ainult kohvikusse minna tahan. Tädi on lahke ja lubab pool tundi tasuta parkida. Aga seda on liiga vähe, eriti kui pean ootama kuni teised lossist tagasi tulevad. Olgu, maksan parkimistasu ja suundun lossi poole. Kordamine olevat tarkuse ema. Hiljem selgub, et ma ei pea oma otsust kahetsema, sest avastan lossiaia teisest küljest midagi vabaõhumuuseumi laadset. Siin on kena tiik, hobusetall, kalakasvandus, saun ehk näide sellest, kuidas vanasti elati. Hobusetalli keskel nosib heina üks valge poni. Keset talli seisva posti küljes on ka poni kohta üht teist lugeda. Selgub, et poni on vana ja haige ning tema ravimiseks vajatakse raha.
Viimase objektina Siguldas külastame kelgu- ja bobirada, lootuses ka ise bobiga sõita. Piret teadis, et mõõduka tasu eest saab suvisel ajal ka ise kogeda, kuidas on bobis (tagumises pingis muidugi) mööda renni alla vuhiseda. Aga õnn on meile selja pööranud. Hetk tagasi sadanud hoovihm uhtus meie lootused, rada on libe ja liiga ohtlik, seetõttu sõita ei saa. Kahju. Läheme siiski üles ja vaatame raja alguse üle. Rada valmis 1986 aastal ning on Lätile palju kuulsust toonud, vennad Dukumsid on Lätile võitnud medaleid nii maailmameistrivõistlustelt kui ka olümpialt. Vendade isa on aga Sigulda rajakompleksi juht.
Cesis
Olles veidi pettunud ja pahane ilmataadi peale alustame koduteed. Enne lõplikult riigist lahkumist otsustame teha veel viimase peatuse Cesises. Kunagine Võnnu lahingupaik on vaikne ja veidi uimane linnake. On pühapäev ning pealekauba ka riiklik püha – Jaanipäev. Vanalinnas, keset üht väljakut tantsisklevad veejoad purskkaevu kaskaadis ning üks koer püüab vaheldumisi vett hammustada ja siis vee eest ära põigelda. Väljaku kõrval asub Jaani kirik. Astume sisse. Kirikuproua on silmnähtavalt rõõmus kui kuuleb, et oleme Eestist. Õhinal seletab ta, et kiriku altarimaali autor on Johann Köhler. Eesti lähedust on tunda igal sammul. Käime ära ka kirikutornis. Cesise ordulinnusesse sisse me minna ei plaani, küll aga sealsest infopunktist küsida, kus siin linnas pühapäevasel päeval süüa võiks saada. Ega neid kohti palju ei olegi. Üks koht siiski on ja sinna me oma sammud seamegi. Teele jääb kaunis tiigiga park, kus kasvavad pojengipõõsad on nii õiterohked, et need on vaja ilmtingimata pildile jäädvustada. Sööme kõhud täis ning suundume tagasi auto poole. Meie reis hakkab läbi saama. Ühtaegu hea, kuid samas nukker tunne valdab meid. Selja taha on jäänud seitse vahvat ja elamusterohket päeva.
Lõpp
Võtame suuna Valga poole, et seal piir ületada. Üks asi on kindel, teed on Eestis paremad kui Lätis. Ja ka see, et Valkal ja Valgal ei ole piiri, on vaid sujuv ja märkamatu üleminek. Proua GPS otsustab veel viimast korda oma iseloomu näidata. Meie plaan, jõuda Tallinnasse läbi Viljandi ja Rapla, talle ei meeldi, lolli järjekindlusega suunab ta meid Tallinn-Tartu maanteele. Seekord me alla ei anna, vaid paneme proua kannatuse lõplikult proovile. Proua annab alla umbes 10 kilomeetrit teispool Raplat – hea küll, sõidame siis seda teed mööda lõpuni.
Paar päeva hiljem mõtlen, et proua GPS oli omal moel selle reisi kangelane ja vähemalt niipalju on ta ära teeninud, et talle nimi panna. Seega – alanud on nimekonkurss, kõik ettepanekud on oodatud.
