Tai minu meeltes ja mõtetes
21.01.-05.02.2010
Tai on sooja päikese ja kuumade liivarandadega maa kaugel Kagu-Aasias. Tai köök on võrratult maitsev. Tai on turismimeka, mida külastab üha rohkem eestlasi. Taid tabas 5 aasta eest tsunami. Ega palju rohkem sellest kaugest maast ei teadnudki, kui mõte Eesti külmast ja enneolematult lumerohkest talvest korraks palmi alla põgeneda küpses.
Mõningase arutelu tulemusena sai reisi sihtkohaks valitud Phuket, mis on tuntud eelkõige kaunite randade, mitmekülgse looduse ning paraku ka turistide rohkuse tõttu. Estraveli kaudu said lennupiletid Helsingist Phuketisse soetatud juba novembris, öömaja hakkasime otsima alles jaanuaris. Teadjamad olid meile sõnad peale lugenud, et kohapealt on öömaja kerge ja odavamgi leida. Seetõttu broneerisime interneti teel öömaja vaid esimeseks neljaks ööks.
Reis Helsingisse algab varahommikuse laevasõiduga. Lend Phuketisse Tui lennufirma tšarterreisiga kestab umbes kümme tundi. Phuketi lennujaamas saame esimese kuumaõhu pahvaku, kuid seejärel suunatakse meid konditsioneeritud jaamahoonesse. Etteruttavalt märgin ära, et siinsamas jaamahoones veedame pikki tunde oodates tagasilendu, mis hilineb 6 tundi. Seetõttu ei saa me ka Helsingist õhtul laevaga koju ning oleme sunnitud veetma lisaöö hotellis. Esimest korda oma reisimispraktika jooksul tunnen kui vajalik on reisitõrkekindlustus.
Viisa vormistamine lennujaamas võtab umbes 10 minutit ning veidi aja pärast väljume kohvritega jahedast jaamahoonest palava päikese alla. Meile vastu tulnud taksojuht hoiab silti, millele kirjutatud üks meie nimedest. Ä tähe koha peal ilutsevad kummalised võrdusmärgi taolised moodustised. Ä tähte nende arvutisüsteem ei tunnista ning seetõttu ei ole neil õigest kirjapildist aimugi. Istume konditsioneeritud bussi ning lükkame kuumaga tutvumise veel tunni võrra edasi.
Oleme omale kohad broneerinud 3-tärni hotellis, kohapeal aga selgub, et meile kohti polegi. Õnneks laheneb olukord kiiresti ning meid suunatakse sama keti hotelli, kus me saame sama raha eest aga 4-tärni mugavusi nautida. Pole paha lahendus! Hotelli broneerides või kohapealt otsides võiks veenduda, et hotellis on bassein. Selle olemasolu on üllatavalt vajalik. Kuid kahjuks suletakse meie hotellis pääs basseini juba kell 7 õhtul, seega siis kui sinna kõige rohkem minna soov on, seda siiski teha ei saa. Veel tuleb silmas pidada asukohta. Meid majutatakse esialgu kahjuks liialt kaugele rannast ning jalgsi mööda olematut kõnniteed kesklinnagi jalutada on üsna ebameeldiv. Seevastu meie Kata hotellis basseini ei ole, aga teekond randa kestab vaid 10 minutit. Ka hommikusöögi kohta peaks eelnevalt uurima. Kui esimeses hotellis ootab meid hommikuti rikkalik buffee laud, siis viimases hotellis oleme sunnitud 9 hommikut järjest piiratud koguses üheülbalise tagasihoidliku hommikusöögiga läbi ajama.
Tai
Tai on Kuningriik Kagu-Aasias, mille valitseja Rama IX on kõige kauem ametis olnud riigipea maailmas. Vanust on kuningal juba üle 80 aasta ning see on ka tema pikaajalise valitsemisaja saladuseks. Meie silmale on harjumatu, et igal pool tänavatel, väljakutel kohvikutes, restoranides jm avalikes kohtades on üles riputatud suured kullast raamiga kuninga portreed. Portreedel on kuningas noor, räägitakse, et vanast peast ei luba kuningas end enam pildistada. Kuningas on Tais au sees, kõik tailased armastavad oma riigipead. Mitte keegi ei tohi kuninga kohta halba sõna poetada.
Kui palju Tais elanikke on, ei tea täpselt keegi. 2005 aastal oli see arv üle 65 miljoni, praeguseks hakkab inimeste arv ilmselt 70 miljonini küündima.
Phuket
Isegi siis kui reisi eesmärk on tutvuda kohaliku elu-oluga ning mitte langeda osavalt teele sätitud turistilõksudesse, tuleb ometi vaatamas käia mõningaid olulisemaid vaatamisväärsusi. Loomulikult on need kohad täis turiste, kuid samas on nendel paikadel oluline koht ka tailaste endi elus.
Phuket on Tai suurim saar riigi lõunaosas, mida ühendab riigi mandriosaga 600 meetri pikkune Sarasini sild. Nimi „Phuket“ tuleb Malai keelsest sõnast bukit ja tähendab kõrget küngast ja just seda saar eemaltvaadatuna meenutabki. Saare pikkus põhjast lõunasse on ligikaudu 50 kilomeetrit ning laius veidi üle 20 kilomeetri ning umbes 70% saarest on kaetud mägialaga. Saare lääneosas on mitmed imekaunid rannaalad, seevastu saare idapoolsed rannad on pigem mudased ja turiste ligi ei tõmba. Saare lõunatipus asub Phromthep Cape, vaateplatvormiks kujundatud ala, kust avaneb imeilus vaade 270 kraadi laiuselt ümber neemetipu ning mis on kujunenud eriti populaarseks päikeseloojangu nautimise kohaks.
Kõige populaarsem turismipiirkond on kahtlemata Patong, hotelle, baare, pubisid ja ostukeskusi täispikitud rannaala, kus öösiti toimub vilgas ööelu. Patongi peatänav Bangla Road muutub öösel ööelu paradiisiks, kuid päevasel ajal on siin saare ainuke parempoolse liiklusega tänav. Kuna kohalikud müüjad kipuvad meiega vestlust vene keeles alustama, siis on ilmne, et põhiliselt külastavad Patongi piirkonda Vene turistid. Seevastu Skandinaavia puhkajad siirduvad veidi rahulikumasse Karoni ja Kata piirkonda. Saare administratiivkeskus ehk pealinn asub saare kaguosas asuvas Phuket Townis, kus elab umbes 75000 inimest ning mis sai linnastaatuse alles 2004. aastal.
Phuketi 29 templi hulgast on kõige suurem ja olulisem Wat Chalongi tempel. Wat’id ehk budistlikud templid on kõige olulisemad sümbolid Tais. Kuna ligikaudu 95% Tai elanikest on budistid, on budistlikel templitel tailaste igapäevaelus suur tähtsus. Ka väljaspool templeid on palju erinevaid budistlikke pühamuid. Phuketis tavatsetakse öelda, et kui te ei ole külastanud Wat Chalongi, siis te pole õigupoolest saarele veel saabunudki. Tegelikult ei tea täpselt keegi, millal Wat Chalong rajati, kuigi paljud arvavad, et algselt ehitati tempel Kuningas Rama II (1809-1842) valitsemise ajal. Hiljem on templit ümber ehitatud ja laiendatud.
Templisse sisenemisel tuleb võtta end paljajalu, selliselt tuleb käituda peaaegu igas Tai templis. Otse loomulikult on riietumisele seatud piirangud ning paljad õlad ja miniseelikud ei ole lubatud. Templis sees ei tohi istudes jalgu Budda kuju poole sirutada. Budda kuju on aga kombeks üle kullata. Väike annetuse eest saab kuldlehekese, mis tuleb Budda kuju külge kleepida. Üks üllatavamaid ja kummalisemaid kogemusi templi territooriumil on ootamatult algav paugutamine nagu mängiksid lapsed sõda. Tegelikult süüdatakse mesitaru kujulistes ahjudes paugutid, mis tekitavad suitsu ja kõva lärmi. Lähemal uurimisel selgub, et selliselt väljendavad inimesed oma tänulikkust Buddale, kes on nende palveid kuulda võtnud.
Üks suursugusemaid vaatamisväärsusi saarel on kahtlemata Big Buddha. Saare lõunapoolsel kolmandikul mäe otsas istuv hiiglaslik Budda hoiab suuremal osal saarest silma peal ning see kõrguv monument on nähtav igast ilmakaarest pea poole saare ulatuses. Mäkke viib kitsas ja käänuline mägitee, kus kallak kohati ehmatavalt järsuks muutub. Üles jõudes tervitab meid meeldivalt jahe tuuleõhk ning kõrvu paitab õrn kellukeste helin.
Umbes kümme aastat tagasi jalutasid kohalikud sõbrad Chalongi ja Kata vahel asuval mäenõlval ning avastasid, et see oleks ideaalne koht sellise vaateplatvormi loomiseks, mis oleks sama kuulus või kuulsamgi kui Phromthep Cape. Mõne aja möödudes leidsid nad, et sinna võiks rajada midagi, mis oleks veelgi olulisema tähtsusega eelkõige budistidele – suure Budda kuju. Ja nii saigi alguse puhtalt annetuste najal hiigelsuure Budda kuju rajamine, mis oma lõppteostuses peaks täitma ka templi funktsiooni. Mäetipul istuv valgest marmorist kuju on 45 meetrit kõrge, 25 meetrit lai ning läheb maksma umbes 30 miljonit bahti. Kuju peaks lõplikult valmima 2010 aasta lõpuks. Tegemist on maailma suurima Budda kujuga.
Eks ole ka meil selliseid paiku, monumente või muul moel vaatamist väärivaid kohakesi, mida teadmistaustata turist milleski pidada ei oska. Nii viiakse meidki justkui kohustuslikus korras vaatama Kangelaste monumenti saare keskosas, mis meile esmapilgul mingit muljet avaldada ei suuda. Keset tiheda liiklusega ringteed seisavad kujuks valatud ja võidu märgiks käe tõstnud kaks naisisikut. Kuna monument asub kõigis brošüürides ja igasse marsruuti on selle koha külastamine sisse pikitud, siis peab ju see kujude kompleks midagi enamat tähendama. Uurime asja.
Monument avati 1967 kahe vapra õde mälestuseks, kes mängisid olulist rolli birmalaste sissetungi tagasitõrjumisel 1785. Kahe kangelanna monumendi taustaks on ajalooline lugu omamoodi kaitsetaktikast birmalaste sissetungi vastu. Kaks õde juhtisid sõduriteks riietatud naised birmalaste sissetungi vastu. Ilmselgelt ei suutnud naissõdalased võidelda võrdselt meestega, ent ometi panid nad vaenlase uskuma, et nende vastu on asumas rohkearvuline ja tugev vägi ning see sai birmalastele saatuslikuks.
Phuketi liblikaaed ja putukamaailm on koht, kus ei hakka igav ei lapsel ega ka täiskasvanul. Oleme sattunud Tai suurimasse liblikaaeda, mis avati 1990 aastal. Esmalt jalutame eksponaatide labürindis, kus klaasseinte ja kuplite taga saab imetleda sadu erinevaid putukaliike. Seejärel viib tee meid troopilisse aeda, kus lendavad ringi tuhanded liblikad. Ja need liblikad on inimestega harjunud. Ei ole just igapäevane, kui liblikas sulle käele, õlale või pähe maandub ning seal end mugavalt sisse seab. Liblikast vabanemine peab toimuma aga erilise õrnuse ja ettevaatlikkusega, ei tohi ju haprale olendile liiga teha. Siin liblikaaias on toodud taevas maa peale või hoopiski on külastajad viidud taevasse. Kuidas võtta.
Bangla Road on Patongi peatänav. Päevasel ajal ei erine see tänav teisest millegi poolest. Õhtupimeduse saabudes aga muutub kõik. Tänav suletakse liikluseks ning selle vallutavad tikkkontsadel ja miniseelikutes tugevalt meigitud tai tütarlapsed, kelle käitumisstiil ei jäta ruumi kahtlusteks. Aeg ajalt pistetakse sulle nina alla mõni geko või muu loom, kelle peremees end sinu ehmatamisega lõbustab. Pidevalt pistetaks sulle pihku reklaamlehekesi ning kutsutakse sind vaatama ping-pongi (loomulikult ei ole tegemist meile tuntud spordialaga, vaid millega palju erootilisemaga). Kuskil demonstreerib mustkunstnik oma oskusi. Kuskil valmistatakse pannkooke ja serveeritakse jooke. Baaridest kostub valju muusikat, kuskil väänlevad tüdrukud ümber postide. Sageli märkad, et valgete suurte Lääne-Euroopa meesturistide käevangus liiguvad ringi kohalikud pisikesed tai tüdrukud. Tänava lõpus aga püüavad tuk-tuki mehed su vägisi oma sõidukisse lükata. Elu hilisõhtusel Bangla Roadil on täies hoos.
Simon Kabarees tasub ära käia igal Phuketi külastajal. Minulgi olid eelarvamused, kuid hiljem olen rahul, et olin lasknud end pehmeks rääkida ning etenduse ära nägin. Simon Kabaree on luksulik teatrisaal 600 istekohaga, moodsa heli- ja valgussüsteemiga. Show on tasemel nii kunstilises kui emotsionaalses mõttes. Etendus koosneb peaasjalikult erinevate kuulsate muusikapalade paroodiatest, esitatakse Tina Turnerit, Abbat, aga ka kohalikku muusikat. Erilist rõhku on pandud kostüümidele. Aga veelgi põnevam osa toimub väljas enne etenduse algust, kus kõik esinejad koonduvad rahva ette ning lasevad end pildistada. Aga mis on siis ühes kabarees nii erilist? Kogu seltskond koosneb transvestiitidest! Uskumatuna tunduv teadmine ongi see, mis eelarvamusi tekitab. Tegelikult on äärmisel raske aru saada, kas tegemist on mehe või naisega. Enamus esinejaid on tõeliselt kaunid naised. Kas tõesti on tegu tegelikult meestega? Seda on tõesti raske uskuda. Aga kas ongi vaja aru saada? Nautige parem etendust!
Väljaspool Phuketit
Phuket ei ole suur saar, mistõttu jääb piisavalt aega väisata ka saart ümbritsevaid väikesaari ning põhjapool asuvat rahvusparki.
Esimene väljasõit viib meid 400 ruutkilomeetri suurusele Phang Nga lahele, mis asub Phuketist kirdes. Veest väljaulatuvad lubjakivirahnud ning kaldaid palistavad mangroovimetsad muudavad paadisõidu imeliseks ning meeldejäävaks. Sõidame ringi pikasabalise paadiga, mis on kõige levinud veesõiduk Kagu-Aasias. Kanuukujuline paat on tavaliselt 30 meetrit pikk ning mahutab keskmise suurusega turismigrupi. Et paadisõit keskpäeval liialt kurnavaks ei muutuks, on paadile ehitatud katus ning kaitseks veepritsmete eest on külgedele võimalik ette tõmmata kile. Oma nime on pikasabaline paat saanud aga selle järgi, et tema sabas asub pikk varras, mille otsas on mootor ja propeller.
Esmalt teeme kivirahnude ja mangroovide vahel väikese kanuusõidu. Lisaks kaunite vaadete nautimisele uudistame ka „jalutavaid“ kalu ja kaklevaid krabisid, sõidame läbi kaljurahnu alustest tunnelitest ning põikame sisse mõnda kaljukoopasse. Kohalik sõudja üritab meiega juttu teha ning pärib meie päritolu kohta. Vaatamata sellele, et me oma kodumaa nime korduvalt ütleme, paigutab ta meid järjekindlalt Rumeeniasse.
Mangroovimetsad näevad üsna kummalised väljad. Puud justkui seisaksid õhus. Tegelikult kasvataksegi mangroove seetõttu, et oma õhujuurtega kaitsevad puud rannikut suute lainete eest. Kui varem kiputi mangroove hävitama, siis peale saart tabanud tsunamit püütakse metsi taastada. Mangroov on hingamisjuurtega, igihaljaste puude tihnik. Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov merevee poolt üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured aitavad puul mõõna ajal hingata.
21.01.-05.02.2010
Tai on sooja päikese ja kuumade liivarandadega maa kaugel Kagu-Aasias. Tai köök on võrratult maitsev. Tai on turismimeka, mida külastab üha rohkem eestlasi. Taid tabas 5 aasta eest tsunami. Ega palju rohkem sellest kaugest maast ei teadnudki, kui mõte Eesti külmast ja enneolematult lumerohkest talvest korraks palmi alla põgeneda küpses.
Mõningase arutelu tulemusena sai reisi sihtkohaks valitud Phuket, mis on tuntud eelkõige kaunite randade, mitmekülgse looduse ning paraku ka turistide rohkuse tõttu. Estraveli kaudu said lennupiletid Helsingist Phuketisse soetatud juba novembris, öömaja hakkasime otsima alles jaanuaris. Teadjamad olid meile sõnad peale lugenud, et kohapealt on öömaja kerge ja odavamgi leida. Seetõttu broneerisime interneti teel öömaja vaid esimeseks neljaks ööks.
Reis Helsingisse algab varahommikuse laevasõiduga. Lend Phuketisse Tui lennufirma tšarterreisiga kestab umbes kümme tundi. Phuketi lennujaamas saame esimese kuumaõhu pahvaku, kuid seejärel suunatakse meid konditsioneeritud jaamahoonesse. Etteruttavalt märgin ära, et siinsamas jaamahoones veedame pikki tunde oodates tagasilendu, mis hilineb 6 tundi. Seetõttu ei saa me ka Helsingist õhtul laevaga koju ning oleme sunnitud veetma lisaöö hotellis. Esimest korda oma reisimispraktika jooksul tunnen kui vajalik on reisitõrkekindlustus.
Viisa vormistamine lennujaamas võtab umbes 10 minutit ning veidi aja pärast väljume kohvritega jahedast jaamahoonest palava päikese alla. Meile vastu tulnud taksojuht hoiab silti, millele kirjutatud üks meie nimedest. Ä tähe koha peal ilutsevad kummalised võrdusmärgi taolised moodustised. Ä tähte nende arvutisüsteem ei tunnista ning seetõttu ei ole neil õigest kirjapildist aimugi. Istume konditsioneeritud bussi ning lükkame kuumaga tutvumise veel tunni võrra edasi.
Oleme omale kohad broneerinud 3-tärni hotellis, kohapeal aga selgub, et meile kohti polegi. Õnneks laheneb olukord kiiresti ning meid suunatakse sama keti hotelli, kus me saame sama raha eest aga 4-tärni mugavusi nautida. Pole paha lahendus! Hotelli broneerides või kohapealt otsides võiks veenduda, et hotellis on bassein. Selle olemasolu on üllatavalt vajalik. Kuid kahjuks suletakse meie hotellis pääs basseini juba kell 7 õhtul, seega siis kui sinna kõige rohkem minna soov on, seda siiski teha ei saa. Veel tuleb silmas pidada asukohta. Meid majutatakse esialgu kahjuks liialt kaugele rannast ning jalgsi mööda olematut kõnniteed kesklinnagi jalutada on üsna ebameeldiv. Seevastu meie Kata hotellis basseini ei ole, aga teekond randa kestab vaid 10 minutit. Ka hommikusöögi kohta peaks eelnevalt uurima. Kui esimeses hotellis ootab meid hommikuti rikkalik buffee laud, siis viimases hotellis oleme sunnitud 9 hommikut järjest piiratud koguses üheülbalise tagasihoidliku hommikusöögiga läbi ajama.
Tai
Tai on Kuningriik Kagu-Aasias, mille valitseja Rama IX on kõige kauem ametis olnud riigipea maailmas. Vanust on kuningal juba üle 80 aasta ning see on ka tema pikaajalise valitsemisaja saladuseks. Meie silmale on harjumatu, et igal pool tänavatel, väljakutel kohvikutes, restoranides jm avalikes kohtades on üles riputatud suured kullast raamiga kuninga portreed. Portreedel on kuningas noor, räägitakse, et vanast peast ei luba kuningas end enam pildistada. Kuningas on Tais au sees, kõik tailased armastavad oma riigipead. Mitte keegi ei tohi kuninga kohta halba sõna poetada.
Kui palju Tais elanikke on, ei tea täpselt keegi. 2005 aastal oli see arv üle 65 miljoni, praeguseks hakkab inimeste arv ilmselt 70 miljonini küündima.
Phuket
Isegi siis kui reisi eesmärk on tutvuda kohaliku elu-oluga ning mitte langeda osavalt teele sätitud turistilõksudesse, tuleb ometi vaatamas käia mõningaid olulisemaid vaatamisväärsusi. Loomulikult on need kohad täis turiste, kuid samas on nendel paikadel oluline koht ka tailaste endi elus.
Phuket on Tai suurim saar riigi lõunaosas, mida ühendab riigi mandriosaga 600 meetri pikkune Sarasini sild. Nimi „Phuket“ tuleb Malai keelsest sõnast bukit ja tähendab kõrget küngast ja just seda saar eemaltvaadatuna meenutabki. Saare pikkus põhjast lõunasse on ligikaudu 50 kilomeetrit ning laius veidi üle 20 kilomeetri ning umbes 70% saarest on kaetud mägialaga. Saare lääneosas on mitmed imekaunid rannaalad, seevastu saare idapoolsed rannad on pigem mudased ja turiste ligi ei tõmba. Saare lõunatipus asub Phromthep Cape, vaateplatvormiks kujundatud ala, kust avaneb imeilus vaade 270 kraadi laiuselt ümber neemetipu ning mis on kujunenud eriti populaarseks päikeseloojangu nautimise kohaks.
Kõige populaarsem turismipiirkond on kahtlemata Patong, hotelle, baare, pubisid ja ostukeskusi täispikitud rannaala, kus öösiti toimub vilgas ööelu. Patongi peatänav Bangla Road muutub öösel ööelu paradiisiks, kuid päevasel ajal on siin saare ainuke parempoolse liiklusega tänav. Kuna kohalikud müüjad kipuvad meiega vestlust vene keeles alustama, siis on ilmne, et põhiliselt külastavad Patongi piirkonda Vene turistid. Seevastu Skandinaavia puhkajad siirduvad veidi rahulikumasse Karoni ja Kata piirkonda. Saare administratiivkeskus ehk pealinn asub saare kaguosas asuvas Phuket Townis, kus elab umbes 75000 inimest ning mis sai linnastaatuse alles 2004. aastal.
Phuketi 29 templi hulgast on kõige suurem ja olulisem Wat Chalongi tempel. Wat’id ehk budistlikud templid on kõige olulisemad sümbolid Tais. Kuna ligikaudu 95% Tai elanikest on budistid, on budistlikel templitel tailaste igapäevaelus suur tähtsus. Ka väljaspool templeid on palju erinevaid budistlikke pühamuid. Phuketis tavatsetakse öelda, et kui te ei ole külastanud Wat Chalongi, siis te pole õigupoolest saarele veel saabunudki. Tegelikult ei tea täpselt keegi, millal Wat Chalong rajati, kuigi paljud arvavad, et algselt ehitati tempel Kuningas Rama II (1809-1842) valitsemise ajal. Hiljem on templit ümber ehitatud ja laiendatud.Templisse sisenemisel tuleb võtta end paljajalu, selliselt tuleb käituda peaaegu igas Tai templis. Otse loomulikult on riietumisele seatud piirangud ning paljad õlad ja miniseelikud ei ole lubatud. Templis sees ei tohi istudes jalgu Budda kuju poole sirutada. Budda kuju on aga kombeks üle kullata. Väike annetuse eest saab kuldlehekese, mis tuleb Budda kuju külge kleepida. Üks üllatavamaid ja kummalisemaid kogemusi templi territooriumil on ootamatult algav paugutamine nagu mängiksid lapsed sõda. Tegelikult süüdatakse mesitaru kujulistes ahjudes paugutid, mis tekitavad suitsu ja kõva lärmi. Lähemal uurimisel selgub, et selliselt väljendavad inimesed oma tänulikkust Buddale, kes on nende palveid kuulda võtnud.
Üks suursugusemaid vaatamisväärsusi saarel on kahtlemata Big Buddha. Saare lõunapoolsel kolmandikul mäe otsas istuv hiiglaslik Budda hoiab suuremal osal saarest silma peal ning see kõrguv monument on nähtav igast ilmakaarest pea poole saare ulatuses. Mäkke viib kitsas ja käänuline mägitee, kus kallak kohati ehmatavalt järsuks muutub. Üles jõudes tervitab meid meeldivalt jahe tuuleõhk ning kõrvu paitab õrn kellukeste helin.
Umbes kümme aastat tagasi jalutasid kohalikud sõbrad Chalongi ja Kata vahel asuval mäenõlval ning avastasid, et see oleks ideaalne koht sellise vaateplatvormi loomiseks, mis oleks sama kuulus või kuulsamgi kui Phromthep Cape. Mõne aja möödudes leidsid nad, et sinna võiks rajada midagi, mis oleks veelgi olulisema tähtsusega eelkõige budistidele – suure Budda kuju. Ja nii saigi alguse puhtalt annetuste najal hiigelsuure Budda kuju rajamine, mis oma lõppteostuses peaks täitma ka templi funktsiooni. Mäetipul istuv valgest marmorist kuju on 45 meetrit kõrge, 25 meetrit lai ning läheb maksma umbes 30 miljonit bahti. Kuju peaks lõplikult valmima 2010 aasta lõpuks. Tegemist on maailma suurima Budda kujuga.
Eks ole ka meil selliseid paiku, monumente või muul moel vaatamist väärivaid kohakesi, mida teadmistaustata turist milleski pidada ei oska. Nii viiakse meidki justkui kohustuslikus korras vaatama Kangelaste monumenti saare keskosas, mis meile esmapilgul mingit muljet avaldada ei suuda. Keset tiheda liiklusega ringteed seisavad kujuks valatud ja võidu märgiks käe tõstnud kaks naisisikut. Kuna monument asub kõigis brošüürides ja igasse marsruuti on selle koha külastamine sisse pikitud, siis peab ju see kujude kompleks midagi enamat tähendama. Uurime asja.
Monument avati 1967 kahe vapra õde mälestuseks, kes mängisid olulist rolli birmalaste sissetungi tagasitõrjumisel 1785. Kahe kangelanna monumendi taustaks on ajalooline lugu omamoodi kaitsetaktikast birmalaste sissetungi vastu. Kaks õde juhtisid sõduriteks riietatud naised birmalaste sissetungi vastu. Ilmselgelt ei suutnud naissõdalased võidelda võrdselt meestega, ent ometi panid nad vaenlase uskuma, et nende vastu on asumas rohkearvuline ja tugev vägi ning see sai birmalastele saatuslikuks.
Phuketi liblikaaed ja putukamaailm on koht, kus ei hakka igav ei lapsel ega ka täiskasvanul. Oleme sattunud Tai suurimasse liblikaaeda, mis avati 1990 aastal. Esmalt jalutame eksponaatide labürindis, kus klaasseinte ja kuplite taga saab imetleda sadu erinevaid putukaliike. Seejärel viib tee meid troopilisse aeda, kus lendavad ringi tuhanded liblikad. Ja need liblikad on inimestega harjunud. Ei ole just igapäevane, kui liblikas sulle käele, õlale või pähe maandub ning seal end mugavalt sisse seab. Liblikast vabanemine peab toimuma aga erilise õrnuse ja ettevaatlikkusega, ei tohi ju haprale olendile liiga teha. Siin liblikaaias on toodud taevas maa peale või hoopiski on külastajad viidud taevasse. Kuidas võtta.
Bangla Road on Patongi peatänav. Päevasel ajal ei erine see tänav teisest millegi poolest. Õhtupimeduse saabudes aga muutub kõik. Tänav suletakse liikluseks ning selle vallutavad tikkkontsadel ja miniseelikutes tugevalt meigitud tai tütarlapsed, kelle käitumisstiil ei jäta ruumi kahtlusteks. Aeg ajalt pistetakse sulle nina alla mõni geko või muu loom, kelle peremees end sinu ehmatamisega lõbustab. Pidevalt pistetaks sulle pihku reklaamlehekesi ning kutsutakse sind vaatama ping-pongi (loomulikult ei ole tegemist meile tuntud spordialaga, vaid millega palju erootilisemaga). Kuskil demonstreerib mustkunstnik oma oskusi. Kuskil valmistatakse pannkooke ja serveeritakse jooke. Baaridest kostub valju muusikat, kuskil väänlevad tüdrukud ümber postide. Sageli märkad, et valgete suurte Lääne-Euroopa meesturistide käevangus liiguvad ringi kohalikud pisikesed tai tüdrukud. Tänava lõpus aga püüavad tuk-tuki mehed su vägisi oma sõidukisse lükata. Elu hilisõhtusel Bangla Roadil on täies hoos.
Simon Kabarees tasub ära käia igal Phuketi külastajal. Minulgi olid eelarvamused, kuid hiljem olen rahul, et olin lasknud end pehmeks rääkida ning etenduse ära nägin. Simon Kabaree on luksulik teatrisaal 600 istekohaga, moodsa heli- ja valgussüsteemiga. Show on tasemel nii kunstilises kui emotsionaalses mõttes. Etendus koosneb peaasjalikult erinevate kuulsate muusikapalade paroodiatest, esitatakse Tina Turnerit, Abbat, aga ka kohalikku muusikat. Erilist rõhku on pandud kostüümidele. Aga veelgi põnevam osa toimub väljas enne etenduse algust, kus kõik esinejad koonduvad rahva ette ning lasevad end pildistada. Aga mis on siis ühes kabarees nii erilist? Kogu seltskond koosneb transvestiitidest! Uskumatuna tunduv teadmine ongi see, mis eelarvamusi tekitab. Tegelikult on äärmisel raske aru saada, kas tegemist on mehe või naisega. Enamus esinejaid on tõeliselt kaunid naised. Kas tõesti on tegu tegelikult meestega? Seda on tõesti raske uskuda. Aga kas ongi vaja aru saada? Nautige parem etendust!
Väljaspool Phuketit
Phuket ei ole suur saar, mistõttu jääb piisavalt aega väisata ka saart ümbritsevaid väikesaari ning põhjapool asuvat rahvusparki.
Esimene väljasõit viib meid 400 ruutkilomeetri suurusele Phang Nga lahele, mis asub Phuketist kirdes. Veest väljaulatuvad lubjakivirahnud ning kaldaid palistavad mangroovimetsad muudavad paadisõidu imeliseks ning meeldejäävaks. Sõidame ringi pikasabalise paadiga, mis on kõige levinud veesõiduk Kagu-Aasias. Kanuukujuline paat on tavaliselt 30 meetrit pikk ning mahutab keskmise suurusega turismigrupi. Et paadisõit keskpäeval liialt kurnavaks ei muutuks, on paadile ehitatud katus ning kaitseks veepritsmete eest on külgedele võimalik ette tõmmata kile. Oma nime on pikasabaline paat saanud aga selle järgi, et tema sabas asub pikk varras, mille otsas on mootor ja propeller.
Esmalt teeme kivirahnude ja mangroovide vahel väikese kanuusõidu. Lisaks kaunite vaadete nautimisele uudistame ka „jalutavaid“ kalu ja kaklevaid krabisid, sõidame läbi kaljurahnu alustest tunnelitest ning põikame sisse mõnda kaljukoopasse. Kohalik sõudja üritab meiega juttu teha ning pärib meie päritolu kohta. Vaatamata sellele, et me oma kodumaa nime korduvalt ütleme, paigutab ta meid järjekindlalt Rumeeniasse.
Mangroovimetsad näevad üsna kummalised väljad. Puud justkui seisaksid õhus. Tegelikult kasvataksegi mangroove seetõttu, et oma õhujuurtega kaitsevad puud rannikut suute lainete eest. Kui varem kiputi mangroove hävitama, siis peale saart tabanud tsunamit püütakse metsi taastada. Mangroov on hingamisjuurtega, igihaljaste puude tihnik. Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov merevee poolt üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured aitavad puul mõõna ajal hingata.
Järgmine peatuspaik James Bondi saar on pisikene monoliitne paekivist saar
Phang Nga lahes, mis kuni 1974 aastani oli täiesti tundmatu. Ko Tapu või ka „naelasaar“ nagu kohalikud seda nimetavad, tõusis turistide huviorbiiti peale seda, kui saarel filmiti lõik kuulsast Bondi filmist „The Man with the Golden Gun“, milles peaosalisteks Roger Moore ja Christofer Lee. Ko Tapu taustal on iga saart külastanud turist endast pilti lasknud teha. Ko Tapule minna võimalik ei ole, seda ei võimalda saare kuju, kogu turistide hord maabub kõrvalasuval Ko Khao Phingkan’i saarel ning kui kümned suveniiriletid välja arvata, siis ega siin midagi muud ei olegi.
Lõunapausiks viiakse meid vaiadel seisvale moslemite kalurikülasse. Lõuna on külluslik ja kõrvalolev restoran annaks silmad ette nii mõnelegi peenemale söögikohale. Küla ise aga jätab masendavalt nukra mulje. Elu vaiadel nõuab ilmselt äärmiselt head kohanemisvõimet. Kuid mustus ja hais, mis igal sammul silma ja ninna hakkab, paneb kahtlema elu võimalikkusest sellises külas. Ent ometi elab siin umbes 500 peret. Avatud elutoad annavad aimu, millisel primitiivsel tasemel on võimalik oma eluga toime tulla. Lapsed mängivad sealsamas vaiadele ehitatud laudadest „teedel“, kõrval haigutamas mitme meetri sügavune haisev lahepõhi. Vett on hetkel vähe, oleme siia sattunud mõõna ajal. Külas on kool, mošee ja muud eluks vajalikud asutused. Kahjuks ei näe me neid ajapuuduse tõttu lähemalt. Ringi jalutades kerkib pähe mõte, et kas neile makstakse siin elamise ja enese turistidele eksponeerimise eest.
Tagasiteel Phuketile tehakse peatus Ahvide koopa templi juures.
Wat Suwankuha koopas lamab 200 aasta vanune hiigelsuur kuldne Budda kuju ja koopa suud valvab lugematu hulk pikasabalisi makaake, kes lõbustavad end turistidele poseerides ning neilt head ja paremat noolides. Turist on muidugi huvitatud ahvi enda juurde meelitamisest ning koos poseerimisest. Abivahendiks on sealsamas müüdavad pähklid ja banaanid, mida nähes ahvid kiirelt kohale tormavad. Mõni julgem võib sulle ka õlale hüpata.
Teisele saaretuurile viib meid kiirpaat, mis tuntava lainetuse tõttu hüppab nii, et tuleb end tugevalt istme külge suruda. Pool paadiseltskonnast muutub näost silmnähtavalt kaameks ning on neidki, kel süda nii pahaks läheb, et paberkotikest kasutama peab. Kuid sellegipoolest on kiirpaat parem valik kui alternatiivina pakutud suur laev, millel reisijaid paarisaja ringis. Meie paadis sõidab aga 25-pealine väike grupp. Giid hoiatab, et tagasitee saab veel valusam olema, kuid õnneks ta eksib.
Esimese peatupaigana ootab meid Maya Bay, mis asub Phi Phi saarte väiksema saare Phi Phi Leh küljel ja on tuntuks saanud filmi The Beach võttepaigana. Tegemist on ühe populaarsema turismikohaga antud regioonis ning iga Taid külastav inimene on seadnud just selle ranna oma sihtkohtade edetabeli tippu. Seetõttu on rand keskpäeval rahvast tulvil ning paat on paadis kinni. Väike, umbes 20 meetri laiune rand asub kaljudest ümbritsetud lahe ääres, siinne liiv on peaaegu valge. Saar ise on peaaegu asustamata, siin elab giidi sõnul vaid viis inimest. Nende maja eest viib läbi metsarada, mida tuhanded turistid iga päev tallavad. Hoovi mineku eest hoiatab aga silt „Private“. Ööbida saarel võimalik ei ole.
Saare teisel küljel on Viikingite koobas, kust on välja arenenud linnupesa supi tööstus. Linnupesa supp on hiina päritolu roog. Koopas elavate piiripääsukeste süljest ehitatud pesasid kasutatakse supile spetsiifilise tekstuuri andmiseks. Kuidas see täpselt käib, jääb meile esialgu veidi segaseks. Igal juhul olevat tegu kõige kallima loomse toorainega, mida inimesed kunagi kasutanud on. Siinsamas on ka laguun, kuhu laevad tormivarju tulevad.
Väike peatus tehakse Monkey Beachil, kus väikesel rannaribal jooksevad vabalt ringi suuremad ja väiksemad ahvipärdikud. Paati nähes muutuvad ahvid silmnähtavalt elavamaks ning jäävad meie randumist ootama. Niipea kui paadinina maad puudutab, on ahvid platsis ning vahivad turistidega tõtt. Soovitav on oma fotoaparaadist kõvasti kinni hoida, sest ahvid on osavad ja ettearvamatud ning himustavad sinu varandust endale. Nii mõnigi joogitops rändab kiirelt puu otsa, kus mitmed pärdikud juba arbuusilõikudega maiustavad.
Phi Phi Don on saar, kus elanikke on ligi 3000. Ööbimisvõimalusi on siin mitmeid ning rannariba
pakub võimalust veeta siin oma rannapuhkus. Aga siin on ka sagimist rohkem. Lahel on kümnete kui mitte sadade kaupa erinevaid paate, kaatreid ja väiksemat sorti laevu. Algupärast moslemite kaluriküla ümbritseb järjest laienev bangalode, kohvikute ja hotellide vöönd. Kui aus olla, siis seda algupära on raske märgata. Meie naudime restoranis külluslikku lõunat ning imetleme vaadet lahele. Nagu alati selliste grupireiside puhul, jääb siingi saarega tutvumiseks aega napiks.
Viimane peatus tehakse pisikesel saarel Ko Khai, mis linnulennult pidi meenutama praetud muna. Siin saame kaks tundi päevitada, ujuda ja snorgeldada. See viimane on veidi keeruline, sest kalu on vähe ja need vähesedki hirmutatakse kümnete punastes päästevestides vees kalpsavate jaapanlaste poolt ära. Vesi muutub sogaseks ja näha ei ole just palju. Avastame, et kõige parem on päevitada vees, lamades päästevestil. Nii ei kõrveta päike liialt palju.
Elevandi safari kuulub kahtlemata iga turisti „pean kindlasti kogema“ nimekirja. Nii viiakse meidki Khao Laki rahvusparki, kus meid sõiduvalmis, kuid veidi väsinud moega elevandid ees ootavad. Elevandi selga on monteeritud kahekohaline istekorv ning sinna ronimiseks on ehitatud kõrge platvorm. Mulle on siiani arusaamatu, kuidas see istekorv seal seljas püsib. Sõidu ajal juhib elevanti ajaja ehk peremees, kes kirkataolise esemega loomale aeg-ajalt pähe koputab. Suhtlemine loomaga toimub põhiliselt siiski kõrvalestade kaudu, sest ajaja kobab pidevalt varvastega mööda elevandi kõrvade tagumisi külgi, püüdes talle käsklusi jagada. Pidevad hõiked loomale kui ka pidev jutuvada teiste ajajatega muutub üsna peagi tüütuks. Meile lubatud džungel on aga ehtne rahvuspark, millest suurema osa moodustab joonlaua järgi ritta istutatud kautšukipuude salu. Elevandirakend ei ole kõige mugavam sõiduvahend, kõikumise amplituud on märgatav ning tooli serv soonib jalgu. Kuid elamus on see siiski ning soovitan seda igale aasia külastajale. Sõidu lõppedes täname nii ajajat kui elevanti. Elevandile ulatatud paberraha rändab kiirelt peremehele, banaan aga otse suhu. Targad loomad need vantsid.
Kautšuki salusid kohtab saarel iga suurema tee ääres. Kautšuki tootmine on üks suuremaid tööstusharusid Tais. Kautšuki korjamine on aga peen teadus. Lihtsamalt öeldes sarnaneb see kasemahla laskmisega, kuid tehnoloogia on veidi peenem. Keskööl kraabitakse spetsiaalse kaabitsaga puu tüvele pikk sälk, kust piimjas vedelik kogumisanumasse jookseb. Anumas muutub see tahkeks kummitaoliseks olluseks. Sellest ollusest valmistataksegi kummi.
Tais olles tasub ära käia džunglis. Iseseisvalt seda teha soovitav ei ole, kuid enne grupireisi tellimist on soovitav põhjalikult uurida, kas grupp viiakse džunglisse või põigatakse pooleks tunniks veidi tihedamasse metsa. Meie satumegi esmalt kose juurde, mis kuivast perioodist tingitud veepuuduse tõttu üsna tagasihoidliku mulje jätab ning sealsamas pakutakse meile väikest jalutuskäiku džunglis. Paraku ei ole tegu džungliga, vaid tavalise metsaga, kus meil pool tunnikest omapäi ringi vaadata lubatakse.
Päeva lõpuks viiakse meid jõe äärde ning meid ootab ees sõit bambusparvel. Bambuse „palkidest“ ehitatud parv on umbes 5 meetrit pikk ja meetri jagu lai. Istumise kohad on veidi kõrgemad, kuid „vesijahutus“ on kogu sõidu ajal tagatud. Algul on imelik aeg-ajal vees istuda, ajapikku muutub see aga pigem mõnusaks. Parvepoiss seisab parve eesotsas ning juhib pika ridva abil osavalt parve kividest ja muudest takistustest mööda. Umbes tunni pikkuse sõidu ajal tutvume kohaliku loodusega, mis kõige enam sarnaneb meie ettekujutusega džunglist. Peatume hetkeks, et silmitseda meie peade kohal okstes põõnavad madu ning teeme lühikese peatuse, et end üleni vette kasta. Pean tunnistama, et kuigi algul olime parvetamise suhtes veidi pessimistlikud, siis tegelikult paneb selline parvetamine meie päevale ideaalse punkti.
Ellujäämiskursus Tai teedel
Liiklus Phuketil ja ka mujal Tais on kõike muud kui sujuv ja rahulik. Vasakpoolne liiklus tekitab veelgi enam segadust, autodel on rool valel pool ja nad sõidavad täiesti vales suunas! Seevastu ei tuututata siin pidevalt nii nagu seda tehakse näiteks Albaanias.
Kohe esimesel päeval hotelli jõudes tabab meid esimene ehmatus. Niipea kui meie buss hotelli ette keerab, tagurdab üks kastiga Isuzu bussile külje pealt sisse. Ei saa öelda, et tegu on pisikõksuga, mõlk bussi küljel oli muljetavaldav ning ka sissetungija on kaotanud ühe laterna. Meie pääseme kerge ehmatusega. Olen täiesti kindel, et juhid hakkavad üksteist sõimama või vähemalt veidi valjemalt teema üle diskuteerima. Aga kõigi üllatuseks ei ole kummagi juhi käitumises märgata erilist ärritumist ning selle asemel, et omavahel arveid klaarima hakata, võtavad mõlemad mehed telefoni ning peavad pikki kõnesid. Tundub, et sellised juhtumid ilmestavad tailaste igapäevaelu pidevalt.
Phuket on üsna mägine ning seetõttu on ka teed kohati nii järsud, et neist alla laskudes muutub südamealune õõnsaks. Sellele vaatamata kipuvad juhid kihutama. Piki saart kulgeb peamagistraal, mida võiks isegi kiirteeks nimetada. Valdavalt eraldab selliste teede sõiduridasid palmiallee, kuid mõnes kohas on maha joonistatud umbes meetrilaiune kollane eraldusriba. Seda riba kasutatakse osavalt möödasõiduks, kuigi see sellistes kohtades rangelt keelatud on. Mööda sõidetakse ka siis, kui see täiesti võimatu tundub. Loomulikult kehtivad ka siin liikluseeskirjad, kuigi tegelikkuses on nad pigem soovitusliku iseloomuga. Teed annab see, kes on kainem või kellel on väiksem sõiduvahend. Purupurjus rollerijuht ei ole haruldane vaatepilt. Trahvi tehakse lubadeta ja joobes sõidu eest vaid 200 bahti (ca 70 krooni). Liigse kiirustamise eest trahvi üldse ei teha.
Autokastis inimeste vedu on igapäevane, ainult nii saavadki tuhanded töömehed hommikul tööle ja õhtul koju. Isuzu kastis istub korraga üle kümne ühesuguses tööriietuses meest ja naist, suuremas kastis kuni 30 inimest. Selgub, et vormis ei käi ainult koolilapsed vaid ka töömehed.
Ligi 80% Phuketi tänavatel ringi sõitvatest autodest on Toyotad, tunda on ilmselget Jaapani autotööstuse mõju. Kauba vedudeks kasutatakse Isuzusid, rohkelt on ka Nissaneid ja Hondasid. Silma jäävad ka mõned Mazdad. Euroopas toodetud automargi nägemine on suur juhus.
Muuseas, kõige seksikamad politseinikud asuvad Tais. Piitspeenikesed, tumepruunis mundris mehed, respiraatorid nägu katmas, püüavad selles liikluskaoses korda luua.
Kuidas Tai tänavatel teed ületada
Jalakäijana tee ületamine tundub esimestel päevadel liigagi keerulise väljakutsena. Lisaks oleme sunnitud korduvalt liikuma teel, millel puuduvad kõnniteed. Tee ületamiseks tuleb oma ülekuumenenud ajurakkudes koondada kogu tähelepanu ja loota, et sellest piisab. Kindel on see, et ükski auto ega roller oma kiirust ei vähenda, ka siis mitte kui sa kõiki kehakeele võimalusi kasutades talle selgeks teed, et sul on tee ületamiseks kindel soov. Neid hetki, mil tee vaba on, pole palju. Mõne päeva möödudes aga omandame teeületamises teatud vilumuse ning kogu reisi vältel keegi meist auto alla ei jää. Muige toob näole ülekäiguraja äärde asetatud silt, mis teatab, et tee ületame toimub sinu enda riisikol. Milleks üldse näha vaeva sebra maha joonistamisega, kui see sind üle tee ei aita?
Rollerisõit on ajavõit
Rollereid on Tais palju, kogu Phuketi saar kubiseb neist. Nendega sõidavad kõik, pisikestest poistest kuni eakate vanadaamideni, koduperenaistest pintsaklipslasteni. Roller on ka parim vahend ringiliikumiseks, seda nii kohalikule kui ka turistile, sest takso on kallis, rollerirent seevastu odav. Samas on rolleriga sõitmine väga ohtlik, eriti kui puuduvad kogemused nii kohalikus liikluses toime tulekuks kui ka rolleriga sõitmises. Sellegipoolest tuleb rollerisõit ära proovida. Meie õnneks on üks kohapeal talvituv eestlane nõus meid veidi juhendama ning teenäitajaks hakkama. Seega rendime rolleri ja sõidame veidi ringi. Rendihind 250 bahti ööpäeva eest on igati mõistlik. Päevasel ajal on liikus veidi rahulikum ning seetõttu esmase kogemuse saamiseks igati sobiv. Muideks, kui kohtate teede ääres reste 0,7 liitriste viskipudelitega, siis tegelikult on see nö tankla ning vedelik pudelis tuleb kallata rolleri kütusepaaki.
Veel üks huvitav sõiduvahend jääb silma – külgkorviga mootorratas. Mis siin siis erilist? Eriliseks teeb sõiduriista eriskummaline korv. Tavalistest raudtorudest kokkukeevitatud raamiga „korv“ võimaldab vedada erinevat kaupa, ananassidest jääkottideni. Kui raami vahele lauajupp asetada, saab inimeste veoks paraja istepingi. Külgkorvi edasiarendatud versioonil on ka katus ja lett, mis muudab sõiduki äripinnaks. Maailma parimad banaanipannkoogid valmivad just sellisele kärule integreeritud küpsetusplaadil. Selline multifunktsionaalne ja mobiilne sõiduriist on imeline leiutis, kaup sõidab ise kliendi juurde mitte vastupidi.
Kuidas Tais ringi liikuda?
Kui rollerit laenutada ei taha või see tundub liialt ohtlik, on saarel võimalik rongi liikuda takso või tuk-tukiga. Tuk-tuk on Tai kaubamärk, mida oleme näinud nii reklaambuklettidel kui ka filmides. Tegelikult sarnanevad Phuketi ja muu Tai tuk-tukid üksteisega sama palju kui prints ja kerjus. Phuketi tuk-tukid on neljarattalised ja meenutavad pigem väikest kaubikut, mis on lahtiseks „salongiks“ ehitatud ning istmed kuuele inimesele sisse lisatud. Kollaste või punaste tuk-tukkide taha on kirjutatud Daihatsu – ilmselt on tegu tehasetoodanguga või vähemalt neist autodest ümberehitatud sõiduriistadega. Igal juhul vuhiseb 2-liitrise mootoriga sõiduriist üsna jõudsalt järsust mäenõlvast üles. Õhtupimeduses püüavad juhid üksteist üle trumbata ning võistlevad selles, kelle sõiduriist rohkem helendab, särab ja helgib. Mõni sõiduk meenutab jõulupuud, mis valju tümps-muusikat mängib. Mujal Tais on tuk-tukid aga kolmerattalised ja palju tagasihoidlikuma väljanägemisega.
Kes tuk-tukiga ekstreemsõitu teha ei soovi, võib võtta takso. Hinnavahet ei ole, Phuketis vähemalt mitte. Vahe on konditsioneeris – ühel on õhkjahutus ja tuul, teisel tehasekonditsioneer, mis toodab harjumatult jäist õhku. Hinna suhtes on kogu saare takso ja tuk-tuki juhid kokku leppinud, tingimine tundub üsna mõttetu. Räägitakse, et kogu taksonduse on vallutanud kohalik maffia, mistõttu hinnad on fikseeritud. Juhid on rentinud tuk-tuki või takso ning suurema osa kliendilt saadud rahast tuleb neil oma peremehele loovutada. Eks seetõttu hinnas järgi ei antagi. Huvitav tähelepanek on see, et tuk-tukid liiguvad ringi ainult populaarsetes rannapiirkondades, seega ainult Patongis, Karonil ja Katal. Mujal saarel neid eriti näha ei ole.
Saarel on ka liinibusse. Igal pool need aga ei sõida, näiteks saare suurimast kuurortlinnast Patongist bussiga saare pealinna Phuket Towni ei saa. Buss ise näeb välja üsna veider. Kui furgoonautolt kastiosa küljed maha võtta ja katus alles jätta, pingid pikuti sisse panna ning taha redel paigutada, saaksimegi bussi Tai moodi.
Asjaajamine Tai moodi
Igasuguste väljasõitude ja ekskursioonide tellimine enne reisi ei ole vajalik. Tour desk’e on igal tänavanurgal. Astu vaid sisse ja küsi, mida soovid. Soovitav on ühe väljasõidu kohta küsida mitmest kohast, sest hinnad võivad mõneti erineda. Üldjuhul piisab kui oma soovid esitada eelmisel õhtul ning järgmise päeva hommikul on transport hotelli ukse ees ootamas.
Meie esimene mõte on rentida väikebuss ning teha saarele tiir peale. Meie ettekujutustes pidi sellise soovi vormistamine aega võtma kümme minutit. Tegelikult läheb meil peaaegu tund. Meie marsruudi kirjapanek osutub oodatust keerulisemaks. Lisaks on tütarlapsel üheaegselt vaja tegeleda mitme asjaga. Sellest hetkest saab meile selgeks, et aeg kulgeb Tais omasoodu ning kiiret ei ole kellelgi mitte kunagi.
Katal olles leiame turistipunkti, mille püsiklientideks hakkame. Noormees leti taga suhtleb heas inglise keeles ning leiab meile üllatavalt kiiresti sobivad pakkumised. Iga väljasõit tuleb meile kätte üha suurema allahindlusega. Püsikliendi eelised, mis muud.
Ka hotelli ei ole vaja eelnevalt broneerida. Meie otsustasime esimesed neli ööd siiski eelnevalt kinni panna, et saabudes ei peaks kohe elamisprobleemidega tegelema hakkama. Esimesed neli päeva veedame Patongis aga juba teisel päeval on selge, et edaspidiseks tuleb elamispaik veidi rahulikumas kohas välja vaadata. Laseme end tuk-tukiga Katale sõidutada ning vaatame seal ringi. Kahjuks ei ole kohapeal kasu ei kaartidest ega turismipunktidest. Nii tulebki meil lihtsalt ringi vaadata ja hea õnne peale loota. Kaua meil otsida ei tule. Astume uudishimust ühte rätsepaärisse ning ühtlasi tuleb jutuks, et otsime hotelli. Täiesti juhuslikult on äriomanik ühtlasi ka ühe hotelli omanik. Ja täiesti juhuslikul kuulub talle hotell, mida olen eelnevalt ka internetist otsides sobivaks pidanud. Omanik lubab meile head hinda (mis hiljem ostub siiski tavahinnaks) ning viib meid kohale. Teeme ettemakse ja jätkame oma puhkust õndsas teadmises, et elamise pärast me rohkem muretsema ei pea.
Teenindus on üldjuhul viisakas ja meeldiv. Juhtub ka, et Su tellimus aetakse sassi, sind unustatakse ära, või ollakse lihtsalt porssis olekuga. Katal Mama restoranis tipptunnil on segadust kuhjaga. Segi aetakse mahlakokteilid ja kuna tellimuse võtab üks ja joogid toob teine, ei teagi, kellele tekkinud segadusest teada anda. Sealsamas restoranis otsustame tellida euroopa menüüst, kuid see osutub valeks otsuseks. Tais tuleb süüa tai toitu, sest euroopa menüü valmistamise osas on neil veel palju õppida.
Naeratuste maa
Olin eelnevalt lugenud, et Tai on naeratuste maa. Tai inimesed püüavad mitte liialt muretseda ning võtavad elu vabalt. Nende elu moto võiks kõlada selliselt – relax and have fun. Mõõdukat muretust kumab tailaste igast sammust. Aeg kulgeb Tais omasoodu, kiire on vaid siis kui juhtud olema kuskil grupiekskursioonil. Muudel juhtudel tuleb varuda piisavalt aega ja kannatust. Samas, kokkulepitud kellaaegadest on tailased varmad kinni pidama. Ükski kindlaks kellaajaks tellitud buss või auto ei hilinenud ning kohalejõudmine punktist A punkti B kulges alati viperusteta.
Kõige ilmekam näide tailase elurõõmust ja meeldivalt mõõdukast muretusest ootab meid esimesel päeval hotellis. Meid hotelli registreeriv tütarlaps suudab oma rõõmsameelsuse ja muretusega meid pidevalt naerma ajada. Tema inglise keele oskus jätab soovida, kohati tundub, et tegelikult ei saa ta mitte midagi aru, mida me püüame talle öelda. Ta ei lase end sellest pisiasjast absoluutselt segada, vaid naeratab laia suuga ning muudkui korrutab „yes, yes“ ja ajab oma asja edasi. Pärast suuri pingutusi ning arusaamatuste lahendamist saavad paberid siiski vormistatud. Aga tütarlaps jätab me mällu kustumatu mulje, ka järgmistel päevadel meid nähes korrutab ta ikka: „Yes, Estonia, yes“. Seda öeldes on tema suu pidevalt kõrvuni ja silmad säramas. Selline silmapaistev rõõmsameelsus teeb lausa kadedaks.
Teine näide rõõmsameelsusest ootab meid rannarestoranis, mida korduvalt külastame. Siin saavad märksõnadeks aga hoolivus, personaalne lähenemine ja tohutu töövõime. Tundub, et meie lemmikuks muutunud tütarlaps töötab restoranis ettekandajana vähemalt 12 tundi päevas, ja nii iga päev. Väsimuse märke tema juures me aga ei märka. Ta suudab üheaegselt tellimuse vastu võtta, seejuures sinu käekäigu vastu huvi tunda ning samal ajal ka uusi kliente juurde meelitada. Kogu tema olemusest õhkub siirust ja heatahtlikkust, tema käitumine jätab vaba ja muretu mulje, ent ometi on tegemist väga hea professionaaliga. Tema klientuur on püsiv, kes korra siin käib, tuleb kindlasti tagasi.
Kuidas Tais äri tehakse
Phuketis tänavatel ringi jalutades ei ole kuidagi võimalik põgeneda tänavamüüjate eest. Praktiliselt kõik tänavad asumite keskustes on katkematult palistatud poekestega. Poodi pääsemiseks ei pea mitte midagi muud tegema, tuleb vaid hetkeks seisma jääda. Kleidid, pluusid, seelikud, püksid, kotid, plätud ja muu selline ripub sõna otseses mõttes pea kohal. Poodi, millel on uks, polegi mõtet sisse minna, sest seal on kaup kallis. Tänavale laotatud kaupa pakutakse aga tõesti igal meetril ja sellest rahulikult mööda jalutada ei ole võimalik. Iga kolme meetri järele naeratab uus kaupmees, mõni teretab, teine kutsub otse sisse: look in madam! Esmapilgul tundub, et kaupa on külluslikult ja kõik on nii ilus. Mõne päeva pärast tuleb aga tõdeda, et kogu kaup on üheülbaline, kordub igas poes ning on suhteliselt tagasihoidliku kvaliteediga. Aga see-eest odav!
Kõige viisakamad on aga rätsepa ateljeede „sisseviskajad“, noored poisid, kes ärisse kliente meelitavad, sees tegeleb kliendiga juba kogenud rätsepmeister. Sellised sisseviskajad tervitavad sind, tunnevad huvi, kust sa pärit oled ja enne kui aru saad, oledki juba ateljees sees – vähemalt esimestel päevadel. Ja ega keegi ei palu ju enamat, kui veidi ringi vaadata. Hetke pärast on su peos hulk moeajakirju, tuleb vaid sobiv välja valida ja paari päeva pärast on su unelmatekleit valmis. Tõsi on see, et kangavalik ateljeedes on äärmisel lai ja igaüks leiab endale midagi sobivat. Meie satume ühe india ärimehest rätsepa juurde, kelle müügioskus on äärmiselt kõrgel tasemel. Kui ärisse sisse astudes ei ole kliendil mingit soovi siit midagi osta, siis üldjuhul väljub ta seal rohkem kui ühe ostuga. Ja lõpuks on kliendil tunne, et just neid asju on ta ammu soovinud. „Pähemäärimine“ toimub nii peenelt ja kõrgel tasemel, et kliendile ei jää kahtlustki, et ost oli sooritatud tema anda initsiatiivil.
Phuket Townist veidi lõuna pool asub turg, mis on avatud vaid nädalavahetusel ja mida mingil põhjusel ööturuks nimetatakse. Meil soovitatakse turgu kindlasti külastada. Teemegi nii ja sõidame taksoga kohale. Turg asub küllalt suurel maa-ala, kogu territoorium on tihedalt täis pikitud müügilette. Kogu ala on kaetud kile taolise kattega, mis päeval kaitseb kõrvetava päikese eest, kuid õhtul muutub kilealune äärmisel lämbeks ja palavaks. Kile on kohati nii madalal, et olen sunnitud tihtilugu oma pealage mööda kilet lohistama. Turu tagumises ääres on avatud restoranide ala. Esialgu ei saa me aru, et tegu on restoraniga ning selle asemel, et viisaka inimese kombel lauda istuda ning kelnerit oodata, otsime võimalusi, kuidas mõnest letis midagi söödavat saada. Võtan mahlakokteili ja vaatan veidi ringi ning lõpuks otsustan sööki siiski laua taga oodata. Ja ma ei pea kahetsema, täiesti olematu raha eest saa kõhu täis. Samal ajal on võimalik jälgida, kuidas sealsamas kõrval väliköögis toit valmib. Iga paari minuti tagant lahvatavad pannilt leegid ning kokapoiss naeratab iga kord häbelikult. Kõrgem kokakunst, mis muud. Kõik valmib otse kliendi silme all. Turul pakutakse absoluutselt kõike, söögist – joogist riiete ja suveniirideni. Riidekaup erineb mõneti tänaval pakutavast. Kui tänavalt leiab laias valikus päevitusriideid, siis turul on see artikkel asendatud laia pesuvalikuga. Positiivne on ka see, et müüjad ei ole siin nii pealetükkivad kui tänavatel ning see laseb kaupa veidi rahulikumalt uurida. Päikeseprillid saab 35 krooniga, juuksekaunistused 3 krooniga, pudeli kohapeal pressitud suhkruroomahla 7 krooniga.
Tingimine on Tai kaubanduses väga oluline märksõna. Tingida tuleb alati ja väga suures ulatuses. Tingima tasub hakata siis kui on tõesti soov kaup omandada. Tingimise katkestamist ilma kaupa ostmata ei peeta heaks tooniks. Niisiis, kui kaup on sobiv küsi hinda. Müüa pakutud hinna peale tuleb teha suured silmad ja suu üllatusest pärani ajada, sest hind on tõesti soolane (isegi kui tegelikult ei ole). Seejärel palub müüja omalt poolt „hea“ hind pakkuda. Mõtle veidi, kratsi kukalt, pöörita silmi ja paku omalt poolt 4-5 korda madalam hind. Selle peale teeb müüa üllatunud häälitsusi ning hakkab omakorda kauba kvaliteeti kiitma ning ütleb, et sinu pakutud hinna eest saaks vaid kõrvaloleva tagasihoidlikuma kvaliteediga kauba. Palus siis müüjal omalt poolt uus pakkumine teha. Müüa võtab algsest hinnast peaaegu poole maha, aga see on sinu jaoks ikka liialt palju. Mõtle veidi, vaata ringi, mõtle veel ja tee omalt poolt uus pakkumine, mis on veidi kõrgem sinu algsest pakkumisest, kuid mitte oluliselt. Müüa ei taha sellega leppida, kiidab veel kaupa ning pakub omalt poolt eelmisest oluliselt odavama hinna, mis hakkab juba lähenema sellele, mida oled nõus välja käima. Seepeale teed omalt poolt veel ühe pakkumise ning lõpliku hinna pakub müüa ning see on algsest 3-4 korda vähem. See on hind, mis sulle sobib ning ostad kauba ära ja kõik on õnnelikud. Öeldakse, et hind on õige siis kui oled peale ostu sooritamist rahul nii kauba kui ka selle eest makstud summaga. Mis kauba tegelik hind on, seda ei tea keegi. Ja see ei olegi tähtis. Mina saan rannas sarongi 270 bahtiga, kuigi algselt ütleb müüja selle hinnaks 850 bahti.
Tai maitsenaudingud
Olen aasia kööki alati armastanud, vahel aasiapäraseid toiduretsepte ka ise katsetanud. Eelmisest reisist Aasiasse, Pekingisse, on vaid hea mälestused. Seetõttu ootasin Tai reisi ka seetõttu, et sealse kulinaarse poolega tutvust teha. Olin kuulunud, et eriti ohtralt saab seal proovida mereande. Paraku ei kuulu krabid, vähid, krevetid ja muud sellised mereannid mu lemmikute hulka. Vaatamata sellele saan Tais unustamatu mereannielamuse. Juba teisel päeval
satume saare idaosas asuvasse Seafood restorani, mis nii asukoha, interjööri kui ka toiduvaliku poolest unustamatu mulje jätab. Selliseid hiiglaslikke merekarpe ei ole meist keegi näinud. Selgus, et me ei oska neid õigesti ka süüa. Õnneks on lahked võõrustajad kohe appi tõttamas ning meile õigeid söögivõtteid tutvustamas. Mina tellin grillitud kala, mis on ka hiigelsuur. Kalani jõumiseks on vaja läbi murda kala enda alla matvast juurviljasalatist. Garneeringul on Tai köögis suur osa, iga roa kõrvale on meisterkokad lisanud mõnest juur- või köögiviljast lillekujulise kaunistuse.
Krevetid on iga restorani menüüs ning neid on võimalik tellida erinevas suuruses ja erinevate kastmete ja lisanditega. Nii suuri krevette meie mail ei kohta. Ja kui nad siin ka saadaval oleks, ei suudaks keskmise sissetulekuga inimene neid endale lubada. Tais aga võib iga krevetigurmaan end iga päev krevette kurguni täis süüa. Mina proovisin valdavalt kana erinevate lisandite ja kastmetega. Minu vaieldamatu lemmik on kana magushapus kastmes, kuid väga maitsev on ka kana india pähklitega. Ka riisi pakutase mitmes erinevas variandis, kõige levinum oli ehk riis juurviljadega.
Üks kuulsamaid Tai roogasid on supp nimega Tom Yum. Tegemist on hapuvürtsika supiga, kuhu üldjuhul on lisatud krevette, vahel ka kana. Supis on esindatud mitmed erinevad maitsed ning see teebki roa eriliseks. Vahel juhtub ka, et suppi süües suus väike tulekahju tekib, aga see on mööduv nähtus. Põnevust pakub ka kookospiimasupp. Teine kuulus roog on Phad Thai. Kui Taisse minna, siis tuleb süüa eelkõige kohalikke toite, sest euroopalikke toitude maitse ja kvaliteet jätab kõvasti soovida.
Puuviljad on Tais imemaitsvad. Nad on küpsed, suured ja isuäratavad. Nii head ananassi ei ole ma varem saanud. Uueks maitseelamuseks saavad papaia ja viigimari. Samuti võib ohjeldamatult süüa beebibanaane. Üks vili jääb meile siiski tundmatuks, tema inglise keelne nimetus on longan, välimuselt meenutab pisikest kartulit ning kui vili ära koorida leiab seest veidi läbikumava halli paradiisiõunasuuruse vilja, mille sees on kivi.
Rannamõnud
Eelkõige tullakse Phuketisse puhkama, imekaunid rannad ning soe merevesi on loonud selleks ideaalsed tingimused. Hotelli valides peaks uurima, ega rand liialt kaugele ei jää, sest paraku ei ole randades tualette ning vahel on hotelli lähedus hädavajalik. Randa tuleb minna juba varakult, sest puhkajaid on palju, kuid rannatoole piiratud hulk. Ilma rannatooli ja päikesevarjuta, mille päevane rent on 100 bahti, rannast viibimine kõne alla ei tule. Päike on põletav, kuid veelgi põletavamaks muutub liiv, mistõttu toolilt vette saamiseks tuleb sprinterlikke võimeid kasutada. Meie naudime oma rannamõnusid Kata Beachil. Päike on kuum ja hammustab valusalt. 50 faktoriga päikesekreem ei ole mitte mingil juhul liialdus, eriti esimestel päevadel.
Lisaks söökidele-jookidele saab rannas endale ka kõike muud osta. Müüjad on keskpäevaks tänavatelt randa kolinud ning pakuvad sulle kõike alates päikeseprillidest, kleitidest, rätikutest kuni skulptuurideni välja. Rannapäeva kulminatsiooniks on kahtlemata hetk, mil käes on puuvilja kokteili joomise aeg. See jahutav, kuid samas toitev klaasitäis aitab kuumust taluda ning päeva teine pool võib alata. Elu on lill!
Lisaks veemõnudele on kohalikel pakkuda mitmeid põnevaid tegevusi. Saab skuutriga sõita, banaani seljas tasakaalu testida, snowtube’i taolises kummirõngas kinnihoidmise oskusi harjutada ning vee kohal lennata. Seda viimast proovin isegi. Eestikeelne vaste parasailingule kõlab veidi kummaliselt – veovarju sõit, kuid nimi kirjeldab asja olemust üsna hästi. Inimene kinnitatakse rakmetega langevarju külge, see omakorda on nööriga ühendatud paadi külge ning paadiga tõmmatakse kogu kupatusele hoog sisse, mis inimese kõrgele vee kohale tõstab. Olen alati kõrgusi armastanud ja langevarju hüpe on endiselt mu võib-olla täituvate unistuste nimekirjas. Seega palungi end üles vinnata. Tundub, et minusugune suur inimene ei mahu rakmetesse hästi ära, mistõttu minu olemine maa ja taeva vahel ei ole kõige mugavam, lisaks ajab kõikumine tugevalt iiveldama. Õnneks kestab lend vaid loetud minutid ning pehme maandumine vette on meeldivamast meeldivam. Vaade ülevalt on aga vapustav ja iga bahti väärt.
Ohtlikud lained
Taist rääkides ei saa kuidagi üle ega ümber veidi üle viie aasta tagasi Vaikses ookeanis aset leidnud maanihkest, mis tekitas tohutu purustusjõuga hiidlaineid. Hiidlained, mida nimetatakse tsunamideks, põhjustasid mastaapseid purustusi peaaegu kõikjal Vaikse ookeani rannikualadel. Kõige enam tekitas tsunami purustusi Indoneesias Sumatra saarel. Kõige rohkem räägiti aga just Taist, eriti Phuketist, mis oli kahtlemata üks suurimaid turismikeskusi. Oli 2004 aasta 26. detsembri hommik, Jõulud olid just selja taga ning tuhanded Euroopa turistid nautisid oma talvepuhkust Phuketi imelistel rannaliivadel. Tsunami tabas inimesi ootamatult. Hoiatust ei antud ning erinevalt loomadest, inimesed looduskatastroofi ennustavaid märke lugeda ei osanud. Nüüd aga teavad kõik, et kui vesi rannalt taandub ja kalad kuivale siplema jäävad, ei tohi rannale uudistama jääda. Joosta tuleb nii kuis jalad võtavad lähima kõrgema künka otsa. Kohe- kohe tuleb vesi tagasi. Vesi, mis äsja oli olnud sõbralik, veidi loksutav ja paitav, on koondunud meetritekõrgusteks hiigellaineteks, mille purustusjõudu on raske ette kujutada. Paraku tookord inimesed seda ei teadnud ning just seetõttu oli inimohvrite arv väga suur. Hiigellaine tabas inimesi kõikjal – rannas, restoranis, hotellivoodis, igal pool. Õnnelikumad pääsesid putku, tugevamad võitlesid end elule, nõrgemad viis laine kaasa või paiskas vastu puid ja kivimüüre surnuks. Phuketil ja selle ümbruses hukkus umbes 5000 inimest, kellest pooled olid turistid.
Viis aastat hiljem ei ole tsunamist põhjustatud purustusjälgi enam eriti näha. Rannakuurordid on taastatud nende endises hiilguses ning miski ei meenuta seda õudust. Samas on rannaäärsete linnade tänavatel märgata silte, mis teavitavad tsunami ohutsoonist ning näitavad kätte suuna, kuhu poole ohu korral põgeneda.
Tai üks kõige enam kannatada saanud piirkondi on Phang Nga provints, kus asub ka Khao Laki rahvuspark. Sinna on loodud ka tsunami muuseum, kus turistidele on vaatamiseks politseikaater, mille tsunamilaine kahe kilomeetri kaugusele sisemaale paiskas. Kaater on küll väliselt läikima löödud ning selle ümbrus on puhas, kuid sealsamas kõrval varju all eksponeeritavad fotod annavad ettekujutuse tollasest õuduses. Meid Phang Ngale viinud giid mainib, et ka tema vend kaotas tookord oma elu.
Paratamatult istub tsunamihirm kogu aeg kuklas ka praegusel turistil, eriti kui ta Phuketi lääneranniku rannamõnusid naudib. Aeg-ajalt heidab ta tahtmatult pilgu veepiirile – ega sealt midagi valge müüri taolist ei paista.
Thai massaaž ja aurusaun
Igaüks, kes Taisse reisib, mõtleb kindlasti sellele, kuidas oma aega nii planeerida, et võimalikult palju erinevaid massaažiseansse reisikavasse mahuks. Massaaž on Tais üks elamustest, mida peab kogema. Massaaži pakutakse igal pool, igal tänaval on vähemalt üks üsna hea väljanägemisega ja kümnete teenindusvalmis tüdrukutega salong. Samuti on randades püsti löödud varikatused, mille all madratsitel vastavalt kliendi soovidele erinevat stiili massaaži pakutakse.
Massaaž Tais on üliodav, tunnine jalamassaaž maksab alla saja krooni, sama raha eest saab ka tunni pikkuse Thai massaaži seansi. Veidi rohkem makstes saab nautida õli massaaži, mis on segu klassikalisest ja Thai massaažist. Teenust pakkuvad tüdrukud on kenad, meeldivad ja alati naeratavad. Kuid leidub ka tõsisema olekuga ja veidi torssis tütarlapsi, kuid tööd teevad nad hästi. Jalamassaaži pakutakse kohati liialt külmaks konditsioneeritud ruumis, kuhu on paigutatud vastastikku kuni 14 mugavat nahkset tugitooli. Jalamassaaž lõpeb alati väikese pea mudimise ja õlgade lõdvestamisega, millele lisanduvad küllalt tugevad painutused, et õlavööde pingest vabastada. Kuna kohalikke käib salongides vähe, on tüdrukutel võimalik omavahel lobiseda, ilma et kliendid neist aru saaks. Aeg-ajal on tunne, et nad räägivadki meist. Aga isegi kui nad seda teevad, siis usutavasti ei ole selles jutus midagi pahatahtlikku, või kui, siis õige pisut tögamist.
Thai massaaži kohta teadsin eelnevalt, et tegu on üsna valuliku protseduuriga, kus sinu ihuliikmeid igas suunas tugevalt painutada püütakse. Tegelikkuses ei ole asi sugugi nii hull. Painduvus pannakse küll proovile, kuid kui klient puuhobuse kombel tõrkuma hakkab, siis ülearu piitsa ei antud. Klient on ju kuningas, isegi siis kui ta peal jalgupidi kõnnitakse. Traditsiooniline Tai massaaž on pärit juba Budda ajast ning on seotud Hiina akupunktuuriga ning India joogaga.
Lisaks massaažile oli võimalik lasta endale teha ka kaunis pediküür ning veidi tagasihoidlikuma kvaliteediga maniküür.
Aurusaun Tais tundub piisavalt eksootiline. Saun on ju ikkagi põhjamaadele omane. Ent ometi leidub saare lõunaosas Rawai kandis üks aurusaun, mis seni külastatud aurusaunadele igati silmad ette teeb. Väljas on 30 kraadi, sauna mineja kallab endale tünnist kapaga jahedat vett kaela ning astub auruga täitunud pimedasse ruumi. Aur on kuum ja paari minuti pärast on tunne, et vesi pressib end läbi naha välja. Kõige mugavam on end kivipingile pikali visata ja lasta aurusoojusel end täielikult vallutada. Saunas on sooja 50 kraadi ning aurus on tunda erinevate ravimtaimede aroomi. Vahepeal paar korda end väljas jahutamas käies on tunne, et nii mõnigi kilo on kehalt kadunud. Saunajärgne õlimassaaž sealsamas kõrval pambuseinaga eraldatud ja madratsitega kaetud lavatsil tundub kui paradiisielamus.
Inglite linn
Phuketist umbes 850 km kaugusel asub Inglite Linn ehk Krung Thep, mida välismaalased tunnevad Bangkoki nime all. Krung Thep on vaid lühend Bangkoki täielikust tseremoniaalsest nimest ning ametlik nimi kõlab järgmiselt: Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya. See on ilmselgelt maailma pikim kohanimi.
Bangkok on suhteliselt noor linn, selle rajas kuningas Rama I 1782. aastal, kuna eelmine pealinn Ayutthaya oli sõdades Birmaga purustatud. Linn asub Chao Praya kallastel, mis oma kanalitega moodustab rohke veevõrgustiku, mistõttu on linna kutsutud ka Idamaade Veneetsiaks. Elanikke on siin umbes 10 miljonit.
Phuketist Bangkoki viib lennuk ning edasi-tagasi pilet Air Asiaga maksab vaid veidi üle tuhande krooni. Bangkoki Suvarnabhumi lennujaam on hiigelsuur ning sealt ärasaamine nõuab veidi orienteerumisoskust. Kui aga õige buss leitud, sujub kõik kenasti.
Meie esimene peatus on Siiami väljakul, mis minu ettekujutuse ja eelinfo kohasel oleks pidanud välja nägema sootuks teistsugune. Siseneme ühte kaubanduskeskusse, kuhu jääme tundideks. Keskus on hiigelsuur ja algul ka huvitav, sest pakutav kaup on hoopis teistsugune kui Phuketi tänavatel. Veidi aja pärast selgub aga, et uhke fassaadi taga sisu on üsna vähe ning need riided, mis meeldivad on mõeldud vaid pisikestele inimestele. Siit saan ka halvima kulinaarse kogemuse kogu reisi jooksul.
Kuidas liikuda ringi Bangokis, kus jalgsikäimise võimalus peaaegu puudub? Vahemaad on tohutud ning ühest kohast teise jõudmiseks on vaja mõni ratastel liikuv vahend leida. Esimese päeva õhtul hotelli minekuks otsustame takso kasuks. Valime meie jaoks kõige turvalisemana tunduva variandi – takso, mille katusel ilutseb plafoon „taximeter“. Ulatan juhile hotellist saadetud kaardi koos taikeelse kohalejõudmise õpetusega, juht heidab sellele lohaka pilgu ja väidab, et teab, kuhu meid viia. Ühel hetkel teatab ta, et oleme Suure Palee juures ning kas me ei tahaks siin veidi ringi vaadata. Pistan talle uuesti kaardi nina alla ning püüan selgitada, et tahame otse hotelli. Juht uurib lõpuks kaarti lähemalt ning viib meid kohale. Taksomeeter tiksub omasoodu ning sõidu lõppedes vajutab juht mingile nupule, mis summat muudab ja lõpuks küsib hoopiski topelt hinna. Summa on meie arusaamade kohaselt üle mõistuse suur, kuid kahjuks ei suuda ei meie talle ega tema meile selgeks teha, miks summa selline on. Peale mõningast vaidlust tekib tunne, et ainuvõimalik mõistlik tegu on loovutada raha ja põgeneda taksost. Nii teemegi. Õnneks on ta meid siiski õigesse kohta toimetanud ning peagi jõuame õnnelikult hotelli.
Järgmisel päeval otsustame Suure Palee juurde sõita bussiga ning see osutub kogu meie kahepäevase Bangkokiseikluse kõige turvalisemaks liikumisviisiks. Vahetult enne Suure Palee peaväravaid peatab meid üks mees, kes väidab, et Palee on kaheks tunniks suletud ning selle asemel pakub ta meile võimalust näha linna teisi vaatamisväärusi. Ja nagu võluväel on sealsamas ootel ka üks tuk-tuki mees, kes meid üliodava hinna eest on calmis ringi sõidutama. Pakkumine on ahvatlev ja nii me teele asumegi. Üsna pea selgub, et meid on haledalt alt tõmmatud. Peale esimest vaatamisväärsust toimetakse meid erinevatesse poodidesse. Meie küsimustele ja protestidele ei reageerita. Lõpuks seletab tuk-tuki juht, kes üha tõredamaks muutub, et ta peab meid vähemalt viide poodi viima, siis saab ta tasuta kütust ja meie ei pea sõidu eest üldse maksma. Alistume saatusele, sest meil ei ole juba ammu aimugi, kus me asume. Palume vaid, et meid viidaks ühe vaatamisväärsuse juurde, kuhu me kindlasti jõuda tahame. Kuigi juht meie palve peale noogutab, ta meid sinna ikkagi ei vii. Peale kolmetunnist ringitiirutamist palume end viia tagasi Suure Palee juurde, sest mujale jõudmine tundub juba võimatuna. Hiljem sellesisulisi hoiatavaid silte lugedes jääb üle vaid kahetseda, et need sildid meile varem ette ei jäänud. Vaatamata sellele tunneme end tugevamatena kui kunagi varem – kes jääb ellu peale kolmetunnist tuk-tuki sõitu Bangkoki ohtlikus liikluskeerises, ei karda enam midagi.
Õhtul lennujaama minekuks ei usalda me enam kedagi, vaid otsime üles bussipeatuse, kust lennujaama buss meid kenasti kohale toimetab.
Üks turvaline liikumisvahend on Bangkokis veel – skytrain ehk taevarong, mis kiirelt ja vaikselt maa ja taeva vahel edasi-tagasi sõidab. Põhimõtteliselt ei erine see millegi poolest metroost, kui imeline vaade välja arvata. Soovitan sõita päevavalgel, sest õhtuhämaruses ei ole enam kahjuks suurt midagi näha.
Bangkoki suurim vaatamisväärsus on kahtlemata Suur Palee. Tegemist on hiigelsuure budistliku templikompleksiga ning nagu igal pool hommikumaa templites, on ka siin ranged reeglid riietusele. Õlad ei tohi paljad olla, neid peab katma pluus ning räti üle õlgade tõmbamine ei ole aktsepteeritav. Põlved peavad olema kaetud. Sissepääsu juures on posti peale märgitud joon, kui sinu seeliku või püksiäär jooneni ei ulatu, tuleb tagasi pöörduda. Õnneks on sissepääsu juures olemas riidelaenutus ja selle eest ei pea midagi maksma. Seega Palees käimata ei jää isegi siis kui endal sobivaid riideid kaasas ei ole.
Kuninglik Suur Palee on tai arhitektuuri meistriteos, mis ehitati aastal 1782, mil kuningas Rama I pealinna siiakanti kolis ning palee on läbi aegade olnud ka Tai kuningate residentsiks. Palee asub peaaegu 220 tuhande ruutmeetri suurusel alal, seda ümbritseva müüri pikkus on peaaegu 2 kilomeetrit. Smaragd Budda tempel on budistide jaoks tähtsaim ja kuningate 200-aastast ajalugu mäletav tempel kuningapalee territooriumil. Tempel on tuhandete tillukeste helkivate peeglikestega kaetud ning templis sees istub smaragdroheline Budda, kes on riietatud vastavalt aastaajale. Tema kullast kostüümi vahetatakse kolm korda aastas. Erinevalt meie laiuskraadidest on tais vaid kolm aastaaega: suvi, vihmahooaeg ja talv. Templisse sisenedes tuleb taas loovutada jalanõud ning pilti teha ei tohi. Ka kõik teised kabelid, galeriid ja templid on kullatud ja ääristatud idamaade arhitektuurile omaste nikerdustega. Igal pool saadavad meid pilguga erinevad mütoloogilised kujud, küll hiiglased, küll kullast pool inimese, pool linnukehaga tegelased.
Teine tempel kuhu me jõuame, asub otse Suure Palee taga. Wat Pho on Bangkoki vanim ja suurim tempel, aga ka Tai keskne riikliku hariduse keskus. Lamava Budda kabel, mis on ehitatud Rama III poolt 1832, on muutnud templi õppimiskohaks. Kabelis lamab 46 meetri pikkune kullatud Budda kuju, mis täidab peaaegu kogu ruumi. Kuju jalatallad on kaetud ülikeerulise pärlmutterkujunditega, mis kujutavat 108 lakšnat, mis on tõelise Budda heaendelised tunnused. Hoovis jääb silma kujudekaskaad, mis peaksid meile aimu andma erinevatest Tai massaaži poosidest. Need kujud küll erilist julgust massaaži ise proovima minna ei anna.
Ilmselgelt jääb kaks päeva nii suure linna jaoks väheks. Meie suudame oma naiivsuses kaotada kolm tundi niigi väärtuslikku aega tuk-tukiga sihitult ringi sõites, seetõttu jääb mulje linnast üsna ühekülgne ja veidi negatiivne. Tolmu on palju, kõnniteed on auklikud ning jalgsi kõndides tuleb pidevalt maha vaadata, üle tee saada tundub võimatu. Kord meil ka veab, selleks, et me saaksime ületada kuuerealist autoteed, peatab juhuslikult läheduses viibiv politseinik kogu liikluse ja laseb meil ohutult üle tee lipata. Pole paha! Vahemaad on üüratud ning see teeb liikumise raskeks ja keeruliseks. Lisaks püütakse igal sammul sulle midagi müüa, sind kuhugi tirida või selgeks teha, et Sa liigud täiesti vales suunas. See on väga väsitav. Õhtul lennukisse istudes ning Phuketi poole sõitu alustades on tunne nagu sõidaks koju. Phuket tundub peale põgusat Bangkoki külastamist eriti armas, hubane, sõbralik ja puhas koht olevat.
Phang Nga lahes, mis kuni 1974 aastani oli täiesti tundmatu. Ko Tapu või ka „naelasaar“ nagu kohalikud seda nimetavad, tõusis turistide huviorbiiti peale seda, kui saarel filmiti lõik kuulsast Bondi filmist „The Man with the Golden Gun“, milles peaosalisteks Roger Moore ja Christofer Lee. Ko Tapu taustal on iga saart külastanud turist endast pilti lasknud teha. Ko Tapule minna võimalik ei ole, seda ei võimalda saare kuju, kogu turistide hord maabub kõrvalasuval Ko Khao Phingkan’i saarel ning kui kümned suveniiriletid välja arvata, siis ega siin midagi muud ei olegi.Lõunapausiks viiakse meid vaiadel seisvale moslemite kalurikülasse. Lõuna on külluslik ja kõrvalolev restoran annaks silmad ette nii mõnelegi peenemale söögikohale. Küla ise aga jätab masendavalt nukra mulje. Elu vaiadel nõuab ilmselt äärmiselt head kohanemisvõimet. Kuid mustus ja hais, mis igal sammul silma ja ninna hakkab, paneb kahtlema elu võimalikkusest sellises külas. Ent ometi elab siin umbes 500 peret. Avatud elutoad annavad aimu, millisel primitiivsel tasemel on võimalik oma eluga toime tulla. Lapsed mängivad sealsamas vaiadele ehitatud laudadest „teedel“, kõrval haigutamas mitme meetri sügavune haisev lahepõhi. Vett on hetkel vähe, oleme siia sattunud mõõna ajal. Külas on kool, mošee ja muud eluks vajalikud asutused. Kahjuks ei näe me neid ajapuuduse tõttu lähemalt. Ringi jalutades kerkib pähe mõte, et kas neile makstakse siin elamise ja enese turistidele eksponeerimise eest.
Tagasiteel Phuketile tehakse peatus Ahvide koopa templi juures.
Wat Suwankuha koopas lamab 200 aasta vanune hiigelsuur kuldne Budda kuju ja koopa suud valvab lugematu hulk pikasabalisi makaake, kes lõbustavad end turistidele poseerides ning neilt head ja paremat noolides. Turist on muidugi huvitatud ahvi enda juurde meelitamisest ning koos poseerimisest. Abivahendiks on sealsamas müüdavad pähklid ja banaanid, mida nähes ahvid kiirelt kohale tormavad. Mõni julgem võib sulle ka õlale hüpata.Teisele saaretuurile viib meid kiirpaat, mis tuntava lainetuse tõttu hüppab nii, et tuleb end tugevalt istme külge suruda. Pool paadiseltskonnast muutub näost silmnähtavalt kaameks ning on neidki, kel süda nii pahaks läheb, et paberkotikest kasutama peab. Kuid sellegipoolest on kiirpaat parem valik kui alternatiivina pakutud suur laev, millel reisijaid paarisaja ringis. Meie paadis sõidab aga 25-pealine väike grupp. Giid hoiatab, et tagasitee saab veel valusam olema, kuid õnneks ta eksib.
Esimese peatupaigana ootab meid Maya Bay, mis asub Phi Phi saarte väiksema saare Phi Phi Leh küljel ja on tuntuks saanud filmi The Beach võttepaigana. Tegemist on ühe populaarsema turismikohaga antud regioonis ning iga Taid külastav inimene on seadnud just selle ranna oma sihtkohtade edetabeli tippu. Seetõttu on rand keskpäeval rahvast tulvil ning paat on paadis kinni. Väike, umbes 20 meetri laiune rand asub kaljudest ümbritsetud lahe ääres, siinne liiv on peaaegu valge. Saar ise on peaaegu asustamata, siin elab giidi sõnul vaid viis inimest. Nende maja eest viib läbi metsarada, mida tuhanded turistid iga päev tallavad. Hoovi mineku eest hoiatab aga silt „Private“. Ööbida saarel võimalik ei ole.
Saare teisel küljel on Viikingite koobas, kust on välja arenenud linnupesa supi tööstus. Linnupesa supp on hiina päritolu roog. Koopas elavate piiripääsukeste süljest ehitatud pesasid kasutatakse supile spetsiifilise tekstuuri andmiseks. Kuidas see täpselt käib, jääb meile esialgu veidi segaseks. Igal juhul olevat tegu kõige kallima loomse toorainega, mida inimesed kunagi kasutanud on. Siinsamas on ka laguun, kuhu laevad tormivarju tulevad.
Väike peatus tehakse Monkey Beachil, kus väikesel rannaribal jooksevad vabalt ringi suuremad ja väiksemad ahvipärdikud. Paati nähes muutuvad ahvid silmnähtavalt elavamaks ning jäävad meie randumist ootama. Niipea kui paadinina maad puudutab, on ahvid platsis ning vahivad turistidega tõtt. Soovitav on oma fotoaparaadist kõvasti kinni hoida, sest ahvid on osavad ja ettearvamatud ning himustavad sinu varandust endale. Nii mõnigi joogitops rändab kiirelt puu otsa, kus mitmed pärdikud juba arbuusilõikudega maiustavad.
Phi Phi Don on saar, kus elanikke on ligi 3000. Ööbimisvõimalusi on siin mitmeid ning rannariba
pakub võimalust veeta siin oma rannapuhkus. Aga siin on ka sagimist rohkem. Lahel on kümnete kui mitte sadade kaupa erinevaid paate, kaatreid ja väiksemat sorti laevu. Algupärast moslemite kaluriküla ümbritseb järjest laienev bangalode, kohvikute ja hotellide vöönd. Kui aus olla, siis seda algupära on raske märgata. Meie naudime restoranis külluslikku lõunat ning imetleme vaadet lahele. Nagu alati selliste grupireiside puhul, jääb siingi saarega tutvumiseks aega napiks.Viimane peatus tehakse pisikesel saarel Ko Khai, mis linnulennult pidi meenutama praetud muna. Siin saame kaks tundi päevitada, ujuda ja snorgeldada. See viimane on veidi keeruline, sest kalu on vähe ja need vähesedki hirmutatakse kümnete punastes päästevestides vees kalpsavate jaapanlaste poolt ära. Vesi muutub sogaseks ja näha ei ole just palju. Avastame, et kõige parem on päevitada vees, lamades päästevestil. Nii ei kõrveta päike liialt palju.
Elevandi safari kuulub kahtlemata iga turisti „pean kindlasti kogema“ nimekirja. Nii viiakse meidki Khao Laki rahvusparki, kus meid sõiduvalmis, kuid veidi väsinud moega elevandid ees ootavad. Elevandi selga on monteeritud kahekohaline istekorv ning sinna ronimiseks on ehitatud kõrge platvorm. Mulle on siiani arusaamatu, kuidas see istekorv seal seljas püsib. Sõidu ajal juhib elevanti ajaja ehk peremees, kes kirkataolise esemega loomale aeg-ajalt pähe koputab. Suhtlemine loomaga toimub põhiliselt siiski kõrvalestade kaudu, sest ajaja kobab pidevalt varvastega mööda elevandi kõrvade tagumisi külgi, püüdes talle käsklusi jagada. Pidevad hõiked loomale kui ka pidev jutuvada teiste ajajatega muutub üsna peagi tüütuks. Meile lubatud džungel on aga ehtne rahvuspark, millest suurema osa moodustab joonlaua järgi ritta istutatud kautšukipuude salu. Elevandirakend ei ole kõige mugavam sõiduvahend, kõikumise amplituud on märgatav ning tooli serv soonib jalgu. Kuid elamus on see siiski ning soovitan seda igale aasia külastajale. Sõidu lõppedes täname nii ajajat kui elevanti. Elevandile ulatatud paberraha rändab kiirelt peremehele, banaan aga otse suhu. Targad loomad need vantsid.
Kautšuki salusid kohtab saarel iga suurema tee ääres. Kautšuki tootmine on üks suuremaid tööstusharusid Tais. Kautšuki korjamine on aga peen teadus. Lihtsamalt öeldes sarnaneb see kasemahla laskmisega, kuid tehnoloogia on veidi peenem. Keskööl kraabitakse spetsiaalse kaabitsaga puu tüvele pikk sälk, kust piimjas vedelik kogumisanumasse jookseb. Anumas muutub see tahkeks kummitaoliseks olluseks. Sellest ollusest valmistataksegi kummi.
Tais olles tasub ära käia džunglis. Iseseisvalt seda teha soovitav ei ole, kuid enne grupireisi tellimist on soovitav põhjalikult uurida, kas grupp viiakse džunglisse või põigatakse pooleks tunniks veidi tihedamasse metsa. Meie satumegi esmalt kose juurde, mis kuivast perioodist tingitud veepuuduse tõttu üsna tagasihoidliku mulje jätab ning sealsamas pakutakse meile väikest jalutuskäiku džunglis. Paraku ei ole tegu džungliga, vaid tavalise metsaga, kus meil pool tunnikest omapäi ringi vaadata lubatakse.
Päeva lõpuks viiakse meid jõe äärde ning meid ootab ees sõit bambusparvel. Bambuse „palkidest“ ehitatud parv on umbes 5 meetrit pikk ja meetri jagu lai. Istumise kohad on veidi kõrgemad, kuid „vesijahutus“ on kogu sõidu ajal tagatud. Algul on imelik aeg-ajal vees istuda, ajapikku muutub see aga pigem mõnusaks. Parvepoiss seisab parve eesotsas ning juhib pika ridva abil osavalt parve kividest ja muudest takistustest mööda. Umbes tunni pikkuse sõidu ajal tutvume kohaliku loodusega, mis kõige enam sarnaneb meie ettekujutusega džunglist. Peatume hetkeks, et silmitseda meie peade kohal okstes põõnavad madu ning teeme lühikese peatuse, et end üleni vette kasta. Pean tunnistama, et kuigi algul olime parvetamise suhtes veidi pessimistlikud, siis tegelikult paneb selline parvetamine meie päevale ideaalse punkti.
Ellujäämiskursus Tai teedel
Liiklus Phuketil ja ka mujal Tais on kõike muud kui sujuv ja rahulik. Vasakpoolne liiklus tekitab veelgi enam segadust, autodel on rool valel pool ja nad sõidavad täiesti vales suunas! Seevastu ei tuututata siin pidevalt nii nagu seda tehakse näiteks Albaanias.
Kohe esimesel päeval hotelli jõudes tabab meid esimene ehmatus. Niipea kui meie buss hotelli ette keerab, tagurdab üks kastiga Isuzu bussile külje pealt sisse. Ei saa öelda, et tegu on pisikõksuga, mõlk bussi küljel oli muljetavaldav ning ka sissetungija on kaotanud ühe laterna. Meie pääseme kerge ehmatusega. Olen täiesti kindel, et juhid hakkavad üksteist sõimama või vähemalt veidi valjemalt teema üle diskuteerima. Aga kõigi üllatuseks ei ole kummagi juhi käitumises märgata erilist ärritumist ning selle asemel, et omavahel arveid klaarima hakata, võtavad mõlemad mehed telefoni ning peavad pikki kõnesid. Tundub, et sellised juhtumid ilmestavad tailaste igapäevaelu pidevalt.
Phuket on üsna mägine ning seetõttu on ka teed kohati nii järsud, et neist alla laskudes muutub südamealune õõnsaks. Sellele vaatamata kipuvad juhid kihutama. Piki saart kulgeb peamagistraal, mida võiks isegi kiirteeks nimetada. Valdavalt eraldab selliste teede sõiduridasid palmiallee, kuid mõnes kohas on maha joonistatud umbes meetrilaiune kollane eraldusriba. Seda riba kasutatakse osavalt möödasõiduks, kuigi see sellistes kohtades rangelt keelatud on. Mööda sõidetakse ka siis, kui see täiesti võimatu tundub. Loomulikult kehtivad ka siin liikluseeskirjad, kuigi tegelikkuses on nad pigem soovitusliku iseloomuga. Teed annab see, kes on kainem või kellel on väiksem sõiduvahend. Purupurjus rollerijuht ei ole haruldane vaatepilt. Trahvi tehakse lubadeta ja joobes sõidu eest vaid 200 bahti (ca 70 krooni). Liigse kiirustamise eest trahvi üldse ei teha.
Autokastis inimeste vedu on igapäevane, ainult nii saavadki tuhanded töömehed hommikul tööle ja õhtul koju. Isuzu kastis istub korraga üle kümne ühesuguses tööriietuses meest ja naist, suuremas kastis kuni 30 inimest. Selgub, et vormis ei käi ainult koolilapsed vaid ka töömehed.
Ligi 80% Phuketi tänavatel ringi sõitvatest autodest on Toyotad, tunda on ilmselget Jaapani autotööstuse mõju. Kauba vedudeks kasutatakse Isuzusid, rohkelt on ka Nissaneid ja Hondasid. Silma jäävad ka mõned Mazdad. Euroopas toodetud automargi nägemine on suur juhus.
Muuseas, kõige seksikamad politseinikud asuvad Tais. Piitspeenikesed, tumepruunis mundris mehed, respiraatorid nägu katmas, püüavad selles liikluskaoses korda luua.
Kuidas Tai tänavatel teed ületada
Jalakäijana tee ületamine tundub esimestel päevadel liigagi keerulise väljakutsena. Lisaks oleme sunnitud korduvalt liikuma teel, millel puuduvad kõnniteed. Tee ületamiseks tuleb oma ülekuumenenud ajurakkudes koondada kogu tähelepanu ja loota, et sellest piisab. Kindel on see, et ükski auto ega roller oma kiirust ei vähenda, ka siis mitte kui sa kõiki kehakeele võimalusi kasutades talle selgeks teed, et sul on tee ületamiseks kindel soov. Neid hetki, mil tee vaba on, pole palju. Mõne päeva möödudes aga omandame teeületamises teatud vilumuse ning kogu reisi vältel keegi meist auto alla ei jää. Muige toob näole ülekäiguraja äärde asetatud silt, mis teatab, et tee ületame toimub sinu enda riisikol. Milleks üldse näha vaeva sebra maha joonistamisega, kui see sind üle tee ei aita?
Rollerisõit on ajavõit
Rollereid on Tais palju, kogu Phuketi saar kubiseb neist. Nendega sõidavad kõik, pisikestest poistest kuni eakate vanadaamideni, koduperenaistest pintsaklipslasteni. Roller on ka parim vahend ringiliikumiseks, seda nii kohalikule kui ka turistile, sest takso on kallis, rollerirent seevastu odav. Samas on rolleriga sõitmine väga ohtlik, eriti kui puuduvad kogemused nii kohalikus liikluses toime tulekuks kui ka rolleriga sõitmises. Sellegipoolest tuleb rollerisõit ära proovida. Meie õnneks on üks kohapeal talvituv eestlane nõus meid veidi juhendama ning teenäitajaks hakkama. Seega rendime rolleri ja sõidame veidi ringi. Rendihind 250 bahti ööpäeva eest on igati mõistlik. Päevasel ajal on liikus veidi rahulikum ning seetõttu esmase kogemuse saamiseks igati sobiv. Muideks, kui kohtate teede ääres reste 0,7 liitriste viskipudelitega, siis tegelikult on see nö tankla ning vedelik pudelis tuleb kallata rolleri kütusepaaki.
Veel üks huvitav sõiduvahend jääb silma – külgkorviga mootorratas. Mis siin siis erilist? Eriliseks teeb sõiduriista eriskummaline korv. Tavalistest raudtorudest kokkukeevitatud raamiga „korv“ võimaldab vedada erinevat kaupa, ananassidest jääkottideni. Kui raami vahele lauajupp asetada, saab inimeste veoks paraja istepingi. Külgkorvi edasiarendatud versioonil on ka katus ja lett, mis muudab sõiduki äripinnaks. Maailma parimad banaanipannkoogid valmivad just sellisele kärule integreeritud küpsetusplaadil. Selline multifunktsionaalne ja mobiilne sõiduriist on imeline leiutis, kaup sõidab ise kliendi juurde mitte vastupidi.
Kuidas Tais ringi liikuda?
Kui rollerit laenutada ei taha või see tundub liialt ohtlik, on saarel võimalik rongi liikuda takso või tuk-tukiga. Tuk-tuk on Tai kaubamärk, mida oleme näinud nii reklaambuklettidel kui ka filmides. Tegelikult sarnanevad Phuketi ja muu Tai tuk-tukid üksteisega sama palju kui prints ja kerjus. Phuketi tuk-tukid on neljarattalised ja meenutavad pigem väikest kaubikut, mis on lahtiseks „salongiks“ ehitatud ning istmed kuuele inimesele sisse lisatud. Kollaste või punaste tuk-tukkide taha on kirjutatud Daihatsu – ilmselt on tegu tehasetoodanguga või vähemalt neist autodest ümberehitatud sõiduriistadega. Igal juhul vuhiseb 2-liitrise mootoriga sõiduriist üsna jõudsalt järsust mäenõlvast üles. Õhtupimeduses püüavad juhid üksteist üle trumbata ning võistlevad selles, kelle sõiduriist rohkem helendab, särab ja helgib. Mõni sõiduk meenutab jõulupuud, mis valju tümps-muusikat mängib. Mujal Tais on tuk-tukid aga kolmerattalised ja palju tagasihoidlikuma väljanägemisega.
Kes tuk-tukiga ekstreemsõitu teha ei soovi, võib võtta takso. Hinnavahet ei ole, Phuketis vähemalt mitte. Vahe on konditsioneeris – ühel on õhkjahutus ja tuul, teisel tehasekonditsioneer, mis toodab harjumatult jäist õhku. Hinna suhtes on kogu saare takso ja tuk-tuki juhid kokku leppinud, tingimine tundub üsna mõttetu. Räägitakse, et kogu taksonduse on vallutanud kohalik maffia, mistõttu hinnad on fikseeritud. Juhid on rentinud tuk-tuki või takso ning suurema osa kliendilt saadud rahast tuleb neil oma peremehele loovutada. Eks seetõttu hinnas järgi ei antagi. Huvitav tähelepanek on see, et tuk-tukid liiguvad ringi ainult populaarsetes rannapiirkondades, seega ainult Patongis, Karonil ja Katal. Mujal saarel neid eriti näha ei ole.
Saarel on ka liinibusse. Igal pool need aga ei sõida, näiteks saare suurimast kuurortlinnast Patongist bussiga saare pealinna Phuket Towni ei saa. Buss ise näeb välja üsna veider. Kui furgoonautolt kastiosa küljed maha võtta ja katus alles jätta, pingid pikuti sisse panna ning taha redel paigutada, saaksimegi bussi Tai moodi.
Asjaajamine Tai moodi
Igasuguste väljasõitude ja ekskursioonide tellimine enne reisi ei ole vajalik. Tour desk’e on igal tänavanurgal. Astu vaid sisse ja küsi, mida soovid. Soovitav on ühe väljasõidu kohta küsida mitmest kohast, sest hinnad võivad mõneti erineda. Üldjuhul piisab kui oma soovid esitada eelmisel õhtul ning järgmise päeva hommikul on transport hotelli ukse ees ootamas.
Meie esimene mõte on rentida väikebuss ning teha saarele tiir peale. Meie ettekujutustes pidi sellise soovi vormistamine aega võtma kümme minutit. Tegelikult läheb meil peaaegu tund. Meie marsruudi kirjapanek osutub oodatust keerulisemaks. Lisaks on tütarlapsel üheaegselt vaja tegeleda mitme asjaga. Sellest hetkest saab meile selgeks, et aeg kulgeb Tais omasoodu ning kiiret ei ole kellelgi mitte kunagi.
Katal olles leiame turistipunkti, mille püsiklientideks hakkame. Noormees leti taga suhtleb heas inglise keeles ning leiab meile üllatavalt kiiresti sobivad pakkumised. Iga väljasõit tuleb meile kätte üha suurema allahindlusega. Püsikliendi eelised, mis muud.
Ka hotelli ei ole vaja eelnevalt broneerida. Meie otsustasime esimesed neli ööd siiski eelnevalt kinni panna, et saabudes ei peaks kohe elamisprobleemidega tegelema hakkama. Esimesed neli päeva veedame Patongis aga juba teisel päeval on selge, et edaspidiseks tuleb elamispaik veidi rahulikumas kohas välja vaadata. Laseme end tuk-tukiga Katale sõidutada ning vaatame seal ringi. Kahjuks ei ole kohapeal kasu ei kaartidest ega turismipunktidest. Nii tulebki meil lihtsalt ringi vaadata ja hea õnne peale loota. Kaua meil otsida ei tule. Astume uudishimust ühte rätsepaärisse ning ühtlasi tuleb jutuks, et otsime hotelli. Täiesti juhuslikult on äriomanik ühtlasi ka ühe hotelli omanik. Ja täiesti juhuslikul kuulub talle hotell, mida olen eelnevalt ka internetist otsides sobivaks pidanud. Omanik lubab meile head hinda (mis hiljem ostub siiski tavahinnaks) ning viib meid kohale. Teeme ettemakse ja jätkame oma puhkust õndsas teadmises, et elamise pärast me rohkem muretsema ei pea.
Teenindus on üldjuhul viisakas ja meeldiv. Juhtub ka, et Su tellimus aetakse sassi, sind unustatakse ära, või ollakse lihtsalt porssis olekuga. Katal Mama restoranis tipptunnil on segadust kuhjaga. Segi aetakse mahlakokteilid ja kuna tellimuse võtab üks ja joogid toob teine, ei teagi, kellele tekkinud segadusest teada anda. Sealsamas restoranis otsustame tellida euroopa menüüst, kuid see osutub valeks otsuseks. Tais tuleb süüa tai toitu, sest euroopa menüü valmistamise osas on neil veel palju õppida.
Naeratuste maa
Olin eelnevalt lugenud, et Tai on naeratuste maa. Tai inimesed püüavad mitte liialt muretseda ning võtavad elu vabalt. Nende elu moto võiks kõlada selliselt – relax and have fun. Mõõdukat muretust kumab tailaste igast sammust. Aeg kulgeb Tais omasoodu, kiire on vaid siis kui juhtud olema kuskil grupiekskursioonil. Muudel juhtudel tuleb varuda piisavalt aega ja kannatust. Samas, kokkulepitud kellaaegadest on tailased varmad kinni pidama. Ükski kindlaks kellaajaks tellitud buss või auto ei hilinenud ning kohalejõudmine punktist A punkti B kulges alati viperusteta.
Kõige ilmekam näide tailase elurõõmust ja meeldivalt mõõdukast muretusest ootab meid esimesel päeval hotellis. Meid hotelli registreeriv tütarlaps suudab oma rõõmsameelsuse ja muretusega meid pidevalt naerma ajada. Tema inglise keele oskus jätab soovida, kohati tundub, et tegelikult ei saa ta mitte midagi aru, mida me püüame talle öelda. Ta ei lase end sellest pisiasjast absoluutselt segada, vaid naeratab laia suuga ning muudkui korrutab „yes, yes“ ja ajab oma asja edasi. Pärast suuri pingutusi ning arusaamatuste lahendamist saavad paberid siiski vormistatud. Aga tütarlaps jätab me mällu kustumatu mulje, ka järgmistel päevadel meid nähes korrutab ta ikka: „Yes, Estonia, yes“. Seda öeldes on tema suu pidevalt kõrvuni ja silmad säramas. Selline silmapaistev rõõmsameelsus teeb lausa kadedaks.
Teine näide rõõmsameelsusest ootab meid rannarestoranis, mida korduvalt külastame. Siin saavad märksõnadeks aga hoolivus, personaalne lähenemine ja tohutu töövõime. Tundub, et meie lemmikuks muutunud tütarlaps töötab restoranis ettekandajana vähemalt 12 tundi päevas, ja nii iga päev. Väsimuse märke tema juures me aga ei märka. Ta suudab üheaegselt tellimuse vastu võtta, seejuures sinu käekäigu vastu huvi tunda ning samal ajal ka uusi kliente juurde meelitada. Kogu tema olemusest õhkub siirust ja heatahtlikkust, tema käitumine jätab vaba ja muretu mulje, ent ometi on tegemist väga hea professionaaliga. Tema klientuur on püsiv, kes korra siin käib, tuleb kindlasti tagasi.
Kuidas Tais äri tehakse
Phuketis tänavatel ringi jalutades ei ole kuidagi võimalik põgeneda tänavamüüjate eest. Praktiliselt kõik tänavad asumite keskustes on katkematult palistatud poekestega. Poodi pääsemiseks ei pea mitte midagi muud tegema, tuleb vaid hetkeks seisma jääda. Kleidid, pluusid, seelikud, püksid, kotid, plätud ja muu selline ripub sõna otseses mõttes pea kohal. Poodi, millel on uks, polegi mõtet sisse minna, sest seal on kaup kallis. Tänavale laotatud kaupa pakutakse aga tõesti igal meetril ja sellest rahulikult mööda jalutada ei ole võimalik. Iga kolme meetri järele naeratab uus kaupmees, mõni teretab, teine kutsub otse sisse: look in madam! Esmapilgul tundub, et kaupa on külluslikult ja kõik on nii ilus. Mõne päeva pärast tuleb aga tõdeda, et kogu kaup on üheülbaline, kordub igas poes ning on suhteliselt tagasihoidliku kvaliteediga. Aga see-eest odav!
Kõige viisakamad on aga rätsepa ateljeede „sisseviskajad“, noored poisid, kes ärisse kliente meelitavad, sees tegeleb kliendiga juba kogenud rätsepmeister. Sellised sisseviskajad tervitavad sind, tunnevad huvi, kust sa pärit oled ja enne kui aru saad, oledki juba ateljees sees – vähemalt esimestel päevadel. Ja ega keegi ei palu ju enamat, kui veidi ringi vaadata. Hetke pärast on su peos hulk moeajakirju, tuleb vaid sobiv välja valida ja paari päeva pärast on su unelmatekleit valmis. Tõsi on see, et kangavalik ateljeedes on äärmisel lai ja igaüks leiab endale midagi sobivat. Meie satume ühe india ärimehest rätsepa juurde, kelle müügioskus on äärmiselt kõrgel tasemel. Kui ärisse sisse astudes ei ole kliendil mingit soovi siit midagi osta, siis üldjuhul väljub ta seal rohkem kui ühe ostuga. Ja lõpuks on kliendil tunne, et just neid asju on ta ammu soovinud. „Pähemäärimine“ toimub nii peenelt ja kõrgel tasemel, et kliendile ei jää kahtlustki, et ost oli sooritatud tema anda initsiatiivil.
Phuket Townist veidi lõuna pool asub turg, mis on avatud vaid nädalavahetusel ja mida mingil põhjusel ööturuks nimetatakse. Meil soovitatakse turgu kindlasti külastada. Teemegi nii ja sõidame taksoga kohale. Turg asub küllalt suurel maa-ala, kogu territoorium on tihedalt täis pikitud müügilette. Kogu ala on kaetud kile taolise kattega, mis päeval kaitseb kõrvetava päikese eest, kuid õhtul muutub kilealune äärmisel lämbeks ja palavaks. Kile on kohati nii madalal, et olen sunnitud tihtilugu oma pealage mööda kilet lohistama. Turu tagumises ääres on avatud restoranide ala. Esialgu ei saa me aru, et tegu on restoraniga ning selle asemel, et viisaka inimese kombel lauda istuda ning kelnerit oodata, otsime võimalusi, kuidas mõnest letis midagi söödavat saada. Võtan mahlakokteili ja vaatan veidi ringi ning lõpuks otsustan sööki siiski laua taga oodata. Ja ma ei pea kahetsema, täiesti olematu raha eest saa kõhu täis. Samal ajal on võimalik jälgida, kuidas sealsamas kõrval väliköögis toit valmib. Iga paari minuti tagant lahvatavad pannilt leegid ning kokapoiss naeratab iga kord häbelikult. Kõrgem kokakunst, mis muud. Kõik valmib otse kliendi silme all. Turul pakutakse absoluutselt kõike, söögist – joogist riiete ja suveniirideni. Riidekaup erineb mõneti tänaval pakutavast. Kui tänavalt leiab laias valikus päevitusriideid, siis turul on see artikkel asendatud laia pesuvalikuga. Positiivne on ka see, et müüjad ei ole siin nii pealetükkivad kui tänavatel ning see laseb kaupa veidi rahulikumalt uurida. Päikeseprillid saab 35 krooniga, juuksekaunistused 3 krooniga, pudeli kohapeal pressitud suhkruroomahla 7 krooniga.
Tingimine on Tai kaubanduses väga oluline märksõna. Tingida tuleb alati ja väga suures ulatuses. Tingima tasub hakata siis kui on tõesti soov kaup omandada. Tingimise katkestamist ilma kaupa ostmata ei peeta heaks tooniks. Niisiis, kui kaup on sobiv küsi hinda. Müüa pakutud hinna peale tuleb teha suured silmad ja suu üllatusest pärani ajada, sest hind on tõesti soolane (isegi kui tegelikult ei ole). Seejärel palub müüja omalt poolt „hea“ hind pakkuda. Mõtle veidi, kratsi kukalt, pöörita silmi ja paku omalt poolt 4-5 korda madalam hind. Selle peale teeb müüa üllatunud häälitsusi ning hakkab omakorda kauba kvaliteeti kiitma ning ütleb, et sinu pakutud hinna eest saaks vaid kõrvaloleva tagasihoidlikuma kvaliteediga kauba. Palus siis müüjal omalt poolt uus pakkumine teha. Müüa võtab algsest hinnast peaaegu poole maha, aga see on sinu jaoks ikka liialt palju. Mõtle veidi, vaata ringi, mõtle veel ja tee omalt poolt uus pakkumine, mis on veidi kõrgem sinu algsest pakkumisest, kuid mitte oluliselt. Müüa ei taha sellega leppida, kiidab veel kaupa ning pakub omalt poolt eelmisest oluliselt odavama hinna, mis hakkab juba lähenema sellele, mida oled nõus välja käima. Seepeale teed omalt poolt veel ühe pakkumise ning lõpliku hinna pakub müüa ning see on algsest 3-4 korda vähem. See on hind, mis sulle sobib ning ostad kauba ära ja kõik on õnnelikud. Öeldakse, et hind on õige siis kui oled peale ostu sooritamist rahul nii kauba kui ka selle eest makstud summaga. Mis kauba tegelik hind on, seda ei tea keegi. Ja see ei olegi tähtis. Mina saan rannas sarongi 270 bahtiga, kuigi algselt ütleb müüja selle hinnaks 850 bahti.
Tai maitsenaudingud
Olen aasia kööki alati armastanud, vahel aasiapäraseid toiduretsepte ka ise katsetanud. Eelmisest reisist Aasiasse, Pekingisse, on vaid hea mälestused. Seetõttu ootasin Tai reisi ka seetõttu, et sealse kulinaarse poolega tutvust teha. Olin kuulunud, et eriti ohtralt saab seal proovida mereande. Paraku ei kuulu krabid, vähid, krevetid ja muud sellised mereannid mu lemmikute hulka. Vaatamata sellele saan Tais unustamatu mereannielamuse. Juba teisel päeval
satume saare idaosas asuvasse Seafood restorani, mis nii asukoha, interjööri kui ka toiduvaliku poolest unustamatu mulje jätab. Selliseid hiiglaslikke merekarpe ei ole meist keegi näinud. Selgus, et me ei oska neid õigesti ka süüa. Õnneks on lahked võõrustajad kohe appi tõttamas ning meile õigeid söögivõtteid tutvustamas. Mina tellin grillitud kala, mis on ka hiigelsuur. Kalani jõumiseks on vaja läbi murda kala enda alla matvast juurviljasalatist. Garneeringul on Tai köögis suur osa, iga roa kõrvale on meisterkokad lisanud mõnest juur- või köögiviljast lillekujulise kaunistuse.Krevetid on iga restorani menüüs ning neid on võimalik tellida erinevas suuruses ja erinevate kastmete ja lisanditega. Nii suuri krevette meie mail ei kohta. Ja kui nad siin ka saadaval oleks, ei suudaks keskmise sissetulekuga inimene neid endale lubada. Tais aga võib iga krevetigurmaan end iga päev krevette kurguni täis süüa. Mina proovisin valdavalt kana erinevate lisandite ja kastmetega. Minu vaieldamatu lemmik on kana magushapus kastmes, kuid väga maitsev on ka kana india pähklitega. Ka riisi pakutase mitmes erinevas variandis, kõige levinum oli ehk riis juurviljadega.
Üks kuulsamaid Tai roogasid on supp nimega Tom Yum. Tegemist on hapuvürtsika supiga, kuhu üldjuhul on lisatud krevette, vahel ka kana. Supis on esindatud mitmed erinevad maitsed ning see teebki roa eriliseks. Vahel juhtub ka, et suppi süües suus väike tulekahju tekib, aga see on mööduv nähtus. Põnevust pakub ka kookospiimasupp. Teine kuulus roog on Phad Thai. Kui Taisse minna, siis tuleb süüa eelkõige kohalikke toite, sest euroopalikke toitude maitse ja kvaliteet jätab kõvasti soovida.
Puuviljad on Tais imemaitsvad. Nad on küpsed, suured ja isuäratavad. Nii head ananassi ei ole ma varem saanud. Uueks maitseelamuseks saavad papaia ja viigimari. Samuti võib ohjeldamatult süüa beebibanaane. Üks vili jääb meile siiski tundmatuks, tema inglise keelne nimetus on longan, välimuselt meenutab pisikest kartulit ning kui vili ära koorida leiab seest veidi läbikumava halli paradiisiõunasuuruse vilja, mille sees on kivi.
Rannamõnud
Eelkõige tullakse Phuketisse puhkama, imekaunid rannad ning soe merevesi on loonud selleks ideaalsed tingimused. Hotelli valides peaks uurima, ega rand liialt kaugele ei jää, sest paraku ei ole randades tualette ning vahel on hotelli lähedus hädavajalik. Randa tuleb minna juba varakult, sest puhkajaid on palju, kuid rannatoole piiratud hulk. Ilma rannatooli ja päikesevarjuta, mille päevane rent on 100 bahti, rannast viibimine kõne alla ei tule. Päike on põletav, kuid veelgi põletavamaks muutub liiv, mistõttu toolilt vette saamiseks tuleb sprinterlikke võimeid kasutada. Meie naudime oma rannamõnusid Kata Beachil. Päike on kuum ja hammustab valusalt. 50 faktoriga päikesekreem ei ole mitte mingil juhul liialdus, eriti esimestel päevadel.
Lisaks söökidele-jookidele saab rannas endale ka kõike muud osta. Müüjad on keskpäevaks tänavatelt randa kolinud ning pakuvad sulle kõike alates päikeseprillidest, kleitidest, rätikutest kuni skulptuurideni välja. Rannapäeva kulminatsiooniks on kahtlemata hetk, mil käes on puuvilja kokteili joomise aeg. See jahutav, kuid samas toitev klaasitäis aitab kuumust taluda ning päeva teine pool võib alata. Elu on lill!
Lisaks veemõnudele on kohalikel pakkuda mitmeid põnevaid tegevusi. Saab skuutriga sõita, banaani seljas tasakaalu testida, snowtube’i taolises kummirõngas kinnihoidmise oskusi harjutada ning vee kohal lennata. Seda viimast proovin isegi. Eestikeelne vaste parasailingule kõlab veidi kummaliselt – veovarju sõit, kuid nimi kirjeldab asja olemust üsna hästi. Inimene kinnitatakse rakmetega langevarju külge, see omakorda on nööriga ühendatud paadi külge ning paadiga tõmmatakse kogu kupatusele hoog sisse, mis inimese kõrgele vee kohale tõstab. Olen alati kõrgusi armastanud ja langevarju hüpe on endiselt mu võib-olla täituvate unistuste nimekirjas. Seega palungi end üles vinnata. Tundub, et minusugune suur inimene ei mahu rakmetesse hästi ära, mistõttu minu olemine maa ja taeva vahel ei ole kõige mugavam, lisaks ajab kõikumine tugevalt iiveldama. Õnneks kestab lend vaid loetud minutid ning pehme maandumine vette on meeldivamast meeldivam. Vaade ülevalt on aga vapustav ja iga bahti väärt.
Ohtlikud lained
Taist rääkides ei saa kuidagi üle ega ümber veidi üle viie aasta tagasi Vaikses ookeanis aset leidnud maanihkest, mis tekitas tohutu purustusjõuga hiidlaineid. Hiidlained, mida nimetatakse tsunamideks, põhjustasid mastaapseid purustusi peaaegu kõikjal Vaikse ookeani rannikualadel. Kõige enam tekitas tsunami purustusi Indoneesias Sumatra saarel. Kõige rohkem räägiti aga just Taist, eriti Phuketist, mis oli kahtlemata üks suurimaid turismikeskusi. Oli 2004 aasta 26. detsembri hommik, Jõulud olid just selja taga ning tuhanded Euroopa turistid nautisid oma talvepuhkust Phuketi imelistel rannaliivadel. Tsunami tabas inimesi ootamatult. Hoiatust ei antud ning erinevalt loomadest, inimesed looduskatastroofi ennustavaid märke lugeda ei osanud. Nüüd aga teavad kõik, et kui vesi rannalt taandub ja kalad kuivale siplema jäävad, ei tohi rannale uudistama jääda. Joosta tuleb nii kuis jalad võtavad lähima kõrgema künka otsa. Kohe- kohe tuleb vesi tagasi. Vesi, mis äsja oli olnud sõbralik, veidi loksutav ja paitav, on koondunud meetritekõrgusteks hiigellaineteks, mille purustusjõudu on raske ette kujutada. Paraku tookord inimesed seda ei teadnud ning just seetõttu oli inimohvrite arv väga suur. Hiigellaine tabas inimesi kõikjal – rannas, restoranis, hotellivoodis, igal pool. Õnnelikumad pääsesid putku, tugevamad võitlesid end elule, nõrgemad viis laine kaasa või paiskas vastu puid ja kivimüüre surnuks. Phuketil ja selle ümbruses hukkus umbes 5000 inimest, kellest pooled olid turistid.
Viis aastat hiljem ei ole tsunamist põhjustatud purustusjälgi enam eriti näha. Rannakuurordid on taastatud nende endises hiilguses ning miski ei meenuta seda õudust. Samas on rannaäärsete linnade tänavatel märgata silte, mis teavitavad tsunami ohutsoonist ning näitavad kätte suuna, kuhu poole ohu korral põgeneda.
Tai üks kõige enam kannatada saanud piirkondi on Phang Nga provints, kus asub ka Khao Laki rahvuspark. Sinna on loodud ka tsunami muuseum, kus turistidele on vaatamiseks politseikaater, mille tsunamilaine kahe kilomeetri kaugusele sisemaale paiskas. Kaater on küll väliselt läikima löödud ning selle ümbrus on puhas, kuid sealsamas kõrval varju all eksponeeritavad fotod annavad ettekujutuse tollasest õuduses. Meid Phang Ngale viinud giid mainib, et ka tema vend kaotas tookord oma elu.
Paratamatult istub tsunamihirm kogu aeg kuklas ka praegusel turistil, eriti kui ta Phuketi lääneranniku rannamõnusid naudib. Aeg-ajalt heidab ta tahtmatult pilgu veepiirile – ega sealt midagi valge müüri taolist ei paista.
Thai massaaž ja aurusaun
Igaüks, kes Taisse reisib, mõtleb kindlasti sellele, kuidas oma aega nii planeerida, et võimalikult palju erinevaid massaažiseansse reisikavasse mahuks. Massaaž on Tais üks elamustest, mida peab kogema. Massaaži pakutakse igal pool, igal tänaval on vähemalt üks üsna hea väljanägemisega ja kümnete teenindusvalmis tüdrukutega salong. Samuti on randades püsti löödud varikatused, mille all madratsitel vastavalt kliendi soovidele erinevat stiili massaaži pakutakse.
Massaaž Tais on üliodav, tunnine jalamassaaž maksab alla saja krooni, sama raha eest saab ka tunni pikkuse Thai massaaži seansi. Veidi rohkem makstes saab nautida õli massaaži, mis on segu klassikalisest ja Thai massaažist. Teenust pakkuvad tüdrukud on kenad, meeldivad ja alati naeratavad. Kuid leidub ka tõsisema olekuga ja veidi torssis tütarlapsi, kuid tööd teevad nad hästi. Jalamassaaži pakutakse kohati liialt külmaks konditsioneeritud ruumis, kuhu on paigutatud vastastikku kuni 14 mugavat nahkset tugitooli. Jalamassaaž lõpeb alati väikese pea mudimise ja õlgade lõdvestamisega, millele lisanduvad küllalt tugevad painutused, et õlavööde pingest vabastada. Kuna kohalikke käib salongides vähe, on tüdrukutel võimalik omavahel lobiseda, ilma et kliendid neist aru saaks. Aeg-ajal on tunne, et nad räägivadki meist. Aga isegi kui nad seda teevad, siis usutavasti ei ole selles jutus midagi pahatahtlikku, või kui, siis õige pisut tögamist.
Thai massaaži kohta teadsin eelnevalt, et tegu on üsna valuliku protseduuriga, kus sinu ihuliikmeid igas suunas tugevalt painutada püütakse. Tegelikkuses ei ole asi sugugi nii hull. Painduvus pannakse küll proovile, kuid kui klient puuhobuse kombel tõrkuma hakkab, siis ülearu piitsa ei antud. Klient on ju kuningas, isegi siis kui ta peal jalgupidi kõnnitakse. Traditsiooniline Tai massaaž on pärit juba Budda ajast ning on seotud Hiina akupunktuuriga ning India joogaga.
Lisaks massaažile oli võimalik lasta endale teha ka kaunis pediküür ning veidi tagasihoidlikuma kvaliteediga maniküür.
Aurusaun Tais tundub piisavalt eksootiline. Saun on ju ikkagi põhjamaadele omane. Ent ometi leidub saare lõunaosas Rawai kandis üks aurusaun, mis seni külastatud aurusaunadele igati silmad ette teeb. Väljas on 30 kraadi, sauna mineja kallab endale tünnist kapaga jahedat vett kaela ning astub auruga täitunud pimedasse ruumi. Aur on kuum ja paari minuti pärast on tunne, et vesi pressib end läbi naha välja. Kõige mugavam on end kivipingile pikali visata ja lasta aurusoojusel end täielikult vallutada. Saunas on sooja 50 kraadi ning aurus on tunda erinevate ravimtaimede aroomi. Vahepeal paar korda end väljas jahutamas käies on tunne, et nii mõnigi kilo on kehalt kadunud. Saunajärgne õlimassaaž sealsamas kõrval pambuseinaga eraldatud ja madratsitega kaetud lavatsil tundub kui paradiisielamus.
Inglite linn
Phuketist umbes 850 km kaugusel asub Inglite Linn ehk Krung Thep, mida välismaalased tunnevad Bangkoki nime all. Krung Thep on vaid lühend Bangkoki täielikust tseremoniaalsest nimest ning ametlik nimi kõlab järgmiselt: Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya. See on ilmselgelt maailma pikim kohanimi.
Bangkok on suhteliselt noor linn, selle rajas kuningas Rama I 1782. aastal, kuna eelmine pealinn Ayutthaya oli sõdades Birmaga purustatud. Linn asub Chao Praya kallastel, mis oma kanalitega moodustab rohke veevõrgustiku, mistõttu on linna kutsutud ka Idamaade Veneetsiaks. Elanikke on siin umbes 10 miljonit.
Phuketist Bangkoki viib lennuk ning edasi-tagasi pilet Air Asiaga maksab vaid veidi üle tuhande krooni. Bangkoki Suvarnabhumi lennujaam on hiigelsuur ning sealt ärasaamine nõuab veidi orienteerumisoskust. Kui aga õige buss leitud, sujub kõik kenasti.
Meie esimene peatus on Siiami väljakul, mis minu ettekujutuse ja eelinfo kohasel oleks pidanud välja nägema sootuks teistsugune. Siseneme ühte kaubanduskeskusse, kuhu jääme tundideks. Keskus on hiigelsuur ja algul ka huvitav, sest pakutav kaup on hoopis teistsugune kui Phuketi tänavatel. Veidi aja pärast selgub aga, et uhke fassaadi taga sisu on üsna vähe ning need riided, mis meeldivad on mõeldud vaid pisikestele inimestele. Siit saan ka halvima kulinaarse kogemuse kogu reisi jooksul.
Kuidas liikuda ringi Bangokis, kus jalgsikäimise võimalus peaaegu puudub? Vahemaad on tohutud ning ühest kohast teise jõudmiseks on vaja mõni ratastel liikuv vahend leida. Esimese päeva õhtul hotelli minekuks otsustame takso kasuks. Valime meie jaoks kõige turvalisemana tunduva variandi – takso, mille katusel ilutseb plafoon „taximeter“. Ulatan juhile hotellist saadetud kaardi koos taikeelse kohalejõudmise õpetusega, juht heidab sellele lohaka pilgu ja väidab, et teab, kuhu meid viia. Ühel hetkel teatab ta, et oleme Suure Palee juures ning kas me ei tahaks siin veidi ringi vaadata. Pistan talle uuesti kaardi nina alla ning püüan selgitada, et tahame otse hotelli. Juht uurib lõpuks kaarti lähemalt ning viib meid kohale. Taksomeeter tiksub omasoodu ning sõidu lõppedes vajutab juht mingile nupule, mis summat muudab ja lõpuks küsib hoopiski topelt hinna. Summa on meie arusaamade kohaselt üle mõistuse suur, kuid kahjuks ei suuda ei meie talle ega tema meile selgeks teha, miks summa selline on. Peale mõningast vaidlust tekib tunne, et ainuvõimalik mõistlik tegu on loovutada raha ja põgeneda taksost. Nii teemegi. Õnneks on ta meid siiski õigesse kohta toimetanud ning peagi jõuame õnnelikult hotelli.
Järgmisel päeval otsustame Suure Palee juurde sõita bussiga ning see osutub kogu meie kahepäevase Bangkokiseikluse kõige turvalisemaks liikumisviisiks. Vahetult enne Suure Palee peaväravaid peatab meid üks mees, kes väidab, et Palee on kaheks tunniks suletud ning selle asemel pakub ta meile võimalust näha linna teisi vaatamisväärusi. Ja nagu võluväel on sealsamas ootel ka üks tuk-tuki mees, kes meid üliodava hinna eest on calmis ringi sõidutama. Pakkumine on ahvatlev ja nii me teele asumegi. Üsna pea selgub, et meid on haledalt alt tõmmatud. Peale esimest vaatamisväärsust toimetakse meid erinevatesse poodidesse. Meie küsimustele ja protestidele ei reageerita. Lõpuks seletab tuk-tuki juht, kes üha tõredamaks muutub, et ta peab meid vähemalt viide poodi viima, siis saab ta tasuta kütust ja meie ei pea sõidu eest üldse maksma. Alistume saatusele, sest meil ei ole juba ammu aimugi, kus me asume. Palume vaid, et meid viidaks ühe vaatamisväärsuse juurde, kuhu me kindlasti jõuda tahame. Kuigi juht meie palve peale noogutab, ta meid sinna ikkagi ei vii. Peale kolmetunnist ringitiirutamist palume end viia tagasi Suure Palee juurde, sest mujale jõudmine tundub juba võimatuna. Hiljem sellesisulisi hoiatavaid silte lugedes jääb üle vaid kahetseda, et need sildid meile varem ette ei jäänud. Vaatamata sellele tunneme end tugevamatena kui kunagi varem – kes jääb ellu peale kolmetunnist tuk-tuki sõitu Bangkoki ohtlikus liikluskeerises, ei karda enam midagi.
Õhtul lennujaama minekuks ei usalda me enam kedagi, vaid otsime üles bussipeatuse, kust lennujaama buss meid kenasti kohale toimetab.
Üks turvaline liikumisvahend on Bangkokis veel – skytrain ehk taevarong, mis kiirelt ja vaikselt maa ja taeva vahel edasi-tagasi sõidab. Põhimõtteliselt ei erine see millegi poolest metroost, kui imeline vaade välja arvata. Soovitan sõita päevavalgel, sest õhtuhämaruses ei ole enam kahjuks suurt midagi näha.
Bangkoki suurim vaatamisväärsus on kahtlemata Suur Palee. Tegemist on hiigelsuure budistliku templikompleksiga ning nagu igal pool hommikumaa templites, on ka siin ranged reeglid riietusele. Õlad ei tohi paljad olla, neid peab katma pluus ning räti üle õlgade tõmbamine ei ole aktsepteeritav. Põlved peavad olema kaetud. Sissepääsu juures on posti peale märgitud joon, kui sinu seeliku või püksiäär jooneni ei ulatu, tuleb tagasi pöörduda. Õnneks on sissepääsu juures olemas riidelaenutus ja selle eest ei pea midagi maksma. Seega Palees käimata ei jää isegi siis kui endal sobivaid riideid kaasas ei ole.
Kuninglik Suur Palee on tai arhitektuuri meistriteos, mis ehitati aastal 1782, mil kuningas Rama I pealinna siiakanti kolis ning palee on läbi aegade olnud ka Tai kuningate residentsiks. Palee asub peaaegu 220 tuhande ruutmeetri suurusel alal, seda ümbritseva müüri pikkus on peaaegu 2 kilomeetrit. Smaragd Budda tempel on budistide jaoks tähtsaim ja kuningate 200-aastast ajalugu mäletav tempel kuningapalee territooriumil. Tempel on tuhandete tillukeste helkivate peeglikestega kaetud ning templis sees istub smaragdroheline Budda, kes on riietatud vastavalt aastaajale. Tema kullast kostüümi vahetatakse kolm korda aastas. Erinevalt meie laiuskraadidest on tais vaid kolm aastaaega: suvi, vihmahooaeg ja talv. Templisse sisenedes tuleb taas loovutada jalanõud ning pilti teha ei tohi. Ka kõik teised kabelid, galeriid ja templid on kullatud ja ääristatud idamaade arhitektuurile omaste nikerdustega. Igal pool saadavad meid pilguga erinevad mütoloogilised kujud, küll hiiglased, küll kullast pool inimese, pool linnukehaga tegelased.
Teine tempel kuhu me jõuame, asub otse Suure Palee taga. Wat Pho on Bangkoki vanim ja suurim tempel, aga ka Tai keskne riikliku hariduse keskus. Lamava Budda kabel, mis on ehitatud Rama III poolt 1832, on muutnud templi õppimiskohaks. Kabelis lamab 46 meetri pikkune kullatud Budda kuju, mis täidab peaaegu kogu ruumi. Kuju jalatallad on kaetud ülikeerulise pärlmutterkujunditega, mis kujutavat 108 lakšnat, mis on tõelise Budda heaendelised tunnused. Hoovis jääb silma kujudekaskaad, mis peaksid meile aimu andma erinevatest Tai massaaži poosidest. Need kujud küll erilist julgust massaaži ise proovima minna ei anna.
Ilmselgelt jääb kaks päeva nii suure linna jaoks väheks. Meie suudame oma naiivsuses kaotada kolm tundi niigi väärtuslikku aega tuk-tukiga sihitult ringi sõites, seetõttu jääb mulje linnast üsna ühekülgne ja veidi negatiivne. Tolmu on palju, kõnniteed on auklikud ning jalgsi kõndides tuleb pidevalt maha vaadata, üle tee saada tundub võimatu. Kord meil ka veab, selleks, et me saaksime ületada kuuerealist autoteed, peatab juhuslikult läheduses viibiv politseinik kogu liikluse ja laseb meil ohutult üle tee lipata. Pole paha! Vahemaad on üüratud ning see teeb liikumise raskeks ja keeruliseks. Lisaks püütakse igal sammul sulle midagi müüa, sind kuhugi tirida või selgeks teha, et Sa liigud täiesti vales suunas. See on väga väsitav. Õhtul lennukisse istudes ning Phuketi poole sõitu alustades on tunne nagu sõidaks koju. Phuket tundub peale põgusat Bangkoki külastamist eriti armas, hubane, sõbralik ja puhas koht olevat.
Ja miks Bangkok on Inglite linn, sellele küsimusele vastuse otsimine peab paraku järgmisi kordi ootama jääma.
