KUIDAS MA EUROOPA LIIDU ÄÄREMAID AVASTASIN
23.06.2009 - 03.07.2009
Olin juba pool aastat plaane teinud Makedooniasse ja Kosovosse sisse põigata. Olin otsinud kontakte ja võimalikke peatuspaiku ja reisikava üsna põhjalikult ette valmistanud. Ent ometi sinna ma ei jõudnudki. Põhjus oli lihtne, naljakas kuid lihtne. Mu reisikaaslane ei leidnud oma passi üles. Aga seni kuni Makedoonia ja Kosovo oma elu väljaspool Euroopa Liidu ühtset pere elavad, meid ilma passita riiki ei lasta. Õnneks olid meil lennupiletid Sofiasse, mitte Skopjesse, võetud. Kummalisel kombel oli Skopje ja Sofia lennupileti hinnavahe üle kolme tuhande krooni ja nii me otsustasimegi Sofia ja Skopje vahe bussiga katta. Sellise lahenduse kasuks viitas ka asjaolu, et Sofias ootasid meid tuttavad, kes meile lisaks peavarjule ka veidi ringisõitmistki valmis pakkuma olid. Tegelikkuses tuli neil meile öömaja rohkem pakkuda kui nad algselt arvatagi oskasid. Reis sai teoks ja suur aitäh selle eest Euroopa Liidule, kes üsna hiljuti Bulgaaria ja Rumeenia oma tiiva alla võtsid.
SOFIA – HALL JA VANALINNATA PEALINN
Sofia on Bulgaaria pealinn. Millegipärast olin ma arvanud, et Bulgaaria on klassikaliselt ilus riik ning pealinn pakub silmale rohkem kui vaadata jõuad. Aga ei paku, no kohe mitte midagi ei paku. Ainus koht, mis suu veidi irooniliselt muigele ajab ja nostalgiat pakub, on hiigelsuur Aljoša monument ühes kesklinna lähistel asuvas pargis. Mnjah, see kolossaalne monstrum on liialt suur, et seda Ansipi kombel veoauto kastis lihtsalt minema vedada.
Sofia on elanike arvu poolest suuruselt kaheteistkümnes linn Euroopa Liidus. Linnas on elanikke sama palju kui väikeses Eestis meid üldse kokku ongi. Linn ise on tegelikult nagu iga teinegi, oma keskväljaku, valitsushoonete, kirikute, trammide ja muu sellisega. Midagi on aga ikkagi puudu, midagi väga olulist. Kuigi Sofia on Euroopa üks vanimaid linnu, puudub siin klassikaline vanalinn. Sofia asub Balkani keskosas ning seetõttu jäi linn juba antiikajal peamiste kauba- ja sõjateede äärde. Suurepärase kaubanduskeskuse häid külgi varjutab aga tõsiasi, et linn on mitmel korral pea täielikult hävitatud ning seejärel korduvalt üles ehitatud. Seetõttu ongi vanast ajast säilinud ehitisi vähe näha.
See-eest kõrgub keset Sofiat Aleksander Nevski katedraal, kordi uhkem kui see, mis Toompeal laiutab. Tegemist on Ida-Euroopa suurima õigeusu kirikuga, mahutades endasse korraga 5000 inimest. Siin on kokku 12 kella, millest raskeim kaalub 12 tonni. Muige toob suule asjaolu, et ka nende Nevski asub parlamendihoonele vahest liigagi lähedal. Aga mis neil sellest, suurem osa bulgaarlasi on õigeusku ning suur vene kirik tundub väga õiges kohas asuvat.
Oma jalutuskäigul möödume ka ühest suurest mošeest ja juudi sünagoogist. Mošee läheduses on väike kompleks, kus paarikümnest veekraanist pidevalt vett jookseb. Oh, tore, ilm on kuum ja väike jahutav veelonks kulub marjaks ära. Aga võta näpust, vesi on tulikuum! Kuum vesi tuleb absoluutselt igast kraanist. Aga see ei takista vanahärrasid suurte kanistrite ja väiksemate pudelitega vett ammutamast. Huvitav, mida nad selle veega teevad, kas täidavad kodus vanni ja pesevad end? Või jahutavad maha ning joovad? Küsida me seda ei tihka ja meil tuleb teadmatuses lahkuda. Mošeest edasi viivat teed pidi meil minna ei soovitata, pidavat ebaturvaline olema. Meie aga läheme ikka, no mis seal keset päeva ikka nii ebaturvalist olla saab? Ja ega ei olegi. Jõuame välja hoopis lõvisillani. Lõvi on Bulgaarias tähtsal kohal, isegi rahaühikule on nad lõvi nime andnud – lev.
Kõige uhkem paik Sofia kesklinnas on turg! See asus ühes suures hoones mošee ja sünagoogi vahel. Kaubeldakse kõigega, turvamees hoiab asjadel silma peal ja puhtuse eest kantakse siin põhjalikult hoolt. Ka WC on üks korralikemaid, mida kogu reisi jooksul külastan.
Üks omapärasemaid hooneid linnas on rahvuslik kultuuripalee, mis on Ida-Euroopa suurim omasuguste seas. Palees asuvas 13 saalis viiakse läbi kongresse, konverentse, näitusi jms. Siin toimub ka iga-aastane Sofia filmifestival.
Linn on hall. Mitte halliks värvitud, aga oma olemuselt hall. Midagi erilist silma ei jää. Isegi pärast seda, kui olen sihitult mööda tänavaid ringi uidanud, ei tule juba läbitud kohad tuttavad ette. Kõik on ühesugune, miski ei eristu – kõik on ühtlaselt hall ja igav. Isegi siis kui vihma ei saja.
KEEL JA KIRILLITSA
Bulgaaria keel (български език) on lõunaslaavi keelte hulka kuuluv keel. Valdav osa, umbes 7,7 miljonit 10 miljonist bulgaaria keelt emakeelena rääkijast elab Bulgaarias.
Bulgaarias kasutatakse kirillitsat. Tegelikult ongi bulgaarlased selles süüdi, et osa slaavi rahvaid selliseid kummalisi tähemärke kasutavad. Nemad leiutasid kirillitsa. Ja nad on selle üle väga uhked. Kirillitsa loojateks on üheksandal sajandil Kreekas Thessalonikis sündinud vennad Saints Cyril ja Methodius. Nad elasid oma elu missioonäridena slaavlaste hulgas, oma tööga mõjutasid nad nii slaavlaste kultuuri kui keelt.
Bulgaaria keeles on palju sarnasusi vene keelega. Esialgu on kõnekeeles sarnasusi tabada raske, kuna kirjapildilt sarnast sõna hääldavad bulgaarlased sootuks erinevalt, asetades rõhu teise kohta, mis muudab sõnast arusaamise väga raskeks. Seevastu kirjakeelest saab päris palju aru. Panen aga tähele, et bulgaarlased ise vene keelt ei räägi, või kui, siis üsna vähe. Keelte sarnasust nad pigem eitavad, olles samas uhked oma keele üle ja iseäranis uhked on nad seetõttu, et kirillitsa just nende mail loodud ja arendatud on.
TERE, AITÄH JA BÜROKRAATIA
Kui Lääne-Euroopa peab klienti kuningaks, siis Ida-Euroopas on rollid vahetunud. Müüja silmis ei ole ükski klient kuningaks. Miks naeratada kliendile, öelda talle tere ja pärast raha kättesaamist veel tänada. Milleks? Ilmselgelt ei korraldata neil „kiida teenindajat“ kampaaniaid ning müüjatel puudub igasugune motivatsioon olla kliendiga viisakas. Kuid siiski, kohtan ka abivalmis teenindust. Ühes tänavaäärses kiirsöögikohas, kus letist soovitav pala küsida tuleb, suudavad müüjad isegi seletada, mis üks või teine asi on. Sellesama söögikoha teenindus on ka ülikiire.
Pangas rahavahetustehingul kogetud teenindus on üks aeganõudvamaid. Raha vahetamine on keeruline, pikk ja mitmeetapiline protseduur. Kõigepealt suunatakse sind ühe leti taha, kus avaldad soovi vahetada nii ja nii palju raha. Igaks juhuks näitad ka palju sul raha on. Siis esitad isikut tõendava dokumendi (seda nõutakse igas rahavahetuspunktis). Teenindaja paneb midagi kirja, arvutab, trükib ja prindib välja A4 paberi. Kirjutan paberile oma allkirja ning saan selle omale. Raha siit aga ei saa. Aga kust saab, seda daam teispool letti selgitama ei vaevu. Lõpuks taipan, et nüüd tuleb kassasse siirduda. Muidugi, kust mujalt raha saab, ikka kassast! Kassa on suures klaaskastis, seal kastis istus tütarlaps, kelle tegevus mulle naeru peale ajab. Loomulikult ei ole temal kiiret kuhugi, iga rahatäht on vaja üle lugeda ning arvestus kriipsukesega paberile kirja panna. Samamoodi tõmbas Robinson üksikul saarel päevi luges kriipsukesi puutüvele, ikka viiekaupa ja siis need läbi kriipsutades. „Kalkulaatorist oled midagi kuulnud?“, mõtlen endamisi. Lõpuks saan oma raha kätte ja suure A4 paberi ka. See soovitatakse sekelduste vältimiseks alles hoida. Mis sekelduste?
ELLUJÄÄMISKURSUS BULGAARIA TEEDEL
Liiklus Bulgaarias jätab nii mõndagi soovida. Arenguruumi on nii liikluskultuuris kui ka infrastruktuuris. Kiirteid on sealkandis piisavalt palju ja kiirteedel on kõigil tõesti kiire. Kiiruseületamine on normiks. 60-ne alal 120-ga sõita ei tundugi lõpuks enam ebanormaalne. Kohaliku auto tagaistmel harjud nii mõnegi asjaga ja lõpuks tõmbad küünedki istmest välja ja püüad leida hetki lõdvestumiseks. Kuklas aga vasardab mõte, et kuskil Euroopa Liidu tagauksel autoavariisse sattuda päris kindlasti ei tahaks. Loodame parimat.
Linnas on olukord veelgi hullem. Autod ei kipu teedele ära mahtuma ja kogu aeg on ummikud. Aga eks see ole paratamatu, kui Sofia infrastruktuuri rajamisel vaid neljandikuga praegusest autoarvust arvestati. Linna keskusest ümber suunavaid ringteid ei ole, seega ühest linnaäärest teise jõudmiseks on vaja kesklinnast läbi sõita.
Aga silma jäi ka positiivset. Ristmikel on postide otsas putka, milles istuv onu vajadusel fooritsükli pikkust muudab, et ristmiku läbilaskevõimet suurendada. Lisaks on paljudel foorituledel numbrilugeja. Kui meil loeb numbreid vaid jalakäijafoor, siis Sofias on selline numbrinäit ka autode jaoks. Päris mugav on ristmikule lähenedes täpselt teada, mitu sekundit veel rohelist tuld on – jõuab kiirelt otsustada, kas sõita rahulikult edasi või võtta varakult hoog maha. Või kui kohalikke tavasid arvestada, siis kas jõuan piisavalt gaasi vajutades enne punast läbi lipsata.
Kolmaski positiivne ilming jäi silma. Kui juht märkab teel mingit takistust või midagi ohtlikku, lülitab ta kohe ohutuled sisse. Isegi rongi ülesõidu ees peatudes annab juht tagant tulijale ohutuledega märku, et too ettevaatlik oleks ning talle tagant sisse ei sõidaks. Üsna mõistlik käitumine, kas pole.
23.06.2009 - 03.07.2009
Olin juba pool aastat plaane teinud Makedooniasse ja Kosovosse sisse põigata. Olin otsinud kontakte ja võimalikke peatuspaiku ja reisikava üsna põhjalikult ette valmistanud. Ent ometi sinna ma ei jõudnudki. Põhjus oli lihtne, naljakas kuid lihtne. Mu reisikaaslane ei leidnud oma passi üles. Aga seni kuni Makedoonia ja Kosovo oma elu väljaspool Euroopa Liidu ühtset pere elavad, meid ilma passita riiki ei lasta. Õnneks olid meil lennupiletid Sofiasse, mitte Skopjesse, võetud. Kummalisel kombel oli Skopje ja Sofia lennupileti hinnavahe üle kolme tuhande krooni ja nii me otsustasimegi Sofia ja Skopje vahe bussiga katta. Sellise lahenduse kasuks viitas ka asjaolu, et Sofias ootasid meid tuttavad, kes meile lisaks peavarjule ka veidi ringisõitmistki valmis pakkuma olid. Tegelikkuses tuli neil meile öömaja rohkem pakkuda kui nad algselt arvatagi oskasid. Reis sai teoks ja suur aitäh selle eest Euroopa Liidule, kes üsna hiljuti Bulgaaria ja Rumeenia oma tiiva alla võtsid.
SOFIA – HALL JA VANALINNATA PEALINN
Sofia on Bulgaaria pealinn. Millegipärast olin ma arvanud, et Bulgaaria on klassikaliselt ilus riik ning pealinn pakub silmale rohkem kui vaadata jõuad. Aga ei paku, no kohe mitte midagi ei paku. Ainus koht, mis suu veidi irooniliselt muigele ajab ja nostalgiat pakub, on hiigelsuur Aljoša monument ühes kesklinna lähistel asuvas pargis. Mnjah, see kolossaalne monstrum on liialt suur, et seda Ansipi kombel veoauto kastis lihtsalt minema vedada.
Sofia on elanike arvu poolest suuruselt kaheteistkümnes linn Euroopa Liidus. Linnas on elanikke sama palju kui väikeses Eestis meid üldse kokku ongi. Linn ise on tegelikult nagu iga teinegi, oma keskväljaku, valitsushoonete, kirikute, trammide ja muu sellisega. Midagi on aga ikkagi puudu, midagi väga olulist. Kuigi Sofia on Euroopa üks vanimaid linnu, puudub siin klassikaline vanalinn. Sofia asub Balkani keskosas ning seetõttu jäi linn juba antiikajal peamiste kauba- ja sõjateede äärde. Suurepärase kaubanduskeskuse häid külgi varjutab aga tõsiasi, et linn on mitmel korral pea täielikult hävitatud ning seejärel korduvalt üles ehitatud. Seetõttu ongi vanast ajast säilinud ehitisi vähe näha.
See-eest kõrgub keset Sofiat Aleksander Nevski katedraal, kordi uhkem kui see, mis Toompeal laiutab. Tegemist on Ida-Euroopa suurima õigeusu kirikuga, mahutades endasse korraga 5000 inimest. Siin on kokku 12 kella, millest raskeim kaalub 12 tonni. Muige toob suule asjaolu, et ka nende Nevski asub parlamendihoonele vahest liigagi lähedal. Aga mis neil sellest, suurem osa bulgaarlasi on õigeusku ning suur vene kirik tundub väga õiges kohas asuvat.
Oma jalutuskäigul möödume ka ühest suurest mošeest ja juudi sünagoogist. Mošee läheduses on väike kompleks, kus paarikümnest veekraanist pidevalt vett jookseb. Oh, tore, ilm on kuum ja väike jahutav veelonks kulub marjaks ära. Aga võta näpust, vesi on tulikuum! Kuum vesi tuleb absoluutselt igast kraanist. Aga see ei takista vanahärrasid suurte kanistrite ja väiksemate pudelitega vett ammutamast. Huvitav, mida nad selle veega teevad, kas täidavad kodus vanni ja pesevad end? Või jahutavad maha ning joovad? Küsida me seda ei tihka ja meil tuleb teadmatuses lahkuda. Mošeest edasi viivat teed pidi meil minna ei soovitata, pidavat ebaturvaline olema. Meie aga läheme ikka, no mis seal keset päeva ikka nii ebaturvalist olla saab? Ja ega ei olegi. Jõuame välja hoopis lõvisillani. Lõvi on Bulgaarias tähtsal kohal, isegi rahaühikule on nad lõvi nime andnud – lev.
Kõige uhkem paik Sofia kesklinnas on turg! See asus ühes suures hoones mošee ja sünagoogi vahel. Kaubeldakse kõigega, turvamees hoiab asjadel silma peal ja puhtuse eest kantakse siin põhjalikult hoolt. Ka WC on üks korralikemaid, mida kogu reisi jooksul külastan.
Üks omapärasemaid hooneid linnas on rahvuslik kultuuripalee, mis on Ida-Euroopa suurim omasuguste seas. Palees asuvas 13 saalis viiakse läbi kongresse, konverentse, näitusi jms. Siin toimub ka iga-aastane Sofia filmifestival.
Linn on hall. Mitte halliks värvitud, aga oma olemuselt hall. Midagi erilist silma ei jää. Isegi pärast seda, kui olen sihitult mööda tänavaid ringi uidanud, ei tule juba läbitud kohad tuttavad ette. Kõik on ühesugune, miski ei eristu – kõik on ühtlaselt hall ja igav. Isegi siis kui vihma ei saja.
KEEL JA KIRILLITSA
Bulgaaria keel (български език) on lõunaslaavi keelte hulka kuuluv keel. Valdav osa, umbes 7,7 miljonit 10 miljonist bulgaaria keelt emakeelena rääkijast elab Bulgaarias.
Bulgaarias kasutatakse kirillitsat. Tegelikult ongi bulgaarlased selles süüdi, et osa slaavi rahvaid selliseid kummalisi tähemärke kasutavad. Nemad leiutasid kirillitsa. Ja nad on selle üle väga uhked. Kirillitsa loojateks on üheksandal sajandil Kreekas Thessalonikis sündinud vennad Saints Cyril ja Methodius. Nad elasid oma elu missioonäridena slaavlaste hulgas, oma tööga mõjutasid nad nii slaavlaste kultuuri kui keelt.
Bulgaaria keeles on palju sarnasusi vene keelega. Esialgu on kõnekeeles sarnasusi tabada raske, kuna kirjapildilt sarnast sõna hääldavad bulgaarlased sootuks erinevalt, asetades rõhu teise kohta, mis muudab sõnast arusaamise väga raskeks. Seevastu kirjakeelest saab päris palju aru. Panen aga tähele, et bulgaarlased ise vene keelt ei räägi, või kui, siis üsna vähe. Keelte sarnasust nad pigem eitavad, olles samas uhked oma keele üle ja iseäranis uhked on nad seetõttu, et kirillitsa just nende mail loodud ja arendatud on.
TERE, AITÄH JA BÜROKRAATIA
Kui Lääne-Euroopa peab klienti kuningaks, siis Ida-Euroopas on rollid vahetunud. Müüja silmis ei ole ükski klient kuningaks. Miks naeratada kliendile, öelda talle tere ja pärast raha kättesaamist veel tänada. Milleks? Ilmselgelt ei korraldata neil „kiida teenindajat“ kampaaniaid ning müüjatel puudub igasugune motivatsioon olla kliendiga viisakas. Kuid siiski, kohtan ka abivalmis teenindust. Ühes tänavaäärses kiirsöögikohas, kus letist soovitav pala küsida tuleb, suudavad müüjad isegi seletada, mis üks või teine asi on. Sellesama söögikoha teenindus on ka ülikiire.
Pangas rahavahetustehingul kogetud teenindus on üks aeganõudvamaid. Raha vahetamine on keeruline, pikk ja mitmeetapiline protseduur. Kõigepealt suunatakse sind ühe leti taha, kus avaldad soovi vahetada nii ja nii palju raha. Igaks juhuks näitad ka palju sul raha on. Siis esitad isikut tõendava dokumendi (seda nõutakse igas rahavahetuspunktis). Teenindaja paneb midagi kirja, arvutab, trükib ja prindib välja A4 paberi. Kirjutan paberile oma allkirja ning saan selle omale. Raha siit aga ei saa. Aga kust saab, seda daam teispool letti selgitama ei vaevu. Lõpuks taipan, et nüüd tuleb kassasse siirduda. Muidugi, kust mujalt raha saab, ikka kassast! Kassa on suures klaaskastis, seal kastis istus tütarlaps, kelle tegevus mulle naeru peale ajab. Loomulikult ei ole temal kiiret kuhugi, iga rahatäht on vaja üle lugeda ning arvestus kriipsukesega paberile kirja panna. Samamoodi tõmbas Robinson üksikul saarel päevi luges kriipsukesi puutüvele, ikka viiekaupa ja siis need läbi kriipsutades. „Kalkulaatorist oled midagi kuulnud?“, mõtlen endamisi. Lõpuks saan oma raha kätte ja suure A4 paberi ka. See soovitatakse sekelduste vältimiseks alles hoida. Mis sekelduste?
ELLUJÄÄMISKURSUS BULGAARIA TEEDEL
Liiklus Bulgaarias jätab nii mõndagi soovida. Arenguruumi on nii liikluskultuuris kui ka infrastruktuuris. Kiirteid on sealkandis piisavalt palju ja kiirteedel on kõigil tõesti kiire. Kiiruseületamine on normiks. 60-ne alal 120-ga sõita ei tundugi lõpuks enam ebanormaalne. Kohaliku auto tagaistmel harjud nii mõnegi asjaga ja lõpuks tõmbad küünedki istmest välja ja püüad leida hetki lõdvestumiseks. Kuklas aga vasardab mõte, et kuskil Euroopa Liidu tagauksel autoavariisse sattuda päris kindlasti ei tahaks. Loodame parimat.
Linnas on olukord veelgi hullem. Autod ei kipu teedele ära mahtuma ja kogu aeg on ummikud. Aga eks see ole paratamatu, kui Sofia infrastruktuuri rajamisel vaid neljandikuga praegusest autoarvust arvestati. Linna keskusest ümber suunavaid ringteid ei ole, seega ühest linnaäärest teise jõudmiseks on vaja kesklinnast läbi sõita.
Aga silma jäi ka positiivset. Ristmikel on postide otsas putka, milles istuv onu vajadusel fooritsükli pikkust muudab, et ristmiku läbilaskevõimet suurendada. Lisaks on paljudel foorituledel numbrilugeja. Kui meil loeb numbreid vaid jalakäijafoor, siis Sofias on selline numbrinäit ka autode jaoks. Päris mugav on ristmikule lähenedes täpselt teada, mitu sekundit veel rohelist tuld on – jõuab kiirelt otsustada, kas sõita rahulikult edasi või võtta varakult hoog maha. Või kui kohalikke tavasid arvestada, siis kas jõuan piisavalt gaasi vajutades enne punast läbi lipsata.
Kolmaski positiivne ilming jäi silma. Kui juht märkab teel mingit takistust või midagi ohtlikku, lülitab ta kohe ohutuled sisse. Isegi rongi ülesõidu ees peatudes annab juht tagant tulijale ohutuledega märku, et too ettevaatlik oleks ning talle tagant sisse ei sõidaks. Üsna mõistlik käitumine, kas pole.
RILA KLOOSTER, LIILIA OHAKAPÕLLUL
Üks kohustuslik turismiatraktsioon on Rila klooster. Kuigi algul tekitab kohustuslikkuse klausel veidi vastumeelsust, otsustame seal siiski ära käia. Ja me ei pea pettuma. Klooster on vaatamist väärt! Kloostrisse viib kohalik buss, sõit kestab kaks ja pool tundi algul mööda suhteliselt talutavat maanteed, seejärel veidi käänulisemat ja väiksemat mägiteed mööda küladest, kus elu tundub pool sajandit tagasi seisma jäänud olevat. Buss viib otse kloostri väravasse ning lahkub sealtsamast kahe ja poole tunni pärast. Üsna mugav lahendus, ei pea ise midagi otsima ega uurima. Vahest isegi liiga kahtlaselt mugav ja lihtne. Aga klooster ise on tõeline pärl, Bulgaaria üks olulisemaid kultuurilisi, ajaloolisi ja arhitektuurilisi komplekse.
Klooster asub merepinnast üle tuhande meetri kõrgemal ning siit avaneb maaliline vaade Rila mägedele, kust lumised mäetipud läbi pilvede taeva poole sirutuvad. Kloostrikompleks rajati juba 10. sajandil Bulgaaria tsaar Peteri valitsemise ajal. Praeguse väljanägemise s
ai klooster 19. sajandil. Kompleks asub 8800 ruutmeetrisel asümmeetriliselt nelinurkses sisehoovis. Kompleksi keskmes asub kirik ning selle kõrval kindlusetorn. Sisehoovi palistab avatud galeriidega neljakorruseline hooneterivi. Galeriid on palistatud korrapäraste pruuni-valgete võlvkaartega. Kogu interjöör on muljetavaldav. Kuigi klooster on kõigile uudistamiseks avatud, elavad mungad siin oma igapäevast elu. Seetõttu külastajaid siseruumidesse ei lubata ning munkade tegemisi on võimalik jälgida vaid sisehoovil. Nii mõnigi pikas mustas mantlis ja pika habemega kleenuke kloostrielanik tõttab üle hoovi oma igapäevaste toimetuste juurde.
Enne lahkumist on paratamatult vaja külastada WC-d. Sellest külaskäigust saab ehmatav elamus, mis oleks võinud olemata jääda. Kuigi kloostrielu on üles ehitatud lihtsusele, peaks see ka puhtust tähendama. Külastajatele mõeldud WC kujutab endast tõelist peldikut. Augud põrandas ei ehmata enam kedagi, aga kui augu ümber ujub midagi vedelat ning tihe kärbseparv sul ümber sõjatantsu lööb, siis võib nii mõnigi toimetus toimetamata jääda.
VENEMAA KÜLAD BULGAARIA ÄÄREALADEL
Teel Sofiast Rilasse läbime mitmed külad, mis pigem Venemaa äärealasid kui Bulgaaria külakesi meenutavad. Tänavad on kitsad ja halvas seisukorras, majad on räämas, hoovid rohtu kasvanud, aiatagused upuvad võssa. Pilt on enam kui nukker. Kuidagi ei taha uskuda, et me sõidame ringi Euroopa Liidus. Siin on aeg seisma jäänud üsna pikaks ajaks. Kui meie buss ühes suuremas külas peatuse teeb, tahame tualetti külastada. Jaamahoonesse meil siseneda ei õnnestu, küll on aga hoone kõrval olemas välitualett. Tualett osutub siiski ehtsaks peldikuks kõigi oma kohustuslike komponentidega. Äärmise ettevaatlikkusega tegutsedes õnnestub sealt kuiva jalaga välja tulla. Kummaline on aga see, et selle peldiku külastamise eest küsib üks kohalik külatädi raha. Eks ta ole leidnud enda jaoks võimaluse ning siin äri püsti pannud.
Meie Bulgaarias viibimise aeg langeb valmiseelsele perioodile, mis kajastub ka külat
änavatel. Valimisreklaami ja näopilte on kleebitud absoluutselt igale poole, alustades tänavanurgal asuvast alajaama seinast, kus plakati kõrval ilutseb abstraktne grafiti, kuni räämas eramaja roostes väravani välja. Ilmselgelt puudub valimisreklaami levitamises igasugune kord ja ilmselt ei koguta reklaami kleepimise eest ka tasu. Suurt elevust tekitab meis aga üks plakat, millel ilutsev näopilt on ehmatavalt sarnane äsja komeedina Eesti poliitikataevasse sööstnud Andres Anvelti näoga.
VELIKO TARNOVO - OOTAMATULT HUBANE
Kogu Bulgaaria räämas oleku ja halli sisu taustal tundub Veliko Tarnovo tõeliselt mõnus ja hubane linnake. Linn asub kauni Jantra jõe kaldal ning võlub turiste oma unikaalse arhitektuuriga. See 70 tuhande elanikuga linnake mõjub Sofia kõrval ootamatult kodusena. Linn asub kolmel künkal, millest ühel asub endise Bulgaaria imperaatori ja patriarhi palee, mille ajalugu ulatub 12. sajandisse. Ehk seetõttu nimetatakse linna hellitavalt ka tsaari linnakeseks.
Tsarevitsi linnus asub samanimelisel künkal, mida pea täielikult ümbritseb Jantra jõgi, jättes mulje, et linnus asub saarel. Linnusesse viib uhke sild, mis lõpeb peaväravaga. Linnust ümbritsevad paksud seinad, mis ulatuvad kuni 3,6 meetrini. Kogu kompleksi pindala on umbes 3000 m². Linnus on olnud nagu omaette linn. Siin oli lisaks paleele ka mitmed kirikud, kloostrid, üle 400 elamu. Linnuse tagaküljel asub Hukkamise Kivi, kust reeturid surmati ning nende kehad Jantra jõkke heideti.
Õhtul veedame aega meie väikese ja hubase hotelli restoranis ning naudime söögi kõrvale vaadet linnusele. Väljas on juba üsna pime, kui baaridaam äkitselt tule kustutab ning palub meil pilk aknast välja suunata. Ja siis see algab – tulede mäng linnuse müüridel. Kogu vaatemäng kestab umbes 10 minutit, linnusemüürid on valgustatud erinevat värvi valguallikatega ning muusika rütmis vahetavad lambid oma värve. Nähtu ei jää millegi poolest alla hästi planeeritud ilutulestikule. Kuigi muusika, mis värvidemängu saadab, otse meie restorani ei kosta, on baaridaam selle varem linti võtnud ning mängib meile seda maki pealt. Kohapeal küsitakse selle vaatemängu nautimise eest päris hea rahasumma, meie naudime kõike seda tasuta!
USKUMATUD SEIKLUSED BUKARESTI RONGIS
Rumeenia pealinna Bukaresti minekuks otsustame öörongi kasuks. Piletid ostame ühest Sofia kesklinna reisibüroost. Üheotsa pileti lunastamine on lihtne, meile broneeritakse kohad kupees ning võime rahulikult reisi alustada. Kui aga uurime võimalust osta kohe ka tagasisõidu pilet, tekib väike probleem. Proua, kes meile piletid müüb, selgitab, et tagasisõiduks saab ta meile müüa tavapileti, kuid kupeekohta broneerida ei saa. Tagasiteel kupeekoha saamiseks pole meil vaja teha muud, kui pöörduda vagunisaatja poole, maksta talle 9 Eurot ning tema juhatabki meid kupeesse. Selline korraldus tundub meile pisut kahtlane, aga kui proua kordab kogu jutu üle, ei jää meil muud üle kui teda uskuda ning parimat lootma jäädes büroost lahkuda. Öine rongisõit vene päritolu rongis on üsna talutav. Öine äratus piiril ning varahommikune saabumine ei suuda varjutada minu taaskohtumise ärevust. Olin kunagi Bukarestis käinud ning nii mõnigi kogetu ja nähtu vajas hädasti värskendamist.
Tagasitee sama teekonda läbiva rongiga nii hästi ei kulge. Meil on meeles Sofia reisibüroost saadud juhised, mida me ka järgime. Leiame õige rongi ning astume ühte kupeevagunisse, et vagunisaatjalt oma magamisasemed välja lunastada. Aga sisetunne ütleb, et midagi on valesti ja nii lihtsalt need asjad ei käi. Vagunisaatja ei mõista sõnagi inglise keelt, võtame appi oma vähese vene keele sõnavara ning selgitame olukorda. Pilet rongi sisenemiseks meil on, voodikohta aga mitte. Jutt täiendava 9 Euro maksmisest ajab umbkeelse vagunisaatja naerma. Temale sobiks kui me hoopis 26 Eurot maksaksime! Summa tingimine kõne alla ei tule. Nii palju raha meil ei ole ja summa tundub niivõrd suur, et isegi kui see olemas oleks, ei tahaks seda maksta. Marsime järgmise vaguni juurde ja nähes naisvagunisaatjat tekib lootus, et ehk tema suudab meid mõista ning olukorra lahendada. Proua küll saab meist aru, kuid lahendust ei paku, vaid saadab meid esimesse vagunisse. See on juba kolmas vagun, kuhu siseneme. Ehmatusega märkame, et kupeesid siin ei ole, on vaid istekohad. Vagunisaatja kuulab meid ära, noogutab ja osutab toolidele. Midagi enamat tal meile öelda ei ole. Istume maha ja hindame olukorda. Oleme rongis, mis viib meid Sofiasse, see on kõige olulisem. Uuesti välja minna me enam ei julge. Rongist mahajäämine ja veel ühe ööpäeva Rumeenias veetmine ei kõla kõige ahvatlevamalt. Seega istume ja lepime olukorraga, et peame öö pinkide peal mööda saatma. Põhimõtteliselt on sealgi võimalik silm looja lasta. Ebamugav küll, kuid siiski võimalik. Sügavasse unne vajumisest päästab vaid piletikontrolör, kes kolm korda järjest, paaritunniste vahedega piletit näha küsib. Varahommikune saabumine Sofiasse toob hinge kergendustunde ning annab jõudu seista vastu ahnetele taksojuhtidele, kes meie sõidutamise eest kordades kõrgemat hinda küsida tahavad.
SEIKLUSED BUKARESTI TÄNAVATEL
Niisiis, saabume Bukaresti varahommikul, enne kukke ja koitu. Kell 5.45 on väljas juba valge, aga kogu linn magab. Mõningane sagimine käib vaid rongijaama ümbruses. Kuna meil kohalikku raha ei ole ja nii rahavahetuspunktide kui ka kohvikute avamiseni on veel mõned tunnid aega, otsustame aega sisustada väikese jalutuskäiguga kesklinna. Paraku ei ole meil sellist kaarti, kus ka rongijaam peal oleks. Kesklinna kaart on, aga kuidas sinna saab?
Rongijaama kõrval hotelli vastuvõtus ei saa noormees esmalt üldse aru, mida me tahame. Kui ta lõpuks meie soovi taipab, ei saa ta aru, miks me jala minna tahame. Kui ta näeb, et me siiski endale kindlaks jääme, osundab ta umbmääraselt käega suunas, kuhu me minema peaksime hakkama. Kõhklused jäävad, kuid asume siiski teele. Rongijaama vastas oleval tahvlil on linnakaart, mis on aga nii kulunud, et abi sellest mitte karvavõrdki ei ole. Ilmselt saaksime vajaliku info taksojuhtidelt, kes rongijaamast väljujaid sihikindlalt oma taksodesse meelitavad, kuid jätame selle võimaluse kasutamata. Seame sammud suunas, mis võiks kesklinna viia.
Veidi aja pärast haagib meile sappa üks kohalik meesterahvas, kes meid väga heas inglise keeles kõnetab. Ta olevat töötanud varem turisminduses ning seega valmis meid aitama. Enne kui ta meid edasi juhatab, teatab ta, et popikuningas Michael Jackson surnud, kas me teame. Loomulikult me ei tea, sest meie vagunisaatja unustas selle uudise meile edastamata. Uudis on rabav, kuid üritame siiski jutu tagasi meie teejuhatamisele saada. Mees näitabki meile suuna, kuid soovitab siiski bussi kasutada. Meie aga marsime kangekaelselt edasi.
Varahommikune päike hakkab oma võimu näitama ning õhk muutub üha palavamaks. Peale tunnist jalutamist ei ole kesklinnast endiselt märkigi. Otsustame teed küsida, peatame ühe naisterahva ning näitame kaardil kohta, kuhu jõuda tahame. Ta vaatab meid imestunult, viitab suunas, kust me juba tulime, seletab midagi prantsuse! ja rumeenia segakeeles, seejärel viitab möödasõitvale bussile. Tema jutu mõte jääb meile arusaamatuks, kuid noogutame tänulikult ning sammume edasi. Oleme ilmselgelt eksinud.
Kõndinud veel tunni suunas, mille kohta sisetunne ütleb, et see võiks kuhugi välja viia, avastan puude tagant, et eemal terendab tuttav maja. Aastatetagusest külaskäigust jäi see hiigelpalee mulle väga hästi meelde. Ja kas tõesti paistab seesama palee sealt eemalt? Ja nii see ongi, oleme jõudnud „kaardile“. Kergendus missugune! Olime oma suunatajuga veidi puusse pannud ning selle asemel, et kaardile „siseneda“ ülevalt, jõudsime kaardi „kõrvalt“ tulles kaardi alumisse äärde. Aga peamine, et oleme taas kaardil! Ja endiselt oli varahommik, kell ei olnud löönud veel üheksandat hommikutundigi.
CEAUCESCU SUURUSHULLUSTUS
Rumeenia pealinn Bukarest on oma ligi 2 miljonilise elanikkonnaga Euroopa Liidu suuruselt kuues linn. Võrreldes Sofiaga on Bukarest tõeline metropol. Pilt on hoopis teine! Suured väljakud, kaunid alleed, hulgaliselt purskkaeve, uhked ostukeskused jne jne.
Bukaresti suurim vaatamisväärsus on kahtlemata Parlamendipalee. Nagu heal lapsel ikka, on kas sellel paleel mitu nime. Parlamendipalee on ta seetõttu, et siin resideerub parlament. Ceausescu ise nimetas hoonet „House of Republic“, kuid rumeenlased hakkasid hoonet kutsuma „House of People“, seda seetõttu, et maja on rumeenia rahva poolt ohtralt higi ja pisaraid valades püsti pandud.
Tegemist on maailma suuruselt teise hoonega (Pentagon olevat suurem), kuid tsiviilhoonete hulgas on ta suurim ning ka raskeim ehitis. Hoone on 270 meetrit pikk ja 240 meetrit lai, 86 meetrit kõrge ning ulatub 96 meetri sügavusele maa alla. Siin on 1100 ruumi! Hoone on ehitatud eranditult Rumeeniast pärit materjalidest ning ainult rumeenlastest tööjõudu kasutades.
Maja idee autor Nicolae Ceausescu oli Rumeenia president aastatel 1974-1989. Ta oli üdini kommunist ja hingelt diktaator, kelle üheks suureks eeskujuks oli Mao Zedong. Tema soovid olid piiritud, kuid ta saavutas need vahendeid valimata. Oma hiigelpalee ehitamiseks lasi ta lammutada sadu, kui mitte tuhandeid ajaloolisi hooneid, sealhulgas koole ja haiglaid, et teha ruumi praegusele Parlamendipaleele ning sellega koos tervele kvartalile, mis ehitati täis paleega harmoneeruvaid maju ning rajati uhke allee, millel keskjoonena jookseb purskkaevude kaskaad. Allee lõpus aga kõrgub triumfikaar, mis suures kopeerimistuhinas ehitati Pariis originaalist terve meetrijagu kõrgem. Allee keskosas laiutab Piata Unirii, linna peaväljak, mis on samuti purskkaeve täis pikitud. Tänava äärtes kõrguvad pangahooned ning moodsad ostukeskused. Ka parima tahtmise juures ei jää märkamata, et allee on isegi liigagi sarnane Pariisi Champs-Elysees’le…
Tutvume majaga giidi saatel. Giid on noor ja kena tütarlaps. Uurime ääri-veeri, mida tema isiklikult sellest majast ja sellega seonduvast arvab. Tütarlaps on oma vastustes aus, kuid diskreetne. Nii tema, kui suur osa rumeenia rahvast ei tunne uhkust, et selline majahiiglane nende linna kaunistab. Ceausescu teod ei ole leidnud rumeenlaste silmis heakskiitu. On kaalutud ka võimalust maja lammutada, kuid see läheks liialt kalliks maksma ning seetõttu on otsustatud eksponeerida maja kui osa Rumeenia lähiajaloost ning teenida selle pealt mingitki kasumit. On selge, et maja neelab suure osas riigi eelarvest, kuid arvata võib, et ilma selleta kaotaks Bukarest turistide silmis palju oma väärtust. Meie tunnise tutvustustuuri lõpetuseks mainib giid, et nüüd oleme näinud tervest majas ca 2%. Fakt, mis võtab sõnatuks.
EESTLASED RUMEENIAS
Sõidame Bukarestist Brasovisse ning veedame seal kaks ööd. Oleme broneerinud kohad külalistemajas, mille perenaine on eestlane! Anu poolt meile ette kirjutanud juhiste järgi leiame end peagi suure halli värava tagant. Südame alt läheb soojaks kui värava avab eestlanna ja tervitab meid sulaselges eesti keeles. Anu tutvus oma rumeenlasest mehega kruiisilaevas, kus nad mõlemad mõnda aega töötasid. Tutvusest sai armastus ning nii nad oma elud ühendasid. Otsus oma ühine kodu Rumeeniasse rajada oli tingitud eelkõige abikaasa võimalustest tööd leida, Eestis oleks see väga raske olnud. Anu otsustas kätt proovida turisminduses ning nii nad oma tagaõue rajatud majakesse külalisi majutama hakkasidki. Ise elavad nad koos kahe lapsega peamajas. Ühest küljest on selline elukorraldus mugav, tööle ei ole vaja kaugele minna. Samas tuleb töö uksest ja aknast koju ööpäev läbi. Kui pererahvas tahab hoovis aega veeta, veidi pidutseda, võib see külalistemajas ööbivad turiste häirida. Ja eks ka pererahvale on vahel häiriv kui hoov on pidevalt võõraid täis.
Esimesel õhtul kohtume veel teistegi eestlastega, kes on siia sõitnud Eestist, autoga, et järgmisel päeval suunduda edasi Timisoarasse, linna Lääne-Rumeenias. Seal elavat õde, kellele külla minnakse. Teisel õhtul kohtume aga Karmeniga, kes on samuti Rumeenias elav eestlane. Tema elab oma rumeenlasest abikaasaga Bukarestis ning peab seal pesumaja. Tema sõnade kohaselt neil kerge ei ole, aga saab hakkama. Rumeenias on ta elanud juba 7 aastat. Rumeenias ei ole palju eestlasi ja tundub, et kolme päeva jooksul õnnestub meil kohtuda vähemalt pooltega neist.
BRASOV, RASNOV JA DRACULA KODU
Pealinnast Bukarestist Brasovisse viib meid rong 3 tunniga. Rong on rahvast tulvil ning meie hoiame pingsalt oma kottidel silma peal. Rongis on leidnud oma koha ka poisike, kes ajalehtede asemel hoopis metsmaasikaid müügiks pakub. Ei suuda meiegi kiusatusele vastu panna ning laseme punastel metsmarjadel heamaista.
Brasov oma armas väike linnake mäe jalamil. Siin on täiesti selgelt eristuv vanalinn ning kaabelrong (cablecar), mis viib kiirelt ja mugavalt kõrgele mäkke, kust avaneb hingematvalt kaunis vaade alla linnale – no vähemalt me usume, et avaneb. Sel hetkel kui meid kaabli abil mäkke vinnatakse, hakkab ohtralt sadama. Oleme enda arvates üsna nutikalt otsustanud osta vaid üheotsa pileti ning tagasi alla jalutada. Juba poolel teel üles selgub, et seekord oleme oma otsusega veidi puusse pannud. Üleval kallab nagu oavarrest, vaadet ei ole – läbi paksu vee ei ole mitte midagi näha. Ning jalgtee alla on muutunud mudamülkaks ning ühtlasi ka eluohtlikuks. Meie vihmavari on koos teiste asjadega ööbimiskohas. Kehitame õlgu ning ostame üheotsa pileti alla tagasi. Loomulikult saame vastu pükse, sest edasi-tagasi pilet on odavam kui kaks üheotsa piletit.
Tegelikult ei olegi Brasov mingi väikelinnake. Ligi 300-tuhande elanikuga regionaalkeskus on elanike arvult riigis kaheksandal kohal. Aga tulles otse metropolist Bukarestis, jätab Br
asov armsa, rahuliku ja koduse mulje. Siiski on Brasov oluliselt väiksem kui kodulinn Tallinn. Brasov on ilmselt parim linn maailmas – vähemalt nii kuulutavad sõnad välikohvikute laudu katvate varikatete peal – Brasov – probably the best city in the world. Kuidagi tuttavlikult kõlab see lause, oot, kas tegu ei ole mitte ilmakuulsa õllebrändi reklaamlausega: Carlsberg – probably the best beer in the world. Kas tõesti on bulgaarlased pürgimas kopeerimises rekorditeraamatusse?
Kuna linn on üsna vana, esimesed teated linnast ulatuvad tagasi 10. sajandisse, on siin ka vanalinn raekoja ja seda ümbritseva platsiga. Raekoja plats on mõnusalt avar, siin on palju pinke, kus lihtsalt jalgu puhata ja linnamelu nautida. Purskkaev keset platsi lisab suursugusust ja pakub kuumal suvepäeval palju lõbu lastele. Sealsamas, vaevalt paarkümmend sammu eemal, kõrgub tondilossina Brasovi suurim vaatamisväärsus - must kirik. Tegemist on Brasovi katedraaliga, mis on suurim gooti stiilis kirik riigis ning regiooni tähtsaim usukeskus. Miks katedraali „mustaks“ nimetatakse? Praeguse nime sai katedraal 17. sajandi lõpul, mil Habsburgi väed hoone pea täielikult hävitasid. Oli tõesti must periood!
Brasovi külje all, 15 kilomeetri kaugusel asub Rasnov. Kirjapildilt erinevad, kuid kõlalt sarnased nimed lähevad mul kogu reisi vältel sassi. Rasnovisse sõidame kohaliku külabussiga, mis poetab meid maha improviseeritud peatuses. Ühtegi viita kohaliku vaatamisväärsuse, Rasnovi kindluse suunas, meile silma ei hakka. Usaldame oma vaistu ning paari veidi turisti moodi välja nägevat kaaskodanikku. Suundume mäenõlva suunas, mille tipus kindlus asuma peaks. Lõpuks leiame midagi värava taolist, millest läbi minnes avastame end jalgtee alguses, mis peaks üles viima. Mägine jalgtee on üsna kehvas seisukorras ning väga kitsas ja kohati liigagi järsk. Veidi enne lõppu hakkab vihma sadama ja taaskord ei ole meil vihmavarju kaasas.
Rasnovi tsitadell, nagu tolleaegsed kindluseid enamasti nimetatakse, pärineb 13. sajandist. Kindlus on ehitatud mäe tippu ning seetõttu on seda äärmiselt keeruline vallutada. Tegelikult on see läbi ajaloo õnnestunud vaid ühel korral, 17. sajandi algul.
Rasnovi kindlusega käib kaasas üks müüt. Nimelt hakkasid Rasnovi elanikud pika piiramisperioodi jooksul muret tundma, et neil ei jätku piisavalt värsket joogivett. Kahele vangi langenud türgi sõdurile tehti ülesandeks kaevata nii sügav kaev, et sealt saaks joogivett. Vastutasuks lubati neile vabadus kinkida. Legendi kohaselt kaevasid mehed 17 aastat enne kui kaev valmis sai. Paraku ei pidanud kohalikud oma lubadusest kinni ning kaevukaevad tapeti. Nüüd istub 143 sügavune kaev Rasnovi kindluse keskel ja meelitab turiste ligi.
Kui vihm veidi järele annab, avaneb meile taaskord hingematvalt kaunis vaade nelja ilmakaarde. Metsad, mäed, põllud, väike Rasnovi linnake all mäeveerul – see kõik on imeilus.
Õhtul veedame aega meie väikese ja hubase hotelli restoranis ning naudime söögi kõrvale vaadet linnusele. Väljas on juba üsna pime, kui baaridaam äkitselt tule kustutab ning palub meil pilk aknast välja suunata. Ja siis see algab – tulede mäng linnuse müüridel. Kogu vaatemäng kestab umbes 10 minutit, linnusemüürid on valgustatud erinevat värvi valguallikatega ning muusika rütmis vahetavad lambid oma värve. Nähtu ei jää millegi poolest alla hästi planeeritud ilutulestikule. Kuigi muusika, mis värvidemängu saadab, otse meie restorani ei kosta, on baaridaam selle varem linti võtnud ning mängib meile seda maki pealt. Kohapeal küsitakse selle vaatemängu nautimise eest päris hea rahasumma, meie naudime kõike seda tasuta!
USKUMATUD SEIKLUSED BUKARESTI RONGIS
Rumeenia pealinna Bukaresti minekuks otsustame öörongi kasuks. Piletid ostame ühest Sofia kesklinna reisibüroost. Üheotsa pileti lunastamine on lihtne, meile broneeritakse kohad kupees ning võime rahulikult reisi alustada. Kui aga uurime võimalust osta kohe ka tagasisõidu pilet, tekib väike probleem. Proua, kes meile piletid müüb, selgitab, et tagasisõiduks saab ta meile müüa tavapileti, kuid kupeekohta broneerida ei saa. Tagasiteel kupeekoha saamiseks pole meil vaja teha muud, kui pöörduda vagunisaatja poole, maksta talle 9 Eurot ning tema juhatabki meid kupeesse. Selline korraldus tundub meile pisut kahtlane, aga kui proua kordab kogu jutu üle, ei jää meil muud üle kui teda uskuda ning parimat lootma jäädes büroost lahkuda. Öine rongisõit vene päritolu rongis on üsna talutav. Öine äratus piiril ning varahommikune saabumine ei suuda varjutada minu taaskohtumise ärevust. Olin kunagi Bukarestis käinud ning nii mõnigi kogetu ja nähtu vajas hädasti värskendamist.
Tagasitee sama teekonda läbiva rongiga nii hästi ei kulge. Meil on meeles Sofia reisibüroost saadud juhised, mida me ka järgime. Leiame õige rongi ning astume ühte kupeevagunisse, et vagunisaatjalt oma magamisasemed välja lunastada. Aga sisetunne ütleb, et midagi on valesti ja nii lihtsalt need asjad ei käi. Vagunisaatja ei mõista sõnagi inglise keelt, võtame appi oma vähese vene keele sõnavara ning selgitame olukorda. Pilet rongi sisenemiseks meil on, voodikohta aga mitte. Jutt täiendava 9 Euro maksmisest ajab umbkeelse vagunisaatja naerma. Temale sobiks kui me hoopis 26 Eurot maksaksime! Summa tingimine kõne alla ei tule. Nii palju raha meil ei ole ja summa tundub niivõrd suur, et isegi kui see olemas oleks, ei tahaks seda maksta. Marsime järgmise vaguni juurde ja nähes naisvagunisaatjat tekib lootus, et ehk tema suudab meid mõista ning olukorra lahendada. Proua küll saab meist aru, kuid lahendust ei paku, vaid saadab meid esimesse vagunisse. See on juba kolmas vagun, kuhu siseneme. Ehmatusega märkame, et kupeesid siin ei ole, on vaid istekohad. Vagunisaatja kuulab meid ära, noogutab ja osutab toolidele. Midagi enamat tal meile öelda ei ole. Istume maha ja hindame olukorda. Oleme rongis, mis viib meid Sofiasse, see on kõige olulisem. Uuesti välja minna me enam ei julge. Rongist mahajäämine ja veel ühe ööpäeva Rumeenias veetmine ei kõla kõige ahvatlevamalt. Seega istume ja lepime olukorraga, et peame öö pinkide peal mööda saatma. Põhimõtteliselt on sealgi võimalik silm looja lasta. Ebamugav küll, kuid siiski võimalik. Sügavasse unne vajumisest päästab vaid piletikontrolör, kes kolm korda järjest, paaritunniste vahedega piletit näha küsib. Varahommikune saabumine Sofiasse toob hinge kergendustunde ning annab jõudu seista vastu ahnetele taksojuhtidele, kes meie sõidutamise eest kordades kõrgemat hinda küsida tahavad.
SEIKLUSED BUKARESTI TÄNAVATEL
Niisiis, saabume Bukaresti varahommikul, enne kukke ja koitu. Kell 5.45 on väljas juba valge, aga kogu linn magab. Mõningane sagimine käib vaid rongijaama ümbruses. Kuna meil kohalikku raha ei ole ja nii rahavahetuspunktide kui ka kohvikute avamiseni on veel mõned tunnid aega, otsustame aega sisustada väikese jalutuskäiguga kesklinna. Paraku ei ole meil sellist kaarti, kus ka rongijaam peal oleks. Kesklinna kaart on, aga kuidas sinna saab?
Rongijaama kõrval hotelli vastuvõtus ei saa noormees esmalt üldse aru, mida me tahame. Kui ta lõpuks meie soovi taipab, ei saa ta aru, miks me jala minna tahame. Kui ta näeb, et me siiski endale kindlaks jääme, osundab ta umbmääraselt käega suunas, kuhu me minema peaksime hakkama. Kõhklused jäävad, kuid asume siiski teele. Rongijaama vastas oleval tahvlil on linnakaart, mis on aga nii kulunud, et abi sellest mitte karvavõrdki ei ole. Ilmselt saaksime vajaliku info taksojuhtidelt, kes rongijaamast väljujaid sihikindlalt oma taksodesse meelitavad, kuid jätame selle võimaluse kasutamata. Seame sammud suunas, mis võiks kesklinna viia.
Veidi aja pärast haagib meile sappa üks kohalik meesterahvas, kes meid väga heas inglise keeles kõnetab. Ta olevat töötanud varem turisminduses ning seega valmis meid aitama. Enne kui ta meid edasi juhatab, teatab ta, et popikuningas Michael Jackson surnud, kas me teame. Loomulikult me ei tea, sest meie vagunisaatja unustas selle uudise meile edastamata. Uudis on rabav, kuid üritame siiski jutu tagasi meie teejuhatamisele saada. Mees näitabki meile suuna, kuid soovitab siiski bussi kasutada. Meie aga marsime kangekaelselt edasi.
Varahommikune päike hakkab oma võimu näitama ning õhk muutub üha palavamaks. Peale tunnist jalutamist ei ole kesklinnast endiselt märkigi. Otsustame teed küsida, peatame ühe naisterahva ning näitame kaardil kohta, kuhu jõuda tahame. Ta vaatab meid imestunult, viitab suunas, kust me juba tulime, seletab midagi prantsuse! ja rumeenia segakeeles, seejärel viitab möödasõitvale bussile. Tema jutu mõte jääb meile arusaamatuks, kuid noogutame tänulikult ning sammume edasi. Oleme ilmselgelt eksinud.
Kõndinud veel tunni suunas, mille kohta sisetunne ütleb, et see võiks kuhugi välja viia, avastan puude tagant, et eemal terendab tuttav maja. Aastatetagusest külaskäigust jäi see hiigelpalee mulle väga hästi meelde. Ja kas tõesti paistab seesama palee sealt eemalt? Ja nii see ongi, oleme jõudnud „kaardile“. Kergendus missugune! Olime oma suunatajuga veidi puusse pannud ning selle asemel, et kaardile „siseneda“ ülevalt, jõudsime kaardi „kõrvalt“ tulles kaardi alumisse äärde. Aga peamine, et oleme taas kaardil! Ja endiselt oli varahommik, kell ei olnud löönud veel üheksandat hommikutundigi.
CEAUCESCU SUURUSHULLUSTUS
Rumeenia pealinn Bukarest on oma ligi 2 miljonilise elanikkonnaga Euroopa Liidu suuruselt kuues linn. Võrreldes Sofiaga on Bukarest tõeline metropol. Pilt on hoopis teine! Suured väljakud, kaunid alleed, hulgaliselt purskkaeve, uhked ostukeskused jne jne.
Bukaresti suurim vaatamisväärsus on kahtlemata Parlamendipalee. Nagu heal lapsel ikka, on kas sellel paleel mitu nime. Parlamendipalee on ta seetõttu, et siin resideerub parlament. Ceausescu ise nimetas hoonet „House of Republic“, kuid rumeenlased hakkasid hoonet kutsuma „House of People“, seda seetõttu, et maja on rumeenia rahva poolt ohtralt higi ja pisaraid valades püsti pandud.
Tegemist on maailma suuruselt teise hoonega (Pentagon olevat suurem), kuid tsiviilhoonete hulgas on ta suurim ning ka raskeim ehitis. Hoone on 270 meetrit pikk ja 240 meetrit lai, 86 meetrit kõrge ning ulatub 96 meetri sügavusele maa alla. Siin on 1100 ruumi! Hoone on ehitatud eranditult Rumeeniast pärit materjalidest ning ainult rumeenlastest tööjõudu kasutades.
Maja idee autor Nicolae Ceausescu oli Rumeenia president aastatel 1974-1989. Ta oli üdini kommunist ja hingelt diktaator, kelle üheks suureks eeskujuks oli Mao Zedong. Tema soovid olid piiritud, kuid ta saavutas need vahendeid valimata. Oma hiigelpalee ehitamiseks lasi ta lammutada sadu, kui mitte tuhandeid ajaloolisi hooneid, sealhulgas koole ja haiglaid, et teha ruumi praegusele Parlamendipaleele ning sellega koos tervele kvartalile, mis ehitati täis paleega harmoneeruvaid maju ning rajati uhke allee, millel keskjoonena jookseb purskkaevude kaskaad. Allee lõpus aga kõrgub triumfikaar, mis suures kopeerimistuhinas ehitati Pariis originaalist terve meetrijagu kõrgem. Allee keskosas laiutab Piata Unirii, linna peaväljak, mis on samuti purskkaeve täis pikitud. Tänava äärtes kõrguvad pangahooned ning moodsad ostukeskused. Ka parima tahtmise juures ei jää märkamata, et allee on isegi liigagi sarnane Pariisi Champs-Elysees’le…
Tutvume majaga giidi saatel. Giid on noor ja kena tütarlaps. Uurime ääri-veeri, mida tema isiklikult sellest majast ja sellega seonduvast arvab. Tütarlaps on oma vastustes aus, kuid diskreetne. Nii tema, kui suur osa rumeenia rahvast ei tunne uhkust, et selline majahiiglane nende linna kaunistab. Ceausescu teod ei ole leidnud rumeenlaste silmis heakskiitu. On kaalutud ka võimalust maja lammutada, kuid see läheks liialt kalliks maksma ning seetõttu on otsustatud eksponeerida maja kui osa Rumeenia lähiajaloost ning teenida selle pealt mingitki kasumit. On selge, et maja neelab suure osas riigi eelarvest, kuid arvata võib, et ilma selleta kaotaks Bukarest turistide silmis palju oma väärtust. Meie tunnise tutvustustuuri lõpetuseks mainib giid, et nüüd oleme näinud tervest majas ca 2%. Fakt, mis võtab sõnatuks.
EESTLASED RUMEENIAS
Sõidame Bukarestist Brasovisse ning veedame seal kaks ööd. Oleme broneerinud kohad külalistemajas, mille perenaine on eestlane! Anu poolt meile ette kirjutanud juhiste järgi leiame end peagi suure halli värava tagant. Südame alt läheb soojaks kui värava avab eestlanna ja tervitab meid sulaselges eesti keeles. Anu tutvus oma rumeenlasest mehega kruiisilaevas, kus nad mõlemad mõnda aega töötasid. Tutvusest sai armastus ning nii nad oma elud ühendasid. Otsus oma ühine kodu Rumeeniasse rajada oli tingitud eelkõige abikaasa võimalustest tööd leida, Eestis oleks see väga raske olnud. Anu otsustas kätt proovida turisminduses ning nii nad oma tagaõue rajatud majakesse külalisi majutama hakkasidki. Ise elavad nad koos kahe lapsega peamajas. Ühest küljest on selline elukorraldus mugav, tööle ei ole vaja kaugele minna. Samas tuleb töö uksest ja aknast koju ööpäev läbi. Kui pererahvas tahab hoovis aega veeta, veidi pidutseda, võib see külalistemajas ööbivad turiste häirida. Ja eks ka pererahvale on vahel häiriv kui hoov on pidevalt võõraid täis.
Esimesel õhtul kohtume veel teistegi eestlastega, kes on siia sõitnud Eestist, autoga, et järgmisel päeval suunduda edasi Timisoarasse, linna Lääne-Rumeenias. Seal elavat õde, kellele külla minnakse. Teisel õhtul kohtume aga Karmeniga, kes on samuti Rumeenias elav eestlane. Tema elab oma rumeenlasest abikaasaga Bukarestis ning peab seal pesumaja. Tema sõnade kohaselt neil kerge ei ole, aga saab hakkama. Rumeenias on ta elanud juba 7 aastat. Rumeenias ei ole palju eestlasi ja tundub, et kolme päeva jooksul õnnestub meil kohtuda vähemalt pooltega neist.
BRASOV, RASNOV JA DRACULA KODU
Pealinnast Bukarestist Brasovisse viib meid rong 3 tunniga. Rong on rahvast tulvil ning meie hoiame pingsalt oma kottidel silma peal. Rongis on leidnud oma koha ka poisike, kes ajalehtede asemel hoopis metsmaasikaid müügiks pakub. Ei suuda meiegi kiusatusele vastu panna ning laseme punastel metsmarjadel heamaista.
Brasov oma armas väike linnake mäe jalamil. Siin on täiesti selgelt eristuv vanalinn ning kaabelrong (cablecar), mis viib kiirelt ja mugavalt kõrgele mäkke, kust avaneb hingematvalt kaunis vaade alla linnale – no vähemalt me usume, et avaneb. Sel hetkel kui meid kaabli abil mäkke vinnatakse, hakkab ohtralt sadama. Oleme enda arvates üsna nutikalt otsustanud osta vaid üheotsa pileti ning tagasi alla jalutada. Juba poolel teel üles selgub, et seekord oleme oma otsusega veidi puusse pannud. Üleval kallab nagu oavarrest, vaadet ei ole – läbi paksu vee ei ole mitte midagi näha. Ning jalgtee alla on muutunud mudamülkaks ning ühtlasi ka eluohtlikuks. Meie vihmavari on koos teiste asjadega ööbimiskohas. Kehitame õlgu ning ostame üheotsa pileti alla tagasi. Loomulikult saame vastu pükse, sest edasi-tagasi pilet on odavam kui kaks üheotsa piletit.
Tegelikult ei olegi Brasov mingi väikelinnake. Ligi 300-tuhande elanikuga regionaalkeskus on elanike arvult riigis kaheksandal kohal. Aga tulles otse metropolist Bukarestis, jätab Br
asov armsa, rahuliku ja koduse mulje. Siiski on Brasov oluliselt väiksem kui kodulinn Tallinn. Brasov on ilmselt parim linn maailmas – vähemalt nii kuulutavad sõnad välikohvikute laudu katvate varikatete peal – Brasov – probably the best city in the world. Kuidagi tuttavlikult kõlab see lause, oot, kas tegu ei ole mitte ilmakuulsa õllebrändi reklaamlausega: Carlsberg – probably the best beer in the world. Kas tõesti on bulgaarlased pürgimas kopeerimises rekorditeraamatusse?Kuna linn on üsna vana, esimesed teated linnast ulatuvad tagasi 10. sajandisse, on siin ka vanalinn raekoja ja seda ümbritseva platsiga. Raekoja plats on mõnusalt avar, siin on palju pinke, kus lihtsalt jalgu puhata ja linnamelu nautida. Purskkaev keset platsi lisab suursugusust ja pakub kuumal suvepäeval palju lõbu lastele. Sealsamas, vaevalt paarkümmend sammu eemal, kõrgub tondilossina Brasovi suurim vaatamisväärsus - must kirik. Tegemist on Brasovi katedraaliga, mis on suurim gooti stiilis kirik riigis ning regiooni tähtsaim usukeskus. Miks katedraali „mustaks“ nimetatakse? Praeguse nime sai katedraal 17. sajandi lõpul, mil Habsburgi väed hoone pea täielikult hävitasid. Oli tõesti must periood!
Brasovi külje all, 15 kilomeetri kaugusel asub Rasnov. Kirjapildilt erinevad, kuid kõlalt sarnased nimed lähevad mul kogu reisi vältel sassi. Rasnovisse sõidame kohaliku külabussiga, mis poetab meid maha improviseeritud peatuses. Ühtegi viita kohaliku vaatamisväärsuse, Rasnovi kindluse suunas, meile silma ei hakka. Usaldame oma vaistu ning paari veidi turisti moodi välja nägevat kaaskodanikku. Suundume mäenõlva suunas, mille tipus kindlus asuma peaks. Lõpuks leiame midagi värava taolist, millest läbi minnes avastame end jalgtee alguses, mis peaks üles viima. Mägine jalgtee on üsna kehvas seisukorras ning väga kitsas ja kohati liigagi järsk. Veidi enne lõppu hakkab vihma sadama ja taaskord ei ole meil vihmavarju kaasas.
Rasnovi tsitadell, nagu tolleaegsed kindluseid enamasti nimetatakse, pärineb 13. sajandist. Kindlus on ehitatud mäe tippu ning seetõttu on seda äärmiselt keeruline vallutada. Tegelikult on see läbi ajaloo õnnestunud vaid ühel korral, 17. sajandi algul.
Rasnovi kindlusega käib kaasas üks müüt. Nimelt hakkasid Rasnovi elanikud pika piiramisperioodi jooksul muret tundma, et neil ei jätku piisavalt värsket joogivett. Kahele vangi langenud türgi sõdurile tehti ülesandeks kaevata nii sügav kaev, et sealt saaks joogivett. Vastutasuks lubati neile vabadus kinkida. Legendi kohaselt kaevasid mehed 17 aastat enne kui kaev valmis sai. Paraku ei pidanud kohalikud oma lubadusest kinni ning kaevukaevad tapeti. Nüüd istub 143 sügavune kaev Rasnovi kindluse keskel ja meelitab turiste ligi.
Kui vihm veidi järele annab, avaneb meile taaskord hingematvalt kaunis vaade nelja ilmakaarde. Metsad, mäed, põllud, väike Rasnovi linnake all mäeveerul – see kõik on imeilus.
Lahkume kindlusest suuremat teed mööda ning alla jõudes kosutame end kohalikus kohviputkas sooja kohvijoogiga. Paraku ei leia me aga bussipeatust, et oma teekonda jätkata. Kohalikud näitavad meile suuna linna poole ning hoiatavad, et bussipeatuseni on päris pikk maa kõndida. Hakkame astuma. Linna jõudes püüame täpsemaid juhiseid saada, paraku ei oska kohalikud inglise keelt. Küll aga näitab üks kohalik vanahärra üles äärmist külalislahkust ja abivalmidust ning viib meid peaaegu käekõrval kohale. Ka see bussipeatus on vaid aimatavalt äratuntav. Ei ole siin korralikku silti, bussiootepaviljonist rääkimata. Aga inimesed kogunevad, see annab lootust, et tulemas on ka buss. Ka mustlased on kohal, kuid väga pealetükkivaks nad siiski ei muutu.
Jätkame oma teed kohaliku bussiga Dracula kodulinna, Brani suunas. Brani on bussiaknast äärmiselt lihtne ära tunda. Esiteks on Brani silt asetatud mäenõlvale, suurelt ja uhkelt nii, et see kellelegi märkamata jääda ei saaks. Muideks, nii Brani kui ka Brasovi ja Rasnovi siltide asetus ja kujundus on ilmselgelt inspiratsiooni saanud Hollywoodi sildist. Taaskord tõestust rumeenlaste püüdlustest kopeerimise maailmameistriteks.
Teiseks meenutab Bran pisikest turistiparadiisi, kesklinna tänavad on palistatud söögikohtade ja müügiputkadega. Kõikjal on Draculat ja sellega seonduvat kujutavaid nipsasjakesi, lossi värava taga on võimalik endale üsna mõistliku hinna eest soetada ka pesuehtne Dracula vein Enne lossi vallutamist kinnitame ühes tänavaäärses restoranis keha. Restoran on kenake, söök maitsev ning ka hind on kohale vastav – üsna kallis. Enne lahkumist tualetti külastades tabab mind aga kerge šokk. Ilmselgelt ei ole siinmail kehtestatud reegleid, mis kohustaksid külastajatele tagama inimväärikad kehakergendamise tingimused. Nurgatagune peldik, kuhu pääseb värava kaudu, mis meenutab pigem koduküla lambakarjamaa aeda, on must, haisev ja äärmisel eemaletõukav. Tungivalt soovitav on seda kohta enne sööma asumist mitte külastada, isu kaob kiirelt.
Mõeldes Rumeeniale meenub kohe ka legend Draculast, kes just siinkandis olevat elanud. Kas just Brani loss ka tegelikult Dracula kodu oli, pole ilmselt teada. Mulle meenub mu varasem külaskäik Rumeeniasse ning ka siis külastasin lossi, kus Dracula elas, aga see oli hoopis teine loss. Kuid tundub, et selle lossi puhul on kõige rohkem vaeva nähtud, et kogu tõde turistidele eksponeerida. Ja ilmselgelt lähevad turistid liimile. Mis seal salata, ka meie ujume vooluga kaasa. Siseneme kurikuulsasse lossi, vaatame ringi ja peame endamisi aru, kas tõesti siin… Loss ei ole tegelikult üldse suur, pigem tagasihoidlik. Suursuguseks teeb selle pigem tema asukoht – mäetipul seistes jääb mulje, et loss on suurem, kõrgem ja palju uhkem kui ta tegelikult on. Taaskord avaneb vaade, mida on kerge end minutiteks nautima unustada.
BULGAARIA VS RUMEENIA
Kuigi Rumeenia on koduks paljudele mustlastele, ei jäänud nad tänavapildis silma. Üllatavalt vähe oli neid näha Bukarestis, veidi rohkem väiksemates külades.
Kindlasti väärib esiletõstmist nii Bulgaaria kui Rumeenia köök. Kuuludes osaliselt Balkanimaade hulka ei ole ka siinkandis puudust heast söögist. Eriti hästi osatakse valmistada liharoogasid. Kuid siiski, mõningad kohalikud kombed ja tavad on meie jaoks ehmatavad. Juba meie saabumise õhtul pakkusid võõrustajad meile viina kõrvale piima! Ja see on neil kombeks. Ja see piim ei meenutanud karvavõrdki meie piima. Nimetavad nad oma piima airaniks ning maitselt on see pigem mingi mahla ja hapupiima segu, mis on omakorda tilgastama läinud. Mis seal salata, juua ma seda ei suutnud. Ka jogurtil puudus igasugune maitse, küllap seetõttu, et see oligi maitsestamata. Bulgaaria pidi aga olema jogurti sünnimaa!?
Kumb riikidest mulle parema mulje jättis? Ei oskagi öelda. Bulgaaria üllatas negatiivselt oma venepärasuse, halluse ja ilmetusega. Aeg on siinmail seisma jäänud. Päikesekiired Bulgaaria taevasse tõid meie äärmiselt külalislahked võõrustajad. Nendeta oleksime paljust ilma jäänud. Rumeenia seevastu üllatas oma suursugususega, eriti pealinn. Kuigi teenindus poodides ja restoranides ei vastanud meile harjumuspärastele standarditele, on kohalikud siiski abivalmis ja külalislahked. Ilmselt kehtib sealkandis reegel – mida väiksem küla, seda soojemad inimesed. Tõenäoliselt kehtib see reegel kõikjal.
Kumb riik on paremal järjel? Kas see on vaieldav. Rumeenlased on kindlad, et nad bulgaarlastest paremal järjel on, bulgaarlased seevastu on kindlad, et küllap läheb Bulgaaria riigil siiski veidi paremini. Euroopa Liidu statistika seab Bulgaaria Rumeeniast veidikese ettepoole. Tegelikult ei ole ju vahet, kelle SKP pügalakese võrra kõrgem on. Tõsiasi on see, et nad paarisrakendina EL teiste riikide sabas sörgivad.
Jätkame oma teed kohaliku bussiga Dracula kodulinna, Brani suunas. Brani on bussiaknast äärmiselt lihtne ära tunda. Esiteks on Brani silt asetatud mäenõlvale, suurelt ja uhkelt nii, et see kellelegi märkamata jääda ei saaks. Muideks, nii Brani kui ka Brasovi ja Rasnovi siltide asetus ja kujundus on ilmselgelt inspiratsiooni saanud Hollywoodi sildist. Taaskord tõestust rumeenlaste püüdlustest kopeerimise maailmameistriteks.
Teiseks meenutab Bran pisikest turistiparadiisi, kesklinna tänavad on palistatud söögikohtade ja müügiputkadega. Kõikjal on Draculat ja sellega seonduvat kujutavaid nipsasjakesi, lossi värava taga on võimalik endale üsna mõistliku hinna eest soetada ka pesuehtne Dracula vein Enne lossi vallutamist kinnitame ühes tänavaäärses restoranis keha. Restoran on kenake, söök maitsev ning ka hind on kohale vastav – üsna kallis. Enne lahkumist tualetti külastades tabab mind aga kerge šokk. Ilmselgelt ei ole siinmail kehtestatud reegleid, mis kohustaksid külastajatele tagama inimväärikad kehakergendamise tingimused. Nurgatagune peldik, kuhu pääseb värava kaudu, mis meenutab pigem koduküla lambakarjamaa aeda, on must, haisev ja äärmisel eemaletõukav. Tungivalt soovitav on seda kohta enne sööma asumist mitte külastada, isu kaob kiirelt.
Mõeldes Rumeeniale meenub kohe ka legend Draculast, kes just siinkandis olevat elanud. Kas just Brani loss ka tegelikult Dracula kodu oli, pole ilmselt teada. Mulle meenub mu varasem külaskäik Rumeeniasse ning ka siis külastasin lossi, kus Dracula elas, aga see oli hoopis teine loss. Kuid tundub, et selle lossi puhul on kõige rohkem vaeva nähtud, et kogu tõde turistidele eksponeerida. Ja ilmselgelt lähevad turistid liimile. Mis seal salata, ka meie ujume vooluga kaasa. Siseneme kurikuulsasse lossi, vaatame ringi ja peame endamisi aru, kas tõesti siin… Loss ei ole tegelikult üldse suur, pigem tagasihoidlik. Suursuguseks teeb selle pigem tema asukoht – mäetipul seistes jääb mulje, et loss on suurem, kõrgem ja palju uhkem kui ta tegelikult on. Taaskord avaneb vaade, mida on kerge end minutiteks nautima unustada.
BULGAARIA VS RUMEENIA
Kuigi Rumeenia on koduks paljudele mustlastele, ei jäänud nad tänavapildis silma. Üllatavalt vähe oli neid näha Bukarestis, veidi rohkem väiksemates külades.
Kindlasti väärib esiletõstmist nii Bulgaaria kui Rumeenia köök. Kuuludes osaliselt Balkanimaade hulka ei ole ka siinkandis puudust heast söögist. Eriti hästi osatakse valmistada liharoogasid. Kuid siiski, mõningad kohalikud kombed ja tavad on meie jaoks ehmatavad. Juba meie saabumise õhtul pakkusid võõrustajad meile viina kõrvale piima! Ja see on neil kombeks. Ja see piim ei meenutanud karvavõrdki meie piima. Nimetavad nad oma piima airaniks ning maitselt on see pigem mingi mahla ja hapupiima segu, mis on omakorda tilgastama läinud. Mis seal salata, juua ma seda ei suutnud. Ka jogurtil puudus igasugune maitse, küllap seetõttu, et see oligi maitsestamata. Bulgaaria pidi aga olema jogurti sünnimaa!?
Kumb riikidest mulle parema mulje jättis? Ei oskagi öelda. Bulgaaria üllatas negatiivselt oma venepärasuse, halluse ja ilmetusega. Aeg on siinmail seisma jäänud. Päikesekiired Bulgaaria taevasse tõid meie äärmiselt külalislahked võõrustajad. Nendeta oleksime paljust ilma jäänud. Rumeenia seevastu üllatas oma suursugususega, eriti pealinn. Kuigi teenindus poodides ja restoranides ei vastanud meile harjumuspärastele standarditele, on kohalikud siiski abivalmis ja külalislahked. Ilmselt kehtib sealkandis reegel – mida väiksem küla, seda soojemad inimesed. Tõenäoliselt kehtib see reegel kõikjal.
Kumb riik on paremal järjel? Kas see on vaieldav. Rumeenlased on kindlad, et nad bulgaarlastest paremal järjel on, bulgaarlased seevastu on kindlad, et küllap läheb Bulgaaria riigil siiski veidi paremini. Euroopa Liidu statistika seab Bulgaaria Rumeeniast veidikese ettepoole. Tegelikult ei ole ju vahet, kelle SKP pügalakese võrra kõrgem on. Tõsiasi on see, et nad paarisrakendina EL teiste riikide sabas sörgivad.
